Peeter I (1)

Ilmatsalu Põhikool

Ajaloo lõputöö

“Peeter I”

Koostas: Grete Orav
Juhendas: õp. Sigrid Siik
Tartu 2008
Sisukord
Sissejuhatus …………………………………..…………………...….. 3
Peeter I ……………………………………..………………………..... 4
Valitsusaeg …… ………………………….………………………... 5-8
Tsaari isiklik elu ………………………….…………………….……8-9
Peeter surivoodil ………………………….……………………………9
Peeter Suure testament ………………………….………….…….. 10-11
Lisa1, Peeter I pildid ……………………………….…….……...……12
Kokkuvõte ……………………………………………………..……. 13
Kasutatud kirjandus ……………………………………….…….........14
Sissejuhatus
17. sajand algas Venemaal suure segaduste ajaga , kuna Venemaal puudus kindel valitseja. Samuti oli Venemaa teistest Euroopa riikidest ära lõigatud, toimus pidev võimuvõitlus ja peale selle sekkusid Venemaa asjadesse ka välisriigid. Neid erinevusi hakati aga ajapikku ühtlustama.
1645-1676 aastal oli troonil Aleksei Mihhailovitš, keda peeti väga harituks ja eeskujulikuks tsaariks . Kuna ta oli kaks korda abielus olnud ja tal oli mõlemast abielust palju lapsi, siis pärast tema surma, 1676. aasta 30. jaanuaril, vallandus suur võimuvõitlus kahe perekonna vahel. Tema esimese abikaasa Marja Miloslavskaja lastest ihaldasid tsaaripinki Aleksei vanim poeg Fjodor, Ivan ja nende õde Sofia . Abielust Natalja Narõskiniga sündis 1672. aasta 30. mail Peeter, kes ootas samuti trooniletulekut.
Jõulise ja jõhkra uuendaja Peeter Suure valitsusaega vaadeldakse otsustava murranguna vana Moskoovia ja uue Venemaa vahel. Tegelikult päris Peeter suurema osa enda eesmärke oma Romanovitest eelkäijatelt. Tema isa, sooja südame ja kuuma verega Aleksei Mihhailovitš tahtis lane kogemuste alusel uuendada sõjaväge ning oli esimene tsaar , kes sekkus otseselt põllumajanduse ja tööstuse arendamisse. Peetri poolõde Sofia oli esimene ennast isevalitsejaks nimetav naine Vene troonil ja üritas ajada vallutuslikku välispoliitikat.
Peeter erines oma eelkäijatest tegutsemisviisi ja tulemuste ulatuslikkuse poolest. Ta mõistis, et Vene riigi saatus sõltub sellest, kas ta suudab saada territoriaalselt ja kultuuriliselt Euroopa suurriigiks. Sundinud aadlile peae Lääne-Euroopa kombed, süvendas Peeter tegelikult lõhet selle ja muu elanikkonna vahel tulevikus. Tema katseid kaasajastada Venemaa haldust takistas haritud ametnike vähesus, tema algatuste laiahaardelisus ning majandusliku tagapõhja puudumine. Peetri edu tulenes enamjaolt tema jõulisest ja vägivaldsest isiksusest ning temagi kavatsused ületasid tulemusi märgatavalt.1
Peeter I
Pjotr Aleksejevitš Romanov , kes kandis ka nime Peeter Suur või Peeter I, oli igas mõttes väga suur: tal oli erakordselt suur söögiisu, ta oli ise suur, lausa 204 cm pikk ja mis kõige tähtsam, ta tegi ka suuri tegusid , mille järgi ajalugu teda meenutab. Ta oli väga huvitatud laevandusest. Peeter oli aastas vähemalt ühe korra raskelt haige, millest võib järeldada, et ta polnud eriti hea tervisega . Peeter keeldus tegemast seda, mida ta ei tahtnud või mis teda ei huvitanud, kuid ometi oli palju asju, mis talle huvi pakkusid . Peale laevanduse ka näiteks hammaste ravimine, mida ta harjutas õukondlaste peal. Peetril oli ka tugev sisemine jõud, mis pani aluse Venemaal toimunud uuendustele. On teada, et tsaari kõne oli väga kiire ning kärsitu. Tsaar tegi meeleldi ka füüsilist tööd ning oma tahtmise saamiseks puudus tema jaoks ka inimelul väärtus. Alatasa käitus Peeter I mõtlematult, armastades lõbutseda ja kõikvõimalikke lõbustusi.
Slavofiilid pidasid 19. sajandil Peetrit kaabakaks, kelle reformid kahjustasid Vene ühiskonda, sest lõikasid selle ära tema tavadest .
Kuid vaatamata sellele kõigele on Peeter I isegi tänapäeval väga austatud ja hinnatud isik Venemaal ja terves maailmas.
Sõjalaevastiku rajamine, trükikodade tekkimine, esimeste ajalehtede ilmumine , ametikoolide loomine, raamatukogude, parkide, teatrite tekkimine, kaubateede rajamine Euroopasse, Venemaa poliitika, sõjaväe, ajaarvamise ja igapäevaelu ümberkorraldamine; need on vaid mõned Peetri mitmetest ja mitmetest niiöelda päranditest Venemaale ja mõneti ka tervele maailmale.
