Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "pääsusaba bioloogia". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
pääsusaba, liblikad, kaunimad, kannused, andud, täpid, päevaliblikas, siruulatus, lõpust, kõrgele, mustlaik.................................................................................................................................. 6 Pääsusaba ............................................................................................................................
Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
peenemateks torukesteks. Liblikad – nagu ka kõik teised putukad – on lahksugulised. Liblikate arengtäismoondega – Liblikas areneb nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete – feromoonide – abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Munade areng võtab aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised. Keha eesosas on 3 paari jalgu ning tagapool veel 2 - 5 paari ebajalgu. Keha võib olla nii paljas kui ka kaetud kõikvõimalike ogade, karvatuttide või harjastega
Pääsusaba. Nimetused: Eesti keeles Pääsusaba. Ladina keeles Papilio machaon. Vene keeles Mahaon. Inglise keeles Swallowtail. Soome keeles Ritariperhonen. Rootsi keeles Riddarfjärilar. Pääsusabale andis nime Rootsi loodusteadlane Carl Linne. Aastaks oli siis 1758. Ta nimetas pääsusaba iseenesest väga lihtsalt ja metoodiliselt: Papilio machaon. Papilio tähendab ladina keeles liblikas. Machaon on aga tegelane Kreeka mütoloogiast, kes pälvis austuse Trooja sõjas muu hulgas ka arstina tegutsedes. Pole teada, et pääsusabasid oleks mingilgi moel mõnel meditsiinilisel otstarbel kasutatud. Seetõttu on tõenäoline, et kui Linne liikidele nimesid andis, oli tema eesmärgiks mitte müütide abil pääsusabasid iseloomustada,
Admiral Admiral (Vanessa atalanta) on liblikas koerlibliklaste sugukonnast. Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Toitumine Enamus koerlibliklasi toitub valdavalt õienektarist. Kevadel imevad nad paju- ja võilille nektarit,
.................................................................................4 1.1. Areng...........................................................................................4 1.2. Toitumine.....................................................................................4 1.3. Levik............................................................................................4 1.4. Sise- ja välisehitus.......................................................................5 2. Pääsusaba........................................................................................6 2.1. Paljunemine................................................................................6 2.2. Toitumine....................................................................................6 2.3. Keskkond....................................................................................7 2.4. Enesekaitse................................................................................7 3
Liblikas Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised (Laciniata s. Microjugata), samasoonelised e. suursamasoonelised (Jugata s. Macrojugata) ning erisoonelised (Frenata). Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks, kuid see jaotus on suvaline ja ei järgi liblikate süsteemi. Liblikaliste selts on suhteliselt noor, vanimad fossiilsed liblikad on leitud tertsiaari lademetest. Süstemaatiliselt on liblikalistele lähimaks putukaseltsiks ehmestiivalised
Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. Pisisamasoonelised samasoonelised e. Suursamasoonelised ning erisoonelised Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma
