Niccolo Machiavelli (2)

TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL
UNIVERSITY OF APPLIED SCIENCES
Niccolo Machiavelli
„Il Principe“
Referaat
Õppeaine: Filosoofia
Ehitusteaduskond
Õpperühm: EI 12
Üliõpilane: Madis Arula
Juhendaja : E. Mesimaa
Tallinn 2008

SISUKORD

Sissejuhatus…………………………………………………………………………………….3
1 NICCOLO MACHIAVELLI 4
1.1 Elulugu 4
2 NICCOLO MACHIAVELLI MAAILMAVAADE 5
2.1 Ainuvõimust ja selle saavutamise teedest 5
2.2 Vägivallast 7
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD ALLIKAD 11
Elektrooniline kirjandus: 11
1 http://www.hot.ee/maclap/principe/val00_03.html#ptk_1 11
2 http://www.hot.ee/maclap/principe/saatex.html 11
Kirjandus: 11
SISSEJUHATUS
Käesolevas referaadis arutatakse Niccolo Machiavelli, kui ühe tuntuma Itaalia filosoofi teost „Il Principe“ (Valitseja). "Il Principe" ("Valitseja") kirjutas ta lootuses parandada Põhja-Itaalia vürstiriikide olukorda, kuid neist said uue poliitikastiili üldised käsiraamatud. Selles teoses räägitakse kuidas peaks valitseja käituma oma rahvaga et säilitada võimu. Mida peaks tegema et võimule saada ja mis võib sündida kui valitseja ei ole rahvale meelepärane, ehk siis ei täida kohustusi, mida rahvas temalt ootab. Oma referaadis räägin ma vägivallast ja võimalusest seda maha suruda või vältida.
"Valitseja" pidi kiirendama poliitilise päästja ilmumist, kes vahendeid valimata ühendaks rikutud linnriigid ning tõrjuks tagasi välisvallutused. Antud teoses käsitleti esmakordselt nüüdisaja poliitikale iseloomulikke probleeme.

NICCOLO MACHIAVELLI

Elulugu

3. Mail 1469 sündis tuntud juristi Bernardo di Niccolò Machiavelli ning tema abikaasa Bartolommea di Stefano Nelli kolmanda pojana Niccolo Machiavelli. Machiavelli isa kuulus mõjuka vana Firenze perekonna vaesunud harru.
Tema lapsepõlvest ja õpingutest on teada väga vähe ja arvatakse, et ta õppis õigusteadust.
1498. aastal sai temast Firenze vabariigi välispoliitiliste ja sõjaliste küsimustega tegeleva komisjoni "Rahu ja vabaduse kümme" sekretär. Aastal 1512, pärast vabariigi kukutamist, kaotas Machiavelli väidetava osalemise pärast Medicite-vastases vandenõus oma ametikoha, 1513. aastal ta vahistati ja pandi piinapinki. Ta pidi linnast lahkuma ning tõmbus tagasi oma mõisasse San Cascianos Firenze lähedal. Veel samal aastal, 1532, kirjutas ta seal oma kuulsaima teose Valitseja (Il Principe). Viimaks taastati Machiavelli kodanikuõigused, nii et teda sai jälle kõikidesse riigiametitesse valida.
Aastal 1526, kui Firenzet ähvardasid Karl V väed, sai Machiavellist paavst Clemens VII soovil linna kindlustuste järelevalvega tegeleva komisjoni juht. Kui Medicid pidid pärast seda, kui Karl V oli Rooma vallutanud ja rüüstanud, 1527. aastal Firenzest ajutiselt lahkuma, jäi ka Machiavelli taas oma ametitest ilma. Ta suri sama aasta 22. juunil 58-aastasena ja maeti Santa Croce kirikusse, mis on suurim frantsiskaanlaste kirik Itaalias.

