Müsteeriumid. Isise ja Mithra kultus Roomas (0)

Müsteeriumid. Isise ja Mithra kultus Roomas
Roomas valitses teiste rahvaste uskudesse salliv suhtumine. Ainsaks nõudmiseks oli, et austataks ka Rooma jumalaid. Seetõttu kujuneski just Rooma soodsaks paigaks uskude segunemiseks. Viimastel sajanditel enne Kristust toimusid inimeste religioosses maailmapildis sügavad muutused. See väljendus usus uutesse jumalatesse, mis nõudis teistsugust kultuslikku vormi.
Tegemist polnud ainult ühe liikumisega, kõigil neil tundus olevat ühine uus arusaam jumalikkusest. Seejuures ei hidetud vana usku täielikult kõrvale. Religiooniajaloos võetakse need voolud kokku nimetusega „müsteeriumid“ ehk salajased jumalateenistused. Nende abil loodeti saada jumalaga lähedasemat ja emotsionaalsemat sidet. Seeläbi hakkas tähtsust kaotama aga paratamatult ka ametlik religioon .
Rooma usundi hilises faasis on palju võõraste kultuste elemente. Idamaised mõjutused hakkasid saabuma juba alates hellenismiperioodist. III saj. kerkisid esiplaanile süüria päikesekultus, mitraism, pärsia manihheism ning Isise ja Osirise kultus Egiptusest impordituna. Keisririigi ajal said populaarseks ning levisid laialt paljud nendest võõramaistest kultustest, näiteks Egiptuse jumalanna Isise ja Pärsia jumala Mithrase kultus. Rooma Marsi väljakul asus Isise ja Serapise tempel, mis oli ehitatud Egiptuse materjalist. Seal leidisgi aset Egiptuse jumalanna Isise kultus.
Kultus ei olnud sugugi reserveeritud vaid eliidile. Tithipeale olid need just vaiksed , rõhutud ja töökad inimesed, kes müsteeriumides oma elule mõtte leidsid . Müsteeriumid ei nõudnud mingit intellektuallset arusaamist . Neis sisaldus üleskutse fantaasiale, et avaneda sügavamale arusaamisele sellest, mis on meie elus salapärane. Ka maagia ja alkeemia leidsid seetõttu müsteeriumides oma koha.
Küllap meelitaski tolle aja inimesi müsteeriumide ligipääsmatus. Kõigepealt pidi inimese pühitsema preester , kes tagas, et soovijal on vajalikud teadmised müsteeriumi eesmärgist. Pühitsuse skaalal eksisteerisid eri astmed , mida mööda oli võimalik edasi liikuda . Salastatud teadmine ja krüptilised kirjad olid „tavaliikme“ jaoks veel kättesaamatud ja nii loodetigi müsteeriumi olemusest järjest enam aimu saada.
Isis – naiste lemmikjumalus
See, kes sünnitab taeva ja maa, tunneb kaasa orbudele, aitab leske, otsib õiglust vaesetele ning peavarju nõrkadele, on Surnute Raamatus read. Egiptusest alguse leidnud Isise jumalust on läbi aegade kummardatud kui arhetüüpilist ema ning abikaasat. Trooni - kuninganna, naissugupoole lihalik kehastus, kõikide kuningannade algus – Isis oli jumalanna, kelle nimi avaldus kirjas juba Egitptuse viienda dünastia (u 2500- 2300 aastat eKr) ajal ning levis sealt sajandite jooksul üle maailma – Väike-Aasiast praeguse Inglismaa pinnani, viimased riismed Isise kultusest leiame 6. saj pKr kristlikus Euroopas.
Esimesed Isise templid tekkisid alles 30. dünastia ajal, enne seda kummardati jumalannat teiste pantenoni liikmetele pühendatud ruumides. See oli ka aeg, mil Isise kultus hakkas suure hooga levima, leides endale koha siiski mitte individuaalse suurusena, vaid kõrvuti Isisesse armunud Horose ning abikaasa Osirisega . Esimesed ainult Isisele pühendatud templid ehitati Roomas.
