Nõukogude Liit Brežnevi ajal – impeeriumi kokkuvarisemise edasilükkamine (0)

Nõukogude Liit Brežnevi ajal – impeeriumi kokkuvarisemise edasilükkamine
Kaisa Kamenik
A83347
Nõukogude Liit eksisteeris suurem osa 20-ndast sajandist ning selle aja jooksul jõudis sotsialistliku suurriigi juhtideks olla mitmed omapärased isikud – alustades Leninist ja lõpetades Gorbatšoviga. Ajalugu on meile õpetanud, et enamjaolt sellised diktaatorlikud režiimid pole jätkusuutlikud ning tahes tahtmata varisevad nad mingil hetkel kokku – kas siis sisemiste vastuolude tõttu või välise surve tõttu. Ka Nõukogude Liit polnud selles suhtes erand – rohkem huvi pakub aga küsimus, kuivõrd on kokkuvarisemises süüdi ajastu ja riigijuhi roll. Üldlevinud on arvamus, et Nõukogude Liidule said saatuslikuks Gorbatšov ja tema reformid . Millisesse rolli aga Nõukogude Liidu ajaloos panna temale eelnenud Leonid Brežnev ja tema 18-aasta pikkune valitsemisaeg? Oma kirjatöös püüan analüüsida Brežnevi aega, samal ajal kõrvutades seda valitsenud ideoloogiaga. Kuna vaadeldav teema on üpris lai, siis võtan tähelepanu alla olulisemad sisepoliitilised ja välispoliitilised arengud .
1964. aastal peale Hruštšovi langust tõusis võimule kollektiivne juhtkond , kus ajapikku Brežnev juhiks ja otsustajaks tõusis. Nõukogude Liit oli aga selleks ajaks jõudnud punkti, kus liidriteks sai uus põlvkond – kõrged prominendid olid kõik süsteemi enda produktid , kes olid teinud karjääri partei organisatsioonides ning polnud kogenud 1917. aasta revolutsiooni.1 See oleks eeldanud justkui uut algust Nõukogude Liidule, kuid kahjuks näitas edasine, et režiim osutus siiski tagurlikuks ning pigem läheneti Stalini aegsete tendentsidele. Stalin ise oli oma eluajal öelnud , et on mures riigi tuleviku pärast, kuna ta arvas , et tulevased juhid on õppinud marksismi pigem „brošüüride kaudu“ ja eeldas, et kui see nii jätkub, tähendaks see kommunismi lõppu.2 Hruštšovi ajal oli NL oma mainet kahjustanud välismaailma silmis ning ka kodune olukord oli muutunud mõneti vabamaks , mis oleks pikemas perspektiivis kaasa võinud toonud tagasipöördumatuid tagajärgi. Selle asemel, et riigi tulevikku vaadata, pöördus uus juhtkond pilgud tagasi minevikku. Brežnev valis kindlama tee ning asus tegutsema järeleproovitud poliitika järgi. Sellega kerkibki esile esimene paradoks : kuidas suhtuda võimu, mis ühtaegu näiteks mõistab Stalini hukka ning järgmine liider kõigest mõned aastad hiljem asub sama meest osaliselt rehabiliteerima. Kas see oli Brežnevi kindel läbimõeldud plaan või oli ta lihtsalt režiimi vang ning pidi oma otsused tegema lähtudes ideoloogiast? Henry Kissinger on selle kohta öelnud, et „Nõukogude liidrid vajasid kirglikku usku süsteemi, millele nad võlgnesid oma karjääri.“3 Impeeriumi liider oli justkui korra, ühtsuse ja legitiimsuse sümbol, kelle ülesanne oli pragmaatilistest vaatepunktist riigikorra tugevdamine.4 Seetõttu võib Brežnevi aja kohta öelda, et suur roll oli ka valitseval ideoloogial, mis seadis kindla raamistiku uue juhi jaoks.
Nõukogude Liidu jaoks oli kahtlemata arvestades külma sõja konteksti üheks tähtsaimaks punktiks välispoliitika ja USAga konkureerimine. Brežnevi ideeks oli eelkäiajaga võrreldes rahumeelsem suund – Hruštšovi mängimine tuumasõja piiridel oli tema jaoks liialdus . Samas olid aga uued liidrid, eesotsas Brežneviga, välispoliitiliselt kogenematud.5 See jälle tähendas otsuste langetamisel aina suuremat isiklikku arvamust, kui pigem teadmisi reaalpoliitilisest olukorrast. Samas selgus, et kogenematusele ei tasu nii suurt rõhku panna, kuna 1972. aastal sõlmis Brežnev Moskvas Nixoniga USA- NSVL suhete aluspõhimõtete dokumendi, sealhulgas strateegilise relvastuse piiramise kokkuleppe. Sellest sai Brežnevi karjääri tipphetk ning tähistas Nõukogude Liidu rahvusvahelise maine kõrgpunkti külma sõja ajal.6 Brežnevi põhimõtteks oli, et