Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Neljanda tunni filosoofia kodutöö (meditatsioonid)". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jalas, kujutle, unes, mõtleme, meditatsioon, kehata, substants, kehaosa, vaimust, jooki, tajude, meelte, kurgu, samasugune, hingeta, descartes, kahtluse, harjunud, omandanud, petta, hommikul, tegime, reaalsus, tehte, pannud, koguaeg, arvavad, saatusele, tunduvad, sisestama, metafüüsika, põhialused, osadeks, tunneme, loomuses, meiega, tervikunaMEDITATSIOONID ESIMESEST FILOSOOFIAST , kus tõestatakse Jumala olemasolu ning erinevus inimese hinge ja keha vahel René Descartes Tõlkinud Andres Luure ESIMENE MEDITATSIOON Arvamustest, mida saab kahtluse alla seada. Märkasin juba mitu aastat tagasi, kui palju eksiarvamusi ma olen nooruses tõe pähe omaks võtnud ja kui kahtlane on kõik, mis ma nende peale hiljem olen ehitanud, ning taipasin, et kui ma tahan teadustes lõpuks midagi kindlat ja püsivat paika saada, pean ma järelikult kord elus kõik maatasa tegema. et hakata uuesti peale esimestest alustest; aga see töö tundus tohutu, ja ma ootasin, et
Teine meditatsioon räägib inimvaimu loomusest: et ta on tuntum kui keha. Selle põhiküsimuseks kujunes, kas inimene on niivõrd seotud oma keha ja meeltega, et ilma olla ei saa? Kuues meditatsioon räägib materiaalsete asjade eksistentsist ehk erinevusest inimese hinge ja keha vahel. Ja selle põhiprobleemiks on materiaalsete asjade olemasolu. Referaat annab ülevaate Descartes´i arvamustest ja mõtetest nende kolme meditatsiooni kohta. Esimene meditatsioon Descartes alustab oma esimest meditatsiooni mõttega, et see kõik mida ta kunagi uskunud on, on tegelikult pettus, ja nagu elutarkus talle õpetanud on, siis kes meid kordki tüssanud on, seda ei tohi kunagi enam täielikult usaldada. Väga heaks pette näiteks toob ta une, sest siis tajume me ka asju, oleme riides nagu päriselus ja kui ärkame, ei saagi aru, kas see oli nüüd uni või tegelikkus. Kuid samas see, mida me unes näeme, on justnagu maalid, mida ei ole
Maa pealt vaadates tunduvad kõrgel olevad suured esemed väiksemad, kui algul arvates. Kujutlemiseks on vaja eripärast vaimupingutust, et vaadata kujundite üldist pilti. Kui vaadata kolmnurka oma vaimusilmaga, siis näeme me kolmnurga asemel hoopis kolme joont, mida nimetatakse kujutlemiseks. Ma tajun asju, mis on mõtlemisest täiesti erinevad. See tähendab seda, et erinevad asjad tunduvad erinevates olukordades erinevad. Kuna kehalised asjad eksisteerivad, siis näiteks unes olles võib tunduda kõik tõene, kuid kui ma seda ei tea, siis see pole tõene. Kui aga kõik on ära seletatud ja ma näen seda inimest reaalselt enda ees, siis see tähendab ka seda, et ta on tõeline. Üldiselt on autor üritanud tõestada erinevaid argumente ja probleeme. Mõned näited, nagu see, et keha eksisteerib. Autor mainis, et keha eksisteerib tõenäoliselt. Kui aga keha ei eksisteeriks, siis kuidas väliste meelte otsused saavad olla üleüldse ekslikud. Kui me mõtleme
Descartes 1. Descartes ütleb, et on palju asju, milles lihtsalt ei saa kahelda, kuigi need on võetud meeltest. Ta toob näiteid: et ma olen praegu siin, istun kamina juures, mul on talvekuub seljas, ma puudutan kätega seda paberit jms. Ta nendib, et selliseid asju võib näha ka unes. Seejärel ütleb ta, et ärkveloleku ja une vahest on aru saada: unesolijale ei tundu ümbritsev nii aredana kui ärkvelolijale. Samas tunnistadas, et teda on teinekord unes petetud ja ta pole tajunud vahet kahe seisundi vahel. Sellest järeldab, et une ja ärkvel-oleku vahel vahet teha on võimatu. Autor toob sisse paralleelid kujutava kunstiga. Ta leiab, et unes nähtu on nagu maalidel kujutatu seda saab vormida ainult tõeliste asjade sarnaselt. Isegi tahes luua väga ebatavalist olendit lõpeb see sellega, et segatakse kokku erinevate loomade kehaosi. Isegi, kui suudetakse luua midagi täiest
