suunitlusega ringikeste 9 isiku poolt ilma Leninita, kes oli asumisel. Kuna enamik asutajaid peeti varsti politsei poolt kinni, ei hakanudki partei funktsioneerima ühtsena, vaid jätkas üksikute gruppidena. 1902 taasasutati partei Londonis ning jagunes kaheks tiivaks: bolševikeks ja menševikeks. Esimeste juhiks sai Vladimir Lenin, teiste etteotsa tõusis aja jooksul Georgi Plehhanov. 1917. aastal partei legaliseerus kuid lõhestatus jäi püsima. Parteijuhid 1918–1924 Vladimir Lenin 1922/1924–1953 Jossif Stalin, peasekretär 1953–1964 Nikita Hruštšov, esimene sekretär 1964–1982 Leonid Brežnev, alates 1966 peasekretär 1982–1984 Juri Andropov 1984–1985 Konstantin Tšernenko 1985–1991 Mihhail Gorbatšov, pidi 23. augustil 1991 peasekretäri kohast loobuma. Organisatsioon Partei kõrgeimaks organiks oli partei kongress. Selle istungitel
46. Sotsialistliku maailmasüsteemi lagunemine Breznevi doktriini lõpp Vanameelsed parteijuhid taheti asnedada noorte kommunismimeelsetega, kes oleksid teistele eeskujuks. Satelliitriikide parteijuhid ei olnud Gorbatsovi perestroikast vaimustatud, sest nende arvates õhutas see opositsiooniliikumisi ja oleks võinud lõppeda kommunistlike valitsuste langetamistega. Euroopas tugevneski opositsiooniliikumine ja jälgiti NSVL-s toimuvat. Pärast Laulvat revolutsiooni levisid arvamused, et NSVL ei suuda isegi mitte oma kasutuses oleval territooriumil korda hoida. Kommunistliku reziimi langemine Poolas Ulatuslik streikide laine Poolas, kus sooviti lammutada täielikult kommunistlikud reformid.
,,valged laigud". Välispoliitikas kehtestati mõte, et julgeolek kõikidele või seda pole üldse. Toimus demokratiseerimine, mis andis alguse arvamuste paljususele ja erinevatele huvigruppidele. Gorbatsov viis perestroikaga inimesed nii kaugele, et kogu kommunistlik partei jooksis inimestest tühjaks. Perestroika pidi andma suurema vabaduse Kesk- ja Ida- Euroopale. Moskva asus mõjutama kommunistlikke parteisid, et need asendaksid parteijuhid noorema põlvkonnaga, kes pidanuks kommunistlike doktriinide mainet tõsma. Parteijuhid polnud aga perestroikast sugugi vamustatud. Gorbatsov ei teinud sellest aga väjagi ning mõistis hukka Praha kevade ja 1987. aastal loobus avalikult Breznevi doktriinist. Kesk- ja Ida- Euroopas tugevnes opositsiooniliikumine. Baltimaade laulev revolutsioon näitas, et NSV Liit on nõrgaks jäänud, sest ei suuda isegi oma otsesel võimualal korda hoida. See kõik andis Kesk- ja Ida- Euroopa
Sotsialistliku maailmasüsteemi lagunemine Breznevi doktriini lõpp: Uus poliitika pidi andma suurema vabaduse Kesk- ja Ida- Euroopale. Moskva asus mõjutama kohalikke kommunistlikke parteisid, et need asendaksid vanameelsed parteijuhid noorema põlvkonnaga, kes pidanuks kommunistlike doktriinide mainet tõstma. Satelliitriikide parteijuhid polnud perestroikast aga sugugi vaimustatud. Gorbatsov ei lasknud ennast vastasseisust häirida. Gorbatsov soovis Kesk-ja Ida-Euroopasse samasuguseid muudatusi, nagu oli toimunud NSV Liidus. Gorbatsov mõistis hukka Praha kevade lämmatamise 1968a. ja 1987a loobus avalikult Breznevi doktriinist, teatades, et annab igale rahvale võimaluse ise oma tee valida. Kesk- ja Ida-Euroopas tugevneski opositsiooniliikumine. Baltimaade laulev revol. näitas,
Ladina-Ameerika: Kuuba Eesti NSV ENSV võimustruktuuris koolus juhtiv roll Eestimaa kommunistlikule parteile, kes lähtus oma tegevuses Moskva juhtnööridest. Eesti NSV valitsus koosnes 1946. aastani rahvakomissariaatidest, seejärel ministeeriumitest ja teistest keskasutustest. Kõrgem seadusandlik organ oli Eesti NSV Ülemnõukogu, kellel ei olnud reaalset võimu. ENSV partei- ja valitsuskaader koosnes sõja järel peamiselt kõrgemal heaks kiidetud kandidaatidest. ENSV parteijuhid püüdsid kõik olla Moskvale meelepärased. Olid venemaa eestlased ja kompartei ustavad sõdurid. Erinevus seisnes selles, et Karotamm ja Käbin seisid ka Eesti eest, aga Vaino oli venemeelne. Peamised vastupanuvormid (küllaltki aktiivne) 1940. aastad metsavendlus (st. relvaga võitlus) 1950. aastad põrandaalused noorterühmad 1970. aastad avalikud vastupanuavaldused Infot läänemaailmast saadi 1. välisraadiojaamade kaudu 2
