Pidusöök (0)

Pidusöök
Tekst   räägib   Agathoni   ja   Sokratese   vahelisest   dialoogist.   Agathon   on   just   lõpetanud   Erose 
kirjeldamise  ning  Sokrates  hakkab  tooma  näiteid selle kohta, et ihaldatakse seda, mis puudub ja ei 
ihaldata seda, millest puudust ei tunta. Kui inimesel on midagi juba olemas, siis ta sellest puudust ei 
tunne. Kui ta aga ihaldab seda, mis tal juba olemas on, loodab ta sisuliselt olemasoleva säilumisele. 
Sokratesel õnnestub lõpuks Agathoni veenda selles, et ta  jutus  ei  peitu  täit tõde. Kui  Eros  vajab ilu, 
hea aga on ilus, siis tal on ka head vaja. Lisaks räägib Sokrates Agathonile loo ühest naisest, kes 
sarnaselt Sokratesele oli tema jutu ümber lükanud. Naine tõestab, et Eros ei pruugi üldse olla hea 
ega halb ega midagi konkreetset, vaid võib olla midagi vahepealset. Eros ei pruugi samuti olla 
jumal, vaid võib olla midagi sureliku ja surematu vahepealset. Teda peetavat üldse deemoniks, kes 
on jumalate ja inimeste vahendajaks. Selle päris ta oma vanematelt, emalt selle, et elab pidevalt 
millegi puuduses, head oma mehisuse, reipuse ja arukuse poole püüdlemise aga isalt. Samas tegeles 
Eros     ka    filosoofiaga ,   et   saada   targaks,   sest   hetkel   oli   ta   vaid   poolel   teel.   Jumalad   ei   tegele 
filosoofiaga, nad on juba targad. Tarkust ajavad taga vaid need, kes on pooleldi nõmedad. Nõmedad 
aga ei otsi tarkust just sellepärast, et nende endi arvates on neil niigi juba kõik vajalik olemas. Edasi 
jätkab naine oma arutlust küsides, kui kõik inimesed soovivad olla õnnelikud, mis tähendab omada 
hüvesid, siis miks ei räägita armastusest kõikide suhtes. Kuigi armastus on igasugune hüvede ja 
õnne  ihaldus , ei räägi sellest nii need, kes arvastavad kehalisi harjutusi. Ühesõnaga on armastus 
alati  soov omada  sarnaseid  hüvesid. Armastusega  kaasneb  ka  rasedus .  Kuna  kõik  inimesed  on 
teatud  moel   rasedad ,  olgu  siis  kehalt  või  hingelt,  soovivad  nad kõik  kunagi  midagi  sünnitada. 
Milleks   seda   aga   vaja   on?   Sest   kuna   sünnitamine   on   surematu   ja    igavene    ja   võib   esineda   ka 
surelikes, siis nõnda tuleb noor vana asemele. Surematuse aga ongi see, mis paneb meid oma 
järglasi armastama. Näite toob ta auahnusest, kus kõik tahavad olla  kuulsad  ja  mainitud . Kehalt 
rasedad järgnevad oma naistele ja saavutavad surematuse oma laste kaudu. Hingelt rasedad aga 
loovad püsima jäävaid asju, nt luuletusi, kirjateoseid või seaduseid. Edasi räägib naine armastuse 
kõrgematest   tasemetest.    Armastada    tuleks   ainult   ühte   keha   ning   sünnitada   justnimelt   selles. 
Märgates aga, et ka teised kehad on sama ilusad, hakkab ta ka teisi kehi armastama. See viib  selleni , 
et   hakatakse   keha   ilu   järjest   tühisemaks    pidama    ning   hinge   ilu   järjest   rohkem   tähtsustama. 
Järgnevalt   tuleks   inimene   juhtida   teadmiste   ilu   juurde.   Jõudnud   nii   kaugele,   märkame,   et   ilu 
eksisteerib igavesti. Ja ja kui sa lõpuks mõistad elu ennast, oledki jõudnud eesmärgini. See ongi 
armastuse   õige   tee.   Tuleb   alustada   kõige   madalamast    astmest    ning   edasi    liikuda    kehade   ilu 
mõistmise läbi teadmiste mõistmise iluni. Ilu ise enam ei võrrelda millegagi. Just selle elundiga, 
millega sa ilu näed, saad sa sünnitada täieliku vooruse ning seeläbi saad sa  jumalale  lähedaseks.
Teose   peaideeks   peaksin   ilu   mõistmist   läbi   erinevate   ilu   mõistmisviiside   ning   ilu   tõeliseks 
mõistmiseks on vaja hulgaliselt teadmisi ja oskusi.