Pedagoogika ja selle koht teaduste süsteemis (0)

20. SAJANDISSE TRÜGIDES
Rahvusvahelised suhted eelmisel sajandivahetusel
HELMUT  PIIRIMÄE
   Rahvusvaheliste suhete ja sõdade rägastikus seaduspärasusi  otsides  võiks jõuda 
veendumusele, et iga uus sajand algab suurte sõdadega. Tegelikkuses on suuri sõdu peetud ka 
teistel aastakümnetel.
   Nullide  maagia
    Inimkond paistab olevat endale juba  ammu  teadvustanud, et uue sajandi tulek on midagi 
erilist. Nullpunkt  pidi ju olema Jeesuse Kristuse sündimine, ilma et sellele oleks järgnenud 0 
aasta. Algul oli küll kergem mõista saja aasta täitumist kahe nulliga ja number ühte kui uue 
algust, hiljem hakkas köitma kahe nulli maagia. Niisiis tekkis ka eelmisel sajandivahetusel 
arusaamatus, kas uus sajand algab pärast 1900. aasta täitumist või juba 1900. aasta 
saabumisel. Neile, kes arvestavad aega sajanditega, lõpeb iga sajand muidugi siis, kui on 
lõppenud kahe nulliga märgitud aasta. Teistmoodi on keeltega, milles 19. sajandi asemel 
öeldakse 1800ndad aastad. Nii on see näiteks skandinaavia kõnepruugis. Paljude sajandite 
ootel on arvatud, et uue sajandi tulekuga peaks kaasnema midagi enneolematut. Keskajal olid 
tavalised kujutlused viimsepäeva saabumisest, hiljem said ülekaalu optimistlikud ootused. 
Pärast seda, kui oli kujunenud arusaam, et iga sündmuse põhjuseks ei ole Jumala konkreetne 
sekkumine, püüti ootusi ja kartusi analüüsides seaduspärasusi leida.
   Rahvusvaheliste suhete ja sõdade rägastikus seaduspärasusi otsides kippus peale jääma 
veendumus, et iga uus sajand algab suurte sõdadega. Tõepoolest, varauusaja  algusesse  - 16. 
sajandisse - jäävad Itaalia sõjad ( 1494 -1559), lisaks neile veel  Hispaania  ja Portugali 
meeletult suured koloniaalvallutused koos Ameerika vanade tsivilisatsioonide hävinguga. 20. 
sajandi künnisel meenutati veel rohkem peaaegu kogu Euroopat haaranud heitlusi 18. sajandi 
algul - Põhjasõda (1700-1721) ja  Hispaania  pärilussõda (1701-1714), eelkõige aga Napoleoni 
sõdu 19. sajandi algul. Kas ka uus sajand toob kaasa uue suure sõja? Seda kardeti, sellele 
loodeti. Iseasi on muidugi see, kuivõrd õige on suurte sõdade  seostamine  just uue sajandi 
algusega. On ju suuri sõdu peetud ka teistel aastakümnetel.
   Uus jõud Euroopa südames
   Rahvusvahelised suhted 19. sajandi viimastel aastakümnetel määras  suurelt  osalt Saksa-
Prantsuse (Prantsuse-Preisi) sõda aastail 1870-1871. 18. jaanuaril 1871 kuulutati  Versailles ' 
lossi Peeglisaalis välja Saksa  keisririik , mis ühendatud Saksamaa näol kujutas endast uut 
poliitilist ja sõjalist jõudu Euroopa südames. Lüüasaanud Prantsusmaa oli liiga nõrk selleks, et 
lähiaastatel või koguni aastakümnetel revanši saavutada. Ometi jäi Prantsuse-Saksa vaen 
üheks kõige määravamaks faktoriks Euroopa jõudmisel uude sajandisse ja kõige ohtlikumaks 
süütematerjaliks uuele sõjale.