Kuidas suhestub ülejäänud maailm ja eksistents minu mõttemaailmaga? Descartes leidis oma filosoofilise arutluse jaoks väga õige vormi. Üksindus, vaikus ja rahu. Samuti oli väga tähtis kasutatud metoodika minna täiesti algusse, kahelda kõiges ja alustada teadmiste ülesehitamise päris nullist. Kas ma olen olemas? Millisel kujul ma eksisteerin? Kas see mida ma näen, kuulen ja tunnen, on tegelikkus või kõigest meelepete? Kas need samad meeled ja mõistus, mis on võimeline meile unes kujutama ükskõik mida ja looma ka tunde, et see kõik on tõelisus, võib seda teha ka näiteks ärkvel olles? Koguaeg? Need on peamised küsimused, mida Descartes endalt küsis ja millele asus vastust otsima. Descartes alustas oma meditatsiooni täiesti algusest. Iseendast. Jättes kõrvale kõik muu, kõik teadaoleva, selleks et oleks võimalik mõista enda olemust ja võimalik loogiliselt ning selgelt asuda oma mõttemaailma uuesti üles ehitama.
midagi muud, kui tema keha ja suudaks ilma selleta eksisteerida, ehkki inimene on oma kehaga väga tihedalt seotud on küll mõtlev asi, mis pole piiratud, kuid siiski on selgepiiriline idee kehast ulatuvusega asi, mitte mõtlev. Sellest järeldab, et inimene on midagi muud kui tema keha ja ta suudaks ka ilma selleta eksisteerida. Siinkohal jätab Descartes tõestamata, mis on see ,,midagi muud", millest inimene koosneb? Kuidas see ,,mõtlev" osa meist suudaks ilma kehata eksisteerida, kuna Descartes väidab, et vaimu mõjutab ka aju, mis on siiski ju keha osa? Inimene aistib, et see keha, kus ta ,,eksisteerib" viibib paljude teiste kehade vahel, mis võivad teda mõjutada positiivselt kui ka negatiivselt, mida mõõdetakse tunnete läbi. Descartes väidab, et tajub asju, mis on mõtlemisest täiesti erinevad kehad, mis tulevad tema juurde ise, ilma igasuguse nõusolekuta. Ja kuna need mõtted on palju tugevamad ja
Rene Descarets üritab mõista olemust ja inimest kui tervikut. Esiteks autor väidab, et on kindel, et ta on olemas ja nimetab ennsat ,,Mõtlevaks asjaks" Tema põhiväide on Ma mõtlen, järelikult olen olemas". Ma mõtlen, et näen, siis on täiesti võimatu, et mina ise mõtlevana ei oleks miski. Teiseks üritab ta lahti põimida seda keerulist olevus mida me kutsume inimeseks. Üldjoontes arvab ta, et inimene koosneb kehast ja vaimust. Keha on luud kondid ....jne. Ning vaim ( res extensa) mis toob esile tundeid nagu maitsmine nägemine, kompimine ja ka nutt ja naer. Rene Decarte üritab mõista vaimu keerukust ja siduvust kehaga. Ta on kindel, et keha ja vaim on omavahel põimunud, kuid kuidas? Ta üritab mõista nendevahelist seost. Decartes on veendunud, et hing on püsiv ja keha alaline. Ta toob fakte kehast mis on eraldanud vaimust, kuid jätab puutumatta vaimu kui eraldi olevuse
Descartes'i ,,Meditatsioonid esimesest filosoofiast" René Descartes oli prantsuse matemaatik, loodusteadlane ja filosoof, kes oli 17. sajandi ratsionalismi loojaks. Tema teos ,,Meditatsioonid esimesest filosoofiast" on üks kuulsamaid filosoofilisi teoseid. Esimeses meditatsioonis arutleb ta selle üle, millistes arvamustes on võimalik kahelda; teine meditatsioon keskendub inimvaimu loomusele ning kuuendas meditatsioonis räägitakse materiaalsete asjade olemasolust ning vaimu ja keha seosest ja erinevustest. Descartes usub, et kui tahta teaduses midagi korda saata, tuleb kõik olemasolev enne maatasa teha. Seega alustab ta puhtalt lehelt. Ta leiab, et kuigi kõik, mida ta senini on tõeseks pidanud, on saadud meelte kaudu, võivad meeled meid vahel petta asjade puhul, mis on väga väikesed või meist kaugel. Pette näiteks toob ta une
