Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Must-ninasarvik e. teravmokk-ninasarvik". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
ninasarvik, triinu, bergmann, leviala, teatakse, kabjaliste, kenyas, tansaanias, pikkuseks, 1400, sarvega, kõrvad, taimtoiduline, vilju, puittaimedeTeda peetakse õigustatult Aafrika üheks ohtlikemaks loomaks. Pühvlid elavad 50 kuni mitmesajapealistes karjades. Need rändavad pidevalt, läbides karjamaade otsingul päeva jooksul isegi kämneid kilomeetreid. Päeva veedavad pühvlid puude vilus, õhtu saabudes hakkavad sööma rohtu, mugulaid ja põõsalehti. Need loomad joovad iga päev ning elavad seepärast jõgede või soode lähedal. Ninasarvik Ta on kogukas ja tugev imetaja, kes elab põõsaste ja üksikute puudega kaetud Aafrika savannis. Ta on kõikide kiskjate hirm. Ninasarvik elab erakuna koos oma pojaga. Tal on vilets nägemine, kui seevastu suurepärane haistmine ja hea kuulamine. Kõige palavama päevaaja veedab ta puude varjus või soistes paikades, et see järel süüa rohtu jahedamal ajal või koguni öösel. Kogukusest hoolimata võib ta joosta kiirusega 45 km tunnis
Nii võib ilveste arvukus samuti väheneda, koguni 10 korda, nagu selgus uuringust, mis tehti Uuralis. Euraasia ilvese põhitoit on siiski väikesed sõralised, eriti metskits, mägikits ja muskushirv. Väiksemaid saakloomi kütib ta ainult siis, kui suuremaid napib. Ilves murrab Eestis keskmiselt 5,4 metskitse kuus ja 65 kitse aastas. Seoses metskitsede arvu vähenemisega on ilvesed hakanud murdma kopraid. Toitumise osas on ilvesele suurim konkurent hunt. Hundi leviala on ilvese omast suurem ja ühtlasem. Kus elab palju hunte, seal on ilveseid vähe. Jahipidamisviis - Ilves ärkab tavaliselt üks tund enne pimedaks minemist ja läheb jahile. Kui jaht õnnestub kohe, puhkab ilves hommikuni ja läheb taas jahile või jalutuskäigule mööda oma valdusi, mõned aga heidavad magama alles tund enne päikesetõusu. Ilvesed eelistavad käia alati mööda samu radu ja jahtida kindlal alal. Kuigi ilves on hea ronija, varitseb ta saaki maapinnal
lehtlalindlased, põõsalindlased, västriklased, kangurlindlased jt) Eesti linnud Eesti linnustik on pidevas muutumises. Mitmete liikide arvukus langeb, osa liike kaob. See on seotud eelkõige sobivate pesitsus- ja toitumispaikade vähenemisega tänu inimtegevusele. Nendeks liikideks on eelkõige suured röövlinnud ja teised inimpelglikud liigid (merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, rabapistrik, must-toonekurg, põldvutt, rukkirääk, siniraag, hallõgija). Samas laiendavad paljud linnud oma leviala Eestisse ning pesitsevad siin üha arvukamalt. Sellisteks liikideks on näiteks hõbekajakas, kühmnokk-luik, hahk, kormoran, kaelus- turteltuvi, roohabekas, aed-roolind, rohe-lehelind, karmiinleevike, kukkurtihane. Inimasulate tekkimine ja kasvamine on mõjutanud paljusid linde kolima üha enam inimeste lähedusse. Seda on soodustanud ka pesitsusvõimaluste loomine (kuldnokk, valge-toonekurg) ja täiendav toitmine (rasvatihane, sinikael-part).
