Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "OTSUSTUSÕPETUS 3.1. - 3.7.". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
otsustus, loogika, tõeväärtus, subjekt, jaatav, predikaat, otsustuste, eitav, terminit, terminite, piiritlemata, mittekehtiv, modaalsus, operaatorsõna, lihtotsustus, ümberpööramine, kvantor, juss, liitotsustus, mahus, eitus, osalise, eitamine, jussi, selliselt, otsustusõpetus, laused, vastandamine, sisult, teaduses, tähega, aristoteles, lahendOtsustus on mõtlemise vorm, millel on teatud kindel tõeväärtus ning milles on subjekt jaatavalt või eitavalt seotud predikaadiga. Subjekt on mõtte põhielement, mida iseloomustab (ei iseloomusta) teatud predikaat. Predikaat on mõtte põhielement, mis väljendab subjekti teatud omadust. Koopula on otsustuse liige, mis väljendab subjekti ja predikaadi vahelist seost (tõlkes side). Operaatorsõna on otsustuse liige, mis asub subjekti ees ja väljendab selle mahtu, kogust, hulka või määra. Lihtotsustus on otsustus, mis koosneb subjektist, koopulast ja predikaadist. Liitotsustus on otsustus, mis koosneb kahest või enamast lihtotsustusest.
Ilmar Lilleorg Loogika vihik 2003 4. MÕTLEMISE PÕHIREEGLID. Nimetades olulisemaid ja üldisemaid mõtlemise printsiipe loogika seadusteks (ka mõtlemise seadusteks), väljendatakse püüdu omistada nendele lausetele suuremat tähtsust. On tavaks, et isegi teaduslikes tekstides eelistus on antud seadusele ja reegel on sootuks teisejärguline. Selline seisukohavõtt on iseloomulik vulgaar-materialistlikule arusaamale mõtlemise ja teadvuse küsimustes, mille kohaselt viimane on deterministlikult (põhjuslikult) tingitud sellest maailmast, milles toimivad inimese formuleeritud seadused ja printsiibid. Teisalt, loogika
Õpetaja Ilmar Lilleorg Maria Sillandi RP 121-T LOOGIKA Aine lõppeb testiga. Mis koosneb ülesannetest (Täpne mõistete sisu: mis on loogika, mis on mõtlemine - 3-4 küsimust). 70p. 51% on positiivse hinde piir. Töös tehnikat kasutada ei tohi. Õpetaja annab A4 formaadis spikri ise tööle. Materjalid: 1. Õppejõud. 2. Loogika harjutused ja ülesanded 1999 (pole kiiret sellega) On ka digiväljaandes. 3. http://web.zone.ee/aristoteles/ 4. Ene Graiberg ''Loogika, keel ja mõtlemine'' 1996 5. Galine Vuks ''Formaalse loogika ehk õige mõtlemise alused'' 1991 Aristotelese loogika (klassikaline loogika, formaalne loogika,
· seletada olemasolevaid teadmisi; · saada uusi teadmisi olemasolevate põhjal. Ratsionaalne mõtlemine on järjekindel ja reeglipärane (ehk loogiline) mõtlemine. See võib olla korrigeeritud kogemusega, mille allikaks peetakse tegelikkust. Eesmärgiks on sageli tegelikkusega kohanemine. Irratsionaalne mõtlemine võib olla nt · preloogiline (müüdiline) · superloogiline (müstiline). Ratsionaalse mõtlemise seaduspärasusi ja vorme uurib loogika. Kreekakeelse sõna lÒgoj (logos) tähendusi: üleslugemine, arveteõiendus, õigustamine, suhe, proportsioon seletamine, tõestamine, mõistus, aruanne, esitlemine, (tõsi)lugu, lausung, sõna, väljend; õpetus; filosoofias: inimmõtlemine ja kõnelemine, teaduslik ratsionaalsus. Sõna ,,loogika" levinud tähendusi: · seaduspärasus maailmas, sündmuste loogika; · seaduspärasus mõtetes, mõtlemise loogika;
Arutlus väljendub keeles lausete hulgana. Klassikalises loogikas käsitletakse arutlust kui propositsioonide hulka või ka kui väidete hulka. Üks neist on järeldus, ülejäänud on eeldused. Tuletis järgneb eeldustest paratamatult (ik necessarily). Et rõhutada tuletise paratamatut iseloomu, alustatakse tema sõnastamist väljendiga järelikult, siit järeldub või sellepärast jt. Neid väljendeid nimetatakse eelduse ja tuletuse seoseks. Loogika ülesandeks on seaduste ja printsiipide formaliseerimine, millest kinnipidamine on paratamatu, kui soovime saada tõestest eeldustest tõese järelduse. Loogikas on mitmeid formaliseeritud süsteeme ning järeldamise reeglid ja printsiibid on teatud mõttes suhtelised, nad sõltuvad konkreetse loogika valdkonna süntaksi iseärasustest. Kuigi arutluse kehtivust saab kontrollida mitmeti, on suure enamuse loogikavaldkondade arutlusmeetodite aluseks ikkagi klassikaline loogika.