Descartes Descartes väidab, et me saame oma meeltelt tihti petta, on palju kaheldavat ja ebausaldusväärset, mida meeled meieni vahendavad. Küll aga on ka selliseid asju, mis on võetud meeltest ning milles ei saa kahelda, näiteks sellised põhialused, et mina loen praegu seda teksti, või istun siin toolil. Need on esmapilgul iseenesest mõistetavad põhitõed, kuid samamoodi need muutuvad kaheldavaks, kui me kogeme seda unes. Kunagi ei saa kindlate tunnuste järgi ärkvelolekut eristada unest ning kui me näeme unes seda, et me istume ja loeme seda kirjutist, osutub see ebatõeseks kuna tegelikkuses me magame linade vahel. Descartes esimesed meditatsioonis seab kahtluse alla kõik arvamused, mis koosnevad kokku paljudest lihtsatest ja üldistest tõestest arusaamadest. Ehk siis need lihtsad ja üldised arvamused on kõige aluseks ning neis ei saa kahelda. Nii näiteks ei saa kahelda aritmeetikas ja
Teen antud Marju Lepajõe tõlkest kokkuvõtliku ülevaate ja väljendan sinna juurde oma mõtteid. Descartese I meditatsioonis leiame arutelu selle üle, mis on tõeline ja mis mitte? Kas asjad on olemas või on need olemas ainult kujutlustes? Kas jumal on kõikhea või paheline? II meditatsioonis arutleb autor enese olemasolu teemal. VI meditatsioonis on peamiseks teemaks inimese hinge ja keha vaheline erinevus. Materiaalsete asjade eksistents. I meditatsioon Descartes (edaspidi autor) alustab võimalusest oma arvamused ühekorraga kõrvaldada ja pidada tõelist ebatõeliseks ja vääraks. Olles tõeseks pidanud kõike saadut meeltest või meelte kaudu. Öeldes, et seda kes on meid tüssanud ei tohi enam kunagi täielikult usaldada. Et kas keha mida ma tunnen kuulub mulle? Siinkohal võrreldes end hullumeelsetega kes väidavad end olevat kuningad, kuigi on vaesed või purpurisse rüütatud, olles alasti. Kuidas võtta seda,
Esimeseks argumendiks toob Descartes välja unenägude mõtte. Ta ütleb, et unenägudes näeb ta tihtipeale reaalsusele(ehk siis ärkvelolekule) sarnanevaid asju. Seetõttu jõuab autor järeldusele, mille kohaselt on raske(kui mitte võimatu) eristada unenäogusid ja ärkvel olekut kogemuste tasandil. Autor ütleb, et on võimalik, et isegi praegu ta elab hoopis unenäos, kusjuures ta ei suuda viimast tuvastada. Vastulauseks tuleb Descartes välja mõttega, mille kohaselt kõik, mida me unes näeme, koosneb ärkvel oleku ajal kogenetust. ,,Tõepoolest, ka maalikunstnikud, isegi siis, kui nad püüavad kujutada väga ebatavalise kujuga sireene ja saatüreid, ei suuda ju anda neile täiesti uut kuju, vaid ainult segavad kokku erinevate loomade kehaosi, või kui nad ehk mõtleksidki välja midagi niivõrd uut, et sellesarnast pole iial nähtud, seega midagi täiesti fantastilist ja ebatõelist, siis peavad ikkagi vähemalt värvid, millest nad selle kokku panevad, olema tõelised
lahendatatkse hulknurga pindala ja võrrelge lahenduse eri etappe 4 reegliga); millised on meetodi üldised eelised (II osa, lk 135 –138) selgitage miks on tegemist deduktiivse meetodiga 3) millistes arvamustes ja miks saab kahelda; esitage lühidalt oma arusaam selle kohta 4) Descartes tõestab kahel viisil (kaks argumenti), et ma olen olemas: printsiip "mina olen, mina eksisteerin" (vt lisaks II meditatsioon algus): esitage mõlemad viisid ning võrrelge omavahel „Arutlus meetodist“ IV osa ja II meditatsiooni alguses toodud argumentatsiooni? selgitage lühidalt: kuidas saate sellest printsiibist aru 5) Milles seisneb mina kogu olemus ja miks ei saa selleks olla keha? selgitage: kuidas mõistate, et hinge olemasolu on kehast sõltumatu 6) Millised on need kaks väidet (argumenti), millega Descartes põhjendab, et täiuslikkuse