Tal on pikk vonklev keha ning tema karvkate suvel on ülalt poolt kastanpruun ja altpoolt kollakasvalge, kõrvade servad valged. Talvel on ta üleni või osaliselt valge(v.a must sabaots). Isane on emasest suurem. Sügisene karvavahetus algab kõhult, kust levib edasi külgedele ja seljale ning seejärel üle kogu keha, lõpuks pea. Kevadine karvavahetus algab peast, laieneb üle keha ja lõpuks kõhu. (Euroopa Imetajad, Eesti entsüklopeedia kirjastus). Leviala Selle looma leviala ulatub Püreneedest, Alpidest ja Iirimaast üle kogu Euroopa ning teda leidub ka Gröönimaal. Eestis esineb nii mandril kui ka saartel , kuid pole kuigi arvukas. Kärp eelistab metsatukki, risustunud metsaservi, põõsastikke, jõelamme, põlde jms. (Loomade elu 7. köide Imetajad ) Toitumine Ta püüab kõikvõimalikke närilisi kuni mügride ja hamstriteni. Sageli rüüstab linnupesi, sööb ka konni, kalu, näljaga ka kadakamarju
Suvel sööb raipeid – mida rohkem haiseb, seda parem on. Kui ta murrab ühe looma, siis ta matab selle sambla alla ning kui maetud loom on omandanud haisu, siis alles sööb. Suvel (hilissuvel) tulevad karud põldudele kaera ja nisu sööma. Suvekuudel sööb põdravasikaid. Kevadel ka täiskasvanud põtru. Levik Kogu Venemaa ja Siber on karudega kaetud. Skandinaaviast ja Baltikumist algab karu katkematu leviala. Euroopas on levik katkendlik. Kõige tihedam karu populatsioon on Rumeenias – erakordselt kõrge asustus. Eestis on karu levinud, aga Lätis ja Leedus karu pole. Karu arvukus ja küttimine 150-200 aasta jooksul on karu rohkem kui teda eelneval ajal on üldse olnud. Ulukite loendusmeetodid Totaalküttimine – kütitakse kõik ära ja loendatakse üle Küsitlused, ankeedid – eriti haruldaste loomade kohta
Ulukid Soo/Raba loomad Taimed EESTI ULUKID · välimuselt võib kergesti pidada suureks koeraks HUNT · lihaseline keha, jõulised jalgad, võimsad lõuad Canis lupus L. · sarnaneb idaeuroopa lambakoeraga · kiskja · hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem · tark, julge, vastupidav, kiire, tugev · hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel · tüvepikkus 100...160 cm. Saba pikkus 35...50 cm. Turja kõrgus 80...85 cm (harva üle 100 cm). · 32...50 kg (Eestis kütitud huntide maksimumkaaluks on olnud 62 kg) · 1997. aasta loendusandmete põhjal on Eestis hunte 150 ja 200 isendi vahel. KARU Ursus arctos L. · suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni ka
Populatsiooniks nimetatakse ühe liigi isendite rühma, mis asustab mingis ajaühikus mingit kindlat territooriumi. Populatsioon on omavahel ristuda võivate isendite kogum, kusjuures isendite ristumine teiste analoogiliste kogumite esindajatega on mingil põhjusel takistatud. Populatsiooni sekundaarne tunnus on struktuur, s.o. koosseis, mis on populatsiooni püsivuse eelduseks. Pmst võib eristada väga erinevaid struktuure, sest populatsiooni moodustavaid isendeid võib eristada väga paljude tunnuste soo, vanuse, tervisliku seisundi jms järgi. Sooline ja vanuseline struktuur (nt kui küttimisega vähendada mingit populatsiooni 4x,eemaldades kõiki vanuserühmi ja mõlemat sugu propotsionaalselt, taastub esialgne arvukus kiiremini, võrreldes olukorraga, kui vähendatakse loomade arvu 2x, kuid kütitakse ainult emasloomi), etoloogiline struktuur (hierarhia). Populatsioonil on rida tunnuseid, mida saab mõõta: Arvukus on ulukite arv mingil suvalisel terrotiiroumil, näiteks Eesti
EUROÜLIKOOL Keskkonnakaitse teaduskond Mariliis Samberk NAHKHIIRTE ARVUKUS LAAGRI PÜSIELUPAIGAS TALVITUSPERIOODIDEL 2007/2008 JA 2008/2009 Bakalaureusetöö Juhendaja: Triinu Tõrv, MSc Tallinn 2009 2 SISUKORD Resümee......................................................................................................................... 5 Summary........................................................................................................................ 7 Lühendite loetelu........................................................................................................9 Jooniste loetelu.................................
