Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Muru hooldamine". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
niitmine, väetamine, naatrium, fosfor, kaalium, umbrohutõrje, rullimine, murul, kastmine, aegadelbetoonitükke, mis hiljem takistavad muru normaalset veega varustamist. Enne külvi siirdmuru paigaldamist tuleb muld tihedaks rullida. Muld peab olema nii tihe, et jalg ei vajuks üle 1 cm pinnasesse.Väga esinduslike rajatiste juures ja juhul, kui muljetavaldavat haljastust on vaja kiiresti valmis saada, on soovitav muru rajada varem valmiskasvatatud murukamarast, nn rumurust või muruvaibast-siirdmurust. Niitmine Ilumurude korrashoiu peamised hooldusvõtted on niitmine, väetamine ja vanade murukamarate korral veel püstlõikus ning õhustamine. Niitmisel annab parema tulemuse trummelniiduk (joonis 1.) , mis jätab ühetasase niidetud pinna ega rebi niitmsel taimilehti. Rootorniiduki kasutamisel on muru värvus pärast niitmist rebitud leheotste tõttu mitu päeva valkjas ja muru ei ole ilus. Muru püsimisel on parim, kui niitmisel ei eemaldata rohkem kui 1/3 taimede kõrgust. Sel juhul, tuleb muru niita siis, kui enamik taimi on 4,5-6 cm kõrgused. Niidetud rohu võib
sageli kuiv on aeglasem. Põua ajal niitmiskõrgust tõstetakse ja niidetakse harvemini. Kui muru on jõudnud enne niitmist liiga pikaks kasvada, siis tuleb rohi pärast niitmist kokku riisuda. See on hea kompostmaterjal. Või otse vastupidi jätta koristamata. Niitmisjäätmetest satuvad toitained lagunemise tulemisena taas mulda. Sellisel juhul piisab ühekordsest väetamisest muruväetisega, millel on pikaajaline toime. Kauni rohelise muru üks saladusi on tasakaalustatud väetamine. Lämmastikule, fosforile ja kaaliumile lisaks vajab muru piisavas koguses väävlit, magneesium, rauda ja boori. Osa lämmastikust on väetises aeglaselt lahustuva ühendina, mis laguneb mulla mikroorganismide toimel, tagades lämmastiku järk- järgulise ja keskkonnasõbraliku lahustumisprotsessi. Seetõttu piisab kevadel antud toitainetest kogu suveks. Muru väetatakse alles siis, kui murupind on muutunud roheliseks. Muru samblavabaks Samblast lahtisaamine on paljudele aiapidajatele iga
Enne muru istutamist rullitakse krunt läbi, et maaala oleks sirge. Parim aeg muru rajamiseks on mai ja juuni algus. Kui muru külvatakse sügisel siis peab arvestama sellega , et muru jõuaks tärgata enne öökülmi. Seemnete kogust võib arvesta 2-3 kg 100m2 kohta. Pärast külvi kaetakse seemned kergelt rehitsedes mullaga ja rullitakse kinni. Kasutatud muru seeme Muruseeme iSeed 750 g, BalticAgro 750g piisab 30 m2-le. Muru hooldamine Tähtsamad hooldustööd on niitmine, väetamine, kastmine, umbrohu- ja haiguste tõrje ning vajadusel muru remontimine. Kevadel ja sügisel on soovitatav murupind üle rehitseda, eemaldades nii varisenud lehed ja surnud taimeosad. Samal ajal toimub murupinna õhustamine, mille käigus murutaimede juured saavad õhku ja nad hakkavad paremini kasvama. Muru vajab niitmist 2 korda kuus. Muru vajab süstemaatilist väetamist nagu kõik taimed - väetamine paneb selle kiiremini kasvama. Sellega muutub muru tihedamaks ja vastupidavamaks umbrohtumisele