NICCOLO MACHIAVELLI MAAILMAVAADE

Ainuvõimust ja selle saavutamise teedest

Ainuvõimu jagab Machiavelli pärilikuks ja vastseks, mis omakorda jaguneb kaheks - täiesti uueks ja osaliselt uueks. Viimasel juhul on vallutatud maa nagu kehaliikmena ühendatud valitseja pärisvalduse külge.
 Peatükis „Pärilikust ainuvõimust“ annab Machiavelli terve teose orientatsiooni: „Edaspidises tahan ma eeltoodud peajoonest kinnipidades mõtiskleda üksnes ainuvõimust ja keskenduda neile küsimustele, mis puudutavad valitseja võimalusi oma võimu teostamiseks ja selle säilitamiseks.“
Machiavelli eelistab pärilikku ainuvõimu vastsele võimule, sest sellega ei kaasne nii palju probleeme ning võimust ilma jäädes, võidab ta selle tagasi niipea, kui võimule pürginuga mingi õnnetus juhtub. Machiavelli on seisukohal, et pärilikku ainuvalitsejat armastatakse rohkem, seetõttu on tal ka vähem põhjust karmuseks. Inimesed usaldavad teda ja ta seisukohti, sest valitseja vanemad on rahvale tuntud ja nad usuvad et uus valitseja jätkab vanemate poliitikat.
Machiavelli peab tähtsaks, et ei astuta üle eelkäijate kehtestatud korrast ning käiakse hiljem paindlikult ajaga ühte sammu, kuigi see ei pruugi endale meeldida. Kui erakordsed pahed ei muuda Valitsejat vihatuks, on mõistlik arvata, et alamad temast juba loomuldasa lugu peavad, just tema päritolu põhjal. Valitsemise põlisusse ja järjepidevusse sumbuvad nii uuenduste ajed ja eeldused kui mälestused neist, sest eks jäta ju iga muudatus endast alati maha pidepunkti järgmise ettevalmistamiseks. Minu arust on tema seisukoht on väga õige, sest tänapäeval diktaktoorsetes riikides toimubki täpselt see. Iga muudatus loob põhjuse järeltulevatel põlvedel teha veel muudatusi.
Machiavelli vaatleb vastes ainuvõimuga seotud raskusi ja nende ületamise meetodeid, s.o okupatsiooni teostamist. Inimesed vahetavad meelsasti valitsejat, sest nad loodavad et uus valitseja on eelmisest targem ja juhib riiki nii nagu loodetakse. Paraku märgatakse aga õige pea, et uus valitseja pole sugugi parem või on hoopis hullem kui eelmine . Võimu vahetumisega kaasneb paratamatult ka vägivald, sest alati leidub inimesi kes on iga uuenduse vastu.
Machiavelli eristab veel mitmeid vastse ainuvõimu variante . Lihtsam on ainuvõimu kehtestada näiteks territooriumil, mis on samakeelne valitseja põlisvaldustega ning asub samas piirkonnas ja pole harjunud elama vabana. Sel juhul tuleb kõrvaldada senise valitseja järglased, võimalikud troonipretendendid. Kui säilivad põlised tingimused ja puudub erinevus käitumises ja kommetes, siis ei hooli inimesed muust ja elavad rahulikult edasi ka uue isandaga, kui just valitseja nende südametes sügaval ei ole. Näitena on toodud Brgundia, Bretagne , Cascogne ja Normandia ühendamise Prantsusmaaga. Muuta ei tohiks ka seni kehtestatud makse ja seadusi, sest need tooksid kaasa mässu ja vägivalla, millega võidakse ohtu seada valitseja troonil püsimine.
Raskused kerkivad esile siis, kui oma valdusse võetakse maid, mis asuvad keele, kommete ja seaduste poolest erinevas kohtades. Sel juhul läheb omandatu säilitamiseks tarvis suurt õnne ja väljapaistvat meisterlikkust. Lahendusena näeb Machiavelli resideerumist kohapeal või oma koloonia asutamist vallutatud maale. See muudaks valdamise turvalisemaks, kestvamaks ja tooks inimestesse usaldust, et valitseja pöörab neile tähelepanu. Machiavellile sobib rohkem vallutatud maa säilitamine kolooniate abil, sest see on odav, usaldusväärsem ja tekitab vähem kahju. Kolooniad ei lähe valitsejale suurt midagi maksma, kulutused nende asutamiseks ja ülapidamiseks on tühised või puuduvad sootuks ning ta kahjustab vaid seda osa elanikkonnast, kellelt võtab ära põllud ja hooned, et anda need uutele asukatele . Kahjukannatajad jäävad vaeseks ja kaotavad võime olla valitsejale mingil viisil kahjulikud, sest inimesi kes valitsejasse usuvad on rohkem. Sel juhul ei suuda nad valitsejat eales kahjustada. Kõik ülejäänud jäävad ühest küljest kahjust puudutamata ja peaksid seetõttu maha rahunema, teisalt araks ja ärahirmutatuks, kartusest jagada paljaksröövitute saatust. Tänapäevaselt võib näitena tuua Lõuna Korea, Hiina, Jaapani, isegi Venemaa, kus tegelikult ja paberite järgi peaks olema demokraatia. Inimesed austavad oma valitsejat, sest nad teavad, et vastasel juhul toimuvad muutused nende elus, mis teevad elu komplitseerituks, kui mitte võimatuks. Machiavelli leiab et ei ole olla lihtne ei valitseja ega alluvuses olija, sest ühel puhul on rahvas võimeline valitsejat kahjustama, teisalt aga valitseja rahvast.