sõjarelvade tootmise intensiivistumine ei ole mitte sõjaks, vaid rahulepete loomise tagamiseks.7 Välispoliitilisest vaatevinklist oli oluliseks proovikiviks Brežnevile 1968. aasta Praha kevad. Selle verine mahasurumine ning hilisem Brežnevi doktriini väljakuulutamine andsid märku, et Nõukogude Liit ei kavatsegi taganeda , kui kusagil on kommunistlik režiim ohus. Relvastuse piiramise kokkulepped ning sama ajal agressiivne jõupoliitika Ida-Euroopas tekitasid järjekordse paradoksi. Oli selgemast selgem, et NL ei kavatsenud oma võimumonopoli lahti lasta ja selle kaitsmiseks kasutati isegi jõudu, teisalt aga läheneti aina enam Läänele rahumeelselt. Selle heaks näiteks on pärast 1972. aasta kokkulepet USAga kahe riigi suhete soojenemine erinevatel tasanditel – Nõukogude Liidus said kättesaadavaks lääne muusika ning ka ajalehed polnud enam nii täidetud „imperialismi vastase propagandaga“.8 Samas aga oskas Brežnev soodsa olukorra enda vastu pöörata 1970-ndate lõpul, kui tungiti Afganistani ja algas kümme aastat kestnud Afganistani sõda, mis mõneti meenutas samasugust lootusetut võitlust nagu USA oli Vietnamis kogenud. Brežnevi aegset välispoliitikat kokku võttes tuleb tõdeda, et olulisemaiks sündmuseks oli ilmselt siiski 1968. aasta Praha kevade mahasurumine. Lääne suutmatus oma retoorikale vastavalt sekkuda, andis NL-ile jälle lihtsa võimaluse vastuhakk maha suruda ning sellest saadi enesekindlust ja moraalset tuge oma režiimile – täpselt nagu kaksteist aastat varem Ungaris.
Nõukogude Liidu suur valulaps oli majandus, mis vajas hädasti reforme ning seetõttu oli see üheks Brežnevi tähtsaimaks sisepoliitiliseks teemaks, mida ta võttis vägagi tõsiselt.9 Nõukogude liidreid on alati iseloomustanud kindel usk plaanimajanduse ülemuslikkusele vigadest tulvil kapitalistliku majandusmudeli üle.10 Uuenduste vajalikkust paistis aga kogu uus noor juhtkond hästi mõistvat ning alustati reformide loomisega . Reformaatorid , kellest silmpaistvam oli majandusteadlane Yevsey Liberman, soovitasid suuremat vabadust üksikutele ettevõtetele ning eesmärgiks seada kasumi saamise. Need reformid aga ei läinud konservatiivse opositsiooni tõttu läbi.11 Kuigi põllumajandusse investeeriti rohkem kui Hruštšovi ajal, jäi kasv siiski madalamaks. See tõi kaasa suured teravilja importimised.12 Võib järeldada, et ka majanduses oli Brežnev mõneti ideoloogia ori, kuna kuigi üritati seda parandada, siis ei ole võimalik plaanimajandust sotsialismi järgi reformida – tahes tahtmata tähendanuks see kapitalistlikele tendentsidele üleminekut. Majanduses toimus seisak, kuid sellegipoolest kuulutati 1977. aastal, peale uue konstitutsiooni vastu võtmist (mis põhimõtteliselt oli sama, mis 1936. aasta põhiseadus ) välja, et ollakse „arenenud sotsialismis“.13 Sellel kõigel oli kahtlemata suuresti seos ka pingelõdvenduse poliitikaga, kuna aina tõusev toidusaaduste import oli eluliselt tähtis Nõukogude Liidule ja seetõttu oli oluline Läänega häid suhteid hoida. Üheks majanduse ebaefektiivsuse faktoriks oli veel sunnitud industrialiseerimine ja aina kasvav urbaniseerumine ning sellega kaasnenud reformide mõjud – 1960.aastal oli palgateenijaid 62 miljonit, Brežnevi aja lõpuks aga oli neid 115 miljonit. See tõi kaasa inimeste ostujõu tõusu, kuid samal ajal valitses kaupade defitsiit.14 Tekib kohe küsimus, et kuidas süsteem selle kõik üle elas Brežnevi ajal. Päästjaks osutus kahtlemata Nõukogude Liidu suurus, mis peitis endas suuri maavarasid, mida aina avastati. 1970. aastal toodeti naftat 31 miljonit tonni, 10 aastat hiljem juba 312 miljonit tonni.15 Maavarades müümine aitas kindlasti Nõukogude Liidu majanduslikku kriisi leevendada ning samal ajal ka edasi lükata vältimatut süsteemi lagunemist. Siinkohal peab nõustuma Lauri Vahtrega, kes väidab, et Brežnevi ajal jõudis Nõukogude Liit oma eksistentsi absurdsemasse faasi, mis väliselt tundus küll veel superriik, kuid sisemised ebaõnnestumised ja vananev ning seniilne Brežnev tüüris riiki aina rohkem lõpu poole. Riik püsis 1970-ndatel justkui inertsist.16