oluliseks tuleb pidada mügarbaktereid. Muld on taimedele kinnitumise keskkonnaks. Muldadele avaldab suurt mõju inimtegevus. Muld on põllumajanduses põhilisi ja asendamatuid tootmisvahendeid. Mulla kui tootmisvahendi väärtus oleneb tema viljakusest, see ei ole püsiv väärtus, see muutub pidevalt. Mulla viljakus võib muutuda arenemise kui ka inimtegevuse tagajärjel. Põhiliseks inimtegevuseks loetakse maaharimist ja väetamist. Kui maaharimine ei ole korralik ja väetamine puudub, toimub põllukultuuride kasvatamisel järjekordne mullaviljakuse langus. Muld erineb teistest tootmisvahenditest sellepoolest, et tootmisprotsessis hea peremehelikul kasutamisel ta ei kulu ega vanane, vaid muutub järk järgult paremaks. Mulla happesus Mulla happesus on vesiniku asumine mulla neelavasse kompleksi võib toimuda mitmesugustel põhjustel. Kohtades kus sademete hulk ületab aurumise, toimub mulla pindmistest kihtidest seal leiduva
Sõrmega saab ära lükata pealt. Fungitsiidid 2. Laiksused kõrrelistel taimedel. Erineva värvusega laigud. Rooste võib ka roosil olla. Kõrreliste pruunlaiksus, võrklaiksus, silmlaiksus, äärislaiksus. Laigud kõrre või lehtede peal. Fungitsiididega pritsida. Ei saa sõrmega ära lükata 3. Lumiseen seenhaigus. Murudel, heintaimi, taliviljasid. Eriti kui murud on hästi väetatud ja seisavad pikalt lume all. Lumi sulab ära aga valged võrgendid on murul peal. Saab ära võtta muru nagu juukseid. Lumiseenest ei parane, see on hävimine. Ära saab hoida, seemne puhtimise teel. HIljem, ei ole midagi teha 4. Jahukaste (lk43) lehe peal valkjas kirme. Ennetavad abinõud, muru külvata juurde. Kõreliste jahukaste rapsil, roosidel, dekoratiivtaimedel. Kindlaid sorte kasvatada. Puutuhka peale raputada. Seebivesi. Aegsasti, kui esimesed ilmingud on näha siis kiirelt tegusteda. Kui ilmad on soodsad
liivsavi mullad. Sellistes muldades on piisavalt suuri poore, et mullaelustikule vajalik õhk saaks liikuda ja piisavalt peenikesi poore, mis vett kinni hoiavad Keskkonna reaktsioon Neutraalne,nõrgalt happeline enamikele sobilikum. Kultuuride kasvule ja arengule on keskkonna reaktsioon määrava tähtsusega seemnete idanemisfaasis. 4. Toiteelemendid taimede arengu ja kasvutegurina -Põhitoitaineid ehk makroelemendid, milleks on lämmastik, fosfor, kaalium, kaltsium, magneesium, naatrium ja väävel. --vajalik kogus üle 10 g/100 m² -Mikroelemente , milleks on boor, vask, mangaan, molübdeen, raud ja tsink. --vajalik kogus alla 10 g/100 m² Seemne idanemine- kaalium,fosfor Lehe,varre kasv- lämmastik Juure kasv- kaltsium Ainevahetus- magnesium,vask Õitsemine- fosfor,väävel,boor,kaalium 5. Taime kasvutegurite toimimise objektiivsed seaduspärasused Taime kasvutegurite toimimise objektiivsed seaduspärasused 1
sügavus 1-3cm Seller (pildl juurseller; varsseller) Külmakindel Muld peab olema viljakas Kui ei ole kasvuhoonet, on Reavahede kobestamine Koristatakse enne püsivate 2-aastane Juurdunud taimed taluvad Raskem huumuse- ja mõtekas istikud osta Umbrohutõrje öökülmade saabumist Juurseller on ümarik, öökülma (täiskasvanud taim toiteaine rikkamatel Istutatakse mai keskpaigast Pealtvõetamine Märku annab lehtede alumine osa neljakandiline. kuni -10°C) parasniiskel mullal kuni juuni esimeste Ülemiste külgjuurte kolletumine ja maha
Kasvukoha valik Kasvatamise koht külvikorras Seene ettevalmistamine Mulla harimine Külvitöö Kasvuaegne hooldus Korstustöö Külvi eelne väetus Umbrohu tõrje Külvide hooldamine Mulla harimine Sügisene mullaharimine- sõltub kultuurist mida kasvatati, oleneb põllu umbrohtumisest, mulla lõimisest, mulla vailjakusest, kõrre koorimine ja sügiskünd, väetus (fosfor, kaalium, sõnnik, läga, teravilljade künnisügavus 20 cm, rühvelkultuurid 25-30 cm, Külvieelne harimine- kevadine, loob hea keskonna, vastab kultuurinõuetele, tähtis et viidaks läbi varakult, varakult- oder, kaer, suvinisu, Hiljem. Lina, põlduba kartul. Hiljem- mais ja tatar. Külvijärgne hooldamine- sõltub kasvatavast kultuurist, taliviljadega on hooldus suunatud et tõsta orase talvekindlust, vesi tuleb ärajuhtida (vältimaks kahjustusi).
