Descartes, Arutlus meetodist (Teadmine) (1)

Rene Descartes
Arutlus meetodist
1.Antud teksti põhiväiteks oleks asjaolu, et midagi ei saa tunnetada enne intellekti ennast, sest intellektist sõltub kõige muu tunnetamine ja mitte vastupidiselt.
2.Me leiame end ümbritsetuna kehaliste asjade maailmast, millel on teatud omadused, ja see näib olevat küllaltki kindel tunnetus, milles üldiselt ei kahelda. Me teame seda enda meelte kaudu seetõttu, et me neid asju näeme, kuuleme, kombime. Kuid võib-olla pole ühtegi asja, mis oleks niisugune, nagu seda endale meeltega kujutleme, kuna meeled meid sagedasti petavad. Kuigi me praktilises elus nende asjade olemasolus kindlad oleme, jääb siiski teoreetiliselt nende olemasolu kaheldavaks.
Me näeme tihti und ja kuna kõik need mõtted, mis meil on ärkvel olles, võivad tulla ka magades, ei ole siiski meie vaimu sattunud asjad unenägude illusioonides tõelisemad. Kes ütleb meile, et me ka praegusel hetkel ei unele ja võib-olla on kogu meie elu üks suur unelm.
Me võime kahelda ümbritsevate esemete, kaasinimeste ja enda keha olemasolu üle, ent kui me juba kahtleme, siis oleme enda kahtlustest ja enda kahtlevast minast teadlikud, kuna kahtluse suhtes ei saa enam kahelda. Kahtlemine tähendab seda, et ei olda täiuslik. Kui ollakse täiuslik, siis teatakse kindlalt. Kaheldakse asjades, mida ei tunnetata . Kui inimene teab, et ta pole täiuslik, siis ta võrdleb end kellegi täiuslikumaga ja kui ta saab seda teha, siis järelikult peab olema keegi veel täiuslikum, kes sisestab inimestesse mõtteid (Jumal) ning kelle võimust vähemtäiuslikud loomused ja kehad sõltuvad.
Sellest üldistatult ka järeldus – me mõtleme, järelikult oleme. Me võime oma teadvuse eksistentsis nii veendunud olla sellepärast, et me seda eksistentsi selgelt ja distinktselt tunnetame .
Sama kindlalt, nagu „me mõtleme – järelikult oleme“, on meile antud ka terve rida tunnetusi nagu eimillestki ei saa tekkida midagi või mõisted nagu ulatuvus, liikumine ja arv. Nii me tunnetame ka seda, et oleme substantsid, millede kogu loomus ja olemus seisneb ainuüksi mõtlemises ja mis oma eksisteerimiseks ei vaja mingit ruumi ega midagi materiaalset. Meie hing, mille tõttu me oleme need, kes me oleme, on täiesti erinev kehast ja teda on isegi kergem tunnetada kui keha, sest kui ei oleks keha, siis hing oleks ikkagi see, mis ta on.
Põhjuseks, miks mõned ei suuda tunnetada Jumala olemasolu või isegi seda, mis on nende hing, on asjaolu, et nad ei tõsta oma vaimu iialgi kõrgemale meelelisist asjust, sest nad on harjunud kõike vaatlema ainult kujutlevalt ja kõik, mis pole kujutletav näib neile mittemõistetavana. Mõistuses ei ole midagi, mida kõigepealt ei ole meeltes. Kindel aga on, et meeltes ei ole iialgi ei Jumala ega hinge ideed.
Meie ideed või mõisted, kuna nad on midagi reaalset ja tulevad Jumalast, peavad olema tõelised kõiges selles, mis neis on selget ja distinktset ning neil kõigil peab olema mingi tõealus, sest pole võimalik, et täiuslikem ja tõelisim Jumal oleks need sisestanud meisse ilma sellise tõealuseta. Kas oleme ärkvel või magame, ei pea me iial usaldama midagi muud, kui ainult oma mõistuse evidentsi. Kuna me pole päris täiuslikud, siis ka kõik meie mõtted ei või olla tõelised, kuid tõde sisaldub pigemini neis mõtetes, mis meil on ärkvel olles, kui neis, mis meil on unenägudes.
3.Autor peab kõigi täiuste ja ideede allikaks Jumalat. Kuid miks peab ideedel ja täiustel üldse olema mingisugune allikas? Kui kõik ideed pärineksid Jumalalt, siis oleks see Jumal küll ebatäiuslik, kuna on olemas ikka väga rumalaid ideid. Ja kui Jumal oleks ebatäiuslik, siis kuidas saab väita, et ta on täiuste allikaks? Ka Jumala eksistents jääb tõestamata.
4.Autor ütleb, et kõik see mida me mõtleme täiesti selgesti ja täiesti distinktselt, on kõik tõeline, kuid väidab ka, et teatav raskus peitub õigesti märkamises, mida me nimelt mõtleme distinktselt. Kuna autor pole välja toonud määratlemise viisi, milline oleks õige distintkselt mõtlemine, siis tekkiski mul küsimus, et kas ta ise suudab määrata, millal ta mõtleb distinktselt? Kuidas ta seda suudab? Kui ei suuda, siis ei saa me määrata milline osa tema väidetes on tõesed ja milline mitte.