Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "õlletegu". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
õlu, humal, humala, pärm, tera, linnased, jook, terad, rammu, meski, laari, odra, õllele, keetmise, oder, peremees, lastud, rukis, kaer, linnasejahu, tuber, kivid, filter, maitset, armastatud, tuhat, tundsid, kreeklased, roomlased, herodotos, barbarite, barbarid, muistsed, keldid, germaanlased, keskaegses, kuut, linnaseid, tuld, vahelduvaÕlu Ajalugu · Õlu on olnud läbi aegade armastatud jook paljude rahvaste seas. Põlised sumerid, babüloonlased ja assüürlased tundsid õlle valmistamist juba 6000 aastat tagasi. · Eestis on õlut pruulitud ammustest aegadest peale. Arheoloogiliste leidude põhjal on kindlaks tehtud, et umbes 1000 aastat eKr kasvatati Eestis otra, tõenäoliselt on koos viljakasvatamisega õpitud Eesti aladel ka teradest kääritatud joogi valmistamist. · Ammustest aegadest kasutasid eestlased õlletegemisel põhilise toorainena otra
ud Kalatoidud Lihatoidud Pudrud Hoidised Leib Salatid Suupisted Põhilised toorained olid teraviljad puu ja juurviljad Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Põhiline rahvusjook oli kama Kalja valmistamine Pere kalja- ja õllepulber (6-8L kalja/õlut) Koostis: jahvatatud rukkikuivik, rukkilinnasejahu, jahvatatud humal, kuivpärm. Päritolu: Eesti Kogus: 400g (pulber) Valmistamine: 6-8L kalja/õlle valmistamiseks tuleb võtta keedetud 30 kraadine vesi ja lisada kalja- ja õllepulber. Lisada 200-300g suhkrut ja segada hästi. Pärmi eraldi lisama ei pea, see on juba juba pulbri sees. Hoida toa temperatuuril 12-24 tundi. Õllekangus saavutatakse pikema käärimisajaga. Võtsin kolm 5L veekanistrit ning hakkasin nendesse soovitatud koguseid erinevaid aineid kokku segama
10. Millistest seadmetest koosneb karastusjookide tootmisliin? 11. Kirjeldada lühidalt karastusjookide tootmise etappe · Suhkru lahustamine · Pulbrite segamine · Toote kokkusegamine (in-line) · Süsihappegaasi lisamine e. karboniseerimine (in-line) 12. Millisel eesmärgil kasutatakse süsinkdioksiidi? · Parandab säiluvust , kuna taksiteb mikroorganismida arengut · Takistab c-vitamiini lagunemist 13. Kalja definitsioon Kali on pärmiga kääritatud jook, mida valmistakse kas linnaste, jahu või leiva leotisest. Leotisveele lisatakse maitseaineid ja suhkrut. Tööstuslikult toodetakse kalja selleks spetsiaalselt küpsetatud kaljaleivast või virdest tehtud kaljakontsentraadist. 14. Millist toorainet kasutatakse kalja tootmiseks? Naturaalne kali valmib rukki- ja odralinnastest tehtud virde naturaalsel kääritamisel. Kaljateoks saab kasutada · spetsiaalset linnasejahust kaljaleiba,
Sissejuhatus: Õlu on vähese alkoholisisaldusega, süsihappegaasirikas, meeldiva humala kibeduse ja aroomiga karastav jook. Õllel on palju positiivseid ja kasulikke omadusi. Tänu vähesele alkoholisisaldusele ning süsihappegaasiga rikastatusele kustutab õlu hästi janu ja tõstab toonust. Samas on õlu hea toidu emulgaator, mis soodustab ainevahetust ja parandab toidu omastatavust. Õlu suurendab söögiisu ja õlles leidub märgatavas koguses B-grupi vitamiine. Kogu ööpäevase B-vitamiinide vajaduse rahuldamiseks piisab juba 500 ml õlle joomisest. Oma uurimuses püüan õlust ja kõigest lähemalt rääkida. Õlle ajalugu Õlu on ilmselt sama vana kui leib. Inimesed on õlut joonud juba aastatuhandeid, oletatakse, et