Valitsusaeg
Tänu või õnnetuseks Fjodori surmale ja enda haiglase ja nõrgamõistusliku poolvenna Ivani troonist kõrvalejäämise tõttu sai Peeter väga noorelt Venemaa valitsejaks, siis puudus tal alguses riigivalitsemise vasu igasugune huvi. Ta jättis koguni kõik riigivalitsemisega seotud küsimused enda ema- Natalja ja patriarh Joakimi kanda. Muidugi mõjutas seda otsust ka tema teadmatus riigiasjadest ja esijalgne kirjaoskamatus, kuid eelkõige tema väga noor iga. On teada, et 1682. aasta 27. aprillil kuulutas Bojaaride Duum keisriks tollal vaid 9-aastase ja 11-kuuse Peetri. Peale poolpimeda ja haige poolvenna Ivani jäi tsaaritroonist kõrvale ka ta poolõde Sofia, kes end kõrvale jäetuna tundes püüdis teha kõike, et upitada Peetri kohale Ivan, kuid selleks vajas ta toetust väljaspoolt Bojaaride Duuma . Sofia õnneks oli kujunenud olukord, kus streletsid , ärevil lakkamatutest vaidlustest oma juhtimiskorralduse, palga ja tingimuste üle, osutusid Fjodori surma järel eriti tundlikeks kuulujuttude suhtes, mis pajatasid Kremlis valitsevast ebaõiglusest ja sohitegemisest.2 Niisiis algatas auahne ja võimujanuline Peetri poolõde Sofia mitmeid streletside mässe, milles hukkusid paljud süütud inimesed otse noore valitseja Peeter I slime ees. Nende jõhkrate ja veriste mässude tagajärjel jäi Peetri nägu tõmblema, ta hakkas ühte jalga järel vedama ning tal olid närviatakid.
Ja kuigi Peetrile lõppesid need mässud mõneti saatuslikult ja mitte heas mõttes, siis Sofiale tõid need tulu, sest ta oli saavutanud oma peaeesmärgi. Nimelt 25. juunil 1682. aastal kuulutas Kremli kellade helin Ivani ja Peetri kroonimist tsaarideks Jumalaema Unspenski peakirikus. Regendina valitses Peetri poolõde Sofia kuni 1689. aastani.
Peetri jaoks oli valmistatud lisakomplekt võimutunnuseid – karusnahaga servatud kroon, mida nimetati Monomahhi mütsiks, riigiõun ja valitsuskepp, rinnarist ja keep – ning kaastsaaridele oli tehtud kahekohaline troon .3 Selle kahekohalise trooni taga varjas end valitsejanna Sofia, kes ütles vendadele kuidas käituda ja mida öelda.
Nii käisid nad pidulikel vastuvõttudel ja kiriklikel tseremooniatel, mis ei toimunud küll tihti, kuid see-eest olid väga väsitavad.
Millega tegeles Peeter aga vabal ajal? – Ta õppis kirjatarkust. Hariduse sai ta siiski tagasihoidliku, et mitte öelda kehva.4
Kaksteist aastat pärast Peetri tsaariks kroonimist, 1974. aastal, pärast oma ema Natalja Narõškini surma pidi Peeter riigiasjadega hakkama ise tegelema.
Tänu sellele, et Peeter polnud üles Kasvanud Kremlis nagu kõik teised tema eelkäijad, vaid linnast väljas sakslaste euroopalikus alevis, mõistis tulevane suurkuju , et Venemaad tuleb euroopalkumaks muuta, et seda siduda ülejäänud maailmaga , millest Venemaa oli tükk aega eraldatud olnud ja Peeter I tegi selleks, nagu eel mainitud , mitmeid ja mitmeid überkorraldusi.
Peeter I soovis väljapääsu Mustale merele , ligipääsu rajamist Läänemerele ning samuti soovis ta kindlustada Venemaa rahvusvahelist seisundit . Peeter jätkas ka Sofia regendiks oleku ajal alustatud Türgi vastast liini. Aasta pärast hakati selleks korraldama sõjakäike. 1696. aasta 18. juulil venelaste kätte langenud Aasovi kindlus ei andnud veel väljapääsu Mustale merele, kuid edasised vallutused ilma toetajateta olid mõeldamatud. Selleks suundus Peeter I suure saatkonnaga välisreisile- Euroopasse. Reisi eesmärgiks oli lootus leida liitlasi võitluseks Türgiga, soov näha päris Euroopat ning värvata Venemaale palju asjatundjaid kõigilt elualadelt, et Venemaad euroopalikumaks muuta. Koos Peetriga asus teele 270-liikmeline suursaatkond. Peale asjatundjate värbamise oli suursaatkonna ülesandeks veel tutvuda Euroopa sõjalise- ja tehnilise tasemega.
Välisreisil tutvuti mitmete eurooplaslike tavadega. Samuti töötas Peeter Euroopas ka tervelt nädal aega laevaehitustöökojas, millest ta väga huvitatud oli.