Vägivallast

Machiavelli toob välja ka oma suhtumise vägivalda: „Inimesi tuleb, kas hellitada või maha suruda, et nad maksavad kätte tühise ülekohtu eest, suutmata tõsiselt vastu teha midagi, siis peab ka Inimesele tehtav kahju olema selline, et hiljem poleks vaja karta kättemaksu."
 Machiavelli arvates on kasulik võita nõrkade naabrite poolehoid, neid tuleks kaitsta ja juhtida, et maale ei tungiks mõni teine võõramaalane, sest kuhu iganes võõramaalane on tunginud, on ta seda alati teinud kohalike elanike kutsel. Kui elanikud on rahul oma eluga ja oma valitsejaga, siis suure tõenäosusega ei kutsuta kedagi oma maad vabastama ebasoovitud valitsejast.
Teisest küljest tuleb jälgida, et nõrgeimad toetades nad liiga tugevaks ei kosuks, sest siis võivad nad valitsejale ohtlikuks muutuda. Valitseja ei pea tähelepanu pöörama mitte ainult tänase päeva muredele, vaid ta peab suutma ka ette aimata tulevasi ja püüda neid osavalt vältida, sest oma ülesannetest kõrvale hiilides ootab teda ees kindel troonilt kukutamine .
Machiavelli võrdleb seda tiisikusega, alguses on haigust kerge ära hoida, aga raske ära tunda, seevastu aja jooksul muutub tõbi hõlpsasti ära tuntavaks, kuid raskesti ravitavaks. Inimesi keda aidatakse liiga tugevaks saada võivad meie heatahtlikkust kurjalt ära kasutada ja ise võimu enda kätte haarata.
 Omandamis- ja saavutamiskihku peab Machiavelli loomulikuks ja tavapäraseks, kuid silmas tuleb pidada oma võimalusi nende soovide rahuldamisel, sest liiga ahneks muutudes võib ilma jääda kõigest. Peatüki lõpetab Machiavelli mõttega, et halvasti käib selle käsi, kes aitab kellelgi teisel võimsaks ja vägevaks saada, sest aitaja tihtipeale heidetakse võimust kõrvale, või elimineeritakse üldse, et ei oleks ohtu, et keegi suudaks kukutada valitsejat. Kasutatakse ära teise inimese usaldust, et vägevaks saada. Eriti kui võimule on saadud alatuid võtteid kasutades, võib abistaja muutuda väga ohtlikuks, sest ta teab seda, mis avalikkuse ette jõudes võib põhjustada suure skandaali.
Niccolo Machiavelli teose "Valitseja" 4. ja 5. peatükk keskendub võimu säilitamise küsimustele anastatud riikides, seda eelkõige kolme näite Aleksander Suure poolt vallutatud Dareiose kuningriigi, Prantsuse kuningriigi ja Türgi sultanaadi varal. Machivelli toob esile ühiseid omadusi nii Dareiose kuningriigi kui ka Türgi sultanaadi valitsemisviisides.  Oma analüüsis annab Machiavelli ammendava vastuse küsimusele, miks Aleksandri järglastel õnnestus väejuhi surma järel mõneks aastaks võim säilitada ning miks mõnedel puhkudel kaob eelnevate aastakümnetega ülesehitatud impeerium diktaatori surma järel olematusse.
Nimelt on eristatav kaks erisugust valitsemisstiili, millest esimene eeldab ainuvalitsejat, kelle alamad, teenrid on saanud oma positsiooni ainuvalitseja suuremeelsusest ja kasutavad seda kurjalt ära, ning mida võib võtta ja anda vastavalt ainuvalitseja suvale. Tegemist on äärmiselt tsentraliseeritud valitsemiskorraga. Teisel puhul on tegemist detsentraliseeritud valitsemissüsteemiga, kus valitseja jagab võimu auväärsest soost ja pikkade tradistioonidega aadelkonnaga. Aadelkond omab maavaldusi (läänid), neil on oma kindel suveräänne seisukoht. Valitseja kui selline on kaugel ainuvõimust. Dareiose puhul oli tegemist puhtalt esimesse kategooriasse kuuluva ainuvalitsejaga. Andes Dareiose vägedele hävitava hoobi, likvideeriti kogu valitsemisstruktuur, sest kogu senine ametnikkond oli harjunud teenima ainult üht isandat, ning senise kadumise järel teeniti lihtsalt uusi valitsejaid, s.o Aleksander Suurt või hiljem tema järeltulijaid. Oht stabiilsusele peitus ainult järeltulijate omavahelistes ambitsioonides, kas igaüks neist jätkas eelneva vaateid ja uuendusi või läks oma radapidi.
  Hilisemad paralleelid hilisemate riigikorralduste najal toetuvad samadele põhimõtetele. Kõikvõimas Türgi sultanaat on peale võimsa sõjaväe purustamist hämmastavalt abitu. Samas on esmapilgul kergesti haavatav Prantsuse kuningriik tunduvalt vastupidavam agressioonile, sest aadelkond võitleb lisaks riigi ja oma kuninga kõrval lisaks oma läänivalduste eest. Ja see on tunduvalt olulisem argument. Kui ohus on inimese enda kodu ja vara tehakse paratamatult rohkem, et seda päästa Kui riigis on troonil targad inimesed, kes ei ole ainult oma rikkuse ja heaolu peal väljas on riik stabiilne, inimesed rahul ja puudub vägivald.

