Vana-Kreeka (0)

Vana-Kreeka kunstiajalugu
Referaat
Autor: Peeter Seppel
Juhendaja : Rainer Vilumaa
Tallinn, 2009
Sisukord:
Sissejuhatus....................................................................3
Kreeta ja Mükeene kultuuride võrdlus...........................4
Kreeka polis ja valitsemisvormid ...................................4
Kreeka teater...................................................................5
Vana-Kreeka kunst : skulptuur ja maalikunst ..................6
Sissejuhatus
Vana-Kreeka jaguneb perioodiliselt viieks: Kreeta-Mükeene periood, tume ajajärk, tsivilisatsiooni uus tõus, klassikaline ajajärk, hellenismiperiood .
Kreeta-Mükeene – Kujunes umbes 2000 – 1000 e.Kr. Algselt arenes välja lossikultuur, algas Minoiline kultuur, mis oli ühtlasi vanem Euroopa kõrgkultuur. Tähtsaim kultuurisaavutus oli lineaarkirja A ja B kasutamine. Sellest ajast pärineb „ Trooja sõja“ temaatika .
Tume ajajärk kujunes umbes 1100 – 800 e.Kr. Iseloomulik oli eraldatus, madal tsivilisatsioonitase, kiri unustati sootuks ning algasid suured väljaränded Kreeka aladelt . Tumeda ajajärgu alguse põhjuseks võib pidada hiidlainet, mis hävitas tollase ühiskonna. Ainus teadaolev kultuurisaavutus oli raua kasutuselevõtmine.
Tsivilisatsiooni uus tõus toimus aastatel 800 – 500 e.Kr. Sel ajal tekkis varanduslik kihistumine ning riiklus. Taas hakkas aset leidma vaimne tegevus. Iseloomulikud oli kolonisatsioon Vahemerel. Hõberaha hakati kasutama väärtusmõõduna. Tähtsamateks sündmusteks võib lugeda Lykurgose korraldust, Soloni seadusandlust, Kleisthenese reforme. Kasutusele võeti tähestik, üles hakati kirjutama olümpiavõitjaid, sündisid Homerose eeposed Hesiodase „Theogoreia“.
Umbes 500 – 338 kujunes Kreekas välja klassikaline ajajärk. Ühiskonda iseloomustasid Ateena demokraadid , Periklese aeg, Peloponnesose Liit, Kreeka-Pärsia sõdade otsustavad sündmused, Maratoni lahing, Peloponnesose sõda, Chaeroneia lahing. Klassikaline ajastu oli Dindarose, Aischulose, Sophoklese, Sokratese, Platoni, Aristotelese loomeperioodiks. Püstitati Halikarnassose mausoleum ning meisterdati valmis „Kettaheitja“ ja „ Odakandja “.
Hellenismiperiood oli Kreekas 338 – 30 e.Kr. Just sellel ajal valitses Aleksander Suur, kes oli piiramatu võimuga monarh . Valitsejad muutusid jumalusteks ning talupojad allutati. Linnades kujunes formaalselt polislik korraldus. Sõjavägi koosnes palgasõduritest. Just sellel ajal alistus Kreeka Rooma ülemvõimule. Aleksandrias rajati Museion. Luules seati esikohale stiil ning vaba kodaniku asemel sai kirjanduses arutlusteemaks riigialam. Hellenismiperioodil oli filosoofia peamiseks teemaks hingerahu, vabanemine muredest ja hirmudest . Kujunesid kolm koolkonda : küünikud (tõeline õnn ei seisne välistes asjades, vaid võimetes neist asjadest mitte sõltuda).
Teaduskeskuseks sai Aleksandria. Hellenismiajastul lahutati üksteisest filosoofia ja teadaus.
Religioonis hakati kummardama ka idamaade jumalaid. Tekkisid uued usulahud, leidis aset sünkretism (religioonide segunemine ), müsteeriumide tähtsus tõusis; inimesi õpetati surmast pääsema. Leidis aset Isise , Ištari, Dionysose jt. jumalate kultus .
