Õlu (4)

Sisukord

Sissejuhatus: 2
Õlle ajalugu 3
Kuidas valmistatakse õlu ? 4
Kokkuvõte: 5
Viited: 7

Sissejuhatus:

Õlu on vähese alkoholisisaldusega, süsihappegaasirikas, meeldiva humala kibeduse ja aroomiga karastav jook .
Õllel on palju positiivseid ja kasulikke omadusi. Tänu vähesele alkoholisisaldusele ning süsihappegaasiga rikastatusele kustutab õlu hästi janu ja tõstab toonust. Samas on õlu hea toidu emulgaator, mis soodustab ainevahetust ja parandab toidu omastatavust. Õlu suurendab söögiisu ja õlles leidub märgatavas koguses B-grupi vitamiine. Kogu ööpäevase B-vitamiinide vajaduse rahuldamiseks piisab juba 500 ml õlle joomisest. Oma uurimuses püüan õlust ja kõigest lähemalt rääkida.

Õlle ajalugu

Õlu on ilmselt sama vana kui leib. Inimesed on õlut joonud juba aastatuhandeid, oletatakse, et esimesed õlled pruulisid muistsed sumerid , kellelt seda kunsti õppisid esmalt babüloonlased, egiptlased ning foiniiklased ning sealt edasi juba kogu maailma rahvad . Teadlased oletavad, et õlu oli olemas juba 8000 a. eKr. Esimesed kirjalikud teated õlle olemasolust pärinevad Mesopotaamia savitahvlitelt 3000 a eKr. Sumerid nimetasid õlut ‘vedelaks leivaks’. See termin on laialt kasutusel ka tänapäeval. On kindel, et sumerid tundsid vähemalt 12 erinevat õllesorti, pakutakse, et neid oli veelgi enam. Sumeri naised armastasid õlle sisse mett segada.
Õlut on kasutatud ka maksevahendina, siit termin: ‘ maksan natuuras’. On teada, et näiteks haaremi naised said palgaks 5 liitrit õlut.
Kuulus kuningas Hammurabi armastas samuti õlut. Hammurabi oli Babüloonia kuningas, kes on kuulsaks saanud tänu oma kirjapandud seadustekogule, mis oli esimeseks maailmas. Hammurabi koostas seaduse ka õlle valmistamisele, need olid ranged reeglid, millest üleastujaid ähvardas surm.
Muistsed egiptlased armastasid õlut samuti kirglikult. Õlu kuulus kõikide igapäevasele toidulauale. Egiptuse naised armastasid õlut maitsestada ja lõhnastada näiteks nelgi, köömnete, ingveri ja mürriga. Sealkandis tehti õlut magusamaks näiteks datlimahlaga.
Õlu oli populaarseks joogiks Rooma leegionäride seas. Üksvahe peeti õlut isegi roomlaste rahvuslikuks joogiks! Caesar tundis õlle võidukäigu üle muret ning püüdis õlle tarbimist reguleerida, et ka veinile roomlaste toidulaual ruumi jääks.
Keltidel oli õllele pühendatud jumal, kelle nimeks Sucellus. Teda kujutati kurika ja kruusiga. Roomlastel oli õllejumala rollis Ceres , kes oli ka viljajumalaks. Õllejumal Ceres ning veinijumal Bacchus jätkavad omavahelist võistlust ka tänapäeval.
Eesti talupoegade peamiseks joogiks kuni 15. sajandini oli mõdu ja alles 16. sajandist hakkas valitsema õlu. Õlut pruuliti taluperedes kõigi olulisimate pühade ja perekondlike tähtpäevade puhul. Arvatavalt oli jõuluaegne ja jaanituleäärne õllejoomine omaette püha rituaal , mis pidi aitama säilitada ka päikese elujõudu.
Õlle pruulimisele on meie esivanemad pühendanud palju laule, vanasõnu, naljandeid. Paljud neist olid maagilise tähendusega ja otseselt seotud õlleteoga. Käibel olid mitmesugused kavalad võtted ja lausumised. Mõned näited. Kui õlu ei tahtnud käärima hakata, toodud laudast vana emis. Üks hakanud emise kõrvust kinni, teine utsitanud malakaga tagant. Nii veetud siga kolm korda päripäeva ümber õlletõrre ja suitsutatud seakarvadega tõrre alumist serva niikaua , kuni õlu käima hakanud.
Kui õlletegu hästi ei läinud, otsiti süüd ikka mujalt. Olid need siis nõiad või muidu kadedad, kes õlle ära silmanud. Seepärast tavatseti õlut pruulida rohkem öösiti, mil võõraid vähe liikvel.
Suur kannapööre õlle ajaloos toimus 1070 . aastal kui prantslased hakkasid õlut uutmoodi valmistama, kasutades humalakäbisid. Võib öelda, et esimese kaasaegse õllepruulimiskoja rajasid prantsuse mungad 1074. aastal.
Esimesed kvaliteetsed laager -tüüpi õlled toodeti 15. sajandil. 18. sajandi paiku algas Inglismaal toodetava õlle nn. ALE (hääld.: eil) võidukäik. Ale oli hele, klaar ja teravamaitseline kollane õlu, mis olevat "nagu sinep ninasse löönud". Spetsiifilise maitse sellele õllele andis virdesse lisatud entsian koos kaseraagudega.
1730 . aastal leiutas Londoni õllepruul Harword uue õllesordi, mis muutus eriti populaarseks tööliste seas, olles odav, kange ja toitev . Laadijatelt, kandjatelt ja transportöölistelt (ingl.k koondnimi "porter") sai õlu oma nimegi - PORTER. Porterit valmistati nagu teisigi õllesorte linnastest ja humalast, kuid osa linnaseid olid tumepruunid nn. värvilinnased.