lõpuks ei kasta üldse. Sel ajal lehed kolletuvad ja toitained liiguvad sibulasse. Pärast lehtede täielikku kuivamist, tavaliselt oktoobris, need eemaldatakse ja sibul tõstetakse toatemperatuuril (15–20°C) ja pimedasse kohta. Puhkeperiood lõppeb tavaliselt jaanuaris. Hooldus Kastmine: korrapäraselt peale õiepunga ilmumist ja ümberistutamist. Kasuta toasooja vett, ühtlasi jälgi, et vesi ei satuks sibulale. Kastmine lõpeta hilissuvel-sügisel. Väetamine: kasvuperioodil 2 korda kuus vähese lämmastikusisaldusega väetisega. Ümberistutus: kord aastas peale puhkeperioodi kui õiepung on 4–5 cm pikk. Istutamise ajal eemalda lahtised kuivanud sibulasoomused ja täielikult kuivanud või pruuniks tõmbunud juured. Vana suure sibula küljest võib eemadalda ka väiksemad külgsibulad, need lähevad 2–3 aasta pärast õitsema. Meelsamini kasvavad nad väikses potis, sibul poolenisti mullast väljas.
Eriti vajalik on lämmastikuga varustatus aktiivsel kasvuperioodil aprillist juunini. Kui lämmastikku on mullas vähe, pidurdub taime kasv ja lehed muutuvad matiks. Lämmastikku võib kasutada vaid juuni lõpuni, sest ülemäärane lämmastiku andmine pidurdab võrsete puitumist ja õiepungade moodustumist. Lämmastiku üleküllus soodustab sirelite haigestumist, suurendab külmakahjustuste tõenäosust ning võib vähendada õitsemist. Õitsemist soodustab aga fosfor, mida peaks andma suve lõpus. Fosforipuudus väljendub nõrgas juurestiku ja võrsete kasvus. Kaalium parandab sireli põua- ja külmakindlust. Kaaliumipuuduse korral muutuvad lehed servadest heledamaks ja hakkavad koltuma. Kaltsiumipuudus, aga ka üleküllus, põhjustab sirelitel klorofüllivaegust. Sobiva mikroelementide koguse tagamiseks mullas piisab sõnnikuga väetamisest. Sõnnikuga või muul viisil multsmine aitab vältida umbrohtude kasvu
Taimede normaalseks kasvuks ja arenguks on vajalik ka sobiv keskkonna reaktsioon. See on kultuuride lõikes küllaltki erinev, kuid valdavale enamikule kultuuridest on soodne neutraalne või nõrgalt happeline reaktsioon. Kultuuride kasvule ja arengule on keskkonna reaktsioon määrava tähtsusega seemnete idanemisfaasis. 4. Toiteelemendid taimede arengu ja kasvutegurina Taimed kasutavad palju põhitoitaineid ehk makroelemente (vajalik kogus üle 10 g/100 m²), milleks on lämmastik, fosfor, kaalium, kaltsium, magneesium, naatrium ja väävel. Taimed vajavad väiksemas koguses mikroelemente (vajalik kogus alla 10 g/100 m²), milleks on boor, vask, mangaan, molübdeen, raud ja tsink. Seemnete idanemiseks on vajalik nii kaalium kui ka fosfor. Lämmastikku vajatakse eelkõige lehtede ja varte arenguks, eriti kasvuperioodi algul. Juurte kasvuks on olulisim kaltsium. Raud ja mangaan osalevad klorofülli moodustumisel. Magneesium ja vask on tähtsad toitained assimilatsiooni- ehk
Ta võib rahuga olla päikesepaistelisel aknalaual , vaid kesksuvise kõige kuumema leitsaku ajal vajab ta kerget varjutamist . Allamanda vajab kasvuks aasta ringi vähemalt 18 soojakraadist temperatuuri . Peale juurte vajavad niiskust ka lehed . Pehme , lubjavaba , liege vihmavesi sobib kastmiseks ja piserdamiseks kõige paremini . Kasvusubstraadiks sobib savikas muld , kuhu on segatud kõdusõnnikut ja lehemulda . Kasvuperioodil väetatatkse iga kahe nädala tagant . Puhkeperioodiks väetamine lõpetatakse . Kevadelvõib allamanda suuremasse potti istutada . Pistikutega paljundamine on lihtne . Pärit on see taim Lõuna- Ameerikast . Kasutatakse õisdekoratiivse taimena siseruumides , talveaedades või verandadel . Suveks võib viia aeda päikesepaistelisele , kaitstud kasvukohale . Kahjuriteks ja haigusteks on lehetäid , villtäid , karilased , kilptäid ja kedriklestad . [1][2][5] Aaloe ( Aloe ) Aaloedei tunta mitte ainult toa - , vaid ka ravimtaimena . Taimemahl on