............................................................................. 7. Kasutatud kirjandus................................................................................................................. 1 Sissejuhatus 2 Valisin selle teema uurimistöö tegemiseks, sest mu isa leidis 2013.aastal põualiblikate sugukonna (Pieridae duponchel) Eestis kõige haruldasema liigi esindaja ja ma tahtsin teada, millised liblikad veel sellesse sugukonda kuuluvad ja millised nad välja näevad. Liblikatest üldiselt on tehtud uurimistöösid Eestis palju, aga kindlat sugukonda välja valimata. Seega mina otsustasin keskenduda ainult ühele sugukonnale ja selle sugukonna Eestis elavatele liblikatele. Minu eesmärgiks oli teha kirjanduse abil kindlaks, millised põualiblikate liigid elavad Eestis. Vaatlesin liblikate lendamise aega ja arvukust. Ma kirjutasin iga liblika liigi kohta eraldi kirjelduse ja
keerdub lahti ( pikkus vastab taimele, mida külastatakse) · Puhkeolekus panevad tiivad selja peale kokku, alumine osa on tuhmimas värvis ning tänu sellele jääb liblikas märkamatuks. · Arenevad täismoondega: o Muna -> röövik-> nukk - > valmik · Munad munetakse nendele taimedele, millest toituvad nende röövikud. · Röövikud kestuvad mitu korda · Maailmas on teada u 165 000 liiki · Elavad kohtades, kus õitsevad taimed. · N. Admiral, pääsusaba, võrktiib, lapsliblikas, koerliblikas. · Suurimad: linnutiivad tiiva siruulatus kuni 18 cm. Roll looduses ja inimese elus · Tolmeldavad õistaimi · Siidiliblikate röövikutelt saadakse siidi · Riidekoi rikub inimese riideid. · Toituvad taimedest ja on taimekahjurid. ( röövikud). · Inimeste läheduses elavad: o Leedikud vastsed arenevad jahusaadustes, hallikad või pruunikad, koovad torujaid võrgendeid toiduainete sisse
KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD (vähid, krabid, langust) (ämblikulaadsed) (liblikad, mardikad, ristämblik kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub neid peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki lülijalgseid- mardikad, liblikad, sipelgad jpt. Liblikaliste selts on üks suurimaid putukaseltse, praeguseks on teada umbkaudu 160 000 liiki liblikaid, kuid ei ole kahtlust, et tegelikult on liblikaliikide arv veelgi suurem. Eestist on leitud umbes 2 200 liiki liblikaid, kuid tegelik liikide arv on ilmselt 2 400 - 2 500 piires. Liblikaliste selts jagatakse kolmeks alamseltsiks: lõugadega liblikad e. pisisamasoonelised, samasoonelised e. suursamasoonelised ning erisoonelised. Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus
sigimiselundid 55. Miks värvuvad kõik vähid keetmisel punaseks? keedetud vähk on punane, sest kõrgel temperatuuril valk pigment kompleks laguneb ja astaksantiin vabaneb 56. Ülemvähkide eritusava on peas, tagatundlate juures 57. Valdav enamus ülemvähke hingavad lõpustega. 58. Kõige suurem krabi Macrocheira kaempferi jaapani hiidkrabi elab Vaikse ookeani põhjas Jaapani lähedal. Tema jalgade siruulatus on 4 m 59. Missugune krabi elab maismaal? Ocypode quadrata harilik ruutkrabi 60. Missugusel kümnejalalisel ülemvähil puuduvad sõrad? Palinurus elephas Euroopa langust 61. Emane jõevähk kaitseb oma järglasi: kannab mune ja koorunud vähikesi oma tagakeha all õige 62. Missugusi jõevähke on keelatud püüda? 1) alla 10 cm pikkusi vähke 2) mune kandvaid emaseid 63
Meie koolil ei ole liblikakogu ja kuna liblikate erinevaid liike 2 on üle tuhande, siis otsustasin valida oma loovtöö teemaks liblikakogu valmistamise ja tutvustada õpilastele mõningaid liblikaliike. Hiljem otsustasin lisada tööle juurde ka õppekaardid. Liblikakogu abil oleks õpilastel reaalne võimalus näha, millised on meie Otepää ümbruskonna liblikad. Liblikakaartide abil saavad õpilased mänguliselt õppida tundma erinevate päevaliblikate välimust ja nende nimetusi. Minu töö eesmärgiks oli püüda oma koduümbrusest 25 liblikat, ehitada kastid, kus saab neid hoida ja valmistada mäng (liblikakaardid) liblikate tundmaõppimiseks. Antud liblikakogu kõik liblikad on püütud ühe suve jooksul 2017. aastal minu kodukohas Otepää lähedal Meegaste külas. Elan looduskaunis kohas ja meie talukoht on