1988 kevadel loominguliste liitude pleenumid, kus kritiseeriti Baltimaade olukorda. 1988 kevad-suvi laulev revolutsioon, toodi välja sinimustvalge lipp, sajad tuhanded lauluväljakule. Loodi Rahvarinne, kuulutati end suveräänseks, kuid Gorbatsov tühistas selle. 23. august 1989 moodustati rahvarinnete algatustel Balti kett, osales miljoneid. Breznevi doktriin Gorbatsov uskus, et tänu suurenenud vabadusele ei kuku võimusüsteem kokku. Satelliitriikide parteijuhid polnud Gorbatsovi poolt, kartes NSVL lagunemist. Gorbatsov kutsus üles kesk ja ida euroopat muutustele ning loobus 1987 Breznevi doktroonist, andes igale rahvale võimaluse oma tee valida. Kommunismi lagunemine poolas 1988.-1989. ulatuslik streikide laine Poolas, halvas kogu majanduse. Pöörduti solidaarsuse juhi Lech Walesa poole, kes seadis streikide lõpetamise tingimuseks ümarlauakõneluse alustamise poliitiliste reformide teostamiseks. 1989
aastal. Sotsialistlike riikide poliitiline elu allutati ühe partei kommunistliku partei - kontrollile. Partei liidreid nimetati pea-või esimeseks sekretäriks. Saksa DV,Poolas eksisteerisid vormiliselt ka teised erakonnad, kuid nende osatähtsus oli tagasihoidlik. Kõigis sotstalistlikes riikides oli tegemist isikuvõimuga. Partei juhti ei valitud demokraatlike põhimõtete alusel, vaid nimetati ametisse kitsa parteiladviku heakskiidul. Ida-Euroopa riikide parteijuhid pidid olema vastuvõetavad ka Moskvale. Kommunistlik partei kontrollis kogu ühiskonna poliitilist ja vaimuelu, tuginedes eelkõige parteilisele ametnikkonnale- nomenklatuurile. Partei oluliseks toeks olid kõikides riikides julgeolekuorganid. Lisaks aitas ühiskonda vaoshoida range tsensuur ja ulatuslik propaganda, rahvas kaasati vormiliselt piliitilisse ellu valimiste kaudu, kuid hääletada sai vaid valitseva partei ühe heakskiidetud kandidaadi poolt. Soitsialistliku majandusmudel
Tundub, et poliitilised piirid on ületatud parteide poolt ning rahvas peab sekkuma, et n-ö kord majja lüüa. Üritades uskuda parteisid, peaks parteide tööd olema läbipaistvamad. Parteiliikmed peaksid tahtma ja teadma, kes mida teeb, et saaks vigade tekkimise korral neid õigest kohast parandada. Näiteks võib tuua Reformierakonna rahastamisskandaali. Jürgen Ligi on öelnud: ma ei tahagi midagi teada sellest parteirahastamise tagamaast. Teised reformarid on öelnud, et parteijuhid ei tea tõesti, kuidas raha hangitakse. Tööjaotus eri parteiosade vahel on eraldatud, kõik liikmed ei tea, mis toimub ning kes midagi korraldab. Samas on see tingitud sellest, et rahvas ei taha valetajaid parteide etteotsa. Just eraldamine võimaldab olla rahva ees aus. ,,Ma ei tea" ütleb juht. Rahvas võib uskuda või mitte, aga väide ei ole vale. Me kõik oleme kohanud inimesi, kes teeb ühe sigaduse teise järel ja kellelt iga sigaduse peale tuleb välja vabandus
valijad, sealjuures upitades ennast teiste najal. Eesti on meie oma riik, meie vanemate ja vanavanemate looming, meie endi õnn ja rõõm. Ainult meile endile, meile kõigile, kuulub privileeg ja samas kohustus otsustada, kuidas me edasi läheme ja millise Eesti me oma lastele pärandame. Kas siis olla võitlevate ninameeste vahel või lõplikult valida ühisel meelel alatiseks toimiv erakond? Indrek Neivelt, Eesti Arengufondi esimees, näeb probleemi selles, mida osad parteijuhid välja käivad, devalveerides tegelikult iseennast: ´´Nende lubadused tulevad parteidele bumerangina tagasi, isegi kui nad pärast hakkavad tõsist juttu rääkima, tuleb meelde, et tema oli ju see, kes lubas nelja aastaga pensionid kahekordistada või riigiametnike palka tõsta. `` Sellisel juhul pole mõtet ringiratas tammuda, astume parem kõik sammu ringist eemale, et näha, kuidas selline olukord ei toimi. Ma ei väida, et ühe parteiga oleks elu lihtsam, aga proovima siiski peaksime.