1a) Tehnikad, mida eelnevalt kasutanud olen, olid allajoonimine, teksti liigitamine alateemadeks ning jooniste ja mõisteskeemide tegemine. 1b) Tehnika, mida juurde õppisin, on Hermeutiline ring. Ei teadnud varem, kuidas see käib, ega sellest, et selline asi olemas on. II Väited 1. pole mitte ühtki asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme a) Meeled võivad meid mõnikord petta 2. ma mõtlen, järelikult ma olen a) Kõik see, mida me mõtleme täiesti selgesti ja täiesti distinktselt, on kõik tõeline Vastu: Teatav raskus peitub ainult selles, et õigesti märgata, mida me nimelt mõtleme distinktselt. 3. tal pole keha, ja üldse pole mingit maailma ega kohta, kus ta oleks olelnud a) Kuna ta mõtles kahelda teiste asjade tões, tähendas see, et ta on olemas 4. Hing on erinev kehast ja teda on isegi lihtsam tunnetada kui keha
MEDITATSIOONID Põhiideed: Descartes alustab esimest meditatsiooni mõttega, et kõik, mida ta kunagi on uskunud, on pettus. Eksiarvamuste hävitamiseks tuleb leida mingi põhjus kahelda põhitõdedes. Aga kuigi saame kõik tõed meelte kaudu, ei saa me kõigis tõdedes siiski kahelda, kuna leidub ka selliseid tõdesid, mida ei saa kahtluse alla seada. Näiteks ei saa kahelda selles, et inimene omab keha. Samas võib inimene ka unes asju tajuda, kuid neid asju tegelikult ei eksisteeri, seega on tegemist pettusega. Pealegi ei ole kunagi võimalik eristada unenägu reaalsusest. Descartes jõuab järeldusele, et tõesed on ainult aritmeetika ja geomeetria, kuna need ei uuri keerulisi looduslikke kaheldavaid nähtusi. Nende teaduste uuritavad põhitõed jäävad kehtima ka unes. Lõpuks jõuab Descartes järeldusele, et inimene on oma harjumuste ohver ning isegi kui tal tekib kahtlus oma arvamuste tõsikindluses, jääb ta
15. Kuidas määratletakse kristliku religiooni jumalat religioonifilosoofias? Jumal on isiksus, inimeselaadne teadvusega olend, kes mõtleb enda peale ja selle peale mida ta teeb. Jumal eksisteerib teisel pool aega ja ruumi, ta on igavene. 3 teda iseloomustavat tunnust: kõikvõimsus, ülim tarkus, ülim headus. Jumal ei manipuleeri inimesega, ta teab ette tema saatust, inimese otsusi. Jumal= transtsendentne, ontoloogiline, kognitiivne ja moraalne absoluutne substants. 16. Kas jumala olemasolu on võimalik tõestada? Tooge näiteid. Seda, mida pole olemas pole võimalik tõestada, kuid sellesse on võimalik uskuda. Jumala olemasolu kohta on kaks positsiooni- ateistlik ja kristlik. Ateistlikud seisukohad: · Ludwig Feuerbach- jõudis järeldusele, et jumala mõiste on olulises sõltuvuses inimese enda sõltuvuse ja hüljatuse tundega. Jumal lohutab neid karmis maailmas. · Voltaire- kui jumalat pole olemas siis tuleks ta välja mõelda, et elu oleks parem
suhtes ei saa enam kahelda. Kahtlemine tähendab seda, et ei olda täiuslik. Kui ollakse täiuslik, siis teatakse kindlalt. Kaheldakse asjades, mida ei tunnetata. Kui inimene teab, et ta pole täiuslik, siis ta võrdleb end kellegi täiuslikumaga ja kui ta saab seda teha, siis järelikult peab olema keegi veel täiuslikum, kes sisestab inimestesse mõtteid (Jumal) ning kelle võimust vähemtäiuslikud loomused ja kehad sõltuvad. Sellest üldistatult ka järeldus me mõtleme, järelikult oleme. Me võime oma teadvuse eksistentsis nii veendunud olla sellepärast, et me seda eksistentsi selgelt ja distinktselt tunnetame. Sama kindlalt, nagu ,,me mõtleme järelikult oleme", on meile antud ka terve rida tunnetusi nagu eimillestki ei saa tekkida midagi või mõisted nagu ulatuvus, liikumine ja arv. Nii me tunnetame ka seda, et oleme substantsid, millede kogu loomus ja olemus seisneb ainuüksi