SEMANTILINE KOLMNURK: TEEMA 1!! 1 1. LOOGIKA PÕHIREEGLID. SEMANTILINE KOLMNURK Loogika määratlemisest Sõna loogika näib olevat kujunenud kreeka väljendist logik¾ tšcnh, mis tähendab mõtlemise või arutlemise kunsti. Kui püüda mõista, mis on loogika, siis üks võimalus on lähtuda selle sõna kasutamisviisidest tavakeeles. Eesti keelt kõneldes saab sõna loogika Kasutada erinevates tähendustes: • sündmuste, asjade või süsteemide loogika, s.o sisemine korrapära, mis võimaldab sündmustest, asjadest või süsteemidest aru saada, selleks võib olla ka millegi tööpõhimõte; • mõtlemise loogika, s.o mõtlemises esinev korrapära, mis võimaldab teha järeldusi, sh selliseid, mida varem ei teata; • teksti või jutu loogika (loogilisus), see iseloomustab lisaks mõtlemise loogikale (mida kõne väljendab) ka seda, kui süsteemselt kõnelejal õnnestub oma mõtteid väljendada;
LOOGIKA KONSPEKT EKSAMIKS (autor – mis iganes, kas tead teda või mitte, ei vastuta selles materjalis sisalduva informatsiooni (eba)õigsuse eest; palun ärge solvuge ega süüdistage) 1. LOOGIKA PÕHIREEGLID. ! D1.2. Samasusseadus Ühes ja samas arutluses, ühes ja samas suhtes peab iga termin või väide, kui ta esineb arutluses korduvalt, olema kasutatud iseendaga identselt. ! ! See tähendab, et kui me kasutame ühes arutluses mingisugust terminit või väidet korduvalt, ! ! siis ei tohi arutluse sees terminite ja väidete tähendused muutuda. ! D1.3. Vasturääkivusseadus
LOOGIKA KONSPEKT EKSAMIKS (autor mis iganes, kas tead teda või mitte, ei vastuta selles materjalis sisalduva informatsiooni (eba)õigsuse eest; palun ärge solvuge ega süüdistage) 1. LOOGIKA PÕHIREEGLID. ! D1.2. Samasusseadus Ühes ja samas arutluses, ühes ja samas suhtes peab iga termin või väide, kui ta esineb arutluses korduvalt, olema kasutatud iseendaga identselt. ! ! See tähendab, et kui me kasutame ühes arutluses mingisugust terminit või väidet korduvalt, ! ! siis ei tohi arutluse sees terminite ja väidete tähendused muutuda. ! D1.3. Vasturääkivusseadus
1 1. LOOGIKA PÕHIREEGLID. SEMANTILINE KOLMNURK Loogika määratlemisest Sõna loogika näib olevat kujunenud kreeka väljendist logik¾ tscnh, mis tähendab mõtlemise või arutlemise kunsti. Kui püüda mõista, mis on loogika, siis üks võimalus on lähtuda selle sõna kasutamisviisidest tavakeeles. Eesti keelt kõneldes saab sõna loogika Kasutada erinevates tähendustes: · sündmuste, asjade või süsteemide loogika, s.o sisemine korrapära, mis võimaldab sündmustest, asjadest või süsteemidest aru saada, selleks võib olla ka millegi tööpõhimõte; · mõtlemise loogika, s.o mõtlemises esinev korrapära, mis võimaldab teha järeldusi, sh selliseid, mida varem ei teata; · teksti või jutu loogika (loogilisus), see iseloomustab lisaks mõtlemise loogikale (mida
Kehtiv ja kehtetu otsustus Kõik inimesed on rikkad ei ole kehtiv, Mõni inimene on rikas Mõni inimene ei ole rikas kehtib Loogiline ruut ehk otsustuste vastasolek. A vastupidised E Kehtiv+ Mittekehtiv - I O määramatu ? 1) A & E kontraarsed, vastuolulised a) A+E-; E+A- b) A-E?; E-A? 2) A & O; E & I kontradiktoorsed, vasturääkivad a) A+O-; E+I- b) A-O+; E-I+ c) O+A-; I+E- d) O-A+; I-E+ A?O? E?I? 3) A & I, E & O subordinaared, alluvad a) A+I+, E+O+ b) A-I?; E-O? c) I+A