    Kolmekeisriliit
   Saksamaa seisukohalt vaadatuna oli esialgu põhiprobleemiks, kuidas vältida Prantsusmaal 
liitlaste  leidmist . Parim lahendus oli vastase võimalike liitlaste enda poole tõmbamine või 
vähemalt mingil moel endaga sidumine. Sellest lähtus ka mitme aastakümne jooksul Saksa 
keisririigi poliitikat suunanud  kantsler Otto v. Bismarck .
   Prantsusmaa võimalikuks liitlaseks Saksamaa vastu võis olla ennekõike 1867 loodud 
Austria-Ungari, sest Austria keisririik oli saanud lüüa 1866. aastal Preisi-Austria sõjas. Juba 
siis oli Otto v. Bismarck peatanud Preisi kindralitele ja sõduritele nii ahvatleva võidumarsi 
Viini, et mitte liigselt alandada Austriat. Kartus, et Austria võib asuda revanšipoliitika teele, 
oli siiski põhjendatud. 1871. aasta  oktoobris  sai aga Austria-Ungari välisministriks ungarlane 
Gyula Andràssy, kes pidas peavaenlaseks slaavlasi, eriti Suur- Serbia  liikumist, ja Balkanile 
tungivat Venemaad. Uus välisminister taotles koostööd Saksamaaga, pidades silmas liitu 
Venemaa vastu.
   Bismarck suhtus tsaaririiki  vaenulikult , kuid samal ajal ta ka  kartis  Venemaad. Ta oskas 
arvestada Venemaa gigantseid mõõtmeid, suuri inimhulki ja majanduslikke ressursse ning 
karmi  kliimat. Tagantjärele tarkusena jääb kõlama  Bismarcki  hoiatus, et Saksamaa peab 
hoiduma sõjast kahel rindel, üheaegselt läänes Prantsusmaa ja idas Venemaa vastu. Venemaa 
omalt  poolt pelgas Saksamaa ja Austria-Ungari liitu, millises osas oli parimaks lahenduseks 
selles liidus osalemine. Nii kerkiski päevakorda Bismarcki kavandatud Kolme keisri liidu 
idee.
   Septembris 1872 toimus Berliinis kolme riigi keisrite esimene  kohtumine . Välispoliitilisi 
probleeme arutati siiski peamiselt diplomaatide kahepoolsetel läbirääkimistel. Arutelud 
jätkusid Wilhelm I visiidi ajal Peterburi, ning Aleksander II vastuvõtul  Viinis  1873 jõuti 
niikaugele, et sõlmiti nn. Kolmekeisriliit. Selles osalejad kohustusid üksteisega konsulteerima 
ja säilitama heatahtliku erapooletuse juhul, kui üht neist ähvardab  neljanda  riigi  kallaletung  
või puhkeb sõda mõne sellise riigiga.
   Uus  liitlane  Itaalia 
   Kolmekeisriliit ei püsinud kaua. Selle nurjasid eeskätt Venemaa ja Ausria-Ungari vastuolud 
Balkanil  seoses nn. Ida  kriisiga  (ülestõus Bosnias ja Hertsegoviinas 1875, Vene-Tür-gi sõda 
1877 -1878). 1881 Kolmekeisriliitu ametlikult küll uuendati, kuid seekord ainult 
neutraliteedikokkuleppena ning juba  1879 olid Saksamaa ja Austria-Ungari sõlminud salajase 
liidulepingu Venemaa vastu. Kui sellega 1882. aastal liitus Itaalia, oligi kujunenud Kolmikliit. 
Tõsi küll, Itaalia oli ebakindel partner, kelle oli sellesse liitu viinud Tuneesia  vallutamine  
Prantsusmaa poolt. Ometi pani Kolmikliit aluse uude sajandissegi ulatuvale liitude süsteemile.
    Kolmikliidu sõlmimine ei tähendanud siiski veel lõplikku lõhet Venemaa ja Saksamaa 
vahel. Otse vastupidi, 1887 said teoks Saksa-Vene läbirääkimised kaksikkokkuleppe 
sõlmimiseks. Tulemuseks oli nn. Edasikindlustamisleping, millega mõlemad pooled võtsid 
endale kohustuse säilitada  heatahtlik  erapooletus, kui üks neist peaks sattuma sõtta mõne 
kolmanda suurriigiga.  Erandiks  kuulutati olukord, kui Venemaa peaks ründama Austria-
Ungarit või Saksamaa Prantsusmaad.