Saksamaa, Hiina Rahvavabariik, Mongoolia, Põhja-Vietnam, Põhja-Korea. · Poliitilisele elule iseloomulikud jooned. *Kogu ühiskond oli allutatud kommunistliku partei kontrollile. Valitsevas kommunistlikus parteis oli äärmiselt tähtis roll partei liidril, keda nimetati kas peasekretäriks või esimeseks sekretäriks. Tegelikult oli kõigis sotsialistlikes riigis tegemist isikuvõimuga. Partei juht nimetati ametisse kitsa parteiladviku heakskiidul. Ida- Euroopa riikide parteijuhid pidid olema vastuvõetavad ka Moskvale ja enamasti jäid nad ametisse surmani. *Kommunistlik partei kontrollis kogu ühiskonna poliitilist ja vaimuelu, tuginedes eelkõige parteilisele ametnikkonnale. Partei oluliseks toeks olid julgeolekuorganid. Lisaks aitas ühiskonda vaos hoida range tsensuur ja ulatuslik propaganda. *Rahvas kaasati vormiliselt poliitilisse ellu valimiste kaudu, kuid hääletada sai vaid valitseva partei ühe heakskiidetud kandidaadi poolt.
Maamme-laul. Ametlikult kinnitas Eesti Vabariik Fredrik Paciuse "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" Eesti riigihümniks pärast Vabadussõja lõppemist 1920. Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal oli "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" rangelt keelatud. Hümni laulmine tõi kaasa karmid repressioonid, kuid laul ei ununenud. Igal õhtul hilja, pärast sealsete saadete lõppu, võis seda meloodiat kuulda ka Soome raadiost. Soome ametlike delegatsioonide külakäikude puhul olid Nõukogude Eesti parteijuhid ja ametnikud sunnitud seda püsti seistes kuulama. Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal võeti uuesti kasutusele ka Eesti riigihümn. 9 "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muusika: Fredrik Pacius sõnad: Johann Voldemar Jannsen Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa! Ei leia mina iial teal see suure, laia ilma peal, mis mul nii armas oleks ka, kui sa, mu isamaa! Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand;
poliitilise elu juhtimisel oli tagasihoidlik. Valitsevas kommunistlikus parteis (eri riikides nimetati seda erinevalt) oli äärmiselt tähtis roll partei liidril, keda nimetati kas pea- või esimeseks sekretäriks. Nii oli tegelikult kõigis sotsialistlikes riikides tegemist isikuvõimuga. Partei juhti ei valitud demokraatlike põhimõtete alusel, vaid nimetati ametisse kitsa parteiladviku heakskiidul. Ida-Euroopa riikide parteijuhid pidid olema vastuvõetavad ka Moskvale. Enamasti jäid nad ametisse kuni surmani. Vaid erandjuhtudel tagandati nad võimult kas parteisisese võimuvõitluse tagajärjel või Moskva nõudel. Kommunistlik partei kontrollis kogu ühiskonna poliitilist ja vaimuelu, tuginedes eelkõige parteilisele ametnikkonnale - nomenklatuurile. Parteisse vastuvõtmine oli range kontrolli all. Partei oluliseks toeks kõikides riikides olid julgeolekuorganid. Lisaks aitas ühiskonda vaos hoida
tühistamine, Ida-Euroopa vabanemine sealhulgas Saksamaa taasühinemine, külma sõja lõpp. M. Gorbatsovi võimuletulek: 1985.aasta märtsis kinnitas nLKP Keskkomitee pleenum partei peasekretäriks Mihail Gorbatsovi. Gorbatsov oli noorim liider nSV Liidus pärast Stalini võimuletulekut. Gorbatsov oli veendunud, et nSV Liit vajab ümberkorraldusi ning oli valmis neid tegema. Uskus kommunistlikesse ideedesse Breznevi doktriini tühistamine: Satelliitriikide parteijuhid polnud perestroikast vaimustatud. Nende arvates õhutas Gormatsovi poliitika opositsiooniliikumisi ning see oleks võinud lõppeda kommunstlike valitsuste langemisega. Gorbatsov ei lasknud end vastuseisust häirida. Ta kutsus Kesk- ja Ida-Euroopas avalikult üles samasugustele muutustele, nagu olid toimunud nSV Liidus. Mõistis hukha Praha kevade lämmatamise 1968. aastal ja loobus 1987.aastal avalikult Breznevi doktriinist, teatades, et annab igale rahvale võimaluse ise oma tee valida.