Jääkarud söövad - nagu ka nende sugulased - taimetoitu, näiteks marju, seeni, samblikke, rohtu, oblikaid jms. Sinivaal Sinivaal (Balaenoptera musculus) on vaguvaallaste sugukonda sinivaala perekonda kuuluv vaal, suurim kiusvaalaline ja suurim kunagi Maal elanud imetaja.Mõnede väidete kohaselt on sinivaal suurim kunagi maakeral elanud loom. Sinivaal on kuni 33 meetrit pikk ja kaalub kuni 150 tonni. Isasloom on emasest tavaliselt väiksem. Suurim isend mõõdeti 1909, pikkuseks saadi 33,6 meetrit.Tema ladinakeelne nimi musculus tähendab 'lihaseline', kuid juhtumisi ka 'hiireke'.Sinivaala selg on tumehall sinaka varjundiga, küljed ja kõht helesinised. Heledad laigud vaala kehal on nahaparasiitide kahjustused.Sinivaal elab kõikides maailmamere avaosades, välja arvatud rannikumeres ja troopilistes vetes.Sinivaal toitub antarktilistes vetes hiilgevähilistest (krillist), arktilistes vetes väiksematest koorikloomadest. Ta sööb ka aerjalalisi ja muud zooplanktonit
Tallinna Ülikool Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut Loodusteaduste osakond Carmen Variksaar HUNT Referaat: Üldökoloogia õppegrupp: LB-1 Professor: Margus Pensa Tallinn 2009 1 Üldiseloomustus Hunt kuulub riiki Loomad (Animalia), hõimkonda Keelikloomad (Chordata), klassi Imetajad (Mammalia), seltsi Kiskjalised (Carnivora), sugukonda Koerlased (Canidae), perekonda Koer (Canis). Kokku kuulub perekonda Canis 7-10 liiki, näiteks: hüäänkoer (Lycaon pictus ), kodukoer (Canis familiaris), rebane (Vulpes vulpes), ja hunt (Canis lupus). Hall hunt (Canis lupus L.) rahvasuus tuntud ka kui susi, võsavillem, kriimsilm, hallivatimees jne, on läbi aegade olnud üks kardetavamaid metsloomi. Kuigi sageli peetakse teda hirmuäratavaks kiskjaks, siis oma vitamiinivaja
esilekerkivate silmapealsete harjadega. Hambad on suu eesosas peenikesed ja teravad, tagaosas aga suured, purihammaste sarnased mistõttu on neid haisid kutsutud ka erihambulisteks. Sellesse seltsi kuulub üks sugukond ühe perekonnaga, kus on 7...10 liiki. Perekonna härghai (Heterodontus) esindajad elavad peamiselt mõõdukalt soojades ja lähistroopilistes India ja Vaikse ookeani vetes. Perekonna esindajad on suhteliselt väikesed jaapani härghai kasvab 1,5 meetri pikkuseks. Nende toiduks on tugeva kesta või kojaga põhjaselgrootud (krabid, merisiilikud, limused), keda nad tugevate lõugadega purustavad. Härghailased munevad põhjale koonilisi mune. Need on kaetud sarvkestaga, mille pinnal on teritunud tipuga sarvilised jätked. Härghaid on täiesti söödavad, kuid neid püütakse vähe, sest neid ei leidu kuskil suurel hulgal. Hulklõpushailised (Hexanchiformes)
Eestisse sissetoodud. Kõrgus 20-30m. Külma ja varjukindel. Talub ka kuiva ja õhusaastet. Eelistab valgust, ei talu seisvat vett ja soostunud kasvukohti. Okkad neljakandilised, teravad, hallikad. Pungad suured. Käbid 5-10cm, rippuvad. Puit kerge, pehme, vaigukäikudega. Kasutatakse jõulupuuna ning mäenõlvade kaitseks. Rohkelt kasutatakse haljastuses, sest on dekoratiivne, pole eriti nõudlik pinnase suhtes ning talub hästi tahma ja heitgaase. Serbia kuusk: Picea omorika Leviala väga väike, Balkani poolsaarel. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 30-35m. Pinnase suhtes vähenõudlik. Talub õhusaastet. Ei talu põuda. Okkad lamedad, paksud, tumerohelised. Pungad punkaspruunid, vaiguta. Käbid pruunid 4-6cm. Puit pehme, vaigukäikudega. Kasutatakse teravatipulise võra tõttu palju haljastuses, vähem jõulupuudeks, paberi ja puidu tootmiseks. Eristamise tunnused: kõrgus, okkad, pungad, käbid, võra kuju. 8. Harilik ebatsuuga ja kanada tsuuga
TALLINNA ÜLIKOOL Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut Loodusteaduste osakond Anne-Stiina Kaldoja SAARMAS (Lutra lutra) EESTI MAGEVEEKOGUDE ASUKAS Referaat Tallinn 2011 SISUKORD SISSEJUHATUS...................................................................................................................3 1. SAARMA KIRJELDUS...................................................................................................4 1.1. Taksonoomia..............................................................................................................4 1.2. Välimus......................................................................................................................4 1.3. Iseloomustus..............................................................................................................5 2. LEVIK JA ARVUKUS............