   Vana vaenlane  Venemaa 
   Bismarcki kavandatud Prantsusmaa isoleerimispoliitika  kandis  vilja. Mitmel korral oli 
tekkinud sõjaärevus, mis oli tingitud kartusest, et Saksamaa võib Prantsusmaad rünnata enne, 
kui viimane on taastanud oma sõjalise jõu. Pingeid teravdasid sajandite jooksul kujunenud 
Prantsusmaa ja Inglismaa vastuolud koloniaalküsimustes ning Inglismaa lähenemine Austria-
Ungarile ja Itaaliale seoses vastuoludega Balkanil. 1889 tegi Bismarck Briti peaministrile 
Robert  Arthur  Talbot Gascoyne-Cecil Salisburyle ettepaneku sõlmida ametlik, kuigi salajane, 
liiduleping Prantsusmaa vastu. Nii ei jäänud Prantsusmaal muud üle, kui leida liitlane sealt, 
kust ühiskondlik arvamus ei osanud seda oodata, kas või vanade vaenlaste seast. Viimaste 
hulka kuulus eeskätt Venemaa...
   Vene-Prantsuse vastuolude põhjused olid traditsioonilised. Ühelt poolt olid need ajaloolised. 
Põlvkondade meelest ei olnud veel kustunud mälestused võitlustest 19. sajandi alguse 
Napoleoni sõdade ajal, kui Prantsuse väed koos  liitlastega  teistest riikidest  1812 . aastal 
Moskvasse jõudsid, Vene väed vastupealetungi käigus aga oma püssid Pariisis hakki panid. 
Vastuolude teiseks allikaks olid aga ka ühiskondliku korra erinevused. Alates aktiivsest 
tegevusest Püha Liidu juhtiva riigina võis Venemaad lugeda reaktsiooniliste jõudude 
peamiseks kantsiks, samal ajal kui Prantsusmaa kõikidest revolutsioonidest ja pööretest 
hoolimata oli ikka olnud vabariikliku, liberaalse või lausa mässumeelse ideoloogia kandjaks. 
Vastasseis vaimumaailmas  ilmnes  eriti seoses reformidega Kolmanda vabariigi ajal, 1880. 
aastatel, kui Prantsusmaa hümniks sai senine mässulaul " Marseljees ", rahvuspühaks 14. juuli 
ja kuulutati välja  amnestia  Pariisi  Kommuuni  eest võidelnuile. Vestluses Saksamaa kantsleri 
poja Herbert v. Bismarckiga ütles vene välisminister Nikolai Giers: "Liit bandega, kuhu 
kuuluvad Grévy,  Clemenceau ja teised sulid, oleks võrdne enesetapuga." 1887 lausus  
Prantsusmaa  president   Jules  Grévy: "Oleks tõsine  eksitus  tõmmata meid liitu tsaari 
impeeriumiga."
   "Marseljeesi" kuulamas
   Ometi olid riikide julgeoleku ja välispoliitika probleemid mõjukamad poliitilistest ja 
ideoloogilistest sümpaatiatest. Juulis  1891 saabus Kroonlinna Prantsuse sõjalaevastiku 
eskaader. Selle vastuvõtmisel tuli  keiser  Aleksander IIIndal paljastada pea, kui  orkester  
mängis "Marseljeesi", mida Venemaal peeti revolutsiooniliseks lauluks.
   Esialgu sõlmiti kokkulepe, millega kohustuti kooskõlastama abinõud juhul, kui ühte poolt 
ähvardab kallaletung. 1893 toimus Vene eskaadri vastukülaskäik Touloni, visiidi ajal sõlmiti 
juba Prantsuse-Vene sõjaline liit, mis sõlmimise hetkel oli suunatud eelkõige Inglismaa vastu. 