Euroopast tagasi Venemaale suundudes saadi teateid Venemaal puhkenud streletside mässudest, mis sundis tagasiminekuga kiirustama. Ravas tehti aga üks pikem peatus , kus Peeter kohtus Poola kuninga August II ’ ga ehk Friedrich August Tugevaga. Diplomaatilised läbirääkimised lõppesid aga edutult. Euroopa riigid polnud sõjast Türgi vastu enam huvitatud. 5 August II pakkus Venemaale liitu Rootsi vastu.
Tagasi Venemaale suunduti rohkem, kui 900-liikmelise meeskonnaga, kuhu oli lisandunud hulgaliselt värvatuid.
Kui oldi 1698 . aasta septembris sõjaretkelt tagasi Moskvasse jõutud, keelas tsaar Peeter I pikkade varrukate ja hõlmadega kuued , samuti lõigati maha ka bojaaride habemed . Nüüdsest peale tuli kõigil habet kanda soovijatel maksta suurt maksu, sest tsaaril oli kindel soov Venemaal Lääne-Euroopa kombed juurutada. Erand kehtis vaid vaimulikele ja talupoegadele.
Nagu teada tegi Peeter väga palju reforme, et Venemaad siduda ja sarnastada ülejäänud maailmaga. Peeter I reformide peamiseks taganttõukajaks sai 1700. aastal alanud Põhjasõda, mis algas Venemaale kaotusega ja seega pidi tsaar midagi ette võtma, ja ta otsustas luua uue sõjaväe, millel oleks senisest olnud parem relvastus ja väljaõpe. Loodavale alalisele sõjaväele sai aluseks 1699. aastal loodud kohustuslik nekrutivõtmine. See ümberkorraldus kandis ka vilja, sest Venemaa sai Põhjasõjast endale suure saagi. Kehtestati ka aadlike sundteenistus, mõisate ainupärimisõigus, töötati välja kindel teenistushierarhia, muudeti maksupoliitikat, avardus sotsiaalne mobiilsus ja viidi läbi palju-palju muid reforme.
Peetri reformid kiirendasid Venemaa arengut, tõstes ta ka majandusnäitajatelt
Euroopa suurriikide hulka: 1740 . aastatel sulatati Venemaal rauda 1½ korda rohkem, kui Euroopa arenenumais riigis Inglismaal.6
Samuti oli tsaaril probleeme streletsidega. Nende töö, kaubandus ja tööndus, eeldas nende viibimist Moskvas. Peetrile oli see aga vastuvõetamatu ja ta nõudis nende eemalolekut pealinnast. Arvatavasti peamine põhjus, miks streletsid Peeter I´le nii vastumeelsed olid, oli see, et nad takistasid Peetril troonile astuda ja isegi kippusid ta elu kallale. Seesama vastumeelsus streletside suhtes muutus ajapikku fanaatiliseks vihkamiseks. Nendes kokkupõrgetes võitjaks tulnud tugeva isiksuse ohjeldamatu despotism lõppes verise finaaliga, kus tapeti sadu streletse ja tegelikult hävitati streletsivägi.7
Veel mõned Peetri tähtsamad reformid olid kalendri-(võeti kasutusele lääne uusaastapäev ja juliuse kalendri lääne varjant ) ja kirjauuendus, lääneeuroopa rõivastuse kasutuselevõtt, patriarhiameti likvideerimine ja Vene Õigeusu Kiriku riigistamine luterlikul eeskujul.
1702. aastal hakati õukonna daamidele ühiskondlike ülesandeid andma.
1703. aastal alustas Peeter I Peterburi rajamist. Tulevase Venemaa pealinna, Sankt Peterburi, rajamine ei olnud just lihtne, sest ümberringi oli soo, sageli esines üleujutusi ja nappis ka ehitusmaterjali. Kõigele lisaks polnud ka piisavalt tööjõudu kuna ehitustöödele toodud talupojad, sõjavangid ja sunnitöölised surid kümnetetuhandete kaupa haigustesse ja nälga. Ometi see valmis ning 1712 kuulutas Peeter Sankt Peterburi Venemaa pealinnaks, kus tsaari surma ajal elas seal juba üle 40 000 elaniku.
Tsaari isiklik elu
Tsaar Peetri esimene abikaasa oli Jevdokija Lopuhhina. Peetril oli temaga poeg Aleksei. Peeter oma pojaga läbi ei saanud, nende suhted olid tormilised ja dramaatiliselt pingelised . Ka ei osalenud ta Aleksei kasvatamisel . Peeter I saatis oma poja mitmeks aastaks välismaale, kust ta naasis küllaltki tagasihoidlike teadmistega. Kui Peeter olevat tahtnud näha, mida ta poeg välismaal olles õppinud oli, oli Aleksei oma käe ära põletanud. Alekseile avaldasid halba eeskuju ka ta sõbrad, kes kirusid ning mõistsid hukka tsaari teguviise. Aleksei on koguni tunnistanud: “sõbrad juhtisid mind üha rohkem isa juurest eemale ja lohutasid lõbustusetga, nii et tasapisi ei