1 1. Arutle - kas mees- või naisisik avastas käärimise võlud...? Meesisik avastas kääritatud joogid oma laiskuse tõttu. 2. Sumerite õllesortiment? Tuntakse tavalist ja meeõlut. 3.Vana-Egiptuse õllepealinn oli? Babüloonia. 4. Kes ja kus kehtestas esimesena aktsiisi? Keiser Friedrich I (Barbarossa), Augsburgis. 5. Humala kasutamine algas? Aastal 768 pärinevad esimesed teated ka humala kasutuselevõtmisest. 6. Kas klooster ja õlu sobisid oma vahel kokku? Aja möödudes hakati kodusele pruulimisele kitsendusi tegema ning eesõiguse said kloostritele ja jõukamatele kaupmeestele. Eriti heaks peeti kloostriõlut. Paavst oli munkadele keelanud ära veini kasutamise, kuid õlle tarbimist ei mõjutanud ükski reegel. Sellest tulenevalt tegelesid kloostrid õlle tegemisega süsteemsemalt kui kodused majapidamised. Mungad panid oma kogemused kirja, mis oli aluseks kloostriõlle kvaliteedi pidevale tõusmisele. Samas oli
..................................................................................3 2. Saku Õlletehase aktsiaselts...............................................................4 3. Uue ajastu algus............................................................................5 4. Saku maailma õlletootjate kõrgliigas.................................................7 Saku tootevalik.................................................................................7 Mis on õlu?................................................................................................................8 Millest õlut tehakse?..................................................................................................8 Kuidas õlut tehakse?................................................................................................10 Asukoht.......................................................................................11 Pildid.........................................
Õlu Õlu on süsihappegaasi sisaldav alkohoolne jook, mida valmistatakse linnastest, humalast, veest ja pärmist . Teraviljadest kasutatakse kõige rohkem otri. Linnased jahvatatakse ja segatakse aurukatlas veega, tekkinud massi nimetatakse meskiks . Meski temperatuuri tõstetakse 75 kraadini. Seejärel meski filtreeritakse , ning saadakse selmoel virre, mida keedetakse. Hiljem jahutatakse 5 kraadi C-ni , ning lisatakse kultuurpärmi. Algab käärimine 5 10 päeva jooksul muutuvad käärivad suhkrud süsihappegaasiks ja alkoholiks ning pärm kas vajub põhja või tõuseb pinnale. Õlled jaotatakse põhja- või pinnapärmiõlledeks, vastavalt pärmi tüübile , mida õlle kääritamisel kasutatakse. Käärimise lõppedes lastakse heledal õllel 8-12 ööpäeva ja tumedal õllel kuni 70 ööpäeva
Baarides tuleks kasutada vaid naturaalseid mahlasid. Sortimendis peaks leiduma kindlasti apelsini,- sidruni,- tomati,- ananassi,- ja greibimahla, soovituslikult ploomi,- õuna,- viinamarja mahla. Tuntumad mahla tootjad Solo, Põltsamaa, Gutta, Cio, Largo, Aura. Neid mahlu mida võib kuluda vähe on kasulik tellida minipakkides (sellisel juhul ei jää poolikuid pakke kappi riknema ega lihtsalt seisma. TEE Tee on jook, mida Hiinas on tuntud ligemale 5 aastatuhandet. Teeks nimetatakse: teepõõsa kääritatud ja kuivatatud lehepungadest, lehtedest, viljadest ja veest valmistatud jook. Tee kustutab janu, värskendab ja soodustab ainevahetust. Värskendava ja ergutava toimega kuuma või külma teed võib serveerida kõigiks toidukordadeks. Tee on kunst ja igapäevane avastus just Aasias. Eriti kõrge tee kultuur on Inglismaal, Venemaal, Jaapanis. Botaaniliselt jagatakse teepõõsas kahte:
