Referaat (1)

Tallinna Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasium
Rainer Uukkivi
Kommunistlikud riigid. Teine Maailm.
Referaat
Tallinn 2011
SISUKORD……………………………………………………………………………….…..2
SISSEJUHATUS……………………………………………………………………………...3
1. Sotsialismileeri kujunemine……….……………………………………….…......3
2. Poliitiline süsteem…………………………..…………………………………...…4
3.
Majandus……….....................................................................................................4
4. Varssavi Lepingu Organisatsioon ………………………………………………...5
KOKKUVÕTE……………………………………………………………………….. …… ..5
KASUTATUD KIRJANDUS………………………………………………………………. .6
SISSEJUHATUS
Kommunistlik riik on kommunistliku partei ainuvõimu all olev riik. Nimetus kommunistlik riik on vastuoluline. Enamik neid riike ei nimetanud endid ise kommunistlikeks, vaid sotsialistlikeks riikideks. Kommunistlikud riigid on tekkinud vägivaldselt või vägivallaga ähvardades. Kõige tuntum sotsialistlik riik oli Nõukogude Liit. (1922. aastast nimega Nõukogude Liit), mis sai alguse kommunistide (bolševike) vägivaldsest võimuhaaramisest (oktoobrirevolutsioonist) 1917. aastal. Enamik kommunistlikke riike tekkisid Nõukogude ekspansioonipoliitika ja otsese sõjalise sekkumise tulemusena. Nende riikide poliitiline elu ja majandus ühtlustati Nõukogude Liidu eeskujul: kogu ühiskond allutati kommunistliku partei kontrollile , valdav osa majandusest riigistati, kehtestati plaanimajandus . Vastukaaluks Läänele loodi mitmesuguseid rah­vusvahelisi organisatsioone, nagu Vastastikuse Majandusabi Nõukogu, Varssavi Pakt.

Sotsialismileeri kujunemine
Pärast Teist maailmasõda kehtestas Nõukogude Liit Punaarmee kont ­rolli all olevates Euroopa riikides järk-järgult oma ülemvõimu.
Esimene sotsialistlik riik oli NSV Liit. Teine riik oli Mongoolia – 1924. Ida-Euroopa riigid muutusid sotsialistlikeks peale Teist maailmasõda NSV Liidu “kaasabil”, st. Punaarmee ja julgeolekuorganite abil aidati kohalikud kommunistid võimule.
Võib eristada kolm sotsialistlike riikide rühma-
I rühm: nn. sotsialistlik sõprusühendus (10 riiki) – need olid kõige kuulekamad NSV Liidule: NSV Liit, Saksa DV, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria , Rumeenia , Kuuba , Mongoolia, Vietnam .
II rühm: väljaspool sotsialistlikku sõprusühendust olevad sotsialistlikud riigid, mis olid vähem kuulekad NSV Liidule: Hiina, Jugoslaavia , Põhja-Korea, Albaania , 1975 lisandus Laos. 1948. aastal tekkis Moskval konflikt Jugoslaaviaga. Jugoslaavia liidri Josip Broz Tito isepäine käitumine, Marshalli plaani raames abi vastuvõtmine ja Moskvaga kooskõlastamata välispoliitika teravdasid Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia suhted äärmuseni. Stalin ei tunnustanud Jugoslaaviat enam kui sotsialistlikku riiki. Alles Stalini surma järel normaliseerusid Moskva ja Belgradi suhted. Nõu­kogude Liit leppis Jugoslaavia sõltumatuse ning eripärase arenguga sotsialismileeris. Terav vastasseis kujunes 1960. aastatel välja ka sotsialismileeri suu­rimate riikide, Nõukogude Liidu ja Hiina vahel. 1969. aastal kasvas vastasseis üle isegi relvastatud piirikonfliktiks. Nii eristusid sotsialismileeri raames riigid (lisaks Jugoslaaviale ka Albaania ja Põhja-Korea), mis jäid osaliselt Moskva mõjusfäärist välja.
III rühm: nn. sotsialistliku orientatsiooniga riigid, milledeks olid mahajäänud Aasia ja Aafrika arengumaad . Neis riikides oli sotsialismi vähe, olid lihtsalt NSV Liidu mõju all: Lõuna- Jeemen , Kongo, Somaalia , Benin, Mosambiik , Angoola, Madagaskar , Roheneemesaared, Afganistan . Tegemist oli nn sotsialistliku orientatsiooniga riikidega, mida Nõuko­gude Liit toetas rahaliselt ja majanduslikult. Sageli saadeti nendesse riikidesse ka sõjatehnikat ja sõjaväelisi nõuandjaid.
Esialgu nimetati Mosk­va kontrolli all olevaid riike rahvademokraatiamaadeks, 1950. aasta­tel võeti kasutusele nimetus sotsialismimaad . Koos Nõukogude Liidu­ga moodustasid need riigid kokku sotsialismileeri.
Paljudes idabloki riikides ei lepitud päriselt Moskva mudeli juuru­tamisega ja loodeti üles ehitada ,,inimnäoline sotsialism". Kuid Mosk­va suutis kõik need vastupanukatsed Saksa Demokraatlikus Vabariigis (1953), Poolas (1956, 1980-1981), Ungaris (1956) ja Tsehhoslovakkias (1968) lämmatada. Ungari ja Tšehhoslovakkia pu­hul tähendas see otsest sõjalist sekkumist.