eri liikidesse kuuluvate loomade paaritumist. Imilont Teine liblikaid iseloomustav tunnus on imilondiks muundunud suised, millega nad saavad imeda vedelat toitu (peamiselt nektarit). Puhkeolekus on imilont spiraalikujuliselt kokku rullitud. Imilondi pikkus vastab liblika külastatavate õite sügavusele. Ühe Madagaskari surulase imilont on kuni 35 cm pikkune. Oma jalgadel asuvate maitsmiselunditega tunnevad nad nektari maitset. Lõhna tunnevad liblikad tundlatega. Arengutsükkel Liblikad on täismoondega putukad. Emane liblikas muneb taimedele või maapinnale munad, millest kooruvad väikesed ussikujulised liblikat mittemeenutavad röövikud. Röövikud kestuvad mitu korda ning kasvavad kiiresti. Lõpuks nad nukkuvad ning kujunevad täiskasvanud liblikateks. Vahetult pärast nukukestast väljaronimist meenutavad liblika tiivad pisikesi ja pehmeid lapikesi. Nende lõplik väljasirutumine ja kõvenemine võtab aega. Talvitumine
kitiinplaadikestega. Vette läheb ta ainult sigima. Lühihännalisi vähkisid on hakatud nimetama krabideks. Nendele on iseloomulik laiovaalne pearindmik, pikad ja tugevad rindmikujalad (eesmised on arenenud võimsateks sõrgjalgadeks) ning tugevasti redutseerunud ning pearindmiku alla pööratud tagakeha. Krabid on tuntud rannikuloomad, kes suudavad teatud aja ka õhukeskkonnas veeta. Krabide hulka kuuluvad ka ühed suurimad lülijalgsed ämblikkrabid, kelle jäsemete siruulatus ulatub kolme või isegi nelja meetrini. Kakandilised on laia plaatja kehaga ülemvähid. Neid elutseb arvukalt mitmesugustes veekogudes. Magevetes on tavaline vesikakand, meres merikilk. Maismaal elavad mullakakandid ja keldrikakandid, kes suudavad asustada ainult niiskeid elupaiku, kuna hingavad lõpusesarnaste kehast väljaulatuvate jätketega. Kirpvähilised on kakandilistega üsna sarnased, kuid erinevalt nendest, külgedelt kokkusurutud ning seetõttu küljelt vaadatuna veidi küürus
Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest. Huvi korral on võimalik lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda. Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele. Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda n�
ELUVIIS/KOHT Parasiitsed: nugivad mesilastel, herilastel ja sarnastiivalistel. 22. O. Trichoptera – ehmestiivalised Eestis 170 liiki MORFOLOOGIA 1-43 mm Tiivad kilejad, kaetud karvadega; lõugkobijad olulised määramisel. ELUVIIS/KOHT Enamik öise aktiivsusega, lendavad valgusele; valmikud enamasti ei toitu; vastsed segatoidulised. Puruvanalased. Järvevanalased 23. O. Lepidoptera – liblikalised Eestis 2365 liiki 3-28 mm Erisoonelised kõrgemad liblikad. Pisisamasoonelised 24. O. Hymenoptera – kiletiivalised Eestis ~1600 (8000) liiki 0,2-110 mm Kiletiivalised on mesilased, kimalased, herilased, sipelgad. Neil kõigil on kaks paari kilejaid lennutiibu. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad ja on eestiibadega konksukeste abil seotud. Mõnikord on tiivad taandarenenud nagu sipelgate töölistel. Tiiva soonestus on hõre. Kiletiivaliste käppadel on 5 lüli. 25. O. Diptera – kahetiivalised Eestis ~ 4500 liiki 0.5-60 mm
1. Rähni trumm, Jaan Rannap, lk. 139. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 2. Rähn, M. Stelmach, lk. 87. Kirju-Mirju, Tallinn: Eesti Raamat 1969 3. Rähn, M. Stelmach, Leelo Tungal, lk. 233. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 4. Rähn ja vint, H. Jõgisalu, lk. 233. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 16 LÕOKE LÕOKE lõõritab lennus olles, maas istudes ta ei laula. Kõrgele õhku tõusnud lõokese juures tulevad nähtavale tema iseloomulikud nurgelised, sirge tagaservaga tiivad ja lühike valge- servaline saba. Lääne-Eestis levinud tekkemuistendi järgi hakanud jumal ja kurat linde looma. Jumala loodud lind tõusis õhku ja sai lõokeseks, kuradi loodu kukkus maha ning sellest sai kärnkonn. Teise versiooni järgi näinud kurat jumala loodud lõokest ning püüdnud savist samuti lõokest teha, kuid sellest saanud kärnkonn.