Rakvere Ametikool Ülari Vaarik K12 Joogid Iseseisev töö Juhendaja : Eha Raal Rakvere 2013 JOOGID Joogid jagunevad: Alkohoolsed ja alkoholivabaeks ehk alkoholita jookideks. Esimesed sisaldavad üle 1,2 mahu% etanooli, sealhulgas õlu üle 0,5mahu% ALKOHOOLSED JOOGID Liigitatakse olenevalt etanoolisisalduselt · Lahjad kuni 22 mahu% etanooli · Kanged 22 kuni 80 mahu% etanooli · Üle 80 mahu% on piiritused Piiritused ja alkohoolsed joogid annavad kokku mõiste ALKOHOL. Alkohoolsed joogid liigitatatakse veel: - destilleerimata - saadakse vahetult alkohoolse käärimise käigus (vein, õlu) - destilleeritud valm. Eelnevalt toodetud piirituse ( destillaadi) baasil (viin, napsud,
JOOGID Joogid jagunevad: Alkohoolsed ja alkoholivabaeks ehk alkoholita jookideks. Esimesed sisaldavad üle 1,2 mahu % etanooli, sealhulgas õlu üle 0,5mahu% ALKOHOOLSED JOOGID Liigitatakse olenevalt etanoolisisalduselt · Lahjad kuni 22 mahu% etanooli · Kanged 22 kuni 80 mahu% etanooli · Üle 80 mahu% on piiritused Piiritused ja alkohoolsed joogid annavad kokku mõiste ALKOHOL. Alkohoolsed joogid liigitatatakse veel: - destilleerimata - saadakse vahetult alkohoolse käärimise käigus (vein, õlu) - destilleeritud valm
toiduainetega, milline osa oli selles kodutööndusel ning kui palju tarbiti ostetud toitu. (6) 5 2. Toiduainete valik Liivimaal 2.1 Teravili Keskaja Euroopas kuulus inimese toidusedelis tähtsaim koht teraviljast valmistatud toitudele, ennekõike muidugi leivale, aga ka purudele ja suppidele, samuti mitmesugustele jookidele, millest olulisim oli nn vedel leib ehk õlu. Teravilja eelisseisund põhines mitmel asjaolul: energiarikkusel ja suhtelisel odavusel, pealegi oli seda hea säilitada ja transportida. (6) Arheoloogia andmetel olid Eesti alal muinasajal peamised viljakultuurid oder ja rukis. Rukist hakati ulatuslikumalt kasvatama alles 11. sajandil, enne seda oli Baltikumil ja nende naaberaladel kõige tavalisem teravili oder. Oder valmib kiiresti pikkadel valgetel suvepäevadel,
See pandi hapnema. Kui kestad pinnale kerkisid, lasti puder läbi sõela või riide ka pigistati kuivaks. Läbikurnatud leem pandi patta keema. Kile keedeti niikaua, kuni see paksenes. Mulgi perenaised tegid kama. Selle valmistamine nõudis vähe aega. Hapupiima sisse oli vaja segada kamajahu. Jahu ei võinud jääda tükki. Valmis kama pidi kohe sööma. Kamajahust sai teha veel kamakäkki. Seda tehti rõõsa piima sisse. Õlu, taar ja kohv Traditsiooniline jook oli õlu. Õlletegemise eest pidi hoolt kandma juba vilja tuulamse ajal. Paremad viljad pandi kõrvale. Jaaniks tehti heinataari. Mihklipäevaks ja jõuludeks tehti õlu. Lisaks oli palju sündmusi, kus õlleta läbi ei saanud, näiteks matused ja pulmad. Õlle tegemine oli pikk protsess, mis algas linnaste valmimisega. Õlle tegemiseks oli tarvis mitmesuguseid riistu ja anumaid. Naistele meeldis tarr. Kui õlle jagu oli välja lastud, valati virde peale vett. Taari tehti
Nõutuim maitseaine sool oli ühtlasi üks tähtsaim impordiartikkel. Suhkru osa hansakaubanduses jäi tagasihoidlikumaks. Soola järel tähtsuselt teine impordiartikkel oli heeringas. Palju saabus vürtse, maitsepuuvilju ja puuvilju: ingver, pipar, nelk, safran, kannel, muskaatõied ja -pählid, kalgan, kardemon, paradiisitera, nelgipipar, kalmus, rooma köömen, kubeebpipar, loorber, aniis, oliivid, ussipujuseemned, viigimarjad, sidrunid, datlid, apelsinid, kreekapähklid, humal. Teraviljadest imporditi tõenäoliselt riisi ja hirssi. Piimasaadustest veeti Läänest Tallinna palju erinevaid sorte juustu. Soolale järgnes teisena imporditavusest oli heeringas ning Liivimaale transporditi ka kuivatatud turska. Heeringas oli üheks nõutavamaks lihtrahva peolaual. 2. LINNAELANIKU TOIDULAUD Keskajal tarvitati Tallinnas liha palju ja laias valikus: nii härja-, veise- lamba-, kitse-, vasika- kui ka linnuliha