Väetamise kogus sõltub niitmiste arvust. PK väetiste kasutamine Nad on ka põhiväetised, aga nende kasutamisele ei järgne järsku saagitõusu. Olenevalt mullas leiduvatest kättesaadavatest toitainetest saak võib tõusta 10-30%. Samas kui lämmastik võib tõsta 5 korda(500%) saaki. PK väetised tagavd teiste toitainete parema omastamise. Liblikõielised heintaimed vajavad rohkesti fosforit. Kõrrelised akumuleerivad saagis enam kaaliumi, fosforit kasutavad taimed vastavalt vajadusele. Kaalium võib koguneda taimerakumahla väga suurtes kogustes. Soovitavaks peetakse kaaliumisisaldust 0,9-1% kuivaines. Üle 3% kutsub esile üle 3 %. Loomad vajavad fosforit 0,3-0,5 % kuivaines. Kuna PK väetised on aeglase toimega, siis antakse nad rohumaadele sügisel või varakevadel isegi külmunud mullale. Traktorijäljed lõmastavad valge ristiku roomavad varred, kui maa on jääs. Võib anda ka kaks korda aastas, nii sügisel kui ka suvel. PK väetisi võib anda ka kaheks- kolmeks aastaks ette.
.........................................................lk 4 2. Kaktuseliste iseloomustus.....................................................................lk 5 3. Kaktuseliste hooldamine......................................................................lk 6 3.1. Valgus......................................................................................lk 7 3.2. Temperatuur...............................................................................lk 8 3.3. Kastmine...................................................................................lk 9 3.4. Mulla koostis ja väetamine...............................................................lk10 3.5. Puhkeperiood..............................................................................lk11 3.6. Kaktuste hooldamine eri aastaaegadel...................................................lk12 4. Kaktusteliste paljundamine....................................................................lk13 5
üle 6,5. Lupjamisega reguleeritakse pH taset. Ei talu põuda ega liigniiskust, turvasmuldadel kasvatatud raps sobib haljassöödaks (lamandub, seeme valmib hilja ja ebaühtlaselt). Samal põllul ei tohi olla 4-6 a. kasvatatud ristõielisi kultuure. Vajab väga hästi ettevalmistatud mulda-nii sügis-kui kevadkünd. Enne külvi pritsitakse mullale herbitsiite ja segatakse mullaga segamini, et vältida haigusi. Vajadusel tehakse umbrohutõrje. Külvatakse kevadel esimesel võimalusel (taval.mais). Vegetatsiooniperiood 90-100 päeva.Seeme hakkab aeglaselt idanema mullas +5 C juures, kiiresti 10-15 C juures. Külvatakse kitsa, 10-15 cm reavahega, 2-3 cm sügavusele. (vähem-seeme jääb kuiva kätte, rohkem-seemne idanemiseks kulub palju toitaineid, taim jääb nõrgaks). Järgneb kohe rullimine (mullakontakst, ühtlane tärkamine). Külvisenorm 7-8 kh/ha (150-200 idanevat seemet 1 m 2 kohta).
