Sotsialistliku süsteemi lagunemise põhjused ja tagajärjed (0)

Sotsialistliku süsteemi lagunemise põhjused ja tagajärjed
Sotsialistlik ideoloogia hakkas tekkima vastukaaluks liberalismi leviku tulemusena suurenevale ekspluateerimisele ja sotsiaalsele ebavõrdsusele. Sotsialistlik süsteem kujunes peale II maailmasõda, 1940. aastate teisel poolel. Sinna kuulusid Nõukogude Liit oma viieteist liiduvabariigiga ning sotsialismimaad. Sotsialistlik süsteem lagunes aastal 1991 koos Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega. Missugused olid sotsialismileeri lagunemise põhjused ja tagajärjed?
Kahekümnenda sajandi 80. aastate lõpuks oli selge, et idablokk eesotsas NSV Liiduga on nõrgenemas ning hakkab hävima. Selle põhjusteks olid nii  majanduskriis kui ka sise-ja välispoliitilised probleemid. Majandusprobleemid said alguse 1970ndatel aastatel süvenenud stagnatsiooni tagajärjel. Suuremat rõhku pandi sõjatööstusele ja majandusliku efektiivsuse poolest võis liitu võrrelda juba arenguriigiga. Majanduslanguse põhjuseks on kindlasti ka USA majandussõda. Reagan takistas NSV Liidu uue gaasijuhtme ehitamist Siberist Euroopasse, surus alla naftahindu, vähendas relvakaubandust ja üritas piirata kõrgtehnoloogilise toodangu eksporti NSV Liitu. Kõik see mõjutas oluliselt NSV Liidu ning sotsialismileeri majandust ja viis selle 1980. aastate keskpaigas panktrotti.
1985. aastal tuli NSV Liidus võimule Mihhail Gorbatšov, kes hakkas riigis tegema ümberkorraldusi, lootes vabaneda riiki piiravast madalseisust. Perestroika , mida ta viis läbi kommunistliku partei juhtimisel, kujutas endas avalikustamist, kus toodi välja kõik ajaloo „valged laigud“. Välispoliitikas kehtestati mõte, et julgeolek kõikidele või seda pole üldse. Toimus demokratiseerimine, mis andis alguse arvamuste paljususele ja erinevatele huvigruppidele. Gorbatšov viis perestroikaga inimesed nii kaugele, et kogu kommunistlik partei jooksis inimestest tühjaks.
Perestroika pidi andma suurema vabaduse Kesk- ja Ida- Euroopale . Moskva asus mõjutama kommunistlikke parteisid, et need asendaksid parteijuhid noorema põlvkonnaga, kes pidanuks kommunistlike doktriinide mainet tõsma. Parteijuhid polnud aga perestroikast sugugi vamustatud. Gorbatšov ei teinud sellest aga väjagi ning mõistis hukka Praha kevade ja 1987. aastal loobus avalikult Brežnevi doktriinist. Kesk- ja Ida- Euroopas tugevnes opositsiooniliikumine. Baltimaade laulev revolutsioon näitas, et NSV Liit on nõrgaks jäänud, sest ei suuda isegi oma otsesel võimualal korda hoida. See kõik andis Kesk- ja Ida- Euroopa inimestele märku, et aeg on sotsialismisüsteemile vastu astuda.
Rahvas sai tuult tiibadesse ja aastatel 1988-1989 tabas Poolat ulatuslik streikide laine, mis halvas kogu majanduse. Nende lõpetamiseks alustati Lech Walesa poolt ümarlaukõneluste alustamise poliitiliste reformide teostamiseks. Kõneluste tulemustema jäi Jaruzelskile presidendi koht kuid ta lubas korraldada vabad valimised. Valimistel võitis Solidaarsus ja peaministriks sai T. Mazowiecki, kes oli esimene mittekommunistist valitsusjuht. 1990. aastal astus Jaruzelski presidendikohalt tagasi ning uueks valiti Lech Walesa. Ka Ida- Saksamaal hakkas rahvas vastu kommunistlikule süsteemile. 1987.-1988. aastal hakkasid idasakslased põgenema Lääne-Saksamaale, eriti just pärast Ungari ja Austria piiri avanemist. 1989. aasta oktoobris algasid Ida- Saksamaal meeleavaldused ja 9. novembris tungisid meeleavaldajad Berliini müüri juurde ja tungisid külma sõja sümbolist läbi. Sellele järgnes ka läbimurre poliitikas, kus opositsioon legaliseeriti ja algasid ettevalmistused vabadeks valimisteks.
Sotsialismileeri lagunemise positiivne külg on kindlasti see, et paljud riigid (taas)iseseisvusid ning tekkisid väikesed riigid. Hakati taastuma nende rahvuste  identiteet  ja kultuur. Endised idabloki maad hakkasid üles ehitama uut riigikorda , täpsemalt demokraatlikku valimissüsteemi. Uute riikide kodanike vabadus suurenes, tugev tsensuur  kadus ning inimestel oli taas õigus avalikult arvamust avaldada. Teine positiivne aspekt on minu arvates see, et hakati taas vaatama läände, üha enam sooviti ühte sulada Euroopaga. Üha rohkem hakati vaatama läände just selle tõttu, et inimesed olid sellest maailmas kui ära lõigatud. See aga oli tõuketeguriks majanduse ja ühiskonna kiiremale arengule, sest sooviti Lääne-Euroopa kõrgelt arenenud riikidele järgi jõuda. See ei olnud aga kerge, sest pikkade aastakümnete jooksul, mil neid riike kontrollis NSV Liit, jäid nad arengult teistest märgatavalt maha. Alustati turumajandusega ja arendati eraettevtõlust. Üleüldine elatustase tõusis.
Sotsialismileeri lagunemise negatiivseks küljeks oli see, et NSV Liidus läksid niiöelda piirid lahti ja sellega kaasnesid sotsiaalsed probleemid. Kõikvõimalikud mõnuained muutusid kättesaadavamaks, kasvas kuritegevus . Tekkisid kuritegelikud grupeeringud, organiseeritud kuritegevus. Tekkinud riikides kujunesid poliitilised parteid ja vastasleerid, mida idablokis ei eksisteerinud. Sellest tulenev poliitiline võimuvõitlus kutsus mitmel pool esile mässe ja isegi kodusõdu (nt. Jugoslaavia ). Seetõttu lagunesid nende riikide infrastruktuurid sest lisaks kaosele, mis tekkis idabloki lagunemisest, laastas maad ka sõjategevus.
Sotsialismileeri süsteemi lagunemise põhjuseks oli minu arvates rahva oma pealehakkamine. Streigid , meeleavaldused, erinevad huvigrupid ja isetegevus pani riigijuhid tegema muudatusi ja sellest tulenevalt lagunes ka lõppudelõpuks sotsialistlik süsteem. Sotsialismileeri lagunemisel on nii negatiivsed kui ka positiivsed järelmõjud. Arvan, et sotsialistliku süsteemi lagunemine on praeguseks toonud rohkem kasu kui kahju. Kuigi see sündmus tekitas palju segadust ning probleeme on need probleemid ajapikku leevenenud või kadunud. Riikide normaalne areng on taastunud, inimestel on taas õigus valikuvabadusele ning väikerahvastel on võiomalus oma kultuuri säilitada.