Hellenismi ajal 4.saj eKr sai Isise hierarhilise preesterkonnaga müsteeriumusundi keskseks kujuks. Tema austamine levis koos Serapise kultusega enamikku Vahemeremaadest, ulatus Rooma provintsidesse Gallia’sse, Hispania’sse ja Britannia ’sse ning Reini ja Doonau aladele , mille keskne osa oli Pannoia (Ungari). 2.saj eKr jõudis Isise kultus Rooma ja jäi seal senati vastuseisust hoolimata (tehti mitu korda korraldus pühamud hävitada) püsima 5. sajandini pKr. Caligula ja Caracalla ajal ehitati mitmeid templeid. Teda ülistati rohkeis hümnides kui kõiksuse- ja taevajumalannat, kultuurihüvede andjat, saatusevalitsejat, aitajat hädas, samastati Demeteriga. Isise templites elavatele naispreestritele omistati erilised võimed – nad oskasid unenägusid seletada, kontrollida juukseid punudes ilmaolusi ning olid hinnatud ämmaemandad.
Egiptuse päritolu jumalanna Isise kummardamine oli Roomas populaarne tavalise rahva ja eeskätt naiste hulgas. Isise kultus oli müsteeriumiusund vaiksete hardushetkedega. Kultuses oli kummardaja ja jumaluse suhe isiklik ja individuaalne.
Valitsevad klassid püüdsid aga Rooma ühiskonnas Isise kultuse levikut tõkestada. Luuletajad kujutasid asja tumedates värvides, mistõttu Isise templeid peeti peaaegu bordellideks, kuigi kultus rõhutas pere ühtekuuluvust ja nõudis oma teenritelt siivsust ja puhtust. Keiser Augustus pidas Isise riitusi „pornograafilisteks“ ning nägi nendes ohtu Rooma moraali alustaladele. Luuletajad pilkasid eriti seda, et naised hoidusid enne pühasid talitusi sugulisest läbikäimisest – mehed kaebasid, et neid pandi jumalanna pärast kõvasti proovile. Augustus tühistas Tactituse käsu ehitatada Isise auks tempel ning proovis roomlasi pöörata tagasi Rooma riigi enda pantenoni juurde. Keiser Caligula aga loobus Augustuse pahameelest ning Isise festival muutus tema valitsusajal oluliseks osaks roomlaste religioonis. Juudi soost ajaloolase Josephuse järgi pani Caligula selga naiste rõivad, et võtta osa Isise müsteeriumidest. Isis muutus juhtivaks jumalannaks Vahemeremaade uskumustes . Isise kultust on seostatud keisriajastul toimunud naiste emantsipatsiooniga.
Siiski oli kultus ühtesulanud juba tuttavate tõekspidamisetega, kohalike kultustega ning Isist nähti kui uut kehastust eelnevatele kujudele (näiteks peeti Isist Kybele kehastuseks). Ta tõi roomlastele uudsust ja edasiminekut, uusi palgeid, mille juured ulatusid aegade taha, Isis oli „sissetoodud“ jumalakuju, mis ilmestas kohaliku pantenoni, andis võimaluse samastuda uue kujuga läbi rituaalide.
Isise suurim võistleja oli Pärsia päritolu Mithra, kelle teenimises oli selgesti märgta maskuliinseid jooni ja kes seetõttu oligi populaarne sõjameeste hulgas. Naised olid Mithra kultusest täielikult välja lülitatud.
Isise kultusest mehed täielikult välja lülitatud ei olnud, säilinud on üks Isise kultuse preestrite nimekiri, kus mainitakse 26 preestrit, kellest kuus on naised. Need naised kuulusid provintsiaristokraatiasse ja nende mehed oli tavaliselt ametnikud. Preestrid ja preestrinnad olid usulistes teenistustes võrdväärsed, kultusühiskondade sisemine hierarhia siiski tingimata naisi ei soosinud.
Isise arenemise hilisantiigi ajal tavalise rahva lemmikjumalannast kõrgkihi jumalannaks on omamoodi aksioom. Isise kultuses esineb kõikvõimas ema, kes on mõjutanud kristliku neitsi Maarja kultust. Kuna Isist on kujutatud läbi aastatuhandete koos lapsega, Horosega, keda Isis imetab , siis on loodud hiljem seoseid ka kristluses kesksel kohal oleva Neitsi Maarjaga, kes imetab Jeesust. Nii on tänu sarnasusele välja pakutud , et Isise kultuse kadumist kristlikust Euroopast saab seostada tema moonudumisega Neitsi Maarjaks.