Loogija ja juriidiline argumentatsioon LOENG 1 Loogika – logos - teadus õigest mõtlemisest. Mõtlemisreeglid. Väidete põhjendamise teadus. Loogika kui inimtegevuse teatud järjepidevus. Loogika on kõige lähedasem matemaatika. Loogika on normatiivne teadus, mis määrab mõtlemise reeglid. Meil on vaja loogikat väitluskunstiks. Argumenteerimisoskus, teadustöö tegemises jne.Loogika aitab paremini pidada kõnesid. Jaguneb: Formaalseks-see millega meie tegeleme, matemaatiline loogika; dialektiline loogika-tegeleb seoste ja dünaamikaga. Formaalloogika uurib õige mõtlemise üldstruktuure selle keerulises vormis. Formaalloogika põhimõisteks on mõtlemise loogiline vorm.
1.LOOGIKA AINE JA PÕHIREEGLID Ratsionaalne mõtlemine- järjekindel ja reeglipärane mõisteline mõtlemine, kusjuures reeglid peavad olema mingil viisil õigustatud. Need võivad tugineda nt kogemuse üldisusele, mille allikaks peetakse tihti tegelikkust. Ratsionaalse mõtlemise eesmärk- tegelikkusega kohanemine. LOOGIKA UURIMISVALDKOND ongi peamiselt ratsionaalse mõtlemise seaduspärasused ja mõtlemise aktide produktid. Irratsionaalne mõtlemine- ebakindel, reeglipäratu või järgib väljendamatuid või vaieldavaid reegleid. Ei kuulu otseselt loogika uurimisvaldkonda, kuid selle olemasoluga tuleb arvestada. Võib tugineda mõtleja sisemistele ajenditele, nt soovidele või hirmudele, sageli neid ajendeid ei teadvustata. Mõnikord on mõtlemise aluseks irratsionaalne soov või usk, aga arutluskäigud
Selline arusaam oli kooskõlas teadmise ideaaliga, mis pärines juba Platonilt ning Aristoteleselt, ja eeldas teaduselt rangelt universaalset ja paratamatut teadmist – teadmist, mis fikseerib selle, et teadmise objekt on igalpool, igalajal ja kõikidel juhtudel just selline ega saa olla teistsugune. Tolleaegse üldise veendumuse kohaselt, mida jagas ka Kant, rahuldasid olemasolevatest teadustest neid tingimusi loogika, matemaatika ja uusaegne loodusteadus. Kuid loogika on puhtalt formaalne distsipliin, mis kirjeldab küll oma valkonna universaalseid ja paratamatuid suhteid, abstraheerub aga sellest, kas üldse leidub konkreetseid objekte, mis niisugustes suhetes asuksid. Seega peab Kant objektiivseks teadmiseks matemaatilist ja loodusteaduslikku teadmist. Uusaegne filosoofiline refleksioon selle üle, kas ja kuidas on võimalik nimetatud kriteeriumitele vastav teadmine, oli seni lähtunud küsimusest, millisest allikast võiks niisugune teadmine pärineda
asuva tunnetusega. Esmalt tuleb meeles pidada, et soovides mingit tunnetust teadusena esitada, peab olema võimalik määratleda seda, mis on sellele tunnetusele iseloomulik ning mis teda teistest eristab. Kant selgitab oma nägemust metafüüsilisest tunnetusest, milles jagab tunnetuse analüütiliseks ning sünteetiliseks. Ta ütleb, et metafüüsiline tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, st puhtast arust ja mõistusest tulenevaid tunnetusi. Otsustuste erinevus sõltub aga nende sisust. Analüütiliste otsustuste korral on tegu vaid seletamisega ning see ei anna tunnetussisule midagi juurde, kuid sünteetilise otsustuse korral avardatakse ja rohkendatakse tunnetuse sisu. Seega analüütilise otsustusega saab väljendada seda, mida tegelikult juba subjekti mõistes mõeldi, kuid see ei ole nii selge ja teadlik ning seepärast tuleb kasutada sünteetilist otsustust, et mõistele midagi juurde lisada.
