Aristoteles “Metafüüsika” (1)

Kristina Jablokova TABB22 113272
Aristoteles “Metafüüsika”
Kõik inimesed püüdlevad teadmiste poole. Kõige rohkem armastatakse neid teadmisi, mida saadakse silmade kaudu, sest nägemine paneb meid kõige rohkem tunnetama ja eristama erinevusi asjades. Meeltetajudest ei peeta ühtki veel tarkuseks. Need, kellesse tekib meeltetaju põhjal mälu, on arukamad ja õppimisvõimelisemad kui need, kellesse ei teki mälu. Arukad ilma õppimiseta on need, kes ei suuda kuulda helisid . Õppivad need, kellel on mälu kõrval meeltetaju. Nad elavad kujutluste ja mälestustega, kuid kogemustest saavad nad vähe osa.
Inimsugu elab ka arutluste ja kunstiga. Inimestel tekib kogemus mälust. Teadus ja kunst tulevad inimestele kogemuse kaudu, sest kogemus ongi loodud kunst. Kui tekib kogemuse arvukatest arusaamadest üks üldine arusaam, siis tekib kunst. Arusaam, et Kalliast, kes põdes seda ja seda haigust, aitas see ja see, samamoodi ka teisi üksikisikuid, on kogemus. Määratlus, et see aitas nii- ja niisuguseid üht laadi inimesi, kes põdesid seda ja seda haigust, on kunsti asi. Kunst on üldise teadmine, kogemus aga üksiku teadmine. Üksikteadmine on küll kõige tähtsam, kuid ta ei ütle mitte millegi kohta miks. Teadmine ja asjatundlikkus kuuluvad rohkem kunsti kui kogemuse juurde, me peame kunstitundjaid kogenuist targemaks. Kogenud ei tea põhjust, kunsti valdajad aga teavad. Teadmiste ja mitteteadmiste märgiks on õpetamine. Seetõttu peetakse kunsti rohkem kui kogemust teadmiseks, sest ühed suudavad õpetada, teised mitte. Kogenu tundub targemana nendest, kel on mingi meeltetjau, kunsti valdaja tundub targemana kogenutest. Inimesed imetlevad seda, kes esimeserna leiutas meeltetajude kõrval mingi kunsti, sest ta oli tark ja erines teistest ning tema leiutisest oli mingit kasu. Tarkus on teadus mingitest põhjustest ja algetest . Tark on see, kes teab kõike niivõrd kui see võimalik on, kuid ta ei oma üksikut teadmist. Tark suudab tunnetada raskesti tunnetatavat ja inimesele mitte kergesti taibatavat; igas teaduses põhjuste asjus täpsemat ja õpetamisvõimelisemat. Kõige teadmisväärsemad on esimesed alged ja põhjused, sest läbi nende ja nendest tunnetatakse kõike muud.
Otsitav nimi langeb ühele ja samale teadusele, sest see peab olema see teoreetiline alus, kõigi esimeste algete ja põhjuste kohta, sest nii hüve kui ka põhjus, mille pärast, on üks põhjustest.
Inimesi ärgitab filosofeerima imestus. Alguses imestati käepärast olevate kohatute asjade üle, edaspidi tõstatati küsimusi ka suuremate asjade kohta. Hämmelduja peab ennast mitteteadjaks, seetõttu on ka müüdiarmastaja kuidagi filosoof ; müüt pannakse kokkuimestusväärsetest asjadest; filosofeerima hakati nitteteadmise vältimiseks, püüeldi teadmise ja arusaamise, mitte kasu poole. Arusaamist otsitakse mitte kasu pärast, nii nagu nimetatakse vabaks inimest, kes on vaba iseenda, mitte teise inimese pärast, nõnda nimetame seda ainsana vabaks teaduste seas, sest ainult tema on iseenese pärast.
Kõige jumaliku on kõige väärtusliku, selline võib kahel moel olla ainult üks: see, mis kõige rohkem Jumalale oleks, on teadustest jumalik , või kui ta oleks teadus jumalikust . Jumal on kõigile üks põhjustest ja mingi alge ja selline teadus oleks kas ainult või kõige rohkem Jumalal. Kõik teised teadused on paratamatud, kuid parem pole ükski. Selle teaduse omnandamine viib kuidagi vastupidiseni sellele, mida me alguses otsisime. Kõik alustavad sellest, et imestavad millegi üle, mille põhjust nad ei ole näinud. Vanasõna järgi tuleb jõuda vastupidiseni ja paremani. Nii et leidub, mis on otsitava teaduse loomus ja mis on siht, milleni peab jõudma osting ja kogu uurimine .
Nõustun Aristotelesega. Õppimiseks on vaja mälu, et jätta teadmisi meelde. Me saame 90% informatsioonist silmade kaudu ja seetõttu on nägemine kõige tähtsam meeltetajumise organ. Meie meeltetajumisest saadud kogemused, nende kogemuse arusaamadest tekib üks üldine arusaam, mis on kunst. Kunst kui üldise teadmine, teab ka põhjust. Seega kunstivaldaja on targem kui kogenud inimene, sest ta ei tea põhjust.
Ma arvan, et filosofeerimiseks peab miski innustama ja see miski, peaks tõesti olema imestusväärne, mille põhjus on teadmata, nagu miks me sündime maailma või iseliiguvad marionettid, mille põhjust pole veel näinud.