oluline vähemalt alates Platonist. Kuid probleem on segane, kuna pole ühest selgust, mida vaimuks nimetada (ja kas seda üldse olemas on). Tuleb tähele panna, et filosoofia ajaloos seguneb mentaalsete nähtuste probleem religioosse ja spirituaalse hinge-käsitusega (eriti kristlikus doktriinis, Kreekas enne Platonit väga ranget kehahinge eristust ei olnud). Tasub rõhutada, et moodne vaimufilosoofia ei tegele hinge küsimusega. Kuid isegi ilma uskliku taustata on küsimus vaimust relevantne, sellega seonduvad sellised probleemid nagu teadvus, minasus- e. esimese isiku probleem, meelte ja mõistuse vahekord laiemalt jne. Moodsale vaimufilosoofiale on iseloomulik, et neid küsimusi üritatakse lahendada käsikäes teadusega: neurofüsioloogia, psühholoogia, tehisintellekti uurimine jne. Seega meie uurimisvaldkond siin: Vaimufilosoofia uurimisvaldkond: • Kas on olemas VAIM (ingl. Mind, lad. mens — siit sõna mentaalne) vrdl
oskate neile vastata, siis oskate vastata, siis oskate tõenäoliselt vastata ka eksamiküsimustele.) Küsimused Camus' Sisyphose müüdi kohta: Kuidas kirjeldab Camus absurditunde avaldusi? o Absurditunne võib ükskõik kellele ükskõik missugusel tänavanurgal näkku karata. Niisugusena nagu ta on oma ahastamapanevas alastuses, oma särata valguses on ta hõlmamatu. o Kui meilt vahel küsitakse, mida me mõtleme, ja me vastame: ,,Ei midagi", siis võib see mõnel puhul olla vale. Armastajad teavad seda väga hästi. Aga kui vastus on siiras, kui ta kajastab seda isepäralikku hingeseisundit, kus tühjus muutub kõnekaks, kus argipäevaste toimingute ahel katkeb, kus süda otsib asjata siduvat lüli, siis see on absurdi esimene märk. o Absurdi tunne on mõtlemine, et elamine on naeruväärne harjumus. Enesetapp
SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE kodused tööd 1. loeng 1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia – tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? 3. Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? 5. Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? 6. Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses? 1. Aristotelese jaotuse järgi teatakse kolme tüüpi teadmisi: Loov teadmine – Inimese igapäevaelus kõige sagemini esinev teadmise tüüp, mis tegelikult ei kuulu filosoofia alla. Teadmine vastamaks küsimusele „Kuidas teha?“, oskusteave saavutamaks soovitud lõppeesmärki, olles
Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta (Tähtaeg 11.09.14) 1. Milline on inimese olemus Descartesi järgi ning milliste põhjendustega eristab ta inimese olemust tema kehast? 2. Kirjeldage, kuidas toimub Descartesi järgi info liikumine vaimu ja keha (aju) vahel. Millisele põhimõttele see allub? Kehade olemasolu tõestas ta üldse Jumala-olemise argumendiga ning tõi välja selle, et Jumal ei saa olla pettur ja inimese loomuses on paratamatult olla vahel vigane ja ebaloomulik. Ehk siis kõik füüsiline ja inimene ise tegeleb oma asjadega ja järgib omi reegleid va siis kui puutub kokku vaimuga. Tuleb ka meeles pidada, et tema jaoks aju ja vaim tähendasid erinevaid asju. Aju on ühendus vaimu ja keha vahel, sest see on füüsiline ja samas ka mitte päris vaim. Vaim on terviklik, keha on muutev. Loomade puhul on asi teistmoodi, sest nad käituvad vastavalt oma instinktidele ja kooskõlas loodusega.