Metafüüsiline tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, seda nõuab tema allikate eripära. Mille kohaselt nad on kas ainult seletavad ega anna tunnetussisule midagi juurde, või nad on avardavad ning antud sisu rohkendavad. Esimesi võib nimetada analüütilisteks, teisi sünteetilisteks otsustusteks. Analüütilised otsustused väljendavad predikaadis vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes, kuigi mitte nii selgelt ja nii teadlikult. Analüütiline ehk selgitav otsustus ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitab meile juba teadaolevaid teadmisi. Ütleb predikaadis seda, mida mõeldi subjekti mõistes, kuid mitte nii selgelt ja teadlikult. (Nt: kõigil kehadel on ulatuvus. Mõiste keha juba sisaldab tunnust ulatavus, järelikult ei saanud me midagi uut selle kohta teada. Sama väide kehtib ka otsustuse, et kõik ruudud on nelinurksed kohta.) Seevastu sisaldab lause mõned kehad on rasked predikaadis
nagu-see-mulle-paistab” ja “soe-nagu-see-mulle-tundub”), sest mõlemad on pärit taju- otsustustest. Et seatud küsimusele vastata, peab endale meenutama, et Kanti käsituse kohaselt tähendab otsustamine mõistete rakendamist ja ettekujutuste ühendamist. Kui erinevus kogemusotsustuse ja vastava tajuotsustuse vahel ei seisne mitte selles, et kasutatakse mõisteid nagu “kivi” ja “soojus”, siis peab see olema kätketud viisi, kuidas objektiivne otsustus ettekujutusi, mis nendes mõistetes on juba ühendatud, veel edasi ühendab. Teisi sõnu peab kogemusotsustuste objektiivsus tulenema teistest mõistetest, mida tajuotsustustes ei rakendata. Selliseid mõisteid nimetab Kant puhasteks arumõisteteks ehk kategooriateks. Kust tuleb selliseid mõisteid otsida? Igas otsustuses võib eristada: 1) spetsiifiliste mõistete rakendamist ja 2) viisi, kuidas neid spetsiifilisi mõisteid otsustuses ühendatakse, s.t. otsustuse formaal-loogilist vormi. Kanti
seda seisukohta sisaldab, mingi vastuväide sellele. Raskustesse satub empiirik aga formaalloogika ja matemaatika tõdedega kokku puutudes. Sest kuigi varmalt mööndakse, et tea- duslik üldistamine võib olla ekslik, paistavad matemaatika ja loo- gika tõed kõigile paratamatute ning kindlatena. Ent kui empirism on õige, ei saa ükski propositsioon, millel on faktiline sisu, olla paratamatu ega kindel. Järelikult peab empirist tegelema loogika ja matemaatika tõdedega ühel viisil kahest: ta peab kas ütlema, et need ei ole paratamatud tõed, ning sel juhul peab ta leidma ka seletuse üldisele veendumusele, et on küll; või ta peab ütlema, et neil puudub faktiline sisu, ning siis peab ta seletama, kuidas saab propositsioon, millel puudub igasugune faktiline sisu, olla tõene ja kasulik ja üllatav. Kui kumbki neist suundadest ei osutu rahuldavaks, oleme sun- nitud järele andma ratsionalismile. Oleme sunnitud möönma, et
Ilmar Lilleorg Loogika vihik 2001 SISSEJUHATUS LOOGIKA on õpetus ehk teadus mõtlemise vormidest ja reeglitest. Loogika täpsustab mõtlemist, teeb selle üheksmõistetavaks, korrigeerib mõtlmist, täpsustab seda üle Loogika käsitleb mõtlemist, arutlust. Võrdluseks: keeleteaduses grammatika vormid ja reeglid tagavad õigekirja; loogikas - õige mõtlemise. Loogika on mõtlemise grammatika. ARISTOTELES (384-322) on ühe-mehe-tööna kirjutanud loogikaõpetuse üldpealkirjaga "ORGANON" (tõlkes: vahend, tööriist).