Eksisteerib selge erinevus Stalini diktatuuri ning nii-öelda puhta isikudiktatuuri vahel. Jossif Stalin, ehkki oma isikliku poliitilise masinavärgi ehitaja, kasvatas oma võimu peamiselt partei liinis ning tegutses NLKP raames, mis eksisteeris enne ning ka pärast Stalini surma, ehkki elas üle suured muudatused. Võimuvõitlust NSV Liidus pärast 1956. aastat eristab selle eelsest ajast peamiste poliitiliste konkurentide eksiili saatmine. Stalini-järgsed parteijuhid saavutasid kiirest konsensuse selles, et partei ja riigi ladviku suhtes enam surmanuhtlust ei rakendataks; üks viimaseid surmamõistetud juhte oli NKVD endine ülem Lavrenti Beria. Stalin oli nii NSV Liidu juht kui ka sümbol. Radzinski kirjeldab Stalini biograafias Jossif Stalini äkilist reaktsiooni, kui tema poeg Vassili kuulutas: "Ka mina olen Stalin!" Radzinski väitel karjunud Vassili isa, et isegi mitte tema ise ei ole Stalin, kuna Stalin on enamat kui inimene, Stalin on terve riik
· Eestis tekkis kodanike komiteede liikumine, mis asus registreerima 1940. A okupeeritud ja juriidiliselt edasi kestva EV kodanikke ning ette valmistama nende esinduskogu Eesti Kongressi kokkukutsumist. §46. SOTSIALISTLIKU MAAILMASÜSTEEMI LAGUNEMINE I Breznevi doktriini lõpp · Uus poliitika pidi andma suurema vabaduse Kesk-ja Ida-Euroopale. Moskva asus mõjutama kohalikke kommunistlikke parteisid,et need asendaksid vanameelsed parteijuhid noorema põlvkonnaga. · Satelliitriikide parteijuhtide arvates õhutas Gorbatsovi poliitika opositsiooniliikumisi ning see oleks võinud lõppeda kommunistlike valitsuste langemisega. · Gorbatsov mõistis hukka Praha kevade lämmatamise 1968.a ja loobus 1987.a avalikult Breznevi doktriinist,teatades,et annab igale rahvale võimaluse ise oma tee valida. · Kesk-ja Ida-Euroopas tugevneski opositsiooniliikumine.Baltimaade laulev
Tasakaalustati riigipeade tippkohtumisi, alustati läbirääkimisi võidurelvastuse lõpetamiseks ning desarmeerimise 7 alustamiseks. 1987.a. loobuti Brežnevi doktriinist, millega eelnevalt lubati sekkuda Ida- Euroopa sotsialistlike riikide siseasjadesse juhul, kui kuskil sotsialismi võimul olemine satub hädaohtu. Sellega oli võimalik alustada reforme ka okupeeritud riikides. Okupeeritud riikide parteijuhid polnud perestroikast just eriti vaimustatud. Nende arvates õhutas Gorbatšovi poliitika opositsiooniliikumisi. Gorbatšov ei lasknud end vastuseisust häirida. Ta kutsus Kesk- ja Ida-Euroopas avalikult üles samasugustele muudatustele, nagu olid toimunud Nõukogude Liidus. Gorbatšov teatas, et annab igale rahvale võimaluse ise oma suund valida. Kesk- ja Ida- Euroopas tugevneski opositsiooniliikumine kuna see andis Kesk- ja Ida-Euroopa rahvastele
Kokku moodustati üle Eesti 18 hävituspataljoni, meeste arv ebaselge, üldarv u. 6000?) Algul püüti värvata vabatahtlikke, kommuniste ja kom. noori, siis poolsunduslik uusmaasaajad, tööstustöölised, a/ü tegelased, miilitsad jne. Isegi sundmobiliseeritud kutsealused (Valga). Osa oleks meelsasti toimunust kõrvale jäänud. Varustatud käsirelvadega. Mehhaniseeritud, mootorrattad, autod, bussid. Komanörid piirivalveohvitserid ja komissarid kohalikud parteijuhid. ENSV häv. pat. juhiks kindralmajor Nikolai Rakutin, siis Okojev ja Pasternak. Pataljonid paiknesid maakonnakeskustes või vallamajades. Rindevõitlusele ka ja see tegi pataljonidele lõpu. Veel neist moodustati Eesti kütipolk ja Narva kütipolk, Venemaale need. Osalesid ka Lätist põgenenud aktivistid. Mõrvati ca 2200 inimest. Mobilisatsioon Punaarmeesse 4
o Sovetiseerimine o Augustis kehtestati uued konstitutsioonid. Nende kohaselt nimetati parlamendid ümber ülemnõukogudeks, millest pidid kujunema uute liiduvabariikide seadusandlikud võimuorganid. Tegelikult kiitsid nad heaks vaid Moskva korraldused. Täidesaatev võim kuulus rahvakomissaride nõukogule. Omavalitsuste süsteemis asendati linna-ja vallavalitsused kohalike täitevkomiteedega, mille liikmed määrasid parteijuhid. o Loodi rahvakohtud, politsei asendati Miilitsaga, rahvuslikud sõjaväed reorganiseeriti Punaarmee territoriaalseteks laskurkorpusteks. o Majandus allutati tsentraliseeritud juhtimisele, majandusplaane koostas Riiklik Plaanikomitee. o Organiseeriti esimesed sovhoosid, tehti ettevalmistusi kolhooside rajamiseks. o Rahareformi ning hindade järsu tõusu tagajärjel langes rahva elatustase, tuli palju muulasi, kes tekitasid toiduainete ja tarbeesemete defitsiidi.