Eesti Maaülikool Puittaimede hooldusjuhend Põllumajandus- ja keskkonnainstituut KJ-1 Koostaja: Andi Järvsoo Juhendaja: Ele Vool Tartu 2016 Sisukord Hooldusjuhend taimeliikide/perekondade kaupa.................................................................................6 1. Amelanchier - perekond Toompihlakas............................................................................................6 1.1.Hooldus.......................................................................................................................................6 1.2.Paljundamine..............................................................................................................................7 2. Elaeagnus commutata - Läikiv hõbepuu...............................................................
Troopilistel aladel pole sigimine sessoonselt piiratud, muudel aladel on hooaeg kaks korda aastas: mais ja augustis. Tiinus kestab emastel kuni 75 päeva, mille järel sünnib ühte pesakonda 1-4 järglast. Esimesed neli nädalat pojad urust ei lahku. Poegi hakatakse emast võõrutama teisel elukuul, mil ema hakkab õpetama jahipidamist. Täieliku iseseisvuse saavutavad järglased umbes 10 kuuselt. Sigimisvõimelisteks muutuvad loomad 2 kuni 3 aastaselt. Jaguarundi leviala hõlmab suuremat osa Lõuna-Ameerikat ja ulatub ka Põhja-Ameerika lõunarannikule, kus teda ohustavad metsarraie ja loodusliku elupaiga hääbumine. Otselot (Felis pardalis) Otselot on suurimaid Lõuna-Ameerika kaslasi. Teda nimetatakse veel värvitud leopradiks ja tigrilloks. Praeguseks tuntakse 11 alamliiki. Keskmiselt elavad ostelotid 18 aastat. Otseloti üldpikkus on 135-150 cm, sellest saba 30-40 cm. Ta tugev ja sihvakas, massiivse peaga loom
erakordselt liigirohke. Loomade vahel valitseb väga tugev konkurents, et ellu jääda ja selleks piisaval hulgal toitu leida. Palju on erinevaid liiki imetajaid, linde, roomajaid, putukaid, kalu. Loomad ja linnud on lärmakad ja värvikirevad. Anakonda maailma suurima madu Taapir väikese liikuva londiga kabjaline Kapibaara maailma suurim näriline Tõmmukaiman elab Amazonase alamjooksul, kasvab 4,5 m pikkuseks Gorilla suurim inimahv Aara suur papagoi INIMTEGEVUS Ekvatoriaalne kliima ei ole inimesele tervislik. Sellepärast see ongi suhteliselt hõredalt asustatud. Vihmametsade põliselanikud on tõrjutud enamjaolt mandrite ja saarte siseosadesse. Nad rändavad ringi, kütivad toidu hankimiseks, kalastavd, korjavad metsa ande. Külad asuvad kundlasti veekoguse ääres. Seal, kus maa on harimiskõlblik, tegeletakse maaviljelusega. Kasvatatakse tera- ja juurvilja.