ARISTOTELESE LOOGIKA Referaat Juhendaja: Tallinn 2012 SISUKORD 2 SISSEJUHATUS Logos, loogiline arutelu ulatub oma tähenduselt 'sõnast' kuni 'mõistuseni'. See on ratsionaalne hingeosa, millele vastandub alogon (mittearutlev). Loogika kuulub mõtlemisvõime ja intelligentsi juurde ning vastandub tundele. Selles töös räägin Aristotelesest, eelkõige tema käsitlusest loogikast. Loogika tähistab Aristotelesel pigem mõistuse omadust või võimet millegi juurde jõuda. Oma töös kasutan ma enamasti E. Salumaa ,,Filosoofia ajalugu I Antiikfilosoofia" raamatut, kus on minu arust kõige põhjalikumalt ja selgemalt kirjeldatud Aristotelsese loogika õpetust. Veel väga suureks abiks oli mulle W. Durant'i ,, Lood filosoofia ajaloost" raamat, sealt leidsin ka palju kasulikku ja huvitavat. Ülejäänud raamatudest, mis ma läbi töötlesin, sain võrreldes nende kahe raamatuga
Loogika harjutuseksami küsimused-vastused 1. Hägusloogikas võib lause tõesusaste olla: 0,25 2. Kui unaarne predikaat ei ole samaselt väär, siis on see kindlasti: Kehtestatav 3. Milline traditsioonilise loogika põhireegel ei ole otseselt ega kaudselt kasutusel klassikalise loogika põhialuste fikseerimisel: Küllaldase aluse seadus 4. Kuidas jagunevad küsimused vastuste hulga alusel? Õiged ja ebaõiged. 5. Atributiivse lihtväitena termin on alati piiritletud, kui ta esineb… Eitava väite predikaadina 6. Disjunktsioonitehte eitus on … Selle operandide eituste konjunktsioon. 7. Traditsioonilisele arutlusele „üldiselt üksikule“ vastab klassikalises loogikas … Üldisuskvantori eemaldamine. 8
1. Sissejuhatus: 1.1. Mis on loogiline programmeerimine? l Programmeerimise paradigma l loogiline (LP) l funktsionaalne (FP) l jt Fookus: MIDA ARVUTADA l LP ja FP on deklaratiivsed programmeerimisstiilid; l LP põhineb loogika printsiipidel ja kasutab automaattõestamise protseduure (resolutsioon, unifitseerimine); l LP keel on Prolog, kuid LP ≠ Prolog; 1.1. Mis on loogiline programmeerimine? (2) l LP sobib tehisintellekti rakenduste programmeerimiseks: l loomuliku keele analüüs ( DCG grammatikareeglid) l ekspertsüsteemid (otsingu- ja järeldusreeglid) l kujundituvastus (tuvastusreeglid) l kitsendustega planeerimine (logistika, marsruudi otsimine) l rekursiivsete funktsioonide püsipunkti arvutus l jne l LP ei sobi: l Kiired numbrilised arvutused (n. maatriksarvutused, võrrandid) l OOP (kuigi on toetatud mõnes prologis) l kasutajaliideste programmeerimine (tugi on