agressiivselt poegade vastu ja muud sellist. Samuti see ka pärsib õppimisvõimet. Pärast 1977.a. on olukord paremaks läinud. Praegu meil elab umbes 60 paari merikotkaid ning aastas suudab lennata pesast 50-60 poega. Põhjuseks on DDT koguse vähendamine keskkonnas ja ulatuslik lihasöötmine. Ning samuti on lõppenud ka ,,kullisõda". Merikotkas on Eesti looduskaitse all ning on ka Eesti Punases Raamatus. Kirjeldus Merikotka tiibade siruulatus ulatub 200-245cm ja kehakaal on neil kuni 6kg. Vanematel lindudel on ülemine ja alumine pool pruun või tumepruun. Pea ja kael on kahkjaspruun tumedate triipudega. Saba on tervenisti valge ning nokk on kahkjaskollane, samuti ka jalad on kollased. Noorematel lindudel on aga sulestik tumepruun ning selletõttu võib neid tihti segi ajada konnakotkastega. Merikotkas lendab aeglasemate tiivalöökidega ja on oluliselt rohmakam. Toitumine
Tema pesitsusala hõlmab suure osa Euroopast ja Lääne-Aasia aladest, talvitub Aafrikas. Tänapäeval on intensiivse põllumajanduse ja varajase niitmise (enne linnu pesitsemise lõppu) tagajärjel linnu arvukus Lääne-Euroopas ja Eestis tugevasti langenud. Eestis on ta suhteliselt laialdaselt levinud, kuid kuulub III kaitsekategooriasse. Välimus Rukkiräägul on lühike nokk. Linnu üldpikkus on 16–18 cm, tiibade siruulatus 32–35 cm. Eluviis Tema toidu moodustavad muu hulgas putukad, seemned, lehed. Sümboolika Aastal 1995 valiti rukkirääk Eesti aasta linnuks. 1. http://et.wikipedia.org/wiki/Rukkir%C3%A4%C3%A4k 3 Rukkirääk on Eestis, nagu kogu Euroopas, väheneva arvukusega huvitav lind. Huvitavaks võib pidada näiteks tema kangekaelsust. Nimelt ei taha rukkirääk mitte kunagi õhku tõusta
Sugulased Nahkhiired kuuluvad käsitiivaliste seltsi, mis jaguneb kaheks alamseltsiks. Suur-käsitiivaliste (Megachiroptera) hulka kuuluvad vaid Vana Maailma troopikas elutsevad 170 liiki, kes paigutuvad kõik ühte sugukonda. Suur-käsitiivalised toituvad peamiselt puuviljadest, nektarist ja õietolmust. Tuntuim neist on kalong ehk lendkoer (Pteropus), kes elab Indoneesias. Suur-käsitiivalised on küllaltki kogukad, mõne liigi tiibade siruulatus võib ulatuda kuni pooleteise meetrini ja kaal kiloni. Väike-käsitiivalisi (Microchiroptera) on 16 sugukonda, kokku umbes 760 liiki. Enamik väike-käsitiivalisi toitub putukatest, kuid on ka liha- ja puuviljasööjaid ning vere- ja nektariimejaid. Lihasööjad nahkhiired söövad närilisi, kahepaikseid ja roomajaid, pisikesi linde, teisi nahkhiiri ning isegi kala. Mõõtmetelt jäävad väike-käsitiivalised esimesele alamseltsile kõvasti alla: tiibade siruulatus võib olla
Rasvatihast tunnevadki enamus inimesed kollase kõhuga linnuna kellel on läikiv must pea ja suur valge põse laik ning kes käib talvel akna taga pekki söömas. Rasvatihase emas ja isas linnul saab vahet teha väga lihtsalt, isas linnul on rinna peal jäme must triip mis ulatub üle terve kõhu, emas linnul on see triip aga üpriski peenike ja hajuv. Rasvatihane toitub väikestest selgroogsetest, semnetest, pekist jms. Rasvatihase pikkus on reeglina 13,5-15 cm tiibade siruulatus 22-25 cm ning kehakaal 14-22 g, rasvatihase arvukus Eestis on 300 000-400 000 paari. Nad elavad ca 3 aastaseks, kuid tänu rõngastatud lindude taasleidudele on teada, et Saksamaal elas üks isend vähemalt 5 aastat ja 5 kuud. MUSTTIHANE Musttihane (Periparus (Parus) ater) pesitseb peamiselt okasmetsas, sageli kõrgete kuuskedega kohtades. Ta on paiga- osalt rändlind. välja näeb ta nagu rasvatihse värvitu nõbu. Sama sugused must pea ja valge laik põsel