läheduses, kus on puhas läbipaistev vesi ja vaikne vool. Jäälind toitub peamiselt kaladest, kelle pikkus ei ületa 6 cm, ei põlga ära ka putukaid ja teisi veeloomi. Toitu varitsedes istub liikumatult veeäärsetel okstel, risul või kividel. Toitu märganud, sukeldub ta selle järele vette. [1] Pesa teeb jäälind urgu, mille kraabivad nokaga nii isas- kui emaslind koos. Lahtikaabitud pinnas heidetakse jalgadega eemale. Uuristatud käigu pikkuseks on 0,3...1 meeter ja selle uuristamiseks kulub aega sõltuvalt pinnasest 7...12 päeva. Uru lõpus olevasse pessa munetakse 6...7 muna. Neid hautakse kordamööda ja 21 päeva möödudes kooruvad pojad. Poegi toidab ainult emalind. Poegadega epsaurud on väga räpased, kihavad kärbestest ja lõhnavad ebameeldivalt. Soodsatel aastatel kasvatavad vanalinnud üles 2...3 pesakonda. Olles küllalt haruldane, on jäälind looduskaitse all. [1] TÄIENDAV INFO Liiginimi eesti Jäälind
rähnide tühjadele õõnsustele ka vareste või harakate mahajäätud pesad. Harilik orav vahetab karva kaks korda aastas. Suvekarvastik on tal lüheldane, õrn ning roostepruuni värvusega. Augusti ja novembrikuu vahelisel perioodil asendub suvekarvastik järk-järgult tihedama ja tumedama talvekarvastikuga. Sel ajal pikenevad oravatel ka kõrvatutikesed. 44 Karvastiku värvuse muutus on märgatavam orava leviala põhjapoolsetel aladel. Oravad on suurepäraselt kohastunud eluks puude otsas, nende võimsad tagajalad on varustatud teravate küünistega, mis aitavad neil okstel püsida. Kunagi oli harilik orav püügiloom - tema talvekasukas oli kõrges hinnas. Orav toitub põhiliselt taimsest toidust, kuigi mõningate arvamuste kohaselt on ta linnupesade rüüstaja. Neil süüdistustel on veidi ka tõepõhja all. Orava karvastiku värvus varieerub ka Eesti ulatuses: Saaremaal on see valdavalt
Loomad ei fotosünteesi, liikumisvõime, meeleelundid, raku väliskiht õhuke, rakukest puudub, vakuoolid väikesed ja ajutised, taimedel 1 suur ja püsiv, taimerakkudes plastiidid Zooloogia - sõnasõnalises tõlkes kreeka keelest loomateadust (zoon loom, logos õpetus). ZOOLOOGIA teadus loomadest Morfoloogia teadus loomade ehituse muutumistest Embrüoloogia loomade individuaalsest arenemisest Füsioloogia organismis toimuvatest protsessidest Ökoloogia organismide, nende populatsioonide ning koosluste ja keskkonnatingimuste vastastikustest suhetest Zoogeograafia loomade geograafilisest levikust Paleozooloogia väljasurnud loomadest Geneetika pärilikkuse seaduspärasustest loomadel Süstemaatika loomade mitmekesisusest ja klassifikatsioonist Protozooloogia ainuraksetest loomadest Malakoloogia limustest Helmintoloogia parasiitsetest ussidest Entomoloogia putukatest Ihtüoloogia kaladest Herpetoloogia kahepaiksetest ja roomajaist Ornitolo
Mis on mäestik? Mäestik koosneb paljudest mäeahelikest, nendevahelisest orgudest ja nõgudest. Mäeahelik moodustub kahest või enamast üksteisega liitunud mägede reast. Mäetipud asuvad üksteisest eemal. Kõige pikemaid ja kõrgemaid mäestikke, nagu Andid, Kaljumäestik ja Himaalaja, nimetatakse mõnikord mäestikusüsteemiks. Mäestike teke Maakera pindmist, kivimitest kihti nimetatakse maakooreks. Maakoor on pragunenud hiiglasuurteks osadeks ehk laamadeks. Laamad hõõrduvad üksteise vastu, põhjustades seetõttu maavärinaid. Laamade servad kummuvad ja pragunevad. Kuigi laamad liiguvad aastas ainult mõne sendimeetri, kasvab miljonide aastate jooksul surve kivimitele sedavõrd suureks, et need kuhjavad kõrgeteks mäestikeks. Everest Kaua peeti kõrgemaiks mäeks Lõuna-Ameerikas Andides asuvat kustunud vulkaani Chimborazot (6310 m). Aastal 1818 selgus, et Himaalajas kerkib Dhaulagriri mägi 8585 meetrit üle merepinna,1848.aastal av