Õunamahlale omistatakse seedimist ja Porgandi - õunamahl kaalulangetamist soodustavat toimet, lisaks aitab õunamahla regulaarne tarbimine leevendada artriiti, reumat ja podagrat, parandab neerude tööd, tugevdab juukseid ja küüsi. Selles mahlas on vahekorras 1:1 ühendatud porgandimahla ja õunamahla kasulikud omadused, tulemuseks on meeldivalt hapuka maitsega värskendav ja tervislik jook. Kustutab hästi janu ning aitab taastada sportimisel kaotatud energiat. Saadaval 0,5l ja 0,33l pakendis Värsketest porganditest ja õuntest pressitud mahl. Koostis: porgandimahl 50%, õunamahl 50%. Pastöriseeritud. Säilitada temperatuuril +2 - +6 ºC. Säilib avatuna külmikus kuni 24h. Soovitav juua jahutatult, enne tarvitamist loksutada. Kõiblik kuni: vaata pakendilt. 100 ml toodet sisaldab keskmiselt: energiat 236 kJ/ 56 kcal; valke 0,61 g; süsivesikuid 12,7 g,
Taarile lisati sageli kadakamarju. Oli ütlus: igal talul oma taar. [] Kevaditi joodi rohkesti kasemahla, mida hea kask võis anda kuni 150 toopi. Kasemahlast kääritati heinaajaks mahlakalja, lisades sellele rukkijahu, linnaseid, leivakoorukesi jm. [] Valmistati ka kadakamarjajooki või teed. Palju kasutati meejooki (või meeõlut), mis valmistati meest, veest ja pärmist. [] Põline peo- ja tavandijook oli õlu, mida Eestis tehti arvatavasti juba I aastatuhandel pKr. Vanaaegne pidujook, kääritatud mõdu on sajandeid kõrvale jäänud. Õlletegemine on traditsiooniline meeste ülesanne. Tooraine on oder, mis pandi kottidesse ning jõkke või järve mõneks päevaks ligunema. Nõrgunud terad pandi rehetoa põrandale laiali idusid ajama ning kuivatati pärast parsil. Kuivad linnased jahvatati käsikivil või veskis vastavalt vajadusele jämedaks jahuks. 19
Keedeti kahte viisi: jahu lasti pikkamööda läbi sõrmede keeva vette, või teine moodus: jahu kallati korraga soolaga maitsestatud keeva vette ja ei liigutatud enne, kui puder valmis. Leivakali 2 kg rukkileiba, (natuke humalavett), l0 l vett, 500 g mett või suhkrut, piparmündivarsi või mustasõstraoksi, 50 g pärmi. Kuivatatud ja pruunistatud rukkileivale valada keev vesi, lasta kaanega suletult mõned tunnid seista, siis kurnata, lisada mesi või suhkur ja pärm. 5-6 tunni käärimise järel valada pudelitesse. Pudelid sulgeda ja asetada külma kohta. Tarvitada mõnepäevase seismise järel. Riivikarask 1,5 l riivitud tooreid kartuleid, 1/2 klaasi hapukoort, soola, 1-2 muna, 100-150 g pekki, 1/2 tl soodat, 2-3 klaasi odrajahu. Kooritud toored kartulid riivida, valada sõelal üle külma veega, pigistada hästi kuivaks. Lisada hapukoor, sool, munad, kuubikuteks lõigatud ja kergelt pruunistatud pekk ning odrajahu, millesse on segatud sooda
marineeritud räimed, soolatud räimed, marineeritud angerjas, suitsulest, kuivatatud lest, kuivataud tint, suitsuangerjas, praetud ahven, suitsurääbis, praetud haug, vähesoola kala/vähesoola vimm ("äkiline"), silmud, soolaforell, suitsuforell, lõhe (magevee) soolatud, suitsutatud, värske kala: ahven, räim, koha, lest, latikas, forell, dessert õunavein, viin, liköörid (vana tallinn, gabriel, agnes), hele õlu, tume õlu mõdu, kali, hapu taar, õunamahl, marjamahl (sõstrad, aroonia, astelpaju), piima-, hapupiimajoogid, taimeteed EESTI TOIDUD Eesti eelroad: heeringad sibula ja hapukoorega, suitsuangerjas (suitsutatud või marineeritud, suitsutatud ja marineeritud), kilusalat munaga, kiluvõi, kartulisalat, lihalõiked (seapraad), hapukurk, vähesoola kurk, kõrvitsasalat, marineeritud paradiisiõunad, marineeritud seened, soolatud seened, sõir, vasikarulaad, keel tarrendis, täidetud munad.
