Niccolo Machiavelli- Valitseja (4)

Essee
Koostanud : Kadri Laur
Rahvusvahelised suhted
Niccolo Machiavelli
Valitseja
Käsitlus maailma ajaloost, kus olid valikud , mis võisid muutuda fataalseks, kuningale, võimule riigis, ning rahvale. Vead ja lüüasaamine, võidud ning uus võimule tõus. Dünastiad, ränded, sõjad- kõike seda käsitles Machiavelli olevikus.
Näpunäited ja juhtnöörid , kui õpik valitsejale. Seda ma arvasin siis kui esimesed 10 peatükki loetud said. Esialgu lugesingi seda raamatut kui valitsejatele mõeldud materjali kuid mõneks päevaks raamatu käest pannes ning hiljem uuesti edasi lugedes tekib teistkorda üle lugedes hoopis teine vaatenurk ning leidsin ka et neid on tänapäeva poliitika ja riigi juhtimisega väga lihtne seostada . Minu jaoks oli sellel raamatul vaja anda aega, et mitmed asjad raamatus ka lõplikult minuni jõuaksid. Näiteks selline lõik- kiidan niisiis seda, kes kindlusi rajab ning seda, kes neid ei raja; ja mõistan hukka kõik need, kes kindlustele lootma jäädes hoolivad vähe sellest, et on rahva vaenualused. Maciavellil oli kindel nägemus ja omad printsiibid, mille alusel kogu seltskonda seal arvustas ja seda teistele teada andis.
Kirjanik tõendab iidset vaidluslugu kas on parem olla armastatud kui kardetud või vastupidi ning annab ka omapoolse lahendi. Raamat käsitleb kuningate ja valitsejate elu väga üksikasjalikult. Valitseja, kes tahaks olla edukas igas elu valdkonnas. Hoiatades, käskides ning soovitades liigub see raamat edasi kui ajalooõpik. Minul isiklikult tekkisid mitmed seosed seda raamatut lugedes oma keskkooli aegsete ajaloo tundides läbivõetud valitsejate, vallutuste ning iidsete riikidega.
Machiavelli toob tänapäeva ainuvõimu all olevate maade iseärasusi-Veneetsia , Firenze - esimesed linnriigid , mida kasutab ta väga tihedalt kirjeldades nende linnriikide rahva eripära ja nende linnade erilisust viidates külluslikule ajaloole- valitsejate seisuneid ja seisuseid, tugevusi ja nõrkuseid ning nende rünnakuid- alustati ka võõramaalaste palkamist võimu kindlustamiseks sõdimise teel-ning kaitsepositsioone. Viidatakse sellele, et valitsejal peavad olema kindlad alused oma võimule,muidu satub ta paratamatult hätta. Üks parimaid lõike mida ma lugesin mitmeid kordi üle, et endale see mällu jäädvustada -Valitseja peab- lugema ajalooraamatuid ning pöörama neis tähelepanu suurmeeste ettevõtmistele, uurima nende tegevust sõjas, lahkama nende võitude ja kaotuste põhjusi- et olla suuteline vältima viimaseid ja jäljendama esimesi; eelkõige tuleb tal talitada nii, nagu on teinud seda enne teda mõned väljapaistvad inimesed, kes on hakanud jäljendama mõnd varem elanud ning edukaks ja ülistatuks osutunud inimest ning on hoidnud tema teod ja ettevõtmised silma ees; nii räägitakse, et Aleksander Suur jäljendas Achilleust, Caesar Aleksandrit, Scipio Kyrost. Xenophoni kirjutatud Kyrose elulooläbilugenuile jääb vaevalt Scipio elust märkamata, kuivõrd tõi Kyrose jäljendamine Scipiole au ja kuulsust ning kui väga oli Scipio vooruslikkus, südamlikkus, haritus ja väärikus kooskõlas Kyrose vastavate omadustega, mis Xenophon tema kohta kirja on pannud . Tark valitseja peab järgima eelkirjeldatuile sarnaseid tegutsemisviise ega tohi kunagi pühenduda rahuajal puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda hädaolukorras maksma panna- et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu seisma. Mis tahes võimu peamiseks alusmüüriks peavad olema head seadused ja korralik sõjavägi. Ja et seal, kus puudub korralik sõjavägi, ei saa olla häid seadusi, ja seal, kus on korralik sõjavägi, peavad olema ka head seadused. Seosed tema erinevate peatükkide vahel on suur osa, et raamatut mõista.
Naise käsitlus oli sellele ajastule kohaselt väga meestekeskne , sest Machiavelli meelest oli saatus naine ja kui tahetakse teda allutada, tuleb teda lüüa ja tõugata. Kuid kui seda sammuti vaadata ülekantud tähenduses on see vaid teoreetilised sõnad , mitte praktika. Väga palju oli erinevatel lõikudel mitmeid erinevaid tähendusi ülekantud mõttes. Lõpuks ikkagi kirjeldati keskse teemana siiski Itaaliat ja selle võimude vaheldumist.
Pikalt peatus Machiavelli ka paavstivõimu ning sõjaväeteenistuse juures. Kuid kahekasteistkümnenda peatüki juures jõudis Machiavelli austuse juuurde , mida oli sel ajal väga raske välja teenida ja veel raskem hoida. Ta kasutas väga elavaid näiteid ja andis niiöelda nõu kuidas peaksid asjad välja paistma isegi siis kui nad seda ei ole. Igaüks mõistab, kuivõrd kiiduväärt oleks valitseja juures see, kui ta täidaks oma lubadusi ning elaks ausalt, mitte kavalusega, siiski näitavad kogemused valitsejate eludest, et nendel päevil kui Machiavelli oma filosoofiat elust kokku pani olid suuri asju korda saatmas need valitsejad , kes olid pidanud vähe lugu aususest ja olid osanud ajada inimeste päid segi kavalusega. Lõpptulemusena on siiski kirjaniku vaatenurgast üle olnud need, kes ei olnud tuginenud aususele.
Lisaks aususele on ta kindel ka selles , et keegi on alati kellestki parem , muidu ei oleks edukamaid ja vähemedukamaid. Saatuse muutudes oma maneerides kangekaelseteks jäävad inimesed on õnnelikud seni, kuni need on kooskõlas, ja õnnetud, kui need on vastuolus . Ta väärtustab noorust, südikust ja peab neid ka edu pantideks , vähemalt seni kuni inimesel on tahet, jõuab ta ka kasvõi üle kõigi reeglite oma eesmärgini.
Endale isiklikult jätsin ma tulevikuks väljakirjutatuna ühe soovituse, mida Maciavelli valitsejale väga kohaseks ja vajalikuks pidas.
''Siiski tuleb valitsejal jääda ettevaatlikuks ja väärikaks oma arvamustes ja tegudes; iseenda varju kartmata, mõõdukalt ja tasakaalukalt tegutsedes tuleb tal näidata end aruka ja südamlikuna ning jälgida, et liigne enesekindlus ei muudaks teda ettevaatamatuks ja liigne usaldamatus talumatuks.''