1.4 PUUMA Puuma sarnaneb oma välimuselt veidi lõviga. Ta on punakas-kollakaspruun või hall. On ka päris musti või valgeid puumasid. Valged puumad on kõige haruldasemad. Tüvepikkus kuni 197 cm, saba kuni 82 cm, mass kuni 105 kg. Tema kuulumisele väikeste kaslaste hulka viitab kehaehitus. Puuma on enam-vähem leopardi pikkune ja suurune. Ta elutseb ainult Ameerikas. Alustades Kanadast Lõuna-Ameerikani. Tal on suur leviala. Põhja-Ameerikas kutsutakse teda mägilõviks. Talle meeldivad soostunud dzunglid, troopilised metsad või isegi lagendikud. Ta on osav loom: ta ronib ja isegi ujub. Tema toiduks on kõik imetajad kellest jõud üle käib. Poegi on tal 3-5. Kuigi pojad kasvavad kiiresti saavad nad eluküpseks alles kolmandal eluaastal. Puumad oskavad nurru lüüa nagu kodukassidki. 1.5 SERVAL See liik on kõrgejalgne ning sale. Tüvepikkus on umbes 100 cm, sabapikkus 30-40 cm.
KERGU PÕHIKOOL-LASTEAED 8. KLASS HENDRIK VARBLANE HÜLGED UURIMUSTÖÖ JUHENDAJA: LAINE KÄGU KERGU 2008 Sisukord Sisukord...............................................................................................................................................2 Sissejuhatus......................................................................................................................................... 3 Hüljeste elupaigad...............................................................................................................................4 Levila ja alamliigid..............................................................................................................................4 Alamliigid............................................................................................................................................4 Hülge liigikirjeldus..................................................................
kahjustamata. Kuivamaaloomi on igapos vähe, see-eest aga palju kaimane, kilpkonnasid, krokodille, väga mitmesuguseid konni jt. loomi, kes elavad nii maal kui vees. Puudel elab tohutult sipelgaid ja muid mürgiseid putukaid. Amazonas ja tema lisajõed on erakordselt kalarikkad. Siinsetes vetes elavad ohtlikud kalad piraajad, kes parves võivad kallale tungida isegi suurtele loomadele. Jõgede ääres peavad jahti vee äärde jooma tulnud loomadele anakondad. Anakondad võivad kasvada ligi 10 m pikkuseks, oma saagi surmavad nad kägistades. [34] "Tavaline" vihmamets kasvab vaid jõgedevahelistel kõrgematel aladel. Amazonase vihmametsades kasvab mitmesuguseid palme, metsik kautsukipuu hevea, metsik kakaopuu jpt. Loomad elavad peamiselt puude otsas, eriti palju on mitmesuguseid ahve, laisikud, sipelgaid, papagoisid jt. Sellele mandrile on iseloomulikud taapirid, kiskjatest on tuntum jaaguar. Viimase kolmekümne aasta jooksul on Brasiilia valitsus püüdnud Amazonase jõgikonda
Eesti Maaülikool Põllumajandus- ja keskkonnainstituut Kati Markus Puittaimede hooldusjuhend Hooldusjuhend aines ’ilutaimede kasutamine’ Tartu 2016 SISUKORD LÄIKIV HÕBEPUU (Elaeagnus commutata)............................................................................ 7 Iseloomustus............................................................................................................................7 Hooldus................................................................................................................................... 7 KUSLAPUU (Lonicera)............................................................................................................. 8 Iseloomustus............................................................................................................................8 Sinine e. söödav kuslapuu.........................................................................