Poliitiline süsteem
Sotsialistlikud riigid erinesid üksteisest oma varasema poliitilise ja majandusliku arengutaseme ja kultuuritausta poolest. Nõukogude ülemvõimu all aga ühtlustati nende riikide poliitiline elu Nõukogude Ludu eeskujul. Nõukogude mudelit hakati jõuliselt juurutama 1947.-1948. aastal. Sotsialistlike riikide poliitiline elu allutati ühe partei - kommunistliku partei - kontrollile. Mitmes riigis (Saksa DV, Poola) eksisteerisid vormiliselt ka teised erakonnad , kuid nende osatähtsus riigi poliitilise elu juhtimisel oli tagasihoidlik . Valitsevas kommunist ­likus parteis (eri riikides nimetati seda erinevalt) oli äärmiselt tähtis roll partei liidril, keda nimetati kas pea- või esimeseks sekretäriks. Nii oli tegelikult kõigis sotsialistlikes riikides tegemist isikuvõimuga. Partei juhti ei valitud demokraatlike põhimõtete alusel, vaid nimetati ametisse kitsa parteiladviku heakskiidul. Ida-Euroopa riikide partei­juhid pidid olema vastuvõetavad ka Moskvale. Enamasti jäid nad ametisse kuni surmani. Vaid erandjuhtudel tagandati nad võimult kas parteisisese võimuvõitluse tagajärjel või Moskva nõudel.
Kommunistlik partei kontrollis kogu ühiskonna poliitilist ja vaimu­elu, tuginedes eelkõige parteilisele ametnikkonnale - nomenklatuuri­le. Parteisse vastuvõtmine oli range kontrolli all. Partei oluliseks toeks kõikides riikides olid julgeolekuorganid. Lisaks aitas ühiskonda vaos hoida range tsensuur ja ulatuslik propaganda . Rahvas kaasati vormi­liselt poliitilisse ellu valimiste kaudu, kuid hääletada sai vaid valitse­va partei ühe heakskiidetud kandidaadi poolt. Selline sotsialistlik de­mokraatia oli üksnes väline vorm, mis pidi varjama valitseva partei ülemvõimu.

Majandus
Peale poliitilise elu ühtlustati Nõukogude Ludu eeskujul ka sotsialist­like riikide majandus. Enamikus riikides oli valdav osa majandusest riigistatud ja põllumajandus kollektiviseeritud. Osas riikides oli siiski ka eraomand tagasihoidlikes vormides lubatud.
Sotsialistlik majanduselu tugines rangele plaanimajandusele. Plaanimajandus on majandus, kus mingit toodet või teenust ei toodeta mitte vastavalt turu nõudlusele, vaid vastavalt riigi poolt kehtestatud plaanile.
Tootmine toimus erinevates ametkondades mitmeid kordi kooskõlas­tatud ja valitseva partei poolt kinnitatud plaanide alusel. Pearõhk pandi rasketööstuse (sh sõjatööstuse) arendamisele. Tarbekaupade tootmine ehk elanikkonna igapäevaelu vajaduste rahuldamine oli tei­sejärguline. Plaanimajandus välistas Lääne ühiskonnale omase turumajanduse ning kaotas pea­aegu täielikult majandusliku erainitsiatiivi. Nõukogude Liidu eestvedamisel moodustasid sotsialistlikud riigid mitmesuguseid rahvusvahelisi organisatsioone. Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN): (1949) loodi 1949.a. peale seda, kui Ida-Euroopa sotsialistlikud riigid olid tagasi lükanud Marshalli plaaniga pakutud abi, kuna pidasid seda sekkumiseks oma siseasjadesse. Liikmeteks olid Bulgaaria, Kuuba, Mongoolia, NSV Liit, Poola, Rumeenia, Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Ungari ja Vietnam. Organisatsiooni eesmärgiks oli liikmesmaade majanduse integreerimine ja vastastikuse koostöö suurendamine . Loo­dud organisatsioon pidi aitama Moskva-meelsetel riikidel majandus­raskustest üle saada ja olema aluseks ulatuslikule majandusalasele koostööle tulevikus. Tegelikkuses allutas Moskva endale läbi selle organisatsiooni Ida-Euroopa sotsialistlike riikide majanduse ning sai sellega
enesele ka parema kontrollmehhanismi nende riikide üle.Sotsialistlike riikide majanduse arendamise ja arengutaseme ühtlustamise eesmärgil kinnitasid VMN-i organid liikmesriikide majandusplaane, andsid tootmisalaseid soovitusi ning aitasid edendada kaubavahetust ja teaduslik-tehnilist koostööd.
VMN varises kokku 1980-ndate aastate teisel poolel seoses majanduslangusega, sotsialistlikes riikides ning Idabloki lagunemisega. Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN) oli sotsialistlike riikide organisatsioon, mis korraldas liikmesriikide majanduslikku ja teaduslik-tehnilist koostööd.