Et me aga oskaksime viga täpselt sõnastada, peame tundma loogikaseadusi. Loogikaseadused Loogika tegeleb väidete vaheliste formaalsete seostega. Ta ei ütle meile millised väited on tegelikult tõesed (nt väide "G. W. Bush on 2005 aastal USA president" on tõene tänu faktidele, mitte oma loogilisele struktuurile), vaid seda, mis tüüpi väidetest saab järeldada mis tüüpi väiteid. Selle ütlemiseks on terve rida loogikaseadusi. Traditsioonilises formaalse loogika puhul eristatakse nelja põhilist seadust, mida kehtiv arutlus peab järgima. Samasusseadus "Ühes ja samas kohas, ühes ja samas suhtes on tarvilik, et iga mõiste või väide, kui ta esineb arutluses korduvalt, oleks kasutatud iseendale sisuliselt identsena." (Galina Vuks, Traditsiooniline formaalne loogika, Tartu, 1999, lk 23) AA Vasturääkivuse lubamatuse seadus Loogiline arutlus ei tohi olla vasturääkiv. Vasturääkiv on arutlus siis, kui arutluses
06.030 ja P2OG.02.171 Õiguslik analüüs ja argumentatsioon 2014/2015 õppeaastal. =========================================================================== 1. Mis on argument – esitage tähtsaim tunnus, lühikirjeldus ja neli tarvilikku tingimust? Argument on hulk väiteid, mis on esitatud toetama ühte väidet sellest hulgast – teesi või hüpoteesi ehk järeldusotsust. P1 .... Pn , järelikult Qn. Seda nimetatakse argumendiks. Argument on veenmisfunktsiooniga diskursus, millel on loogika ning mõte ning efektiivsust tagavad tugevustingimused. Argument on mõistetest, väidetest ja ühest järeldussammust koosnev diskursus, mille sihiks on adressaatide veenmine. A on argumentatsiooni komponent, kuid ei ole element, kui selle lahutamatu algosa – argument on analüüsitav struktuuriks ja funktsiooniks. Näide: E1: Mallet ja Kallet nähti käsikäes kinost väljumas. E2: Kalle on rääkinud, et Malle meeldib talle. JO: Malle käib Kallega.
predikaat sisaldub tema subjekti mõistes: ehkki sellele, kes ei tea subjekti definitsiooni, ei tundu see propositsioon enesestmõistetav. Näiteks propositsioon "Inimene on mõistuslik olend" on omaenda loomu poolest enesestmõistetav, kuna see, kes lausub "inimene", lausub "mõistuslik olend": ja ometi sellele, kes ei tea, kes on inimene, pole see propositsioon enesestmõistetav. ... Mõned propositsioonid on enesestmõistetavad üksnes tarkadele, kes mõistavad sellise propositsiooni terminite tähendust." Summa Theologica, II osa, Q 94, art.2 Aquino Thomas 1225-1274 Leibniz ja Hume Leibniz (1646-1716) eristas mõistuse- ja faktitõdesid. Mõistusetõed on paratamatud ning pärinevad mõistusest, nt geomeetria ja aritmeetika väited. Nad on sünnipäraselt meie mõistuses juba olemas, ehkki nad ei pruugi olla sõnastatud. Faktitõed on pärit kogemusest ja ei ole kunagi paratamatud.