ronides. Nende toiduks on puuõõntes pesitsevad linnud ning okstel tukkuvad väikeloomad. Arvukalt on ka sisalikke ning krokodille. Madu puuoksal puhkamas Kagu-Aasia vihmametsades elav võrkpüüton on maailma suurimaid madusid, kes kasvab kuni 10 meetri pikkuseks ja võib kaaluda 100 kg. Võrkpüüton Mis on vihmametsade madude peamiseks toiduks? ................................................................................. .................................................................................
kasvavad oksad. Ploomipuu kasvatab tavaliselt kaks paralleelset kasvu, kehvem neist tuleks välja lõigata (Pihtjõe 2011). Järelejäänud võrseid võiks harunemise ergutamiseks pintseerida. Pintseerimine tähendab jõudsalt kasvava rohtse võrse ladvaosa äranäpistamist, mille tulemusena võrse hakkab pikkusesse kasvamise asemel harunema. Noori võrseid pintseeritakse suve algul juunikuus, kui need on kasvanud umbes 25 30 cm pikkuseks. Liiga lühikesi võrseid ei pintseerita (Krista puukool 2010). 2.6. Sorbus aucuparia Harilik pihlakas 2.6.1. Kirjeldus Roosiõieliste (Rosaceae) sugukonnas olev Harilik pihlakas (S. aucuparia) kuulub (Sorbus) Pihlakaliste perekonda olles üks 85-st sinna kuuluvast heitlehelisest puu ja põõsa liigist. Harilik pihlakas on laialt levinud põhjapoolkeral Väike-Aasias, Euroopas, ka Eestis. Pihlakas on vähenõudlik ja kohanemisvõimeline puu, mis kasvab
Ühte kudemispaika kogunevad loomad kogu ümbruskonnast - ligikaudu 1 km raadiusega territooriumilt (kudemisseltsingud võivad koosneda isegi kuni 700 isendist). Koevad madalas, 11...12 cm sügavuses vees 670...4000 muna, mille läbimõõt on 2...3 mm. Kudu on 15...30 cm läbimõõduga klompides, mis võivad moodustada paari ruutmeetri suuruseid kuduvälju. · Areng Embrüonaalne areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 5...16 päeva. Kullesed võivad kasvada kuni 45 mm pikkuseks. Moone toimub 65...75 päeva peale kudemist ning noored konnad on maismaale väljudes 8...17 mm pikkused, septembriks-oktoobriks kasvavad nad juba 26...33 mm pikkuseks. Arengu kestus kudust noore konnani võib varieeruda 70...150 päevani. Rohukonn saab suguküpseks teisel eluaastal. Looduses on keskmine eluiga 4...5 aastat, vangistuses on see ulatunud 18 aastani. Rohukonn Rana temporaria L. . · Koht ökosüsteemis
Seejärel org aheneb kõrgete kaljuste kallaste vahel kuni Malebo tiigini. Malebo tiigit väljunult voolab Kongo alla Livingstone'i koskedest kuni Matadini. Matadis jõuab Kongo rannikumadalikule ja voolab rahulikult kuni suubub Atlandi ookeani. Benue - Algab Adamaoua mägismaalt. Ülemjooksul voolab mägijõena põhja. Seejärel laskub laia orgu, kus voolab rahulikult läände. Suubub vasakult Nigerisse. Pikkus 1400 km. Suurim lisajõgi on Kébi. Niger - Lääne-Aafrika suurim jõgi. Jõe pikkus on 4138 km. See voolab läbi Guinea, Mali, Nigeri, Benini ja Nigeeria. Suubub Guinea lahte moodustades delta. Jõe järgi on saanud nime sellised riigid nagu Niger ja Nigeeria. Jõe ääres asuvad Bamako, Tombouctou, Niamey, Lokoja ja Onitsha linn. Suurim lisajõgi on Benue. Oranje (afrikaani, inglise Orange, sotho Senqu, koosa iGqili) on jõgi Aafrika lõunaosas. Algab Draakonimägedest