teadvustab ja sellest, et on ka osa teadvuse protsesse, mida ei saa teadvustada. Psüühikal on 3 astet: id (miski), ego (mina), superego (ülemina). Lacan ühendab Freudi ja Hegeli ideid, leiab, tähtis on "puudumise olukord" , mida püütakse ületada kolmes vallas: imaginaarne, sümboolne ja reaalne vald. Analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia - Lähtutakse sellest, et mille kohta too sõna "mina" käib (käib "vaimu" kohta). Inimest mõistetakse kui kehast ja vaimust koosnevat. 1. Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas? filosoofiat peab orjama, et inimesele saaks osaks tõeline vabadus. Seneca arvates filosoofia roll elu korraldamises, filosoofia vormib vaimu, jagab reegleid selle kohta, mida teha ja mida mitte teha. 2. Mida arvate askeesi ideaalist õnneliku elu saavutamiseks? õnnelik elu saavutatakse võimaliku vähesusega, põlatakse ära üleliigne ja mittevajalik (nt ehted). Materiaalsed asjad
seostamiseks, teooriatel puudub tõeväärtus. Füüsikalised jõud ja väljad, aatomid ja molekulid on kasulikud fiktsioonid, mis on vajalikud arvutuste ja ennutuste tegemiseks. 29. Filosoofia ja religiooni ühisjooni Kohati otsivad ja pakuvad vastuseid samadele või sarnastele küsimustele: Kuidas või miks üldse on tekkinud maailm? Kas meil on kehast eristatav hing, mis saab eksisteerida ka kehata? Kas meil on vaba tahe? Mida tohime ja mida ei tohi teistele teha? 30. Filosoofia ja religiooni erinevusi Küsimise, vastamise ja arutlemise viisid võivad olla üsna erinevad. Filosoofias püütakse tugineda üksnes mõistusele ja ratsionaalsele uurimusele. Filosoof ei pea ühtki õpetust või teksti lihtsalt ,,tõe pähe võtma". Usundites käibivad sageli tõeallikatena ka üleloomulik ilmutus ja pühakiri. Religioonile on iseloomulik kultus.
. 2. Põhilised argumendid · Me näeme tihti und ja kuna kõik need mõtted, mis meil on ärkvel olles, võivad tulla ka magades, ei ole siiski meie vaimu sattunud asjad unenägude illusioonides tõelisemad. Kes ütleb meile, et me ka praegusel hetkel ei unele ja võib-olla on kogu meie elu üks suur unelm. · Sellest üldistatult ka järeldus me mõtleme, järelikult oleme. Me võime oma teadvuse eksistentsis nii veendunud olla sellepärast, et me seda eksistentsi selgelt ja distinktselt tunnetame. · Meie ideed või mõisted, kuna nad on midagi reaalset ja tulevad Jumalast, peavad olema tõelised kõiges selles, mis neis on selget ja distinktset ning neil kõigil peab olema mingi tõealus, sest pole võimalik, et täiuslikem ja tõelisim Jumal oleks need
asjadelt ilu enese puhta vormini, läbides vahepeal mittekehalised ilu väljendused (ala ilus hing).Nähtavad asjad kas ,,osalevad ,, oma arhetüüpides või ,,imiteerivad" oma arhetüüpe. Asjade arhetüüpe on võimalik ,,näha" mõtlemise, mitte meelte, vahendusel. Defineerib kui meenutamist. Mis on essentsialism? Õpetus asjade olemusest endast eeldades, et neil on mingisugune kindel ontoloogiline staatus. Kui saame asja olemusest aru, saame ka asjast aru. Mis on substants? Substants on eksisteeriv/olev asi. Iseendale ja enesekohaselt, seda mis on.
1. Mis on ja millega tegeleb filosoofiline antropoloogia? Milliseid filosoofilise antropoloogia paradigmasid te teate? Antropoloogia on uurimus inimesest (õpetus inimesest)- filosoofiline antropoloogia on filosoofiline õpetus inimesest. · Filosoofiline antropoloogia on uurimus inimesest ja tema loomusest (millised on inimesele omased toimemehhanismid, milline on inimese sisemine loomus, millest ta koosneb jne...). iga konkreetne inimene on alati erand üldisest reeglist, ta on isiksus. Üldiste definitsioonidega on üldiselt vähe võimalik ära teha. Strateegiad: · Etoloogiline- bioloogilisest lähtuvusest (eripära ja sarnasus loomariigiga) Tuleb küsimus: mille poolest inimene ikkagi loomadest erineb? Mis on see inimese eripära teiste elusolenditega võrreldes? Inimest iseloomustab mõistus (või keel). Platon on defineerinud inimest kui mõtleva loomana (inimene kuulub loomade klassi ja see erisus, mis teda teistest loomadest eristab, seisneb mõtlemise võim
Filosoof kui metateadlane = metafüüsika (mis eksisteerib?); filosoof kui grammatik/kartograaf = tähendusteooria ehk semantika (sõnade tähendused: mida väljendid meile tegelikult ütlevad?); filosoof kui terapeaut = eetika ehk moraaliõpetus (kas tappa tohib? Kas valetada tohib?). Religiooni ja filosoofia sarnasusi: Kuidas, miks on maailm tekkinud? Kas meil on vaba tahe? Mida tohime teistele teha? Kas hing eksisteerib kehata? 3. LOENG: TÕDE 1. Tõde filosoofilise probleemina. „Tõeteooria” tähendused. Eetikas: Kas (ja mis tingimustel) peaks rääkima tõtt? (Hädavale + „tõde on valus kuulata“) Esteetikas: Mis asi on kunstitõde (eriline tõeliik või lihtsalt õde kunstis?) Epistemoloogias: Kuidas teame tõde? Mille alusel tunneme tõe ära? Keelefilosoofias: Milline on fraasi „on tõene“ roll keeles?