KOKKUVÕTE

Machiavelli on silmapaistev renessanssiaja mõtleja. Tema käsitlus riigist pani aluse uueaja riigiteooriatele, milles tõuseb esile riik ja moraal jääb tahaplaanile.
Loetu põhjal võin ma öelda, et palju, mida ta räägib on iseloomulikud tollele perioodile, millal ta elas. Kohati võib paralleele tõmmata ka tänapäevaga. On teada ja inimestele omane, et kui valitseja meeldides, troonile pääseb valitseja järeltulija, siis rahvas armastab ka uut valitsejat. Põhjuseks võib pidada seda, et inimesed loodavad, et uus valitseja jätkab vana tuntud elu, või täiustab seda, tihti on aga hoopis nii et võimule tulijaga kaasnevad muudatused mis rahvale ei sobi ning sellest tingituna tuleb ka vägivald. Machiavelli mõtted kuidas võimu saavutada ja säilitada on väga reaalsed . Inimese saamisiha on aga see mis lõpuks ta kukutab. Olen nõus, et vägivalda saab alla suruda, inimesi hirmu all hoides , sest seda meetodit kasutavad tänapäeval mitmed diktaktoorsed riigid, Jaapan, Kiina, Lõuna Korea. Machiavelli arutlus on väga tõene sellele, mis tänapäeva elus toimub. Paljud tema mõtted on ehk meile tänapäeval aegunud ja väga imelikud, sest meie jaoks on lihtsamaid viise vägivalla maha surumiseks. Leidub aga mõtteid mis sobivad üks-üheselt Machiavelli öelduga. Sellepärast võin öelda, et nõustun Machiavelli mõtetega.
Machiavelli järgi ei mahu poliitiline käitumine eetilistesse kategooritesse. Arvatavasti sellest on tulnud ka termin makjavellism, mis tähendab vahendeid mittevalivat ja piiramatutut isikuvõimu teostavat poliitikat, kuigi Machiavelli töödes see otseselt välja ei tule. Arvatavasti aitas sellist muljet luua katoliku kirik, mis arvas , et "Valitseja" on kirjutatud saatana enese käega, sest Machiavelli ütles lahti kõrgema riigivõimu jumalikustamisest ja võimukandjate jumala poolt väljavalitud seisuse omistamisest. Machiavelli oli selle sajandi diktaatorite- Hitleri, Mussolini ja Stalini lemmik.
 Machiavelli täielikuks mõistmiseks peab tedma natuke tema kaasaja , 15-16. sajandi olustikku. Valitses ju Itaalias renessanss, mille keskuseks peetakse Firenzet. Ideaalid pärinesid Vanast-Kreekast, Vanast-Roomast. Machiavelli eeskujuks oli Aristoteles . Teda osaliselt jäljendades, jõudis ta järeldusele, et valiseja peab valisema kõike, mis teeks ta vihatuks ja põlatuks. Mõjutusi on ka Senecalt ja Cicerolt.
 Machiavellit on iseloomustatud kui küünilist autorit, kuid see omadussõna ei sobi kindlasti iseloomustama toest "Valitseja". Raamat on räägib, kuidas reaalselt on võimalik saavutada poliitilist edu. Raamatu XI esimest peatükki moodustavad ühe osa, kus Machiavelli arutleb erinevate riigitüüpide üle. Alates XII peatükist tuleb uus teema. Käsitluse all on erinevad valitsejate tüübid. Oluline tähelepanek on see, et ükski valitseja ei oma head armeed juhul, kui see pole isiklik. Machiavelli oma välja öeldud mõtetega on kindlasti aidanud maailma muuta selliseks nagu see praegu on.

KASUTATUD ALLIKAD

Elektrooniline kirjandus:

http://www.hot.ee/maclap/principe/val00_03.html#ptk_1

http://www.hot.ee/maclap/principe/saatex.html

Kirjandus:

Niccolo Machiavelli „Valitseja“
0