linnasejahust hapendatud). Kuuma veega segatud jahu valati kolmel madalal jalal seisvasse taariastjasse ehk tiinu õlgedest kurnale ja lasti mõni päev hapneda. Maitseks lisati köömneid, mustsõstraoksi jne. 9 Õlut tehti odrast. Õlletegemine oli traditsiooniliselt meeste ülesanne. Vajalike linnaste saamiseks pandi odraterad kottides jõkke või ojasse mõneks päevaks ligunema, nõrgunud terad laotati rehetoa põrandale laiali idusid ajama ning kuivatati pärast parisl. Kuivanud linnased jahvatati pärast käsikivil või veskis. Peale odralinnaste on kasutatud ka rukkilinnaseid. Sügisel tehti valmis aasta jagu linnaseid. 19.sajandi jooksul hakati maa mandriosas õllehautist ahjus valmis küpsetama. See linnasetainas laotati üle kogu ahjupõranda laiali ja küpsetati õlleleivad. Küpsetatud linnased laotati kurnatõrre põhja ja valati kuuma veega üle, maitseks lisati humalaid
Nisust saadavad esmased tooted nisukliid ? Teraviljadest üldiselt saadavad tooted: · Jahu · Manna · Helbed · Tangud · Kliid · Tärklis Nisust saadavad tooted: 1. Nisujahu (tavaline, durum, spelta) saadakse nisuterade jahvatamisel, protsessi käigus eraldatakse osaliselt kliid ja vajadusel idud, seejärel jahvatatakse jääk soovitud peensusastmeni, jaotatakse sõltuvalt tuhasisaldusest kuude tüüpi. 2. Manna - sõre jahvatis tera keskosast. 3. Nisuhelbed - valmistatakse nisujahust või nisuteradest, mida keedetakse suhkrusiirupis, kuivatatakse, valtsitakse, praetakse. 4. Nisukliid - terade jahvatamisel eralduvad seemnekestad koos nende külge jäänud idu- ja koeosakestega. 5. Nisutangud - purustatud nisuterad 6. Bulgur - kuuma auruga töödeldud, seejärel kuivatatud ja lõpuks purustatud täisteranisu Rukkist saadavad tooted: 1. Rukkijahu (4 sorti):
Biskviitide vahele pandi haput moosi ja peale kodust või suhkruga vahustatud kreemi. Kevadel joodi rohkesti kasemahla. Kasemahlast kääriti heina ajaks mahlakalja lisades sellele leivatükikesi ja linnaseid. Igapäevasteks jookideks oli ka hapuroka taar või kali. Õlu oma suure toite väärtusega energia ja vitamiini rohkusega oli toidulaual tähtis osa. 15 sajandil hakati liivimaal viina põletama. Viinast õllele konkurenti ei saanud. Õlu oli osaline pidudel. Õllest valmistati soe õlu. Vana pidulik oli meest kääritud mõdu. Mõdu keedeti meest ja veest, ning lasti mõni nädal käärida. 19 sajandi lõpus hakkas levima kohvi ja tee joomine. Varem tähendas tee eelkõige taimeteed. Kohvi viljast ja sibulast kõrvetatud jooki. Loodusest korjati peamiselt ravimtaimi. Sammuti toitude maitsestamiseks nt. Köömneid, vorstirohtu. Marju söödi kohapealt metsas. Jõhvikad hoiti toorelt talveks. Mee leemes hoiti pohlasid ning kuivatati mustikaid ja pihlaka marju
hea lõualuudele ja hammastele. Maiuste valmistamisel ei kasutata suhkruasendajaid vaid suhkrut, viinamarjasuhkrut, piimasuhkrut ja vahel ka mett, mis ei ole koera tervisele kahjulik. Kindlasti tuleb jälgida pakendil olevat päevanormi kogust, mida ületada ei soovitata. Maiuste tootevalik kaupluses on suur. Kõige enam leidub poes Pedigree tooteid. Näriliste toit Põhiliseks toiduks on närilistel seemned ja terad, mis on spetsiaalselt neile kokkupandud kuivtoiduseguna ning saadaval igas lemmikloomapoes ja ka toidukauplustes. Segutoit on küllalt mitmekesine ja sisaldab vajalikke vitamiine ja mineraale. Toidupoes on müügil kuivatatud heina, tervislikke täistoite jänestele, merisigadele, tsintsiljadele ning toite, mis on mõeldud kõikidele närilistele. Suuremad näriliste toidu tootjad on Vitakraft ja Riga. Hiirtele ja rottidele võib anda ka koera närimiskonte. Lindude toit
Kartuli ja lehma najal elasid paljud pered selle erakordselt raske aja üle. Tol ajal oli kohustuslik normipäevade tegemine kolhoositöödel, kuid see oli väga koormav. Aasta lõpus anti normipäevade eest veidi vilja. Erinevalt tänapäevast tehti laupäeval tööd, ainult pühapäev oli puhkepäev. Kahtlemata oli tollel ajal elu väga raske, kuid vaatamata raskele elule suutsid eestlased siiski hoida oma traditsioone. Igapäevane toit ja jook maaperedes Maarahvas jagunes kaheks: ühed said riigilt palka, nendeks olid näiteks õpetajad ja riigiasutuste töötajad. Nende toit ei erinenud linnainimeste omast. Kuid väga kehvas seisus olid 50- tel need, kes olid kolhoosnikud, kellel ei olnud rahapalka. Elati õue- aiamaal kasvatatavast ja loomade pidamisest. Suuresti mõjutas toidulauda pere suurus, sissetulekud ja kohapealsed kauplemisvõimalused.