alaküljele. Röövikute toidutaimede loetelu on pikem kui eelmisel liigil. Sellesse kuuluvad mitmed teelehed, mailased, kurerehad, leedrid, peetrileht, emajuur, palderjan, kuslapuud, enelad, lodjapuud. Inglismaal on toidutaimena märgitud veel harilik äiatar ja tui-tähtpea. Sügiseni toituvad röövikud koos võrgendist pesas. Talvituvad varjatult kulusse tehtud talvituspesas. Kevadel roomavad laiali, otsides toidutaimede värskeid lehti. Nukustaadium kestab kaks-kolm nädalat. Lendavad mai lõpust juuni keskpaigani. Mosaiikliblikate peamised looduslikud vaenlased on kiletiivaliste, aga ka kahetiivaliste hulka kuuluvad parasitoidid ning röövputukad. Ka Eestis elav kilplutikas Picromerus 6 bidens võib röövikute tiheda kooselu ajal vähendada oluliselt nende arvu [6, 15]. Lindude eest on röövikud paremini kaitstud. Taimedest röövikutesse talletatud erilised ained iridoidid muudavad nad lindudele kibedaks ja vastumeelseks
Lühima sabaga västriklane, mustal sabal külgedel valged triibud. Alamliikidel saab vahet teha suures osas ainult pea järgi. (Peksar, 2014) Lambahänilasel on pea sinakashall, üle silma valge kulmutriip. Põhjahänilase pealagi kiltkivihall, põsk mustjas ja puudub hele kulmutriip. Mustpea-hänilase pealagi on hänilase alamliikidest kõige tumedam. (Peksar, 2014) Hänilase keskmine suurus on 17 cm, kaal 18 grammi ning tiibade siruulatus 25 cm. Nagu kõigile västrikele, on talle omane sage saba üles ja alla vibutamine. Vibutab saba siiski teistest vähem ja mitte kogu aeg. Lend on hänilasel madal ja üles-alla lainetav. Lainleval laululennul tundub lind olevat kui nööri otsas. (Peksar, 2014) Joonis 1. Hänilane (http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=22) 1.2 Toitumine Hänilane on putuktoiduline lind, kelle toidulauale kuuluvad eelkõige kahetiivalised, väikesed
Eestis elavad kotkad MERIKOTKAS Välitunnused Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa. Toitumine
madalamasse vette ning ronivad siis mööda taimevarsi või turbasammalt kuivale. Viimasest 10 vastsekestast väljub tiivuline kiilivalmik, kes enne äralendu peab pikalt tiibu sirutama ning ,,kuivama". Taimevarrele või samblale jääb temast maha kitiinist vastsekest (eksuuv), mille järgi on võimalik määrata kiili liiki. Valmikud lendavad ringi tavaliselt juuni lõpust kuni juuli alguseni. Selle aja jooksul nad toituvad, paarituvad ja munevad, juuli lõpus saab nende eluiga otsa. Augustis võib näha lendamas veel vaid üksikuid rabakiile. Talve elavad üle nende järglased vastsetena veekogu põhjas. Levik. Kolmest mainitud rabakiilist on Eestis kõige laiemalt levinud valgelaup-rabakiil, kes elab peaaegu kõikjal, kus on rabalaukaid. Tema senised leiukohad jäävadki peamiselt suuremate rabalaamade piirkonda, märgatud pole valgelaup-rabakiili vaid Hiiumaal