Eristamine tunnetusviisi kaudu. Teaduslik tunnetusviis on otsustused(tänapäeval tähendab lausung – subjekti ja predikaadi seos). Teadus apoliitiline ehk tõestatud teadmine ehk tuleb õigustada(tõestada) subjekti ja predikaadi seost. Otsustused jagatakse kaheks: analüütilised ja sünteetilised otsustused. Nende erinevus sõltub sellest, kuidas tõestatakse S ja P seos. Analüütilised otsustused, kus tegeleb mõistus, mille puhul on teadmine olemas. Analüütilised otsustused on see, et predikaat loogiliselt sisaldub subjekti mõistes ehk predikaadi omistamine on põhjendatud subjekti loogilise analüüsiga. Teatud mõistetesse on kätketud teatud tunnused, mida toetab loogiline analüüs. Siin me ei pea pöörduma kogemuse poole, et uurida edasi. Üks lause on analüütiline kui tema tõesuse üle saab otsustada keele tähenduste ja loogika alusel. Sünteetiline on kahe loogiliselt sõltumatu mõiste ühendamine ehk predikaat ei sisaldu subjekti
1. Kant: mis on tunnetus a priori ja a posteriori; analüütiline ja sünteetiline otsustus ning nende erinevus koos näidetega (Prolegomena § 1-2; vt ka lisamaterjal) Kanti arvates väljendus igasugune teadmine otsustusena. Nii jagas ta otsustused analüütilisteks ning sünteetilisteks. Analüütilised otsustused on selgitavad ning ei avarda meie teadmisi, nt kolmnurgal on kolm külge. Sünteetilised seevastu avardavad meie teadmisi, nt mõni film on õudne. Omakorda sünteetiliste otsustuste seas eristas Kant aposterioorseid ja aprioorseid otsustusi. Aposterioorse otsustuse kohta võib öelda, et ta ,,põhinev kogemustel" ning aprioorne otsustus on ,,kogemusest sõltumatu". 2. Tuua ära mõlemad Hegeli määratlused abstraktse mõtlemise kohta. Lisada oma arusaam nende kohta + mis on otsustus (määratlus) Oma teoses ,,Kes mõtleb abstraktselt?" toob Hegel abstraktse mõtlemise kohta mitu määratlust, mis väljenduvad kahes näites. Esimest määratlust kehastab mõrtsuka näide
2 KT loogika – süllogismid A Üldjaatav S+ P- E üldeitav S+ P+ I osajaatav S- P- O osaeitav S- P+ Kesktermin (M) esineb mõlemas eelduses, aga mitte järelduses. Suurtermin (P) esineb suuremas eelduses ja lõppjärelduses. –esimene eeldus Väiketermin (S) esineb väiksemas eelduses ja järelduses. –teine eeldus TERMINITE REEGLID: 1. Igas süllogismis peab olema kolm terminit. 2. Kesktermin (M) peab olema piiritletud(täismahus) vähemalt ühes eelduses. 3. Kui äärmine termin on lõppjärelduses piiritletud, siis peab see olema piiritletud ka eelduses(äärmise termini reegel). Termini lubamatu laiendamine (S- muutub S+ või P- muutub P+) Kui termin on eelduses osalises mahus, siis saabki järelduse teha vaid termini mahu selle osa kohta, millest eelduses juttu oli. Kui äärmine termin
Õiguse topeltloomus nõuab, et nad oleks vaadeldud õiges proportsioonis. Kui see proportsioon on õigesti määratletud, on saavutatud ka õiguskorra harmoonia. Ent tänapäeva maailm on tinginud vajaduse seada diskursusele ka selged piirid. II MS sõjakoledused on tinginud selle, et mitte kõik seadused ei ole seadused. Siin tuleb jällegi nähtavale õiguse kriitiline dimensioon. See avaldub tänapäeval läbi demokraatia poliitilise vormi. Otsustus on tegelik demokraatia külg. Demokraatia väljendus on konstitutsioonilised õigused. Need on õigused, mis on pandud põhiseadusse eesmärgiga muuta inimõigused positiivseks õiguseks. Nad kuuluvad ideaalesse õiguse dimensiooni, seega nende positiviseerimine kätkeb endas püüdu ühendada ideaalset reaalse dimensiooniga. Ideaalses demokraatias ei oleks põhiseaduslike õiguste ja demokraatia enese vahel konflikti.