1. Teises maailmasjas sai Eesti rngalt kannatada. 2. Rahvastik vhenes ligi veerandi vrra. 3. Mitmed linnad pommitati puruks, Narva hvines tielikult. 4. Eesti langes taaskord Nukogude Liidu okupatsiooni alla, sellel korral kll ligi pooleks sajandiks. 7) Eesti Nukogude Sotsialistlik Vabariik (ENSV) - Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) : 1. Partei juhiks oli esimene sekretr, tema eestvedamisel kis koos EKP keskkomitee broo, kus arutati liiduvabariigi haladmisega seotud ksimusi. 1) Parteijuhid algusest lpuni - 1944.-1950. a. - N. Karotamm 1950.-1978. a. - I. Kbin 1978.-1988. a. - K. Vaino 1988.-1990. a. - V. Vljas 2. Ivan Kbin (1905-1999) - Kuulas kuulekalt Moskvast tulevaid kske, kuid terve oma valitsemisaja ajas suhteliselt mdukat laveerimispoliitikat, see
2. Rahvastik vähenes ligi veerandi võrra. 3. Mitmed linnad pommitati puruks, Narva hävines täielikult. 4. Eesti langes taaskord Nõukogude Liidu okupatsiooni alla, sellel korral küll ligi pooleks sajandiks. 7) Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (ENSV) - · Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) : 1. Partei juhiks oli esimene sekretär, tema eestvedamisel käis koos EKP keskkomitee büroo, kus arutati liiduvabariigi haladmisega seotud küsimusi. 1) Parteijuhid algusest lõpuni - 1944.-1950. a. - N. Karotamm 1950.-1978. a. - I. Käbin 1978.-1988. a. - K. Vaino 1988.-1990. a. - V. Väljas 2. Ivan Käbin (1905-1999) - Kuulas kuulekalt Moskvast tulevaid käske, kuid terve oma valitsemisaja ajas suhteliselt mõõdukat laveerimispoliitikat, see tähendab, et
(eriti põllumajanduses) pidurdus, algasid raskused toiduainetega varustamises (peamisteks põhjusteks 1963a viljaikaldus ja uudismaade kiire väljakurnamine). Käsumajandus oli ebaefektiivne-inimestel puudus huvi paremini töötada jne. 1962. aastal tõsteti toiduainete hindu ja järgmisel aastal osteti esimest korda välismaalt kulla eest vilja. Hrustsovi kampaania uudismaade ülesharimisest Kasahstanis ja Lääne-Siberis Kasahstani parteijuhid, kellega ta nõu pidas, olid selle mõtte vastu. Nad kartsid, et kasahhide põlised maad sattuvad niiviisi vene ja ukraina põllumeeste kätte, kuid ei julgenud seda 1953. aastal välja öelda. Selle asemel panid nad kahtluse alla saagilootused. ,,Kasahstani maad sobivad hästi lambakasvatuseks, mitte teraviljakasvatuseks. Uudismaaks nad ei kõlba," ütles Kasahhi parteijuht Rahmizan Sajahmetov. ,,Aga kas me ei võiks üles künda vähemalt viiskümmend tuhat hektarit
ka väliseestlastega; hõimuaadet; rahva töö- ja kodukultust, rahva võimsat tungi vaimse eneseteostamise poole Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal oli "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" keelatud. Avalikult hümni laulmine tõi kaasa repressioonid, kuid laul ei ununenud. Igal õhtul hilja, pärast sealsete saadete lõppu, võis seda meloodiat kuulda ka Soome raadiost. Soome ametlike delegatsioonide külakäikude puhul olid Nõukogude Eesti parteijuhid ja ametnikud sunnitud seda püsti seistes kuulama. Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal võeti uuesti kasutusele ka Eesti riigihümn. "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" muusika: Fredrik Pacius sõnad: Johann Voldemar Jannsen Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui kaunis oled sa! Ei leia mina iial teal see suure, laia ilma peal, mis mul nii armas oleks ka, kui sa, mu isamaa! Sa oled mind ju sünnitand ja üles kasvatand; sind tänan mina alati ja jään sull' truuiks surmani,
Vabariigi kodanikke ning ette valmistama nende esinduskogu Eesti Kongressi kokkukutsumist. 1989. aasta lõpuks oli enamik eestlasi-lätlasi- leedulasi asunud toetama iseseisvuse taastamist. SOTSIALISTLIKU MAAILMASÜSTEEMI LAGUNEMINE Breznevi doktriini lõpp Uus poliitika pidi andma suurema vabaduse Kesk- ja Ida-Euroopale. Gorbatsov oli veendunud, et seetõttu ei varise senine võimusüsteem kokku. Moskva asus mõjutama kohalikke kommunistlikke parteisid, et need asendaksid vanameelsed parteijuhid noorema põlvkonnaga, kes pidanuks kommunistlike doktriinide mainet tõstma. Satelliitriikide parteijuhid polnud perestroikast aga sugugi vaimustatud. Nende arvates õhutas Gorbatsovi poliitika opositsiooniliikumisi ning see oleks võinud lõppeda kommunistlike valitsuste langemisega. Edasised sündmused näitasid, et nende kartus polnud asjatu. Gorbatsov ei lasknud end vastuseisust aga häirida. Ta kutsus Kesk- ja Ida-Euroopat avalikult üles
Oli olnud Breznevi truu lähikondlane juba 1948. aastast. Vassili Kuznetsov (1901-1990): ÜN Presiidiumi esimehe 1. asetäitja 1977-1986. Poliitbüroo liikmekandidaat 1977-1986. Breznevi lähim abiline Ülemnõukogu Presiidiumis. Ehk siis Breznevi positsioon 1977. aastast alates tugevnes, hakkas tekkima isikukultus, samal ajal aga Breznevi enda tervis halvenes ja tema seniilsuse üle hakati rahva seas nalja viskama. Samal ajal hakkasid senised parteijuhid üksteise järel vanadusse surema või kõrge ea tõttu töövõimetuks muutuma.. 1978 suri Kulakov ja Mazurov läks pensionile. Poliitbüroosse tulid uued mehed: Nikolai Tihhonov (1905-1997): MN esimehe asetäitja 1965-1980, MN esimees 1980-1985. Poliitbüroos 1978-1985. Breznevi sõber ja lähikondlane juba 1930.-te lõpust. Eduard Sevardnadze (1928-...): Gruusia KP 1. sekretär 1972-1985.