võrsekärbse kahjustustega. Orasheinal on suve jooksul kaks pahkingerja põlvkonda, teraviljadel ainult üks. Kahjustusi on avastatud ka Eestiga piirnevatel Venemaa aladel, Lätis ja Leedus. Vanad orasheinaga umbrohtunud heinasiilud soodustavad nematoodi levimist. Saastunud söötide ülesharimisel ei tohi seal mitme aasta jooksul taliteravilja kasvatada. Ka põlluservad tuleb hoida umbrohuvabad. Õigeaegse sügiskülvi puhul augusti lõpust kuni septembri alguseni on suur osa vastseid veel orasheina juurtel pahkadena, mullas leidub neid suhteliselt vähe. Levimist soodustab liigniiskus, oluline on pinnavee ärajuhtimine. 7 Ingerjate hulka kuulub ka ainus juureparasiit juure-pahkingerjas (Subanguina radicicola), kes on Eestis laialt levinud nurmikatel ja teistel kõrrelistel heintaimedel. Selle
Kahjur imeb taimemahla lehtede alumisel küljel, valmikud toimetavad tipmistel lehtedel, vastsed veidi madalamal. Peamised kahjustajad on vastsed. Taime vähemalgi liigutamisel tõusevad valmikud lendu, kuid laskuvad kiiresti tagasi lehtedele. Levikut soodustab soe kuiv õhk. Karilase meelistaimed on tomat, kurk, salat, fuksia, gerbera, pelargoon, jõulutäht ja priimula, kuid ta võib toituda ka umbrohtudel. Taimelehtede pinnale ilmuvad ähmased kollakad täpid ja laigukesed. Kui kahjureid on palju, muutuvad lehed varsti üleni kollaseks. Karilase kleepuval eritisel mesikastel lööbivad nõgiseened katavad lehe tahmakirmega ja häiritud ainevahetuse tõttu lehed kuivavad. Kasvuhoonekarilasele meeldib soojus üle 25° ja kuiv õhk. Soojal ja kuival ajal, nagu oli tänavu juulis, kooruvad vastsed 57 päeva pärast munemist. Kui terve suvi on kuum, annab karilane palju põlvkondi. Ta võib talvituda ka avamaal varisenud lehtede ja taimekõdu all
tumedate laikudega tiivad. Silmad on sellel perekonnal täpilised, kirjud. Halle, marmorja tiivamustriga kolme parmu liiki perekonnast Haematopota tuntakse sõgelastena, kuna võivad rünnata soojadel öödel terve öö läbi. Lisaks on veel harva nähtav ning mesilast meenutav liik Heptatoma pellucens, kes on Eestis väga harva inimese läheduses. (Luig 2006) (Vikipeedia 2013) Eluviis Parmud tegutsevad vaid päeval, öösel poevad nad peitu ning nad on aktiivsed maikuu lõpust kuni septembri keskpaigani. Eriti palju on neid juuni teisel poolel ning juuli esimesel poolel. Parmude vastsed meenutavad sigareid ning nad elavad vees, enamasti kaevunult põhjamutta. Osade liikide vastsed võivad ujuda ka veepinnal. Väiksematest organismidest toituvad suurema osa liikide vastseid, taimtoidulised on ainult kibunate vastsed. Täiskasvanud vastsed ronivad nukkumiseks kuivaline, vahel lähevad nad veekogust päris kaugele. Elutsükli pikkuseks on neil 1 kuni 3 aastat
pesa ehitama. Pesa asub maapinnast 1,6 m kõrgusel. Meil pesitseb musträstas kaks korda suve jooksul. Pesas on 36 muna, mida haub emaslind. Haudevältus on 1114 päeva. Pojad kooruvad 35 päeva jooksul. Toidulaud. Toiduks on marjad ja seemned. Harvem ka putukad ja ussid. Arvukus. Eestis pesitseb 150250 tuhat paari, Euroopas 4082 miljonit paari. Kuldnokk Kuldnokk saabub tavaliselt märtsis, harvemini veebruaris. Äraminek algab juuli lõpust ja kestab oktoobrini. Üksikud linnud võivad ka talvituda. Kuldnokk on levinud kogu Euroopas ,Siberi metsa ja stepivööndis kuni Irkutskini, Väike Aasias, KeskIdas, Kaukaasias ja Kesk Aasias (v.a. kõrbealad). Eesti kuldnokad talvituvad peamiselt Hollandis ja Belgias. Kuldnokal on must metalse läikega sulestik, mis seljal ja rinnal üle külvatud väikeste valgete tähnidega. Talvises sulestikus on valged tähnid suuremad ning neid