Raamatus on kirjutatud palju muusi toidu asju mis saab teha leiva toodetest. Veel on kirjutatud ideid ja retsepte leiva-saia kasutamiseks.Raamatu alguses on kirjutatud lühidalt leiva ajaloost, eestlaste leivausust , vanu uskumusi ja kombeid jne. Tänapäeva leivad on: Rukkileib-leivas on üle 90% rukkijahu Rukkisegaleib- leib, milles on 50-90% rukkijahu Peenleib- leib, mis on valmistatud rukkipüülijahust Tera-ja seemneleib- leib, milles 8% leivajahu kogusest moodustavad terad ja seemned Sepik- tumedast nisujahust, nisujahude segust ja muudest teraviljasaadustest(kliid, purustatud terad,idud,linnased) valmistatud toode.
Pärast jaanipäeva, kui ilm lubas, alustati heinateoga. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli maas. Kuiv hein riisuti rehaga kokku ja pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni. Sügistööde algust tähistas rukkilõikus. Rukist lõigati sirbiga, muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule kuivama. Pärast seda veeti vili koju ning kuivatati viljavihke rehetoas parsil. Kui vili oli kuivanud, alustati rehepeksuga terad tuli viljapeadest eraldada. Viljakõrred laotati rehealusele maha ja peksti puust kootidega. Talvel naised ketrasid, kudusid ja õmblesid. Mehed tegid puutööd, sest igapäevased tarberiistad valmistati ise. Selliste perega koostehtavate tööde juures lauldi rahvalaule ja räägiti ennemuistseid lugusid. Talvel veeti suvel tehtud hein reega kuhjadest koju. Samuti lõigati metsas puid ning veeti palgid koju, sest talvel sai reega üle lume lihtsamini ja otsem liikuda
T u u r a m a r i on kõige hinnalisem. Selle värvus on helehallist (parim) mustani (madalaima kvaliteediga). Nimetus "must kalamari" ei ole seega täpne. Kõige 15 väärtuslikumaks loetakse tuuralt, beluugalt ja sevrjuugalt saadud marja. Kvaliteetsel tuuramarjal peab olema spetsiifiline lõhn. Lõhna puudumine või rääsunud lõhn viitavad madalale kvaliteedile. Töötlemise järgi jaguneb teraliseks (parim), pressitud ja pumpides (marjakotis terad ümbritsetud sidekoest kestaga) marjaks. P u n a s t k a l a m a r j a saadakse Kaug-Ida lõhelastelt. Parimaks loetakse gorbuusa ja keta marja. Värvus heleoranzist (parim) punaseni. Kõrgema kvaliteediga mari saadakse ühelt kalaliigilt, mis on ühtlase suuruse ja värvusega. Erinevalt tuuramarja
sajandi alguses eesti-saksa sõnaraamatus ja see tähendas «keedetud kaertest jahu». Algselt kasutati kama tehes põhiliselt otra, hiljem hakati kasutama ka kaera. Tänapäeval tuntud segakama, mis sisaldab ka kaunvilja, sai alguse Mulgimaalt ja levis üle Eesti. Kamajahu valmistati kodus nagu muudki jahu, tavaliselt kevadel pärast seemnevilja külvi allesjäänud viljast. Hoolas perenaine tegi alati lisaks jahule ka paar vakka kama. Esmalt valati vilja peale niipalju vett, et terad oleksid kaetud ja keedeti paar tundi, kuni tera hakkas pehmeks minema. Siis kallati terad puhtaks pühitud ahjupõrandale kuivama, ahjusuu pidi samal ajal lahti olema, et liigne aur välja läheks. Kui auru enam polnud, ahjusuu suleti ja terad küpsetati purukuivaks. Lõpuks jahvatati kas käsikiviga või veskis jahuks. Kamaterade küpsetamine nõudis suurt vilumust ja nii vastutusrikast tööd tegid perenaised alati ise. Tänapäeval on kama tegemine usaldatud suurtele tootmisettevõtetele