Reduktsionism – mõne valdkonna väidete tõesuseks pealtnäha vajalikud faktid või entiteedid on asendatavad teistliiki faktide või entiteetidega. 2. Dualism(Descartes, Meditatsioonid esimesest filosoofiast) Dualism. Seisukoht, mis käsitleb keha ja vaimu eri liiki entiteetidena. Keha surm ei kujuta endast teadvuselakkamist, kuivõrd vaimu eksistents jätkub. Substantsdualism – keha ja vaim on erinevad loogilised substantsid. Substants: miski mis eksisteerib iseseisvalt; omaduste kandja, olemata ise üks nendest omadustest. Omadusdualism – vaim ei ole substants, kuid on olemas mittefüüsilised vaimsed omadused. Ratsionalism - paratamatuid tõdesid, asjade olemust haaratakse mõistusega aprioorsel teel, mitte meelte või kujutlusvõime abil. Rene Descartes: Teos „Meditatsioonid“.Kaks eesmärki: näidata vaimu ja keha erinevust; näidata, et Jumalat saab tunnetada lihtsamalt ja kindlamalt kui asju maailmas.
ilmunud just täna? Sest eile lõpuks ometi sadas.) 6 4) Lõpp-põhjus Eesmärk, millele muutus on suunatud, mille pärast midagi tehakse või millise eesmärgi jaoks miski on see, mis ta on. Näide: Maja ehitamise puhul on ehitusmaterjalid materiaalne põhjus, ehitajate tegevus on toimiv põhjus, maja joonised on vormiv põhjus ning maja otstarve on lõpp-põhjus. Aristoteles kategooriad. Kui me millestki mõtleme, kas me mitte kõigepealt ei erista mingit asja või objekti- seda, mida meie mõte puudutab, millest on jutt. Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused. Väide = subjekt (kellest/millest räägitakse) + predikaat (väljendab seda, mida subjektist räägitakse). Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Keel juhib meie mõtlemist ja kujutlust tegelikkusest ja vastupidi. Metafüüsika ja keel on omavahel seotud.
väljendas Augustinus cogito argumendi formaalselt õigesti, kui tema puhul oli see möödaminev teema. D. puhul, aga kogu tema filosoofia lähtekoht.) Hing ja keha. Mõtlemine on inimese keskseim ja olulisim omadus. Hing ei saa olemas olla ilma mõtlemiseta. Keha saab ilma mõtlemiseta olemas olla. Siit tulenebki ,,kahe substantsi õpetus", mille järgi on inimeses teineteisest selgelt eristuvad keha ja hinge tasandid. ,,... minu olemus seisneb ainult selles, et ma olen mõtlev asi ehk substants (ld.k substantia kõige alus, seisab kõige all. oma olemasoluks ei vaja midagi muud peale iseenda D. mõistetõlgenduse järgi), mille kogu olemus või loomus on mõtlemises. Kuigi mul on keha, millega ma väga tihedalt seotud olen, on kindel, et mina, see tähendab minu hing, mille läbi ma olen see, kes ma olen, on täielikult ja tõeliselt erinev minu kehast ning hing saab eksisteerida ka ilma kehata. Ma tean seda, sest mul on üheltpoolt selge ja täpne idee iseendast
pole võimalik teadvustada kuna süühiline jõud surub need alla.Alla tõrjutud osa meie teadvusest mängib olulist rolli käitumise kujundamisel. · Analüütiline filosoofia uurib millises meie keha osas paikneb meie vaim. Dualistid arvavad, et meie keha ja vaim asuvad erinevates maailmades. See võimaldab meie vaimul peale keha surma jätkata eksistentsi. Füsikalistliku reduktsioni kohaselt on meil olemas keha milles toimuvate erinevate protsesside tulemusena tekib meil ettekujutuse vaimust. Kuna iga ühe füüsiline olemus on aga erinev pole Thomas Nageli arvates võimalik kogeda teiste olendite olemise kogemust kuna kõik maailmaga seotud kogemused on selgelt privaatse iseloomuga. Küsimused Seneca Kirjade kohta: 1.Millise rolli omistab Seneca filosoofiale VIII ja XVI kirjas? Lucius Annaeus Seneca avates kõik kes allutavad end filosoofiale saavad vabaks. Inimene kes on end andnud filosoofia orjusesse ei peleta sellega mitte igavust, vaid ta kasutab filosoofiat