Kreeta ja Mükeene kultuuride võrdlus
Kreeta kultuur kujunes 2000 – 1400 e.Kr, olles vanem Mükeene kultuurist, mis kujunes alles 15.saj. e.Kr. Mõlemad kultuurid võtsid kasutusele kirja, mille järgi aga ei saa me täna kindlat pilti tollasest elust, kuna neid kasutati vaid majapidamisaruannetes. Erinevalt Kreeta lineaarkirjast A, mida tänaseni me ei oska selgelt lugeda, on Mükeene kultuurile omane lineaarkiri B tänaseks täielikult dešifreeritud.
Kreetas olid lossid kindlustamata, neid kasutati usukeskustena, kultusepaikadena, valitseja elupaigaks, poliitilise võimu keskuseks ning nende ümber kujunesid rahvarohked linnad. Kuulsaim loss on kahtlemata Knossose palee. Mükeene kultuuri rahvas seevastu kindlustas oma lossid lausa „kükloopsete“ müüridega. Seal etendasid lossid sõltumatute, omavahel sõjajalal olevate riikide keskuste rolli millest. Mükeene kultuuri linnad asusid lossidest kaugel. Mõlemate kultuuride lossid olid aga labürinditaolise põhiplaaniga ning sarnaselt kasutati neid ka laoruumideks ning käsitöökodadeks.
Kreetalaste rahumeelsus väljendus ka kunstis – nende loomingus puudusid igasugusedki sõjaelemendid. Enamasti kujutati naisi, aga ka pidustusi ning härga ja härjasarvi. Tugevalt esines egiptuse poosi mõju. Mükeene kultuuri kunstnikud kujutasid aga just sõda ja võitlusi.
Kreetal oli kultusloomaks härg, samuti austati jumalannasid. Mükeene kultuuri rahva uskumustest aga teame vähe, vaid üksikuid jumalate ja jumalannade nimesid.
Kreeka polis ja valitsemisvormid
Polis oli sõltumatu, omavalitsusel ja omakaitsel põhinev Kreeka linnriik , kus moodustati nõukogu ning poliitikaga tegeleti rahvakoosolekutel. Polise elanikud jagunesid kaheks: kodanikud ja mittekodanikud . Esimeste hulka kuulusid täisealised vabad mehed, kellel oli kohus riiki kaitsta, jõukad ning dumas ( kogukond tervikuna ) ja aristoid (paremad). Mittekodanikud olid naised, orjad ning võõramaalased.
Valitsemisvormid jagunesid Kreekas kolmeks: aristokraatia ( Sparta linnriik), demokraatia( Ateena linnriik) ning türannia. Aristokraatia korral koondus võim aristokraatide (suurmaaomanike) kätte, nõukogu ja ametnikud valiti nende hulgast. Selline valitsemisvorm leidis aset Kreeka tumedal ajajärgul. Joonias kujunenud demokraatia puhul valiti nõukogu ning ametnikud kogu kodanikkonna ehk deemose hulgast. Türanlikule valitsemisvormile oli omane ebaseaduslikult võimule tulnud ainuvalitseja võim, mis aga püsis väga lühikest aega. Türannia on aristokraatia ja rahvavõimu siirdevorm.
Kreeka teater
Kreeka teater kujunes välja veinijumal Dionysosele pühendatud koorilauludest. Esmalt seisnesid etendused ehk draamad koori ja ühe näitlejaga dialoogides, hiljem lisandusid juurde eel mitmed näitlejad, kuid koor püsis kogu klassikalise ajajärgu vältel teatri keskse osana .