Olid ju mõlemal liitlasel viimasega  teravad  suhted. Inglismaa ja Venemaa huvid põrkusid 
Lähis- ja Kaug-Idas, Prantsusmaa ja Inglismaa vahel  seisid sajanditepikkused vastuolud 
kolooniates. Esialgu olid  lepingud salajased, ometi võis nende olemasolu aimata. Prantsuse-
Vene lepingud tähendasid kahe bloki kujunemist, kuigi need ei haaranud veel kõiki Euroopa 
suurriike.
    Hiilgav isolatsioon  
   Euroopa jagunes kaheks blokiks, kuid  Suurbritannia  hoidus neist kõrvale. Ametlikult oli 
Inglismaa poliitikaks kuulutatud "hiilgav isolatsioon". See ei tähendanud maailma 
suurpoliitikast eemalejäämist, vaid võimalust sekkuda kohustusi võtmata. Erandiks oli 1887. 
aastal  nootide  vahetuse teel sõlmitud kokkulepe Itaaliaga  status  quo säilitamiseks Vahemere, 
Musta,  Egeuse  ja  Aadria  mere kallastel ning Põhja-Aafrika rannikul. Veel samal aastal ühines 
kokkuleppega ka Austria-Ungari, kuigi mõningate reservatsioonidega, ja lepingut hakati 
nimetama Vahemere  Entente 'iks. Tegelikult ei võtnud Suurbritannia ka seekord endale sõjalisi 
kohustusi.
   1890 oli sunnitud erru minema kantsler Otto v. Bismarck. Teda asendas kindrali aukraadis 
krahv Leo v. Caprivi, kes tõi kaasa nn. uue kursi Saksamaa välispoliitikas. Bismarck oli olnud 
seisukohal, et Saksamaa peab olema tugev eelkõige Euroopa mandril. Kuigi ta ei olnud ka 
koloniaalvallutuste vastu, oli ta arvamusel, et jõude ei tohi liigselt killustada. Euroopa 
poliitika osas  arvas  Caprivi, et Saksamaal ei ole võimalik vältida sõda kahel rindel, mille eest 
oli hoiatanud Bismarck. Uus kantsler nägi väljapääsu selles, et Kolmikliitu tuleb tõmmata ka 
Suurbritannia, millega jõudude vahekord maailmas muutuks oluliselt Saksamaa ja ta liitlaste 
kasuks. Ühtlasi kindlustaks see Itaalia truuduse (pika rannajoone tõttu kartis Itaalia Briti 
laevastikku) ja aitaks liitu tõmmata ka Türgit, kellel oli põhjust karta Vene agressiooni, eriti 
Konstantinoopoli ründamist. Saksamaal loodeti, et Inglismaa vastuolud Prantsusmaa ja 
Venemaaga on suuremad kui Saksamaaga.
   Caprivi kavandatud kursist lähtudes loovutas Saksamaa Inglismaale rea tähtsaks peetud 
maa-alasid Aafrikas, nende seas  Uganda , mis avas juurdepääsu Niiluse ülemjooksule, ning 
nõustus Briti protektoraadiga India ookeanis asuva Sansibari üle. Vastutasuks sai Saksamaa 
Põhjameres asuva Helgolandi saare, mille strateegiline tähtsus ilmnes Esimese maailmasõja 
ajal. Aafrikas tehtud järeleandmistele lootes tegi Caprivi oma kantsleriks oleku ajal (1890-
1894) Briti diplomaatidele korduvalt  ettepanekuid  ühinemiseks Kolmikliiduga, kuid said ikka 
eitava vastuse.
   Me nõuame kohta päikese all... 