muutunud mulle vastikuks mitte ainult sõjaasjandus ja muud minu isa tegevused, vaid ka tema isik”. “Ma olen näinud sind, troonipärijat, täiesti kõlbmatuna riigiasjade ajamises ning mis on eriti halb, sa ei taha mitte midagi kuulda sõjapidamisest, mille abil meie tulime pimedusest välja valguse kätte, ja meist ei teatud midagi, kuid nüüd austatakse. Ma ei õpeta sulle, et peaksid tahtma sõdida ilma seadusliku põhjuseta, aga seda asja tuleb armastada ja tundma õppida, sest see on üks kahest valitsemiseks vajalikust asjast, need on kord ja kaitsevõime,” kirjutas Peeter 1715 . aastal Alekseile läkitatud kirjas. Tsareevitš põgenes välismaale, loobus troonist ja nagu sellest veel vähe, haudus ta koletislikke plaane Peetri vastu – ülevenemaalist ülestõusu. Saanud oma poja, Aleksei reeturlikest plaanidest teada kuulutas Peeter ta äraandjaks ning palus poja üle õiglaselt kohut pidada. Talle määrati surmanuhtlus, kuid ta suri paar päeva enne selle täideviimist, 1718. aasta 26. juunil, vaimsete ja füüsiliste vintsutuste tõttu. Mitteametlikud versioonid rääkisid surmast mürgitamise läbi ja kõneldi isegi, et Peeter kägistas poja omaenda kätega.8 Samuti väidetakse, kuidas Aleksei lämmatati Peetri juhtnööride järgi unepealt. Alekseil oli poeg Peeter II ja tütar Natalja.
Pärast 1718. aasta naastmist Peterburi muutus Peetri elulaad tunduvalt. Ta hakkas rohkem aega veetma pealinnas. Ta tõusis nagu varem, kell viis, seejärel võttis ettekandega vastu kabinetisekretäri, sõi hommikust, kell kuus sõitis ta linna kontrollima, kas tema antud ülesaneid täidetakse. Sellele järgnes Senati ja Admiraliteedi külastamine ning lõuna. Peale lõunat puhkas ta kaks tundi, pärast seda luges ettekandeid, koostas juhiseid, põhikirju ja muud …
1721. aastal kuulutati Peeter riiklike teenete eest Isamaa Isaks ja Ülevenemaaliseks Keisriks.
Tsaari teine abikaasa oli Marta Skowrońska. Neil oli kaks järeltulijat: Anna ning Jelizaveta . Abielludes sai Marta endale nime Jekaterina ning hiljem, keisrinnaks saades , ka Katariina I.
Peeter surivoodil
Peeter tundis, et jõud hakkab teda maha jätma. Ta muutus vähem seltsivaks, ärritus kergesti, tema silmade värv tuhmus, teda vaevasid seljavalud, mädanikud ja kuseteede põletik. Surres jäi Peetrist palju asju pooleli . Surivoodil olevat ta kirjutanud: “Jätan kõik … “ ja kutsunud oma tütart Annat . Selle paberitüki olemasolust on rääkinud Bassewitz, kes soovis lugejat veenda, et Peeter soovib oma järglasena näha Bassewitzi isanda pruuti Annat. Kuid kui see paberitükk tõesti eksisteeris, siis kelle nime tahtis Peeter sinna kirjutada? Valik oli tõesti väike ja äärmiselt kehv. Ei leidunud väärilist pärijat. Kes olekski Peeter Suurele vääriline järglane? Tsaarevitši Aleksei poeg oli tsaarile vastumeelne, sest ei võinud teada, kas ta läheb enda isa või vanaisa jälgedesse. Tütreid Annat ja Jelizavetat armastas ta võrdselt, pealegi vajas Vene impeeriumi, nagu see pärast Põhjasõja võitu nimetati, kogenud ja tugevat kätt. Parim võimalikest varjantidest oleks olnud Katariina. Ometi olevat jäänud see nimi kirjutamata. Tema käsi kõhkles isegi surma palge ees, sest ta ei teadnud , keda valida.
Ometi kuulutati tema pärijaks Katariina I, sest teda toetasid paljud õukonna kõige mõjuvõimsamad isikud.
Kuulutanud pärast Põhjasõda Venemaa impeeriumiks ja end selle impeeriumi rajajaks ja juhiks, suri ta ise 1725. aasta 28. jaanuaril Peterburis, kõigest 52-aastasena, neerukivide väljalõikamise haavast alguse saanud gangreeni.
Peeter Suure testament 9
Jumal, kelle armust sõltub kogu meie eksistents, kellele me võlgneme oma krooni ja kes meid on korduvalt oma vaimuga aidanud, lubab mind vaadata vene rahvale kui kutsutule ja seatule Euroopa valitsejana. Minu veendumuse aluseks on asjaolu, et enamus Euroopa rahvaid on jõudnud vanaduse, võimetuse ja dekadentsi ajajärku, ning rahval, kes omab nooruslikku jõudu ja tarmu, oleks kerge neid vallutada. Ma jätan selleks järgmised instruktsioonid:

Hoida Venemaa korduvas sõjaseisukorras, nii et sõdurid oleksid alati relvade all ja valmis rünnakuks. Välja arvatud juhud, kui riigi majanduslik olukord seda ei võimalda. Sel teel ollakse valmis sõjaks isegi rahuajal.

Tuua tsiviliseeritud naabermaadest sisse ohvitsere ja õpetlasi, sel teel omandades teiste riikide kogemusi ja tarkusi.

Igal võimalikul juhul sekkuda teiste riikide tülidesse ja rahutustesse, eriti kui on tegemist Saksamaaga.

Poola tuleb lõhestada, õhutades seal vastuolusid ja meelitada aadel altkäemaksuga enda poole. Katsutagu aidata partisane võidule ja viia nende kaitsmiseks sisse Vene vägesid, ajani, mil need jäävad pidevalt sinna püsima.

Võtta niipalju kui võimalik Rootsilt ja provotseerida viimase vaenulikkust Venemaa vastu. Sel teel saadakse ettekääne Rootsi allaheitmiseks. Katsuda ässitada Rootsit ja Taani teineteise vastu.

Alati valida Vene printsidele kaasadeks Saksa printsessid. Selle moodusega propageeritakse Vene printsiipe Saksamaal ja luuakse eeltingimused tema kaasatõmbamiseks meie eesmärkide läbiviimisel.

Hoida kaubanduslikku liitlust Inglismaaga. Vahetada meie metsa- ja põllumajandussaadusi inglise kulla vastu ja hoida tihedat sõbraliku läbikäimist nende Vene ja Inglise kaupmeeste ning meremeeste vahel. See moodus aitab täiendada Venemaa laevastikku kaubandus- ja navigatsiooni alal.

Teostada ekspansiooni põhja suunas Balti mere kaudu ja lõunasse üle Musta mere.

Tungida niivõrd lähedale Konstantinoopolile, kui võimalik. Võim, kes valitseb seal, valitseb kogu maailma. Olla pidevalt sõjas kord Türgi ja siis Pärsiaga. Tungida sügavale Pärsia lahele ja rajada teed Indiasse . Sinna jõudnul pole enam tarvis inglismaa kulda.