Draamad leidsid aset päevasel ajal vabas õhus spetsiaalselt etendusteks ehitatud hobuserauakujulise põhiplaaniga teatris. Selle keskmes paiknes ringi- või poolringikujuline näiteplats e. orkestra , mille taga oli enamasti puust lavakonstruktsioon e. skenee . Näitlejad ja koor esinesid orkestral, skenee oli taustaks. Kreeka teatris kuulus tähtis osa muusikale . Näitlejateks olid vaid mehed, kes maskide vahetamisega said esitada etenduses ka mitut rolli. Eriefektide (näitleja tõstmiseks lava kohale) oli valmistatud kraanataoline seadeldis . Pidustusele valiti välja kuus etendust, kolm lõbusat näitemängu e. komöödiat ning kolm tõsise sisuga teost e. tragöödiat. Nende kõigi kulusid kattis rikaste kodanike seast valitud rahastaja . Kõik ettekandmisele pääsenud tööd said auhinna . Komöödiad kujutasid eelkõige igapäevast poliitilist elu, tragöödiad aga põhinesid tuntud mütoloogilistel süžeedel. Näitekirjanikud püüdsid inimestele enamasti tuttavatest tragöödiatest välja tuua moraalse iva.
Kreeka teatris kehtis kolme ühtsuse reegel: aja-, koha- ja tegevusühtsus.
Kuulsaimad tragöödiakirjanikud olid Aischylos („Oresteia“) ja Sophokles („Kuningas Oidipus“)
Kreeka teater on alus kogu Maailma teatrile.
Epidaurose antiikteater.
Vana-Kreeka kunst : skulptuur ja maalikunst
Eriliselt suurt õitsengut ja muutusi sai hellenistlikul ajastul nautida skulptuur. Senised klassikalise ajajärgu jumalate, kangelaste ning “vaprate ja imeilusate” idealiseeritud kodanike üldistatud kujud vahetusid aegamisi välja hellenismi naturalistlike figuuride ja portreedega, milles rõhutati kujutatava individuaalsust.
Hellenismi ajastu kunstnike skulptuurid ja skulptuurkompositsioonid, kujutasid ennekõike füüsilisi ja hingelisi kannatusi, võitlust, võitu ja surma. Kuid sisse tungisid ka niisugused kujud nagu kurnatud näo ja kondise kehaga vana kalur, viltkübar peas, korv ja kepp käes, kelles võib ära tunda inimese rahva hulgast. Samast ajastust pärineb ka reljeef talupoja ja härja kujutisega, mis annab pildi tolleaegsest maaelust. Nii et võib öelda, et lisaks kannatustele, võitlusele jms, oli hellenistlike kunstnike töödes ning mängisid suurt rolli ka olustikulised üksikasjad ja maastikud , mille taustal põhiteemat kujutati.
Eksisteeris ka paraaditsev temaatika, mida harrastati eriti just õukondades ning kus skulptorid kujutasid peeni ja maiseid Aphroditesid ja Apolloneid, kes kaunistasid altareid ja templeid.
Hellenistlikus skulptuuris võib jälgiga mitut erinevat suunda/koolkonda.
Ateenas ja Aleksandrias käsitleti teemasid ja kasutati võtteid, mis olid alguse saanud klassikalise ajastu meistri Praxitelese juures; need skulptuurid teenisid jõukate inimeste maitset, kes püüdsid elust naudingut saada ja nägid kunstis eelkõige imetlusobjekti.
Pergamoni koolkond ulatub tagasi Skopaseni. Selle koolkonna stiili iseloomustab suur dramatism ja efektsus. Silmapaistvaimaks teoseks ja samas kreeka monumentaalkunsti viimaseks teoseks võib lugeda Pergamoni altarit (pilt1), mille friisil kujutatakse jumalate võitlust gigantidega. See on suurepärane kunstiteos , kuid varasema kreeka skulptuuri harmooniat ja rafineeritust sealt ei leia. Võitlus on erakordselt äge. Kohmakad gigandid on jumalatele alla jäämas ja nende ilme reedab agooniat ning raevu. Et mulje jääks veelgi ägedam, pole reljeef seinaga tasapinnas vaid koosneb peaaegu iseseisvatest kujudest, mis näivad võitluse käigus altari treppidele välja tungivat. See friis iseloomustab hästi Pergamoni koolkonna tundeküllasust, dünaamilisust ja kirglikkust.