tundlad. Tundlad saavutavad kuni poole kehapikkusest. Suu on suunatud alla või alla ja taha. Suised on haukamissuised. Rindmik koosneb kolmest, üksteisest selgesti eristuvast lülist. Eesrindmik on liikuv, ülalt pisut lamenev. Tiivututel morfidel on mõlemad tagumised lülid sageli tugevasti lihtsustunud. Tagakeha on pikk ja koosneb 10 segmendist. Jalad on käigujalad. Nii ees- kui ka tagatiivad on peene soonestusega, eestiivad tagatiibadest palju suuremad ja tugevamad, nende siruulatus võib küündida kuni 7 mm. Tiivad murduvad kergesti. Selts: Kilkprussakalised (Grylloblattida) Kilkprussakalised on väliselt kõik üsna sarnased, 1-3 cm pikkused sihvaka kehaga kollakad või helepruunid putukad. Kehakatted nõrgalt sklerotiseerunud, kogu keha on kaetud peente karvakestega. Pea on ette suunatud, lame, väga liikuv; haukamissuised on ette suunatud. Ülalõuad on küll tugevad, kuid ilma mälumispinnata, seetõttu on toidu peenestamisel kõige olulisem lihasmagu
Kui pojad lendama õpivad, siis hakkavad nad ise endale koos vanematega toitu otsimas käima, aga ööseks kogunevad ikka veel oma kaitsvale pesapaigale. Toit on sookurel peamiselt taimne: kõikvõimalikud marjad, rohukõrred, aga tarvitab ka väikesi loomi: konnad, maod, putukad jms. Sügisel rändab ta Põhja-Aafrikasse talvitama, siis on tihti kuulda kurgede iseloomulikku kluugutamist ja kui üles vaadata, paistab ilus kolmnurka koondunud suurte lindude parv. Tõesti - sookure tiibade siruulatus on kuni kaks ja pool meetrit. Öeldakse ka: kured lähvad, kurjad ilmad. Nii see ongi, sest meilt lahkuvad nad septembris-oktoobris, et kevadel taas oma tuttavasse pesapaika tagasi pöörduda. Kõik nähtavad kureparved ei ole aga siinpesitsejad, sest Eestis on neist suvel vaid umbes 350 paari, aga läbirändajaid 30 tuhat. Kuna sookurg on meil nii vähearvukas ja teda söödava liha pärast ka rohke küttimise oht hirmutab, siis on ta looduskaitse all.
--- 1 Tiitelleht Autor: Külli Relve, Edith Maasik, Helle Järvalt, Merike Kilk, Evi Piirsalu, Anu Parts, Anne Kivinukk Pealkiri: Bioloogia töövihik 8. klassile, 2. osa Klass: 8. klass Elektroonne materjal: lk 1-43 Kohandatud reljeefsete joonislehtede komplekt: 1 köide Tekstitoimetaja: Elge Leiten Kohandatud materjali väljaandev asutus ja aasta: Tartu Emajõe Kool 2013 --- 2 Originaalteose koondinfo Väljaandja kinnitab: töövihik vastab kehtivale põhikooli riiklikule õppekavale ja haridus- ja teadusministri poolt õppekirjandusele kehtestatud nõuetele. Bioloogia töövihik 8. klassile 2. osa Autorid: Külli Relve Pt 25 ül 2, pt 26, 28, 29-30, pt 34 ül 6, pt 36, 37, 38-39; Helle Järvalt Pt 31, 32-33. Aiki Jõgeva Pt 21 ül 2-5, pt 23 ül 2-4, pt 35 ül 1, 4; Merike Kilk Pt 24, 27. Edith Maasik Pt 20, 22. Evi Piirsalu Pt 25 ül 1, 3-6, pt 34 ül 1-3, 5, 7; Anu Parts Pt 22 ül 4, pt 21 ül 1, pt 23 ül 1, 3; Anne Kivinukk Pt 35 ül 1-3. Retsen
annaabi.ee 