Levinud on arvamus, et Nõukogude Liit püsis Brežnevi ajal püsti, kuna ükski nii öelda reform ega tegevus ei olnud suunatud režiimi alustalade vastu. Sellest ka järgmine vastuolu: valida oli kas partei haarde tugevdamine ja autoritaarsemaks muutmine, mis teeb ühiskonna veelgi jäigemaks ja repressiivsemaks või siis alustada liberaalsemate reformidega, mis tutvustavad ajapikku aina enam vabu elemente.17 Kahtlemata oli Stalini aegne terror veel paljudel meelest aga kuna Hruštšovi aeg pakkus teatavat vabameelsust siis seisis ka Brežnev raske otsuse ees, milline joon valida. Režiimi jätkusuutlikkuse suhtes tegi ta õige otsuse. Samas on huvitav analüüsida, mis põhjustel ta seda tegi. Kas ta tõepoolest uskus kommunismi ja valitsenud režiimi või olid põhjused siiski puhtalt omakasupüüdlikud ehk siis võimu juurde võimalikult kaua jääda. Pigem siiski viimatimainitud põhjus, kuna Brežnevi ajal oli ka nomenklatuuri hiilgeaeg . Peale Hruštšovi kõrvaldamist saadi lahti ettearvamatust liidrist ning nomenklatuur sai nüüdsest hakata paljusid hüvesid nautima neile meelepärase liidri juhtimise all.18 Laius tohutu bürokraatlik kord, kus üksteisel tehti teeneid ning oldi rahul ja elati üpris hirmuvabalt.
Kõige suuremalt on Nõukogude Liidu režiimide populaarsuse juures alahinnatud tavakodanikke. Huvitaval kombel on mitmed uurimused näidanud, et näiteks 1970-1980ndatel olid inimesed rahul oma eluga. Sellisele küsimusele, et mida peaks elu parandamiseks tegema, vastasid kodanikud nendel aegadel tavaliselt, et vaja on püsivat korda.19 Minu arust mängib siin suurt rolli peale korra kokkulagunemist alanud liigselt pealiskaudne hukkamõist, arvestamata tollast konteksti. Paljud inimesed olid juba režiimiga harjunud ning püüdsid sellega kohanedes oma eluga hakkama saada. Iial ei võinud teada, mida tulevik toob. Brežnevi ajal oli inimestel vahest liialt veel meeles Stalini jäik režiim ning seetõttu oli 1964-1982 valitsenud kord nende jaoks väga hea. Sealjuures öeldakse Brežnevi aja kohta stagnatsioon ning üldjoontes inimestele meeldib kindel kord. Polnud midagi kaotada ega võita: „Polnud erilist muret töö ega töökoha pärast, mingi töökoht leidus igaühele. Palgad olid väikesed, kuid hirmu oma töö kaotada peaaegu ei olnud. Inimene simuleeris töötegemist, riik simuleeris talle palgamaksmist. Eluruumid olid ülerahvastatud, kuid kõigil oli katus pea kohal.“20 Arvan, et kodanike arvamuste järgi saaks küll hinnata Brežnevi režiimi tugevust, kuid reaalselt võttes ei tohiks seda üle tähtsustada. Ilmselt valitses ka kodanikes omamoodi dilemma – kuigi mõnede asjadega poldud nõus ei näinud enamik nõukogude inimesi (v.a arvatud näiteks Baltimaad) valitsenud korrale ka mingit alternatiivi, kuna paljudel Nõukogude Liidu elanikel puudusid ka kogemused demokraatiaga.
Brežnevi 18-aastane pikkune valitsemisperiood oli täis mitmeid paradokse. Nõukogude Liit saavutas küll rahvusvaheliselt kohati suurt edu, kuid samal ajal oli sisepoliitikas täielik stagnatsioon, mis kindlustas ühtlasi ka võrdlemisi rahuliku ja vaikse perioodi. Kokkuvõtteks võib öelda, et Brežnev suutis oma jäiga ja kindla poliitikaga olla üle kõigist nõrkustest, mis režiimi valitsesid ja seetõttu oma kindlameelsuse ja kohatise põikpäisusega ei läinud ta ka ajalukku kui Nõukogude Liidu kukutaja. Lisaks meenutatakse tänapäeval tema aega paljuski nostalgiaga ning naerdakse selle absurdsuse üle. Stagnatsioon on küll halva maiguga sõna, kuid Brežnevi jaoks see ilmselt seda siiski polnud. See oligi tema eesmärk. Kokkuvõttes võiks tõdeda, et Brežnev võttis oma ajastuga režiimist veel maksimumi ning kurnas Nõukogude Liidu lõplikult ära, mille tagajärjed tema järeltulijad pidid üle võtma.
Kasutatud kirjandus