29. septembril 1938 sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ning Saksamaa Münchenis kokkuleppe, mis kohustas Tsehhoslovakkiat loovutama Sudeedimaa, kuid tagas ülejäänud Tsehhoslovakkia puutumatuse. 2. Sotsalismi maalimasüsteemi lagunemine Uus poliitika pidi andma suurema vabaduse Kesk-ja Ida-Euroopale.Moskva asus mõjutama kohalikke kommunistlikke parteisid,et need asendaksid vanameelsed parteijuhid noorema põlvkonnaga Gorbatsov mõistis hukka Praha kevade lämmatamise 1968.a ja loobus 1987.a avalikult Breznevi doktriinist,teatades,et annab igale rahvale võimaluse ise oma tee valida Kesk-ja Ida-Euroopas tugevneski opositsiooniliikumine.Baltimaade laulev revolutsioon näitas,et NSV Liit on nõrgaks jäänud.See andis Kesk-ja Ida- Euroopa rahvastele märku,et aeg on kommunistlik diktatuurivalitsus kukutada.
kiiresti populaarseks. kolhoosides see osaliselt ka toimis. Ei saa piirduda lihtsustatud Põllumajandus ja maaelu väitega, et selle protsessi juures seisid vastakuti edumeelsed Kui linnainimesele tähendasid 1970. majandijuhid ja tagurlikud riigi- ning aastad lõppkokkuvõttes elu parteijuhid. Eesti kolhoosiesimeeste halvenemist ja tarbekaupade järjest ja sovhoosidirektorite vägikaikavedu süvenevat defitsiitsust, siis maal nõukogulike majanduskaanonitega toimus areng veidi teisiti ja toetasid ning lausa õhutasid näiteks nimetatud kümnend kujunes Eesti Ministrite Nõukogu aseesimees Edgar kolhoosimajanduse õitseajaks. Tõnurist ja EKP Viljandi, hiljem Pärnu
a okupeeritud ja juriidiliselt edasi kestva EV kodanikke ja valmistama ette nende esinduskogu Eesti Kongressi kokkukutsumist 46. Sotsialistliku maailmasüsteemi lagunemine Brežnevi doktriini lõpp: uus pol pidi andma suurema vabaduse Kesk- ja Ida-Eur-le Moskva asus mõjutama kohalikke komparteisid, et asendaksid vanameelsed juhid noorematega, kes pidanuks kom doktriini mainet tõstma satelliitriikide parteijuhid polnud perestroikast vaimustunud Gorbatšov kutsus Kesk- ja Ida-Eur üles muutustele, mis olid NSVL-ski toimunud Gorbatšov mõistis hukka Praha kevade lämmatamise ja loobus Brežnevi doktriinist, teatas, et annab igale rahvale võimaluse ise oma tee valida tugevnes opositsiooniliikumine, erilist huvi äratas Baltimaade laulev revolutsioon, mis näitas NSVL nõrkust → andis märku, et aeg komdiktatuur kukutada Kommunistliku režiimi langemine Poolas:
See iseenesest üsna arukas mõte, aga parteiaparaadi poolt vaadatuna oli see rajooni ja liiduvabariikide tegelastele täiesti vastuvõetamatu lähenemine. Hrustsov tegi kindlasti sellise selge vea, selle põhimõtte väljatoomine ja püüd seda ellu rakendama hakata viis selleni, et ta kaotas selgelt regioonides toetuse. 60ndate aastate algul hakkas ta ise teadlikult toetajaskonda vähendama. Tulemus on see, et paljud erinevate tasemete parteijuhid ei hakka Hrustsovi enam toetama, see teeb võimalikuks ka 1964. aasta paleepöörde. Püüdis reorganiseerida parteilist juhtimist tugevdada ka kontrolli täitevvõimu üle. Siin tuli ta välja lahendusega, et kontrolli on võimalik teostada eraldi institutsiooni läbi ning 1963. aastal loodigi NSVL-s üleliiduline parteilis-riiklik kontrollikomitee. Komitee allasutustena loodi liiduvabariikides kohalikud parteilis-riiklikud kontrollikomisjonid. Sai kontrollida
tühistamine, Ida-Euroopa vabanemine sealhulgas Saksamaa taasühinemine, külma sõja lõpp. M. Gorbatsovi võimuletulek: 1985.aasta märtsis kinnitas nLKP Keskkomitee pleenum partei peasekretäriks Mihail Gorbatsovi. Gorbatsov oli noorim liider nSV Liidus pärast Stalini võimuletulekut. Gorbatsov oli veendunud, et nSV Liit vajab ümberkorraldusi ning oli valmis neid tegema. Uskus kommunistlikesse ideedesse Breznevi doktriini tühistamine: Satelliitriikide parteijuhid polnud perestroikast vaimustatud. Nende arvates õhutas Gormatsovi poliitika opositsiooniliikumisi ning see oleks võinud lõppeda kommunstlike valitsuste langemisega. Gorbatsov ei lasknud end vastuseisust häirida. Ta kutsus Kesk- ja Ida-Euroopas avalikult üles samasugustele muutustele, nagu olid toimunud nSV Liidus. Mõistis hukha Praha kevade lämmatamise 1968. aastal ja loobus 1987.aastal avalikult Breznevi doktriinist, teatades, et annab igale rahvale võimaluse ise oma tee valida.