Siiski on selle hüpoteesi vastukaaluks toodud välja asjaolu, et Neitsi Maarja kerkimise ajaks kesksele kohale kristlsuses, oli imetava ema kuju Egiptusest kadunud, Horos polnud enam olulisel kohal. Selle väite alusel oli hellenismi perioodil levinud seksuaalne ning maagiline Isise-Aphrodite hübriid (hellenistlikus maailmas võeti Isise kujutamisel malli Aphroditest), mille kujutamisel oli loobutud ema-poja kujust, Isis oli tavaliselt üksi paljastatud suguelunditega. Siiski on sarnasus Neitsi-Maarja ning imetava Isise vahel suur, peamiselt just käehoiak ning lapse asend imetamisel.
Kuigi uurimused ei olegi endastmõistetavalt tahtnud naisjumaluse kummardamise põhjal järeldada, et naistel oleks olnud keskne positsioon ka tegelikus elus, on siiski kindel, et Isise kultus kaitses naise võrdõiguslikkust. On väidetud, et kui ristiusu asemel oleks Isise kultusest saanud Rooma riigi riigiusk , oleks lääne naise ajalugu olnud ilmselt teistsugune.
Salapärane Mitraism
Mitraism oli usund millega tegeleti Rooma Impeeriumis 1.-4. sajand p.Kr. Enim tõendeid selle kohta on leitud Roomast ja Ostiast, Mauritaaniast, Britanniast ning Reini ja Danube ääres asuvatest provintsidest.
Mitraismi rituaalid ja jumalateenistus: Tegu oli salajase rituaaliga ning seda anti edasi asjasse pühendatute vahel. See ei põhinenud pühakirjal ja sellest tulenevalt on järele jäänud väga vähe kirjalikke tõendeid. Kõige rohkem Mitraismi kummardajaid tundus olevat sõdurite ja alamaadlike hulgas. Naistel sellega üldiselt liituda ei lubatud, kuid hetkel arvatakse, et „vähemalt mõndades impeeriumi osades olid naised siiski kaasatud Mitraismi gruppidesse.“ Hiljuti avaldati arvamust, et Mitraismi uskumused polnud mitte sisemiselt kooskõlas ja monoliitsed , vaid pigem varieerusid piirkonniti. Ükski Mitra müsteeriumi pühakiri ega esmaallikast pärit ülisalajane kirjeldus pole säilinud, välja arvatud üks võimalik liturgiline erand 4. saj, mis on kirjutatud papüürusele. Ebatüüpilisena esindab see siiski kultust selle parimas vormis. Hetkel teatakse sellest vaid nii palju, kui säilinud Mitrateemaliselt ikonograafialt näha võib.
Mitraea: Religiooniga tegeleti selleks kohandatud maa- aluses saalis, koopas või kuntlikus maa-alust saali meenutavas ehitises. Mitraead olid pimedad ja akendeta, isegi kui nad ei asunud tegelikult maa- alustes paikades või looduslikes koobastes. Võimaluse korral konstrueeriti mitraeasid koos või juba eksisteerivate hoonete alla. Paljud mitraead, mis järgivad õiget põhiplaani on hajutatud üle endise impeeriumi ala, eriti võib neid leida leegionide valvepostide ja riigipiiride juurest, näiteks Britannias. Mitraeasid võib leida ka Kristlike kirikute maa-alustest osadest. Nende struktuuri järgi on võimalik oletada, et kummardajad kogunesid ühistele söömaaegadele, kus nad siis seinaäärsetel kušettidel lamasid. Enamikesse templitesse mahtus vaid kuni 30 või 40 üksikisikut.
Mitrailised auastmed : Mitraismi liikmed olid jaotatud 7-sse järku. Kõikidelt liikmetelt oodati esimeses neljas järgus arengut, samal ajal kui vaid vähesed suutsid edasi liikuda kolmes kõige kõrgemas astmes . Esimesed neli astet esindasid spirituaalset progressi ning uuest asjasse pühendunud isikust sai Corax, samal ajal kui Leo oli juba meister ja ülejäänud kolm olid juba täiesti spetsialiseerunud ametikohad.