Kuidas valmistatakse õlu ?

Õlu saadakse käärimise teel veest, humalatest ja linnastest ehk idandatud teraviljadest. Õlle valmistamise protsess koosneb paljudest hoolikat tähelepanu nõudvatest etappidest.
Õlletegu algab meskimisest ehk purustatud linnastele vee lisamisest. Saadud massi kuumutamisel tekkinud segu filtreeritakse, eemaldatakse linnasejäägid ehk õlleraba ning saadakse õllevirre. Õllevirret keedetakse koos kuivatatud humalakäbidega, et anda joogile vajalik maitse, lõhn, värvus ning parandada säilivusomadusi ja soodustada vahu teket. Peale õllevirde kiiret mahajahutamist ja mittelahustunud osakeste setitamist toimub õlle kääritamine pärmiga. Sõltuvalt kasutatava pärmi liigist eristatakse kas põhja- või pinnakääritamist.
Põhjakääritamine toimub temperatuuril 8-12°C ning tekkinud saadust nimetatakse roheliseks ehk tooreks õlleks. Pärast kääritamist jäetakse õlu laagerduma, mistõttu ongi sellisel moel saadud õllede üldnimeks lager . Laagriõlledest on tuntumad kerged ja hästivahutavad pilsnerid ning kanged bockid.
Pinnakääritamine toimub temperatuuril 15-25°C. Pinnakääritamise meetod on levinud peamiselt Inglismaal, kus niimoodi valmistatud õlut nimetatakse ale’iks. Teised tuntud pinnakääritamise teel saadud õllesordid on tumedad tugeva maitsega porterid ja stoutid ning heledad nisuõlled.
Kääritatud õlu laagerdatakse eriruumides. Pärast veelkordset filtreerimist ning pastöriseerimist on vahutav jook valmis villimiseks.

Kokkuvõte:

Nagu minu uurimusest võis aru saada, siis õlut on joodud aastatuhandeid. Ma järeldan sellest, et see jook ei kao meie polelettidelt nii pea ära. Ühe hea õlle valmistamine on raske ja kauaaegne protsess. Seda jooki nauditakse igas maailmanurgas, vabadel hetkedel. Tegemist on ikkagi alkoholiga, nii et ei tasu seda palju juua, see võib kehas tekitada halbe protsesse ja peale õlle joomist ei tohiks sõiduki rooli minna. Mina arvan, et minu uurimuses, oli piisavalt infot, et saada aru, mis on õlu ja kuidas see valmib.
Lisad: Antud pildil on näha õlle värvi ja õlle vahtu.

Sellistes tünnides toimub õlle laagerdamine

Viited:

http://www.saku.ee/ekspert_ajalugu.php

http://www.beercolors.com/mis-on-olu.html

Kirjandus „ ENE“ Lk 603.