seisukohti isiksuse igakülgsest arendamisest: kavandati programme hariduse, teaduse, tervishoidu ja kultuuri arendamiseks. Stalin viis sisse ,,viisaastakud", alustati põllumajanduses sundkollektiviseerimist. 1932-33 näljahäda. Tööstuse kiire areng. · NSV Liidu lagunemine (1991) Gorbatsov kaotas riigis toimuvate protsesside üle kontrolli, viidi läbi riigipööre, mille tagajärjel lakkas NSV Liit olemast. NSV Liidu parteijuhid: · V.I.Lenin (1870-1924) bolsevike juht, Oktoobrirevolutsiooni läbiviija, NSV esimene valitsusjuht, leninismi riigiõpetuse rajaja. Tema juhtimisel moodustati Venemaal uus riigiaparaat, natsionaliseeriti pangad ja suurtööstus, loodi Punaarmee. · J.V.Stalin (1878 1953) NSV riigi- ja parteijuht. Industrialiseerimine ja kollektiviseerimine. · N.S.Hrustsov (1894-1971) alustas destaliniseerimise programmi. Juhtimisperioodi
võetud linnades ja 15 485 maal. Kokku tuli Ühtlasi oli nomenklatuuril nõukogude Eestisse üle 35 000 demobiliseeritu, kes leidsid ühiskonnas mitu erinevat tasandit. Üleliidulisse rakendamist väga erinevates valdkondades ehk NLKP KK nomenklatuuri kuulusid ka alates võimuaparaadist ja lõpetades erinevate liiduvabariikide parteijuhid. Teise tasandi majandusharudega. Üle 40% neist suunati moodustas liiduvabariigi kommunistliku partei põllumajandusse, üle 20% tööstusesse, alla 20% enda nomenklatuur, kus omakorda olid selgesti leidis rakendust partei ja nõukogude eristatavad sisemised kihistused: liiduvabariigi aparaadis, s.t. juhtival tööl. Iseloomulik oli, et ja maakonna tasand. Eesti NSV nomenklatuur
Kohaliku kaadri ettevalmistamine.- Kõige tähtsam. Sellega alustati kohe juba 1940ndate II poolel. Pandi tööle toimiv partei haridussüsteem, mille läbimine kindlustas inimesele koha erinevas võimustruktuuris. Nomenklatuur: Nimekirjad, et mis kohtadele kui palju ja mis hüvesid keegi vastavalt positsioonile saab. NL-s juba 1930.-tel välja kujunend, Eestis 1946. aastal. 1980.-teni pidevalt mjuudeti koosseisu, üldiselt kuulus siis NL "eliiti" umbes 1300-1500 inimest. Parteijuhid, ministrid, ülemnõukogulased, suuremate asutuste juhid jne. Standardvalimised: Valimised nõukogude ühiskonnas: formaalsed, ettemääratud ja alternatiivsete kandidaatidega. Esimesed sõjajärgsed valimised: 1947- Eesti NSV Ülemnõukogu valimised. 1948- Kohalike nõukogude valimised. NSVL'us oli "demokraatlik valimine", valiti rahva eest. Kõik tulemused olid juba ennem teadud, näiteks mõnedes liiduvabariikides pooldasid 101,2% elanikest parteid. Moskva kontrollimehhanismid:
Riigi ülesandeks sai rassilise puhtuse tagamine. NSV Liit kommunistlik diktatuur. Juhid Lenin ja Stalin. Kehtis üheparteisüsteem, st riigi poliitiline juhtimine ja ühiskonnaelu oli allutatud kommunistliku partei kontrollile. Tegemist oli isikuvõimuga, kuna äärmiselt tähtis roll oli kompartei liidril, keda nimetati pea- või esimeseks sekretäriks. Parteijuhti ei valitud demokraatlikel põhimõtetel, vaid nimetati ametisse kitsa parteiladviku poolt. Idabloki riikide parteijuhid pidid olema vastuvõetavad Moskvale, enamasti ametis kuni surmani. Kompartei oluliseks toeks olid julgeolekuorganid, millele lisaks aitasid ühiskonda vaos hoida/kontrollida range tsensuur (riigi järelvalve/kontroll eelkõige massikommunikatsiooni, ajakirjaduse üle) ja ulatuslik propaganda (ideede, veendumuste sihikindel selgitamine, levitamine). Rahvast kaasati vormiliselt poliitikasse ,,valimiste kaudu", mis olid 1 kandidaadiga, st ebademokraatlikud e. mittevabad valimised.