Rhodose koolkond, mis ulatub tagasi kuulsa Lysipposeni, kujutas võimsaid sõjamehi ja atleete ning erinevaid võitlusstseene. Kindlasti tuntuim on nn Rhodose koloss , III saj Rhodose sadamasuud kaunistanud 31 meetri kõrgune Heliose pronkskuju, mis purunes pärast paarikümmet seisuaastat maavärina ajal. Teine Rhodose koolkonna tuntud teos on “Samothrake Nike ” (pilt4). Võidujumalannat on kujutatud hetkel, mil ta oma tiibu veel kokku pole tõmmanud, on asetanud jala laevaninale ning püüab tuulele vastupanu osutada. Raskelt saavutatud võidu dramaatilisus näib väljenduvat jumalanna lehvivas rüüs ja selle peaaegu kuuldavas kahinas. Kuju on täis ohjeldamatut kirge ning kuigi Pariisis säilitataval kujul puuduvad pea ja käed, võib Niket lugeda siiski kreeka kunsti kaunimate teoste hulka.
Hellenismi teisel poolel tugevnes skulptuuris püüd pöörduda tagasi klassika idealiseeritud vormide juurde. Selle koolkonna suurpärane mälestusmärk on maailmakuulus “Melose Aphrodite ” (tuntud ka kui “ Milo Venus ”) (pilt5), mis asub Louvre´is. See skulptuur suisa nõretab klassikalistest ideaalidest. Tema rahulikus suuruses peitub palju inimlikku ja ülev- ilusat , ehkki segunenult teatud külmusega, mis seda teost siiski V ja IV saj klassikast eristab.
Hellenistliku ajajärgu lõpul hakkab aga skulptuuri paatos manduma, muutudes ülemääraseks hirmsate teemade harrastamiseks ja maneerlikkuseks. Niisugust pitserit kannavad kaks silmapistvat skulptuurgrupil – “Pharnese härg” (II saj eKr) ja “ Lakoon ” (I saj eKr). Viimane neist kujutab traagilist stseeni, mida on kirjeldatud ka Vergiliuse “Aeneises”: Trooja preester Lakoon hoiatas oma kaasmaalasi, et nad ei võtaks vastu puuhobust, milles olid peidus kreeka sõdalased. Jumalad, nähes, et nende kava hävitada Trooja on nurjumas, saatsid merest välja kaks hiigelmagu, kes põimusid ümber preestri ja tema kahe poja ning lämmatasid nad. Lootusetu võitluse pingutusi ja piinu annavad kompositsioonis edasi käe- ja rinnalihased, valu Lakooni näol, poegade peaaegu silmaga tajutav rabelemine ja kogu see viis, millega kujur stseeni on liikumatusse kiviskulptuuri raiunud.
Mis puutub hellenistlikku portreeskulptuuri, siis see arendas edasi klassikalise ajajärgu saavutusi, muutudes veenvamaks, seda eeskätt filosoofide ja literaatide kujutamisel, valitsejaid aga idealiseeriti endiselt.
Hellenismi ajastu maalidest, mis olid tehtud peamiselt vahavärvidega, ega freskodest ei ole tänaseks säilinud peaaegu mitte midagi. Ettekujutuse nendest saab rooma koopiate, enamasti Pompeiist ja selle lähedalt leitud freskode ja mosaiikide põhjal. Pompeiist avastatud dekoratiivsete seinamaalidelt võib leida peaaegu kõike, mida maalida saab: seal on kenasid natüürmorte ja loomade pilte ning isegi maastikumaale, mis on vast kõige suurem uuendus hellenistlikus kunstis. Kunstnikud püüavad kujutada ka lihtsat maaelu ja selle võlusid. Need maalid kujutavad endast kokkukuhjatud motiive , mis annavad kokku idüllilise stseeni, nagu näiteks karjused ja kari, lihtsad pühakojad, kaugelt paistvad villad jms. Kuigi need pildid on kaunid ja kõik kujutatu on selgelt välja toodud ning on püütud maalida jäljendada tegelikkust , ei ole nad siiski nii realistlikud , kui esmapilgul tundub. Üpris mõttetu on neid kujutatud paiku maakaardilt otsida. Me ei tea kui kaugel kujutatud motiivid teieteisest asusid, sest kuigi hellenistliku ajastu kunstnikud maalisid kaugeid objekte väikestena ja lähedasi suurtena, ei tundnud nad siiski perspektiiviseadusi, nii nagu meie neid mõistame. Seega on isegi antiigi kõige hilisemate ja vabameelsemate kunstiteoste juures säilinud midagi egiptuse maalikunstist.