Platon “Pidusöök”
Armastus on põhiolemuselt igasugune hüve ja õnne ihaldus – igaühele aga suur ja salakaval armastus. Need, kes tegelevad armastuse kui ühe kindla liigiga, kannavad tervikule omistatud nimetust “ armastama ” ja “armunud”. Inimesed ei armasta midagi muud peale hüve. Inimesed armastavad hüvet, hüve omamist ja tahavad seda hüvet alatiseks enda valdusse saada. Armastus on soov hüvet alati omada. Et püüdleja innukust ja agarust nimetada armastuseks tuleb sündida ilus nii kehaliselt kui ka väliselt. Kõik inimesed on nii hingelt kui kehalt rasedad, ja jõudes teatud eluikka ihkavad nad sünnitada. Üksnes ilus, mitte inetuses, saab sünniatada. Mehe ja naise ühinemine ongi selline sünnitus. Isegi sureliku looma juures ilmneb sigitamises ja sündimises midagi surematut. Need kumbki ei saa toimida ebaharmoonilisuses. Ilu on harmoonilisus. Rase , lähenedes sünnitamisele muutub ilusaks ja heatujuliseks, ning ta sünnitab. Lähenedes inetusele, muutub ta süngeks ja kurvaks, pöördub tagasi ega sünnita. Rasedale naisele ja juba pakutavale ilu palju, see vabastab ta suurtest sünnitusvaludest. Sünnitamine on igavene ja surematu, mis võib avalduda surelikus vormis. Kui püüelda tuleb surematust koos hüve omamisega, siis hüve pidev omamine ongi armastuse objektiks . Ka surematus on armastuse objekt.
Eros on jumala Porose ja sureliku naise Penia poeg. Ta on alati vaene ja kaugeltki mitte kaunis. Ta on mühaklik ja näotu, paljajalgne ning kodutu; alati ta vedeleb ilma tekita kuskil põrandal, magab uste ees või tänaval, lageda taeva all, ning oma ema tõelise pojana on ta alatasa puuduses. Isa mõjul on ta aga üha ilusat ja head jälitamas, mehine, uljas ja reibas, osav jahimees, kange riugaste sepitseja, püüdleb arukuse poole, on taibukas, tegeleb kogu elu filosoofiaga , on osav võlur, mürgitseja ja sofist; oma loomult ei ole ta ei surelik ega surematu. Eros on jumalate ja inimeste vahel selgitajaks ehk vahendajaks – ta annab jumalatele teada inimeste palved ja ohvrid , inimestele aga jumalate käsud ja hüvitused ohvrite eest. Eros asub inimeste ja jumalate keskel, täites nende vahel asuva ruumi, nii et universumi ühendab seesmine side. Eros on deemon ja tänu temale ja teistele deemonitele on võimalikuks saanud igat laadi ennustamine ja preestrite kunst ohvritalitusel, müsteeriumid, võlusõnad ja mitmesugused ettekuulutused ja nõidumised. Kogu suhtlemine ja jutuajamine jumalate ja inimeste vahel toimub deemonite vahel nii ärkvel kui ka unes . Eros asub tarkuse ja nõmeduse vahel, ja seega siis ei tegele ükski jumal filosoofiaga ega ihalda tark olla, sest jumalad ongi targad. Samuti ei püüaks mõni tark enam targaks saada. Nõmedad ka ei ihalda tarkust, sest inimene on endaga täiesti rahul, kuigi ta ei ole ei tark ega ilus. Tal ei ole enese arvates midagi puudu ja seega ta ei ihaldagi seda, millest ta puudust ei tunne.
Tarkust otsivad need, kes on tarkade ja nõmedate vahepeal , nende hulka kuulub ka Eros. Tarkus on üks kõige kaunimatest hüvedest. Eros on armastus kauni vastu, nii et Eros peab olema paratamatult filosoof, filosoofi koht on keskel, targa ja nõmeda vahel. Põhjuseks on Erose päritolu – ta on pärit targast ja andekast isast ning nõmedast ja andetust emast. Eros on armastaja . Eros ihaldab tarkust ja ilu, kuna need on hüved. Saades neid hüvesid saab Eros õnnelikuks.
Platoni toodud argumendid on veenvad. Kuna Eros on sureliku ja jumala poeg, siis ta jääb nende kahe tasandi vahele, ehk ta on deemon. Eros ei ole tark, aga ta ei ole ka nõme oma päritolu tõttu. Tarkuse ja rumaluse vahel on midagi keskmist. Eros ongi see keskmine. Ta püüdleb tarkuse poole, sest tal on sellest puudus. Ta on tarkuse armastaja ehk filosoof. Eros püüdleb ka ilusa poole, sest ta armastab ilu. Eros tahab neid hüvesid – ilu ja tarkus – omada, et saada õnnelikuks.
Nõustun, et armastus on igasuguse hüve ja õnne ihaldus, tahetakse seda omada ja igaveseks enda valdusse saada. Armastust ei kutsu esile ei pool ega tervik, vaid püüdlemine hüvede ning surematuse poole – pidevalt lahkudes ja vananedes jätab surelik enda asemele alati midagi uut, mis on samasugune nagu ta ise. Sünnitades saab surelik loomus muutuda igaveseks ja surematuks.