hilisepoolne `Bounty'. Tõrjeks sobivad preparaadid Topas, Rovral ja Euparen. Haiguse ennetamiseks eemaldage kuivanud lehed varakevadel esimesel võimalusel, väetage tasakaalustatult. Happelisemal mullal anda ka kaltsiumi sisaldavat väetist, saagiajal korjta pidevalt nakatunud marjad kokku ja hävitada. Maasika-jahukaste levikut soodustab kuiv ja soe ilm. Niiskust vajab ta vaid idanemise ajal taimesse tungimiseks. Rohke lämmastikuga väetamine võib jahukaste esinemist suurendada. Jahukastest kahjustatud lehtede servad tõmbuvad krussi ja nende alumine külg muutub punakaks. Kahjustatud toored marjad jäävad väikseks, küpsed marjad muutuvad jahukaste mõjul hallikaks ja halvamaitseliseks. Parim viis jahukastet vältida on kasvatada jahukastekindlaid sorte. Viirus- ja mükoplasmahaigused Nende vastu tõrjet pole, taimed tuleb üles kaevata ja hävitada.
aga vähendab saagikust Kilemultši paigaldamine • Kile laotatakse spetsiaalse kilepanekumasinaga • Tööks valitakse jahe ilm. • Kui istandik rajatakse tilkniisutusega, siis paigaldatakse samaaegselt ka niisutussüsteem. • Hektarile kulub keskmiselt 350-400 kg 1,20 m laiust kilet • Pärast kilepanekut peavad olema moodustunud maapinnast kõrgemad - umbes 15 cm kõrgused peenrad • https://www.youtube.com/watch?v=S8lfyOAi-YA Väetamine • Maasikataimed kasvavad hästi kõrge orgaaniliseaine sisaldusega ja hea viljakusega mullas • Kilemultšiga maasikaistandikus antakse väetis peenrasse enne kilepanekut • Maasikas vajab toitaineid kõige rohkem õisikuvarte ilmumise ajal • Väetamine toimub mullaanalüüsi järgi • Maasika istandikule sobiv huumusesisaldus on 2,5- 3,5%. 1 • Varasematel katsetes on täheldatud, et mineraalväetised suurendavad maasika askorbiinhappe-sisaldust kilemultšil
vähesega, leppides vaid puukoorel leiduvate toitainete ja ülemistelt võradelt alla pudenevate vihmapiiskadega. Kahe saju vahel jõuab orhidee kasvukoht tuule ja soojuse mõjul enamasti läbi kuivada. Seepärast on puuoksal kasvavate orhideede juured ja lehed vetthoidvalt paksenenud. (Orhidee tuleb... 2011) Orhideed õitsevad erakordselt pikalt: üks õisik võib värskena püsida kogunisti mitu kuud. Teadagi on õitsemiseks tarvis vajalikul määral toitu ja sobilikke kasvutingimusi. Õige kastmine, regulaarne väetamine, sobilik toatemperatuur ja võimalikult valge kasvukoht kindlustavad orhidee hea tervise ning pikalt kestva õitsemise. (Kuidas kasvatada... 2011) Tänu kasvukohale on orhidee harjunud väga madala toitainete tasemega, saades süüa vaid puukoorel leiduvast ja ülemistelt võradelt alla pudenevates vihmapiiskades sisalduvast. Puuoksal kasvavad orhideed on rohkem harjunud lühema või pikema läbikuivamisega, kui teised orhidee liigid. 5 Joonis 1
heleroosa peenraroos, hea talvitumisega Roosisordid • Pinnakatteroosid – ‘Aspirin’ – Valgeõieline pinnakatja. Lehed nahksed, terved, läikivad, hea talvekindlusega. ADR sertifikaat. • ‘Gärtnerfreude’ – õied violetjaspunased, 15-40 kaupa kobaras, ADR • ‘Lumivalgeke’ – laiuva kasvuga polüantroos, väiksed valged õied tihedates kobarates, meeldiva lõhnaga. Väga hinnatud vana Eesti päritolu roos jne Mullastik ja väetamine • Enamik muldi sobib rooside kasvatamiseks. Enim sobib 35-45 cm paksune kohev huumusrikas aiamuld, pH 5,5-6,5. Teisi muldi annab struktuuri parandamisega kohaldada roosidele. Ei sobi liigniisked ja põuatundlikud liivikud ja kruusakünkad. Põhjaveetase ei tohiks suvel olla kõrgemal kui 1,2 m. Kasvukoha puudujääkidest annavad teada järgmised nähud: Mullastik ja väetamine • Lehed kollased, valkjad – kloroos, mida põhjustab raua või magneesiumi puudus