Naistepäev on erakordselt kummalise saatusega päev, mida riikliku tähtpäeva või koguni riigipühana pühitseti peaaegu kogu nõukogude aja vältel. Ametlikult tähendas see koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. East ja staatusest sõltumata kingiti naistele ja tüdrukutele lilli. Nagu vanade kevad-talviste naistepühade puhul, oli ideaaliks, et naiste töö teevad sel päeval mehed. Osteti torti ja pakuti kooke. Üsna lahutamatult kuulus selle päeva juurde ka pidulik jook. Eestis kandus naistepäevale üle 20. sajandi alguses riiklikult, kuid ka pereringis tähistatud emadepäev, nii et lapsed valmistasid emadele ja vanaemadele kingitusi. 1960.- 1980. aastatel saadeti naistepäeval massiliselt tervitus- ja õnnitluskaarte, mida oli pühade eel laialt müügil. Kui 1990. aastatel suhtuti naistepäeva pila ja paroodiatega, siis juba kümnendi lõpul muutus päev uuesti aktuaalseks - taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja
Nisu kasutatakse samuti Bourboni viski valmistamisel (kuulsad Maker's Mark ja Bernheim), seda eelkõige, et saada mahedamat viskit. Ka kaera on viskitootmisel kasutatud, kuni suhteliselt viimase ajani, näiteks Iirimaal Jamesoni viski puhul. PÄRM Pärmist räägitakse vähe, kuid selle kvaliteet ja lisamise kunst on viski tegemisel üliolulised eelkõige selleks, et protsess õigesti käima läheks, et see, mis katlas keeb, keeks õiges suunas ja mitte kontrollimatult. Pärm ei ole aga mitte ainult katalüsaator, vaid lisab valmivale viskile ka maitset, on see siis piimjas, magus, kibedavõitu või puuviljane. Pärm lagundab süsivesikuid, mille tulemusel tekib alkohol ja kõrvalproduktina süsihappegaas. Vanasti säilitasid mitmed viskitehased oma pärmitüvesid, koorides käärimisnõudest vahtu. Tänapäeval toodavad vähesed oma pärmi (näiteks Kentuckys, rohkem kasutatakse valmis
Andrea Ainjärv Talurahva elu-olu 19. saj. talurahvamuuseumi materjali põhjal Sajandi algupoolel võeti vastu seadused, millega eesti talurahvas vabastati pärisorjusest. Maa jäi aga endiselt mõisnike omandiks ja selle kasutamise eest tuli mõisale tööd teha. Elu oli raske, kuid inimesed võisid ise otsustada kus tahavad elada või millega tegeleda. Kuni pärisorjusest vabastamiseni ei olnud eestlastel perekonnanimesid. Inimesi kutsuti talu nime järgi. Kuid nüüd vabad talupojad vajasid perekonnanimesid. Nimed vormistati mõisas. Kes ise nime ei öelnud, sellele pani mõisnik nime. Sellest tuli osale eestlastele saksapärased nimed. Perekonnanimed lisasid eestlastele eneseväärikust. Aja möödudes suutsid osa talupoegi talud ära osta ja seega oli suur samm edasi astutud oma elu korraldamises. Kuid kõigele vaatamata ei tundnud eestlased ennast veel rahvusena, vaid nimetasid end m
Et pühade ajal ei tohtinud tööd teha, tuli kõigi ettevalmistustega varakult hakkama saada. Tehti jõulukroonid ja -krässid, samuti lambarasvast ja mesilasvahast kolmeharulised küünlad. Hädapärast ajas asja ära ka kolmeharuline küünlajalg. Mõnel pool on tehtud ka viieharulisi küünlaid. Suurem osa ettevalmistustest tehti 21. detsembril. Tõusti varavalges, et teha valmis jõuluvorstid ja panna käima jõuluõlu. Mõnel pool küll ei peetud seda päeva õlleteoks sobivaks. Oma õlu pidi olema igas peres ning seda pidi jätkuma jõulude lõpuni. Eluruumid koristati ja puhastati ülima 5 hoolega ja nüüd ei tohtinud põrandat pühkida enne, kui jõulud läbi vastasel korral kardeti, et ka õnn saab majast välja pühitud. Kui maja korras, toodi sisse jõuluõled ja see tähistas jõulude algust. Õlgi on jõuluks ja muiks