Breslauer, George W. Khrushchev and Brezhnev as leaders: building authority in Soviet politics. London: Allen & Unwin, 1982.

Curtis, Glenn E. Russia : A Country Study . The Brezhnev era. Washington: GPO for the Library of Congress, 1996. [ http://countrystudies.us/russia/14.ht m]

Kenez, Peter. A history of the Soviet Union from the beginning to the end. Cambridge University Press, 1999.

McCauley, Martin. The rise and fall of the Soviet Union. Harlow : Pearson/Longman, 2008.

Shlapentokh, Vladimir. A normal totalitarian society: How the Soviet Union functioned and how it collapsed. Armonk (N.Y.); London: M.E. Shape, 2001.

Zubok, Vladislav . Luhtunud impeerium : Nõukogude Liit külmas sõjas alates Stalinist kuni Gorbatšovini. Tänapäev, 2010.

Vahtre, Lauri. Absurdi impeerium. Tallinn: Tammerraamat, 2007.

Veen , Hans- Joachim . From Brezhnev to Gorbachev: Domestic affairs and Soviet foreign policy . Leamington Spa: Berg , 1987.
1 Peter Kenez. A history of the Soviet Union from the beginning to the end. Cambridge University Press, 1999, lk. 215-216.
2 Vladislav Zubok. Luhtunud impeerium: Nõukogude Liit külmas sõjas alates Stalinist kuni Gorbatšovini. Tänapäev, 2010, lk. 256.
3 Vladimir Shlapentokh. A normal totalitarian society: How the Soviet Union functioned and how it collapsed. Armonk (N.Y); London: M.E. Shape, 2001, lk. 75.
4 Ibid ., lk. 83.
5 V. Zubok. Luhtunud impeerium, lk. 255.
6 Ibid., lk. 252.
7 Ibid., lk. 264.
8 Ibid., lk. 291.
9 George W. Breslauer. Khrushchev and Brezhnev as leaders: building authority in Soviet politics. London: Allen & Unwin, 1982, lk. 247.
10 V. Shlapentokh. A normal totalitarian society, lk. 75.
11 Glenn E. Curtis. Russia: A Country Study. The Brezhnev era: The Economy under Brezhnev. Washington: GPO for the Library of Congress, 1996. [ http://countrystudies.us/russia/14.ht m]
12 Ibid.
13 Martin McCauley. The rise and fall of the Soviet Union. Harlow: Pearson/Longman, 2008, lk. 351-353, 361.
14 Hans-Joachim Veen. From Brezhnev to Gorbachev: domestic affairs and Soviet foreign. Leamington Spa: Berg, 1987, lk. 22-23.
15 M. McCauley. The rise and fall of the Soviet Union, lk. 361.
16 Lauri Vahtre. Absurdi impeerium. Tallinn: Tammerraamat, 2007, lk. 40.
17 V. Shlapentokh. A normal totalitarian society, lk. 178.
18 P. Kenez. A history of the Soviet Union from the beginning to the end, lk. 217.
19 V. Shlapentokh .A normal totalitarian society, lk. 181.
20 L. Vahtre. Absurdi impeerium, lk. 64-65.