   Lisaks traditsioonilisele ametlikest liitudest hoidumise poliitikale kujundas Briti valitsuse 
meelsust ka Saksamaa maailmapoliitika teine tahk - koloniaalpoliitika . 1891 oli Saksamaal 
tekkinud ühiskondliku organisatsioonina Pangermaani Liit, mis avaldas suurt mõju nii riigi 
diplomaatiale kui ka Wilhelm II-le. Pangermaani Liit nõudis suure Saksa koloniaalimpeeriumi 
loomist ja seoses sellega asumaade ümberjagamist. Nõuet kordasid avalikult ka Saksa 
diplomaadid, sealhulgas välisasjade riigisekretär (vastab välisministrile) Bernhard v. Bülow 
oma kõnes Riigipäeval  1897 . aastal. "Me nõuame endale kohta päikese all" kõlas esialgne 
loosung. Uuele sajandile vastu minnes ennustas 1900. aastal Saksamaa kantsleriks tõusnud v. 
Bülow: "Saabuval sajandil on Saksamaa kas haamriks või alasiks."
   Inglise-Saksa suhteid teravdas ka Saksamaa tung Lähis- Itta . 1898 võttis keiser Wihelm II 
ette pika reisi Idamaadesse, külastamaks sealseid pühasid paikasid. Teel  peatus  ta 
Konstantinoopolis ja pidas Damaskuses kõne, milles kuulutas end 300 miljoni muhameedlase 
ja Türgi  sultani  sõbraks. Sakslased aga said kontsessiooni nn. BBB (Ber- liin -Bosporos-
Bagdad ) raudteeliini ehitamiseks.
   Pikemas perspektiivis halvendas Saksa-Inglise suhteid eriti Saksamaa kurss võimsa 
sõjalaevastiku ehitamisele. Selle eestvõitlejaks oli  admiral   Alfred  v. Tirpitz, kuid laevastiku 
ehitamisest oli eriliselt huvitatud ka keiser ise. Saksamaa ja Briti impeeriumi vastasseisust 
hakkas välja kujunema uue sajandi põhivastuolu. Esialgu oli see siiski varjatud ning püsis 
kokkuleppe ja koguni liidu sõlmimise võimalus.
   Prantsusmaa taandub
   Vahetult sajandilõpu eel kerkis rahvusvahelise elu tulipunkti Inglise-Prantsuse sõja 
võimalus. Tagapõhjaks oli Inglismaa ja Prantsusmaa sajanditepikkune suur vastasseis 
võitluses  hegemoonia  eest nii Euroopas kui ka kolooniates. Sajandivahetuseks tõusis Euroopa 
riikide vastuoludest tulipunkti Aafrika jagamine. 1882 oli Inglismaa okupeerinud Egiptuse, 
mis kunagi oli Napoleoni sõjaretke sihiks. 1896 saatis Inglise valitsus Egiptusest lõunasse - 
Sudaani vallutama - ekspeditsioonikorpuse  Horatio Herbert Kitcheneri juhtimisel. Samal ajal 
liikus kapten Marchand 'i  juhitud  Prantsuse väeüksus Prantsuse Kongost lääne suunas. Juulis 
1898 jõudsid prantslased  välja Niiluseni ja heiskasid oma lipu Fašoda külas, vanas lagunenud 
Egiptuse kindluses. Sama aasta septembris jõudis selle Sudaani küla lähistele Kitcheneri 
Inglise väeüksus ning nõudis Prantsuse vägede tagasitõmbumist. Marchand keeldus ja kerkis 
oht, et puhkeb sõda kahe konkureeriva koloniaalriigi vahel.
   Juulis 1891 pidi keiser Aleksander III paljastama pea, 
   kui orkester mängis Kroonlinna saabunud Prantsuse sõjalaevastiku
   eskaadri auks Kolmanda vabariigi hümniks kuulutatud "Marseljeesi".