Kultiveerimine – Selle ülesandeks on mulla pindmise kihi kobestamine, segamine, umbrohtude hävitamine, väetiste ja herbitsiidide mulda viimine. Enamlevinud kultivaatorid on C ja S piidega. Rullimine – Selle eesmärk on tihestada mullapinda, parandada mulla ja seemnete vahelist kontakti ning tasandada maapinda. Äestamine – See on pinnale jäänud seemnete mullaga katmine, -mullakooriku hävitamine, tihenenud mulla õhustamine ja umbrohutõrje. 2. TERAVILJADE AGROTEHNIKA Otsekülv – Tegemist on meetodiga, mille puhul mullaharimist ei toimu ning külvatakse otse maha. Tavapärane mullaharimine - Selle puhul toimib kõrrekoorimine, sügiskünd, libistamine, kultiveerimine ja külvamine. Minimeeritud mullaharimine – Kõrrekoorimine toimub enamasti sügisel või künnitakse madalkünniadraga kevadel. Seejärel külvatakse vili maapinda. Selle mullaharimise viisil pole mõtet teha kultiveerimist.
muidu tekib laienev võsa. Liiga palju kasve sunnib üksikuid varsi kiiresti pikkusesse kasvama ja vajaliku jämeduse puudumisel murduvad uued varred kergesti. Peale tugevat tagasilõikamist on soovitatav väetada. Täiskasvanud põõsas tavatingimustes kastmist ei vaja. Läikiv hõbepuu on tundlik seenvähi suhtes. Haigestunud võrsed surevad välja, surnud koorele tekivad oranžikasroosad umbes millimeetrise läbimõõduga pustulid. Varasematel aegadel esines haigust põhiliselt surnud okstel, kuid tänapäeval on muutunud haigus agressiivsemaks. Haigusest vabanemiseks eemaldada haigestunud ja kuivanud oksad (Aianduse Entsüklopeedia 2010). 3. Magnolia - perekond Magnoolia Magnoolia ladina k. Magnolia on heitlehine valgete lõhnavate õitega, kuni 3m kõrguseks kasvav kaunis põõsas ning on üks talvekindlamaid puittaimi Eesti kliimatingimustes (Hortes). Magnoolia õis on ehituselt lihtsam kui hilisematel õistaimedel
Nimi Iseloomustus Kasvunõuded Muld, seemned Külv Hooldus Koristamine Aedmaasikas Mitme aastane Tahab täisvalgust või Eelviljad: sibul küüslauk, Umbrohu tõrjumiseks Koristatakse kästisi Roosõieline poolvarju redis, porgand, peet, Istutatakse aprillist kuni kasutatakse kilemultsi Peale saagi koristamist juunini ja juulist kuni Hästi arenenud
Üldmõisted Pärandkooslused ( pool-looduslikud kooslused) on inimese ümberkujundatud looduslikud kooslused eelkõige puisniidud, loopealsed, lamminiidud, rannaniidud, aga ka teised karja- ja heinamaad, mis sellisena püsivad mõõduka inimmõju (niitmine, karjatamine) tingimustes. Niitmine, valikraie, ekstensiivne karjatamine, kulupõletus on koosluse muutmise looduslähedased viisid, mis ei vii valdava osa liikide väljalangemisele nagu kamara ümberkündmine, mulla teisaldamine, tugev väetamine või mürgitamine. Inimmõju lõppemisel muutuvad pärandkooslused loodusliku suktsessiooni käigus looduslikuks koosluseks (enamasti metsaks). Pärandkooslused klassifitseeritakse: esimeseks on aruniidud, mis on turvastumata ja üleujutuseta muldadel ning jaotuvad looniitudeks e. alvariteks e. loopealseteks(s.h. loopuiskarjamaad), pärisaruniitudeks (s.h. pärisarupuisniidud ja karjamaad), nõmmeniitudeks ja paluniitudeks, Teiseks on lamminiidud e. luhad (s.h