Seitse auastet olid:
Corax ( Ronk ); Nymphus ( Peigmees ); Miles (Sõdur); Leo (Lõvi); Perses (Pärslane); Heliodromus (Päikese-käskjalg); Pater (Isa)
Esimese nelja auastme nimetused, mis põhinesid enesevaatlusel ja vaimsel kasvul, vihjasid edasiliikumise võimalikkusele läbi järkude.
Mitraismi tauroktoonia Londoni Briti Muuseumis : Igas Mitra templis seisab aukohal Mitra püha pulli tapmise kuju. Illustratsioonil kannab Mitra Früügia mütsi ja pükse, mõrvab pulli kaela juurest ning vaatab samal ajal eemale. Madu sümboliseerib maad ja koer näib joovat pulli avanenud haavast ning skorpion – sügise märk – salvab pulli munandeid .
Vahel on kujutatud ka ronka või varest ning vahel ka pokaali ja väikest lõvi.
Cautes ja Cautopates, astronoomilised valguse ja pimeduse kaksikud, kannavad tõrvikuid. Cautese tõrvik on suunaga üles ning Cautopatese oma pööratud alla. Mitra kohal, öises tähistaevas, on ka Päike ja Kuu esindatud .
Mitraismi ajalugu ja areng: Antiigis viitab tekst „Mitraismile“ ja „Pärsia müsteeriumidele“. Viimane epiteet pole oluline mitte ainult selle tõttu, et mitraistid pidasid oma pühendumuse objekte Pärsia usuteaduseks, vaid kas pühendunud kummardajad arvasid, et nende religioon on loodud Zoroastri poolt. Pole võimalik kindlalt väita, millal „Mitraism“ arenema hakkas.
Mitraismi varajane periood: Mitraism hakkas Roomas tähelepanu tõmbama umbes esimese sajandi lõpus. Aastaks 200 oli mitraism levinud laialt üle Roomlaste armee ning samuti ka kaupmeeste ja orjade hulgas. Pidustuste ajal olid kõik siseringi isikut võrdsed, ka orjad .
Saksa riigipiiridelt on kõige rohkem arheoloogilist tõendusmaterjali heaoluühiskonna kohta leitud: arheoloogilistel väljakaevamistel on leitud väikeseid Mitralikke kultusobjekte Rumeeniast kuni Hadrianuse vallini.
Mitraismi lõpp: Religiooni kadumise kohta on väga vähe informatsiooni. Theodosius I- se seadus muutis paganismi 394. aastal illegaalseks. Ametlik Mitra tunnustamine armees peatus samal ajal, kuid puudub informatsioon selle kohta, mis mõju seadusel veel lisaks oli.
Kohad, kust võib Mitraismi jälgi leida:
Itaalia: San Clemente’i basiilika Roomas on säilitanud puutumatu mitraeami ja selle altariosa moodsa kiriku all asuvas kaevandis.
Castra Peregrinorumi mitraea Roomas, mis kaevati välja Santo Stefano Rotondo basiilika alt 20. saj.
Ostia Antica, Rooma sadam, kus on seni leitud 17 mitraead.
Saksamaa: Diebutgi muuseum näitab leide mitraeumi ajast, kaasa arvatud ka keraamikat, mida kasutati teenistustes.
Hanau muuseum on välja pannud mitraeumi rekonstruktsiooni .
Inglismaa: Newcastle ’i Ülikooli Muuseumis võib näha leide kolmest auskohast piki Hadrianuse valli ja taasloodud mitraeumi.
Shveits: Alpides asuv Martigny linnas võib samuti Mitraeumi rekonstruktsiooni näha.
Sloveenia: Ptuj muuseum ja Hajdina linn Ptuj lähedal.
Ühendriigid: Cincinnati Kunsti Muuseum on pannud näitusele Mitra pulli mõrvamise reljeefi.
Kasutatud materjalid:
L. Hjortsø „Rooma jumalad ja kangelased“
http://wiki.zzz.ee/index.php/Rooma_usund
http://neeme.kook.pri.ee/konts/KONTS11/11_1_/XI_I_par27.pdf
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Naine_%20rooma%20ref_annakoivistik.doc
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Vana-RoomaKultused.doc
http://www.paralumun.com/mithras.ht m