Varssavi Lepingu Organisatsioon
Varssavi Lepingu Organisatsioon (lühend VLO) ehk Varssavi pakt oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon 20. sajandil. Liit asutati 1955. aastal Varssavis vastukaaluks NATO-le, mis oli 1954. aastal hakanud Lääne-Saksamaad uuesti relvastama. Leping, mis oli kirjutatud Nikita Hruštšovi poolt, kirjutati alla 31. märtsil 1955 Poolas. Asutajamaade hulka kuulus ka Albaania, kes aga peatas organisatsiooni toetamise 1962 ning lahkus lõplikult 1968 aastal. Allianss lõpetas ametlikult tegevuse 1991 aasta juulis, koos NSV Liidu ja teiste Ida-Euroopa režiimide lagunemisega. Varssavi Lepingu Organisatsiooni vägede ülemjuhtaja oli NSV Liidu Relvajõududest ning oli ka NSV Liidu kaitseministri asetäitja.
Organisatsiooni sõjajõud allutati ühisele ülemjuhatusele ning poliitilist tegevust koordineeris liikmesriikide kõrgematest partei- ja riigitegelastest moodustatud konsultatiivkomitee. Asutamislepingus rõhutati kõikide liikmesmaade ühistegevust ja võrdsust, kuid tegelikkuses juhiti sõjalist ja poliitilist koostööd Moskvast. Ka enamik juhtivaid ametikohti anti Nõukogude ohvitseridele. Varssavi Paktiga seadustati Nõukogude vägede viibimi­ne Ida-Euroopa riikides. Nõukogude Liit kasutas Varssavi Pakti liik­mesriikide sõjajõude Moskva-vastaste väljaastumiste mahasurumi­seks 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias.
KOKKUVÕTE
Kommunismiteooria kohaselt on sotsialism kommunismi esimene etapp. Kõnekeeles kasutatakse Teise maailmasõja järgsete nö. sotsialistlike riikide kohta sageli ka nimetust kommunistlik, see on eriti tavaks lääneriikides. Sotsialism= kommunism . Mõiste “sotsialistlikud riigid” sünonüümideks on ka “sotsialismimaad”, “ rahvademokraatiamaad ”, “sotsmaad”. Kõiki sotsialistlikke riike kokku tähistatakse ka mõistega “sotsialismileer”, “kommunistlikud riigid”, “ idablokk ”. Esimene sotsialistlik riik oli NSV Liit (Nõukogude Venemaa tekkis 1917). Teine riik oli Mongoolia – 1924. Ida-Euroopa riigid muutusid sotsialistlikeks peale Teist maailmasõda NSV Liidu “kaasabil”, st. Punaarmee ja julgeolekuorganite abil aidati kohalikud kommunistid võimule. Sotsialistlike maid iseloomustas kommunistliku partei võim, mis kontrollis kogu riigiaparaati, kõiki ühiskondlikke organisatsioone – ühesõnaga kogu ühiskonda. Eriline roll oli julgeolekuorganitel, valimised olid lavastus, majandus oli riigistatud (plaanimajandus), põllumajandus oli enamasti kollektiviseeritud, kultuur oli ideoloogilise kontrolli all ja sõjaväel ning sõjandusel oli keskmisest suurem roll. Kõige arenenumad sotsialistlikud riigid olid (Euroopas) Saksa DV, Tšehhoslovakkia, Ungari, Jugoslaavia, Poola, kes kuulusid ka sotsialistliku sõprusühendusse. Varssavi Lepingu Organisatsioon (lühend VLO) ehk Varssavi pakt oli Ida-Euroopa kommunistlike riikide sõjalis-poliitiline organisatsioon, mis asutati 1955 aastal.
Kasutatud kirjandus:
1. http://www.wikipedia.ee
2. Inglise keelest tõlkinud Maarja Kaaristo, Marek Laane ja Tõnis Värnik. Õpilase ajalooentsüklopeedia, Tallinn, 2005
3. Einar Värä, Tõnu Tannberg, Lähiajalugu II, Avita , Tallinn.