Esialgselt Breznev oli osanik Hrustsovi vastases vandenõus, aga ta ei olnud initsiaator ja võtmefiguur. Ajutiseks figuuriks pidi olema Breznev (KGB juht soovis tema asemel võimule, aga tahtis natuke oodata). Breznev saades võimule hakkas üsna oskuslikult tegutsema ja paari aastaga oli selge, et mingit väljavahetamist ei tule, ta oli suutnud oma positsioone parandada - saavutas regioonide, oblastite jne parteijuhid. Hiljem on öeldud, et ta tollases olukorras suutis leida õige tee, et oma võimu kindlustada. Kuidas ta selle toetuse sai - hakkas suhtlema kohalike liidritega. Vahetu suhtlemine tagas talle suure poolehoiu. Teiseks oluline see, et kui Hrustsovi valitsemisaja lõpp oli väga nomenklatuuri ja võimukaadri jaoks ärav aega, sest Hrustsov tahtis sisse viia inimeste pideva roteerimise, Breznev
Jaan Kross ei kirjutanud alla. Vangilaagrisse kiri kedagi ei viinud, aga leebeid repressioone tuli. Asi polnud nii ühemõtteline. Nõukogude võim püüdis kaval olla. Mõnd sunniti kirjutama patukahetsuskirju. Oli ka see võimalus, et mõnd tegelast eksponeeriti, et näidata, et kedagi ei represseerita. Stagnatsiooni jätkub, pingete esilepaiskamine jätkub, ühiskonna muutumine algab. Muutused algavad siis kui riigi- ja parteijuhid hakkavad surema. 82, 83, 84, 85 nagu muutuks, aga ei muutu midagi - segased ajad. Modernistlikud katsetused, eksistentsialismipoleemika, Valtoni poleemika. 70ndate keskpaik, siis näeme, et avangardsus kiiresti taandub sellest kultuuripildist. Ta ei kao, aga muutub nisikaubaks. Pigem traditsionalistlikud tendentsid. Püsimise vastupanukirjandus, püütud selgitada etnosümbolistliga. Ökoloogilised küsimused jne. Võib märgata, et 60ndatest kasvavad tendentsid välja
Sellega toodi vana kaardiväe juhtseltskond võimu juurde tagasi. Otsustati, et avalikkusele neid muudatusi serveeritakse kui kollektiivse juhtkonna võimule tulekut. Kõigi muudatuste puhul kõrgemas võimustruktuuris on oluline see, et need noored, kes Stalini poolt toodi võimuladvikule 1952 lõpus parteikongressil, jäid võimustruktuuris teisejärgulistele kohtadele. Uus võimustruktuur kinnitati ja pandi paika 5.märtsi õhtul kell 8. Koosolek omapärane seetõttu, et koos olid parteijuhid, aga ka ülemnõukogu (seadusandlik) ja valitsuse (täidesaatev) võimu juhid. Ametlikult toimuski valitsuse, ülemnõukogu presiidiumi ja NLKP ühisistung. Ei olnud mingit arutamist, oli juba päev varem paika pandud. Tähelepanuväärne on see, et Stalin ise suri alles 5.märtsi õhtul 21.50. Pirukas jagati ära enne Stalini tegelikku surma. Kui surmateade tuli, siis võimuladvikusse kuulunud tegelased käisid
võimalus pretendeerida tavalisest suuremale ja paremale elupinnale. Nomenklatuursel ametikohal olevad inimesed võisid oma eluga igati rahul olla ja tundsid tänumeelt nende vastu, kes olid nad ametisse nimetanud. 1923 sügisel kolme nimekirja kuulus kokku 13 000 isikut. Järk-järgult suurenes nende arv oluliselt. Kuna sekretariaat Stalini ja Molotovi isikus nimetas ametisse KK aparaadi töötajad ja kohalikud parteijuhid, siis need moodustasid tulevikus Stalini seljataguse. 1922 peasekretäri ametikoht ei tõotanud veel midagi erilist. Küsimus tulevasest NL valitsejast, parteijuhist, oli juba päevakorral. 1921 alates halvenes Lenini tervis järsult. 1921 oli I tõsine haigusjuht, mis viis ta mitmeks korraks riigivalitsemisest kõrvale. Seoses sellega pidi kerkima küsimus, kellest saab tulevane NL tippjuht. Avalik saladus oli, et troonipretendente väga palju ei olnud
annaabi.ee 