Hoida liitlust Austriaga, kuid samal ajal ässitada tema vastu naaberriike

Äratada Austrias huvi türklaste väljatõrjumiseks Euroopast. Anda Austriale teatav osa sõjasaagist, mida hiljem oleks võimalik jälle tagasi võtta.

Koondada enese ümber kõik maailma riikides laiali asuvad kreeklased. Sel teel luuakse sõpru vaenlaste hulgas.

Kui Rootsi on haaratud oma mõju alla, Türgi ja Pärsia vallutatud, Poola alistatud ja meie laevad sõidavad Mustal merel, tuleb eraldi ja diskreetselt teha ettepanekuid esmalt Prantsusmaale ja selle järel Austriale jagada koos suurt ühist maailma impeeriumi. Kui üks nendest nõustub, siis sütitada rivaliteeti teistega ja õhutada neid omavaheliseks võitluseks võimu pärast. Alustada võitjaga ise sõda elu ja surma pärast, milles võib olla ainult üks tulemus – Venemaa võit.

Juhul, kui mõlemad keelduvad, katsuda õhutada nendevahelist sõda ja ise parajat momenti kasutades rünnata Saksamaad. Samal ajal saata välja laevastikud asiaatide hordidega Aasovi merelt ja Arhangelskist Balti mere ja Musta mere relvastatud konvoide kaitsel . Sel teel tungida kallale Prantsusmaale, kuna Saksamaa invasioon oleks juba enne sooritatud . Nende maade vallutamise järel alistub ülejäänud Euroopa meie ikkele ilma vastuhakuta.
Lisa, pildid Peeter I’st:
Peeter I Põhjasõjas >
( Poltava lahingus)
Peeter I vaskkuju > Moskvas
Kokkuvõte
Peeter I oli suurt kasvu, vägivaldne ja ebastabiilne. Ta rajas moodsa sõjaväe ja laevastiku, mis olid varustatud kõige uuemate relvadega. Ta murdis ka aadlike võimu ja võttis kiriku oma kontrolli alla. Reformid viidi läbi kogu ühiskonnas, kaasa arvatud traditsioonilise riietuse ja habeme kandmise keeld. Peterburi asutamine Soome lahe äärde ja seega „akna raiumine Läände” tähistas Peetri otsusekindlust anda Venemaale otsekontakt Lääne – Euroopaga.
Kasutatud kirjandus
David Warnes, kirjastus Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 2002, „Vene tsaaride kroonika“, lk 61,
Lindsey Hughes , kirjastus Varrak , Tallinn 2005, „Peeter Suur inimene ja ajalugu“ lk 33, 35, 163
Mati Laur , kirjastus Sild , Tallinn 2002, „Tsaaride aeg“, lk 72
Nikolai Pavlenko, kirjastus Kunst , Tallinn 2003, “Peeter I Aasiast Euroopasse” lk 17, 76
Reino Hein, Tartu Greif 2001, "Teed ja saatused"
Tõnu Tannberg , Mati Laur, Olaf -Mihkel Klaassen, Allan Espenberg, Toivo Jullinen , Sigrid Abiline , „ Uusaeg . Õpik 8. klassile” lk 46
1 David Warnes, „Vene tsaaride kroonika“, Tallinn 2002, Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 61
2 Lindsey Hughes, „Peeter Suur inimene ja ajalugu“, Tallinn 2005, kirjastus Varrak, lk 33
3 Lindsey Hughes, „Peeter Suur inimene ja ajalugu“, Tallinn 2005, kirjastus Varrak, lk 35
4 Nikolai Pavlenko, “Peeter I Aasiast Euroopasse”, Tallinn 2003, kirjastus Kunst , lk 17
5 Tõnu Tannberg, Mati Laur, Olaf-Mihkel Klaassen, Allan Espenberg, Toivo Jullinen, Sigrid
Abiline, „Uusaeg. Õpik 8. klassile” lk 46
6 Mati Laur, „Tsaaride aeg“, Tallinn 2002, kirjastus Sild, lk 72
7 Nikolai Pavlenko, „Peeter I – Aasiast Euroopasse“, Tallinn 2003, kirjastus Kunst, lk 76
8 Lindsey Hughes, „Peeter Suur inimene ja ajalugu“, Tallinn 2005, kirjastus Varrak, lk 163
9 Reino Hein, "Teed ja saatused", (2001) Tartu Greif, lk
14