Ilmar Lilleorg Loogika vihik 2005 2. MÕISTEÕPETUS Mõiste on elementaarseim mõtlemise vorm, mis tähistab asju, nähtusi, nende omadusi ja nendevahelisi seoseid. Sõnaga mõiste on paralleelselt käibel termin, nimetus ja nimi. Loogikaõpetuses eelistatakse nimetatuist mõistet. Mõiste on mõtte element. Mõtet formuleeritakse mõistete abil. Mõtte täpsus sõltub valdavalt vajalike mõistete valikust
...............................................7 Õigusliku otsuse ja tõlgenduse argumenteerimise nõue.........................................9 Õiguse realiseerumise kolm vormi. ÕIGUSE JÄRGIMINE s.t et õigussuhte subjektid allutavad oma käitumise kohustavate või keelavate õigusnormide 1 2 ettekirjutustele. Seejuures on kohustavate normide puhul reeglina nõutav, et subjekt sooritaks teo aktiivses e tegevuse vormis. Keelavate normide puhul peab subjekt hoiduma teost, st tegemist on teoga passiivses vormis e õiguspärase tegevusetusega. ÕIGUSE KASUTAMINE - st oma subjektiivsete õiguste realiseerimist, kus õigussuhte subjektid panevad toime lubavate, õigustavate või dispositiivsete õigusnormide koosseisude kohase aktiivses e tegevuse vormis teo (nt valimisõiguse kasutamine, võlaõigusseaduses määratletud dispositiivsus).
Lause väljendab propositsiooni. Propositsioon väide, mis kirjeldab mingit situatsiooni maailmas. Propositsiooni väljendatakse lausungiga. Propositsioonidega tehakse formaalseid operatsioone, et arutleda, väljendada tähendustevahelisi seoseid, vajadusel viia kokku semantikat ja süntaksit. Propositsiooni väljendab lause. See saab olla ainult kas tõene või väär. Loogika mitte igapäevases mõistes loogilisus või mõistus. Loogika eripära on uurida, mida üldse saab mõelda ja mida mitte. Loogika uurib puhast ehk abstraheeritud mõistust. Loogika on proportsioonide ehk väidete esitamise süsteem, mis teeb nendega arvutusi ja tehteid. - Samasusseadus lause on alati iseendaga identne - Vasturääkivusseadus lause ei saa olla iseendaga vastuolus - Tõeväärtus alati kas tõene või väär. Saadakse, kui arvutatakse, mis propositsioon on lausungi taga, ja võrreldakse seda propositsiooni maailmas olevaga
tõstatatanud küsimuse, kuidas on võimalik puhtast mõistusest lähtuv tunnetus? Analüütiliste lausete võimalikkusest on kerge mõista, kuna see tugineb vasturääkivuse seadusele. Sünteetiliste aposterioorsete lausete võimalikkus põhineb aga kogemusel. Kanti arvates sünteetiliste aprioorsete otsustusi tuleb otsida või uurida, kuna see ei tugine mitte vasturääkivuse seadusele, vaid teistele printsiipidele. Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see sisaldab subjekti ja predikaati. Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi ja sünteetilisi ning aprioorseid ja aposterioorseid. Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi: sünteetilised aposterioorsed, mis moodustavad ebatäiusliku teadmise (nt "mõned kehad on rasked"); analüütilised aprioorsed, mis kuuluvad täiusliku teadmise koosseisu (nt "ruudul on neli nurka");
info, mis on saadud majandusanalüüsi etappi läbides. 2. peatükk 8. Millistest asjaoludest tulenevad erinevused ühiskonnaelu eri valdkondade juhtimisel? - Juhtimise võimaluste ja meetodite aspektist iseloomustavad ühiskonnaelu eri valdkondi olulised kvalitatiivsed erinevused, mis võivad tuleneda: juhitavate protsesside olemuse erinevustest protsesside toimimise/kulgemise sisemise loogika erinevustest tegevuse välistingimuste erinevustest inimeste koha ja rolli erinevustest protsessides. 9. Milline on olnud otsustusteooria arenguloogika ja miks ei ole see teooria leidnud laia rakendust otsustusülesannete lahendamisel? - Otsustusteooria otsustusprotsessi tervikliku süsteemse käsitlusena ei arenenud induktiivselt
annaabi.ee 
