Demokraatia probleemsus Eestis (0)

Demokraatia probleem Eestis
Demokraatia peaks olema kõige parem valitsusviis, mis meile, kui iseotsustavale rahvale sobiks. Demokraatia on siiski rahvavõim, kuid mida aeg edasi, seda ebamäärasemaks demokraatia tõlgendus muutub. Üks rühm eestlasi väidab, et meil on demokraatiakriis, teised vaidlevad, et ei ole mingit kriisi, kõik on täiesti tavaline. Kus aga peitub tõde?
Demokraatia põhjaks on omaks võetud väärtuste komplekt, mida kasvatatakse inimestesse ja ühiskonda aastakümnete jooksu. Selle üheks osaks on arusaam, et on asju, mida demokraatlikus ühiskonnas lihtsalt ei tehta, sest nad on vastu ühiskonna üldisetele moraalinormidele ja arusaamadele. Üheks selliseks aspektiks on piiride tajumine See on just selline asi, millele toetub poliitiline vastutus. Piiride taju peab olema ühesugune, kuid sellega on meie riigis halvasti. Partei, partei järgi satub skandaalidesse; parteiliikmed lahkuvad ütlemata avalikkusele konkreetset põhjust; inimesed streigivad võideldes salatsemisega; rahvas, sealhulgas ka näiteks haritlased, ei ole rahul valitsuse tööga. Tundub, et poliitilised piirid on ületatud parteide poolt ning rahvas peab sekkuma, et n-ö kord majja lüüa.
Üritades uskuda parteisid, peaks parteide tööd olema läbipaistvamad. Parteiliikmed peaksid tahtma ja teadma, kes mida teeb, et saaks vigade tekkimise korral neid õigest kohast parandada. Näiteks võib tuua Reformierakonna rahastamisskandaali. Jürgen Ligi on öelnud: ma ei tahagi midagi teada sellest parteirahastamise tagamaast. Teised reformarid on öelnud, et parteijuhid ei tea tõesti, kuidas raha hangitakse. Tööjaotus eri parteiosade vahel on eraldatud, kõik liikmed ei tea, mis toimub ning kes midagi korraldab. Samas on see tingitud sellest, et rahvas ei taha valetajaid parteide etteotsa . Just eraldamine võimaldab olla rahva ees aus. „Ma ei tea“ ütleb juht. Rahvas võib uskuda või mitte, aga väide ei ole vale.
Me kõik oleme kohanud inimesi, kes teeb ühe sigaduse teise järel ja kellelt iga sigaduse peale tuleb välja vabandus . Nad teavad, et vabandus aitab, kuigi nad ei ole igakord siirad. Ehtne näide oleks Andrus Ansip , kes ainult n-ö mokaotsast vabandas oma erakonna skandaali pärast. Siira inimese vabandus on konkreetne, ta mõistab seda, et just tema eksis, mitte ei räägi demagoogilist juttu , et kõik on ühesugused. Kõige rohkem tahavadki tavainimesed parteide siirust , teadmist, et neid saab usaldada . Praeguses olukorras, aga parteid ja –liikmed keerlevad ainuüksi skandaalide ning nende usaldamine kahaneb.
Siirus puudub ka igal parteil enne valimisi. Praeguses demokraatlikus ühiskonnas on poliitikud ja parteid tihti saanud võimule lubaduste kaudu, tõotades indiviididele üha rohkem hüvesid. Nende lubaduste täitmiseks pole piisavat majanduslikku katet, eriti kuna rahva produktiivne osa tihti just nende lubaduste täitmise tõttu on kahanenud. Väljaminekute katteks võetakse laenu, mis nõuab maksmist – koos intressidega. Kui on käes kriitiline piir, tuleks kärpida vahepeal saavutatud hüvesid, aga neist loobumine on väga raske. Poliitikud ja pankurid hoolitsevad enda isikliku heaolu eest, mida mõistetakse hukka, aga olukord ei muutu palju isegi pärast uute juhtide valimist, sest nad kasutavad oma populaarsuse kindlustamiseks uusi lubadusi, mida on sama raske täita.
Eesti demokraatlik olukord on viinud rahva uuele ärkamisele. Ärkavad klassid , kihid , rühmad. Inimesed teadvustavad endale, mis toimub riigis, kus elame. Tulevad välja, et avalikult midagi ette võtta, kuna leiavad, et praegu on õige aeg muudatusteks. Ka demokraatia eestvedajad peavad teadvustama, et rahvas ei lase end enam lollitada. Rahvas soovib demokraatia probleeme lahendada.