Lisaks Pompeiist ja selle lähiümbrusest leitud mosaiikidele ja seinamaalingutele, saame hellenistliku maalikunsti kohta teavet ka tolleaegsetest kirjanduslikest allikatest, mida on kaunis palju.
Kirjanikud huvitusid tol ajajärgul kunstist ja hakkasid kirjutama nende elust, koguma anekdoote nende veidrustest ja koostama reisijuhte. Ja kuigi antiikaja kuulsamatelt meistritest pole alles ühtki teost võime lugeda nende teostest kunsti tutvustavatest raamatutest. Hellenismi ajastul hakkas suisa levima laialdaselt üks kirjanduse eriline liik nn maalide kirjeldus. Selle uue žanri silmapaistvam esindaja oli Philostratos. Kuigi tema jutustab tihti maalidest mida kunagi polnudki saame, me tema tööde põhjal ettekujutuse missugused maalid meeldisid tolleaegsele inimesele. Philostratos jutustab suurpärases kirjanduslikus vormis vanade müütide kangelastest , olustikulistest stseenidest nagu kalameeste kalapüük, looduse võluvatest vaatepiltidest jms. Philostratose jutustuste põhjal, mis põhinevad kindlatele nägemismuljetele, annavad meile üsna hea pildi paljude hellenistlike maalide omapärast. Lisaks perspektiivi teistsugusele tajumisele, on kreeka hellenistlike maalide kompositsioon ehitatud üles teisti kui uusajal, piltidel puudub tihti ka tegevuse järjekindel areng ning dramaatiline ühtsus, selles pole välja valitud üht üksikut momenti ega paljusid täiesti selgepiirilisi tegevusmomente.
Lisaks ülalloetletud hiliskreeka kunstiharudele võib hellenistlikul ajajärgul eraldi ära mainida ka portreekunsti. Millest küll samuti pole jäänud alles ühtki originaalteost, ent mille olemust võib näha Egiptuses, Faijumi oaasis leitud portreedel, mida peetakse hellenistliku portreekunsti järelkajaks. Need maalid pärinevad I sajandist pKr ja kuigi nad on oma teostuselt väga erinevad ja neis võib märgata nii Egiptuse enda kui ka Rooma riigi mõjutusi, tuginevad nad siiski hiliskreeka maalikunsti saavutustele. Vahavärvitehnika kasutamine lubas kunstnikel töötada laiade joonte ja paksu värvikorraga. Nendes portreemaalides tulevad selgesti esile näo plastilised vormid, päikesest pruuniks põlenud nahk, mustade päraniavatud silmade läige, tihe lokkis juus ja punased lihavad huuled. Võlu peitub inimnäo iga üksiku osa hoolikas läbitöötluses. Faijumi portreedes mõjub iga pea ülimalt individuaalsena. Kuid inimeste mõnevõrra jäigas hoiakus ja otse suunatud vaates murrab üha uuesti läbi antiikne ideaal, kooslus üllusest, nooruse julgusest ning vanamehelikust väärikusest.
Kasutatud kirjandus

• M.V. Alpatov (1973). Kunstiajalugu I. Tallinn: Kunst
  
• Vana-Kreeka ajalugu (1965). Tallinn: Eesti Raamat
  
• http://images.google.ee/imghp?hl=et&tab=w i otsingumootor
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Art_in_ancient_Greece