leidnud Kahtluste puudumine - kõigist kujuteldavatest tingimustest vaba kindlus - see on kriteerium, millega tunnetust tuleb mõõta. Descartes leidis olemasolevatest teadmistest üksnes visandeid. Süstemaatiline kahtluse meetod. - Leidmaks teadmise kaheldamatut alguspunkti, otsustab Descartes kahelda kõiges, milles on võimalik kahelda. Nii kahtleb ta välise maailma, sh. ka omaenda keha olemasolus, sest ei saa välistada, et need ilmnevad meile pelgalt unes. Kuna aga kahelda tähendab mõelda, siis ei saa ta enda arvates kahelda selles, et ta mõtleb, ning sellest tulenevalt selles, et ta on olemas (kui mõtlev olend). Hing ja keha- Enda olemasolu on Descartes'i jaoks tõde, milles ei saa eksida. Ta tõdeb, et kõige vahetumalt ja selgemalt ilmub talle ta enda mõtlemine ja hing. Tunnetusteoreetiliselt mõõtes on tema enda hinge tegevus läbipaistev, väljaspool kahtlust. Descartes'i jaoks on hing ja keha teineteist tunnetusteoreetiliselt ja
See lause pole mitte järeldus, mis oleks tuletatud süllogistlikul teel, vaid see on meie teadvuse enda intuitiivne tunnetus. Kuidas võime nii kaheldamatu täiskindlusega veendunud olla enda teadvuse eksistentsist? Seepärast, et me seda eksistentsi eeskujulikul viisil selgesti ja distinktselt tunnetame. Selgesti ja distinktselt on, nii võiksime öelda, üks ese siis tunnetatud, kui ta meile end ise vahetult nii esitab nagu ta on. Nii ma tunnetan, et ma olen miski, substants, mille kogu loomus ja olemus seisneb ainuüksi mõtlemises ja mis oma eksisteerimiseks ei vaja mingit ruumi ega midagi materiaalset. Nii on mina, s. t. hing, mille kaudu ma olen, mis ma olen, täiesti erinev kehast. Ja teda ma tunnetan kergemi kui keha. Kui keha üldse poleks, võiks vaim olla ikkagi see, mis ta on. See tunnetus ,,mõtlen - järelikult olen", tähistab kahesugust asjaolu: 1) ta on näide selgetest ja distinktsetest tunnetustest ja
pole terviklik · Mis teeb maailma mõistmise tänapäeva inimesele raskeks? See et nad ei usu enam mitte millessegi Küsimused Pascali Mõtete kohta: · Pascal käsitleb inimese eksistentsiaalset situatsiooni kui keskmist seisundit kahe äärmuse vahel (looduse, teadmiste ja muude võimete suhtes). Selgitage! Kaks äärmust, mille vahel inimene justkui asetseb, on lõputus ja olematus. Asjade lõputusest saame aimu siis, kui mõtleme päikesele, mille kõrval meie oleme nii väikesed ja tühised ning seejärel mõtleme päikesele, mis on võrreldes universumiga nii tühine. Asjade olematuseni jõuame, kui mõtleme kasvõi pisilestale, mis on meie jaoks peaaegu olematu, ometi asub selle pisilesta sees suur maailm, mis koosneb aatomitest ning nende aatomite sees on omakorda täiesti omaette maailm, mis meie jaoks on olematu. Nii on ka näiteks teadmistega iga teadmine lähtub mingisugusest
annaabi.ee 