   Inglise  ajakirjandus , aga ka  poliitikud võtsid äärmiselt sõjaka hoiaku. Prantsuse 
välisminister Théophile Delcassé kartis eriti, et Saksamaa võib seda sõda ära kasutada 
Prantsusmaa uueks ründamiseks. Muret tekitas ka küsimus, kuivõrd Prantsuse merevägi, mis 
alati oli osutunud nõrgemaks, suudab vastu panna Briti moodsale laevastikule. Keerulises 
olukorras pöördus Prantsusmaa oma liitlase Venemaa poole. Kuna sealt aga abi  loota  ei olnud, 
tuli järele anda. Esialgu püüti taganemise eest mingitki hüvitust saada. Kui aga vastane 
keeldus, ei jäänud Prantsusmaal muud üle, kui väed Sudaanist ära viia. Fašoda konflikt sai 
pöördepunktiks Inglise-Prantsuse suhetes. Selle taustal võib vaid imestada, kuidas  uuel  
sajandil jõuti sõjalise koostöö ja liitlassuheteni.
   Konfliktidega uude sajandisse 
   Suureks vastuolude  piirkonnaks  kujunes 19. sajandi lõpul Kaug-Ida, kus ristusid sealsete 
riikide  omavahelised  konfliktid ning Euroopa riikide võitlus mõjusfääride pärast. Aastatel 
1894- 1895 toimus Jaapani-Hiina sõda, mille tulemusel tuli Hiinal  loobuda  Korea 
valitsemisest. Euroopa suurriikide toel Korea  iseseisvus , kuigi oma mõju kindlustas seal 
Jaapan. Sõja lõpetamiseks sõlmitud Shimonoseki rahuga omandas Jaapan ka Liaodongi 
poolsaare, kuid Venemaa, Saksamaa ja Prantsusmaa üheaegselt esitatud nõudel see siiski 
tagastati Hiinale.
   Samaaegselt ruttasid suurriigid üksteise võidu looma Kaug-Idas endale tugipunkte ja 
mõjusfääre. Saksamaa maandas 1897 dessandi Kiaotšau lahe Shandongi poolsaarel ning surus 
järgmisel aastal Hiinale peale lepingu, millega sai seal endale tugipunkti 99 aastaks rendile. 
Venemaa vallutas 1897 Port Arturi, luues  pinged, mis uuel sajandil lahvatasid Vene-Jaapani 
sõjaks. Inglismaa ja Saksamaa hankisid endale Hiinas kaubanduslikud mõjusfäärid.
   Sajandi lõpul lahvatas uus sõda ka Ameerika mandril ning suurriikide vastuolud jõudsid 
Vaiksele ookanile. Vallutuste teele  asunud USA (meenutame sõda Mehhikoga 1846-1848) 
kasutas ära 1895 alanud Kuuba  ülestõusu Hispaania koloniaalvõimu vastu ja alustas 1898 
sõda, mis lõppes veel samal aastal Hispaania lüüasaamisga. Kuuba sai uue sajandi algul, 1901 
uueks iseseisvaks riigiks, 1898 sõlmitud rahulepinguga läksid Ühendriikide võimu alla Puerto 
Rico , Guam ja  Filipiinid . Filipiinidele oli pretendeerinud ka Saksamaa, kellel tuli leppida 
sellega, et sõjas lüüa saanud Hispaania müüs talle Karoliini ja Mariaani saared ning 
Inglismaaga kokku leppides veel kaks  saart  Samoa saarestikust.
   19. sajandil alanud sõdadest jõudis uude sajandisse Inglise-Buuri sõda (1899- 1902 ). Sõja 
käigus kasutasid buurid edukalt partisanisõja taktikat ning inglastel tuli nende alistamiseks 
kohale tuua üha uusi vägesid. See sõda kompromiteeris Briti impeeriumi maailma avaliku 
arvamuse  silmis .
   Vana sajandi viimastel aastakümnetel kujunenud liitude süsteem ei olnud veel lõplik. 
Maailm läks 20. sajandisse uute diplomaatiliste kombinatsioonide ja rahvusvaheliste 
konfliktidega. Suure sõjani kulus veel veidi aega. God, save us! peaksime ütlema inglaste 
kombel , kui me parasjagu uude sajandisse oleme suundumas.
   Pildid raamatust "Fürst Bismarck - der  Deutsche  Reichskanzler" ( Leipzig  1876).
   HELMUT PIIRIMÄE (1930)
on ajaloodoktor, Tartu Ülikooli emeriitprofessor.