sõbrannad, ning pruudivend. Viimane oli juhtiv tegelane pulmamängudes ning tema peale jäi ka pruudi varastamine, kui peiupoisid valvsuse peaksid kaotama. Vanad eesti pulmad olid enamasti kahe otsaga, see tähendab, et esimene osa pulmapeost peeti pruudi kodus ja tagumine osa peigmehe kodus. Varasemal ajal oli pulmakoti põhitoiduks leib, millega oli seotud palju uskumusi ja maagilisi toiminguid. Vana pulmatoit oli klimbisupp, mida keedeti lambalihast. Jookidest oli muidugi kõige tähtsam õlu. Pulmarong sõitis alati suure kära ja kellahelinaga, kõige ees ratsutasid peiupoisid, esimesel vankril oli isamees, temale järgnes peigmees ja siis edasi ülejäänud peigmehe poolsed pulmakülalised ehk saajarahvas. Nende saabumine oli kõige laulurikkam osa pulmast. Pruudikodus söödi ja joodi ning edasi mindi peiukoju. Teel lapsepõlvekodust uude koju pidi pruudi nägu kindlasti kaetud olema. Pulmad peigmehe kodus Uue kodu uksest talutas pruudi sisse kas ämm või isamees
(vene k. `au Kristusele') on olnud tuntud idakiriku aladel, meil Setumaal. Väikesed lasterühmad liiguvad majast majja sõnades `Kristus on sündinud'. Pererahvas vastab selle peale `Kristus on tõesti sündinud!' Kristoslaavitajatele anti väikesi rahasummasid. Kirde-Eesti aladel on liikunud ringi ka naised, lauldes vaimulikke laule. Leib loomadele Üks neid tavasid, mida paiguti tänini järgitakse, on jõuluõhtul (või -öösel) loomadele leiva lauta viimine. Vanasti riputati leivale mõni tera soola ja sooviti seda pakkudes loomadele häid pühi. Nagu eespool viidatud, viiakse tänapäeval tihti metsloomadele ja -lindudele pühadetoitu. Maagilisi tavasid jõulude ajal Saaremaal suitsutati jõuluõlgedega põldusid. Jõuluööks toodi viljavakk tuppa laua alla ja viidi linnuvihk aiateibasse või katusele, puistati viljateri käsikivile. Hommikul viidi tuppatoodud vakast vilja hobustele ja puistati õlgi lauda-, aida-, kaevuteele
sõites pidi mõrsja poetama säärepaela või sõrmuse, et loomadele kahju ei sünniks; jõest ülesõitmisel viskas mõrsja vette säärepaela või sõrmuse, et lastel ei oleks veesurma karta. Ka peiukoju saamisel ruttas peiupoiss ette teatega, et nüüd tullakse. Ta sai kaasa õllekannu, kostitamaks saajalisi. Kannu tuli hoida, et piiskagi maha ei loksuks, muidu jääks noorpaar lasteta. Kui kõik olid joonud, visati ülajäänud õlu kõigi nelja tuule poole või mõrsjat vedanud hobusele pähe. See oli jäänuk joomaohvrist. Tavaliselt ei sõitnud saajarong sisse väravast vaid lõhuti tarast tükk maha või kasutati mõnd muud ebatavalist õuelepääsu. Kui pulmarong õues peatus, tõmbas peiu isa või peiupoiss mõrsja hobuselt looga ühe rapsuga pealt ja viskas katusele. Looga mahakiskuja sai mõrsjalt tasuks kindad. Peiu ema laotas saani ette kasuka või villase vaiba, millele mõrsja astus või tõsteti
annaabi.ee 