teravad hambad, millega nad jahivad peamiselt kalu ja kalmaare. Üldjuhul teevad nad saagi asupaiga kindlaks saates välja teatud helisignaale ja nende peegeldusi kinni püüdes (kajalokatsiooni abil). Enamikel liikidel asub lõualuude kohal rasvapadi, mis tegutseb nagu akustiline reflektor. Hammasvaalaliste pealael on ainult üks hingats. Hammasvaalalisi on 66 erinevat liiki. Mõõtmed: Mõned vaalaliigid, just eriti kiusvaalalised, kasvavad tohutu suureks. Sinivaal võib kasvada 30 m pikkuseks ning on kõige suurem loom, kes kunagi maal elanud. Näiteks sinivaala keelele mahuks seisma täiskasvanud elevant. Vaalad saavutavad nii hiiglaslikke mõõtmeid põhiliselt sellepärast, et vesi aitab nende keharaskust kanda. Kuivale maale sattunud vaal hukkuks omaenda keharaskuse tõttu, siseelundid lihtsalt litsutaks puruks. 3 Sukeldumine ja hingamine pinnal:
Kärnkonnad koevad aprilli lõpus või mai esimesel poolel, valides omale veekogus sügama (25...40 cm), kõrkjate vahel asuva paiga ning kasutades aastast aastasse samu veekogusid. Jõudnud kudemispaika, krooksub isasloom seal käuksuva häälega, meelitades niimoodi emaseid. Hariliku kärnkonna kudu on kuni 5 m pikkune nöör, milles on 1000...7000 marjatera. Koorunud kullesed on 1...1,3 cm pikad ning moone toimub 2...3 kuu pärast, selleks ajaks on kullesed kasvanud umbes 2 cm pikkuseks. Talve veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust aprilli alguseni pinnasesse kaevunud. Toidujahile siirduvad kärnkonnad videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Nagu teised konnad, tarvitavad nad toiduks valdavalt selgroogseid - enamasti putukaid (mardikaid ja kahetiivalisi) ning limuseid. Harilik kärnkonn saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning vangistuses on ta eluiga ulatunud 36 aastani. Kärnkonn on looduskaitse all.
Eesti hülged Hüdrobioloogia Referaat Juhendaja/õppejõud: Henn Kukk Üliõpilane Sirli Tooming 0924354 Üliõpilase meiliaadress [email protected] Õppekava nimetus Bioloogia Sisukor 1.Eesti hülged...................................................................................................................................7 1.1.Viigerhülge üldiseloomustus....................................................
PRUUNKARU Liiginimi eesti Pruunkaru keeles Liiginimi ladina Ursus arctos L. keeles Rahvapäraseid Mesikäpp nimesid Kehamõõtmed Tüvepikkus 160...250 cm Kehamass 150...250 kg Levik Eestis ja Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. maailmas Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. Arvukus Eestis Üle 500 isendi. Elupaik ja -viis Elupaigana eelistab rabadega metsamassiive, milles leidub tuulemurdu. Karud on aktiivsed videvikus ja pimedas, harva päevavalgel. Nad on üksikeluviisiga. Talve veedavad nad taliuinakus, mis kestab novembrist
10. MERIVARBLANE küürakas-jässaka kujuga hallikalt värvunud kala. 11. MERINÕEL ja madunõel väga omapärase välimuse ja eluviisiga kalad. 12. VÕIKALA - lamenenud kehakuju. Kõrgus kaks korda suurem kui laius. 13. LIIPERKALA 14. RAUDKIISK erineb ogalikust sihvakama keha poolest. 15. TUULEHAUG luud keetmisel roheliseks. 16. NELJAPOISENE MERILUTS 17. ISLANDI LIMUSK 18. MAKRELL 19. MERIKUKK 20. KIVINOLGUS MAGEVEE KALAD 1. KOHA võib kasvada 1 m pikkuseks 2. AHVEN tavaline. Marjaterad paiknevad lintidena. 3. KIISK 4. SÄRG 5. LATIKAS 6. NURG 7. HAUG 8. VIIDIKAS 9. SÄINAS SIIRDE- JA POOLSIIRDEKALAD 1. ANGERJAS on Läänemere ja üldse kogu maailma kõige omapärasema eluviisiga siirdekala. Angerja elu magevees algab 6-8 cm pikkuste läbipaistvate nn klaasangerjate siirdumisega merest jõgedesse. Klaasangerjad tungivad vastu voolu piki jõgesid üles
annaabi.ee 