o Võrklaiksus levib seemnetega ja taimejäänustel. Suvel levib lülieostega. Tõrje: haiguskindlad sordid, kõrrejäänuste hävitamine, optimaalne külviaeg, fungitsiidid. o Kõrreliste jahukaste haigus esineb kõigis arengufaasides alates tõusmetest kuni pähikuteni. Talvitub seeneniidistikuna või viljakehadena taimejäänustel ja talvituvatel taimedel. Peamiseks nakkusallikaks lülieosed. Tõrje: varane kõrrekoorimine, sügav sügiskünd, umbrohutõrje, haiguskindlad sordid, seemnete puhtimine. o Punakaste e fusarioos haigustekitajad säilivad mullas, taimejäänustel ja seemnetel. o Harilik kõrrerooste suvi- ja talieoslad arenevad peremeestaimel. Seen talvitub talieostena taimejäänustel seeneniidistikuna. Tõrje: vaheperemeestaimede hävitamine, optimaalne külviaeg, kõrreliste umbrohtude tõrje, haiguskindlad sordid. o Nisu kollane rooste roostehaigusi saab kõige paremini vältida haiguskindlaid sorte kasvatades.
3. Oluline komponent maastikulises mitmekesisuses. 4. Kultuuriline väärtus. 5. Majanduslik väärtus. 6. Esteetiline väärtus. Väetamise ja karjatamise mõju niidukooslusele. Väetamine Suurendab oluliselt biomassi. Lämmastiku lisamine võib produktsiooni tõsta kolm korda, kusjuures liikide arv ruutmeetril väheneb kuni kaks korda. Välja langevad madalakasvulised või üksnes juurmiste lehtedega liigid. Lämmastiku lisamine suurendab kõrreliste osakaalu, fosfor ja kaalium eriti liblikõieliste osakaalu. Karjatamine Karjamaadel väheneb toiduks eelistatavate liikide osatähtsus, eelisseisundis on kehvema söödavusega ja tallamiskindlad liigid. Lisasöötmine toob toitaineid juurde ning suureneb pinnase viljakus - domineerima võivad hakata suurekasvulised nitrofiilsed liigid. Tugevasti karjatatavatel aladel on muld õhuvaene ja taimekasvuks ebasobiv. Paljud liigid on tundlikud tallamise suhtes ja kõrge karjatamiskoormuse juures kaovad, nt. käpalised.
7 kiiresti pikkusesse kasvama ja vajaliku jämeduse puudumisel murduvad uued varred kergesti. Peale tugevat tagasilõikamist on soovitatav väetada. Täiskasvanud põõsas tavatingimustes kastmist ei vaja. Läikiv hõbepuu on tundlik seenvähi suhtes. Haigestunud võrsed surevad välja, surnud koorele tekivad oranžikasroosad umbes millimeetrise läbimõõduga pustulid. Varasematel aegadel esines haigust põhiliselt surnud okstel, kuid tänapäeval on muutunud haigus agressiivsemaks. Haigusest vabanemiseks eemaldada haigestunud ja kuivanud oksad. KUSLAPUU (Lonicera) Iseloomustus Kuslapuu on Lonicera uniohakalaadsete seltsi kuslapuuliste sugukonda kuuluv põõsas. Kuslapuu perekonnas on meil kaks looduslikku liiki: harilik ja sinine kuslapuu. Harilikku kuslapuud võib leida kõikjalt Eestist salumetsadest, metsaja niiduservadelt. Sinine kuslapuu
Mõisted Pärandkooslus - pärandkooslused ehk poollooduslikud kooslused on loomapidamise tagajärjel pika aja jooksul ümber kujunenud looduslikud kooslused, mida pole küntud vähemalt 50 ja pealtparandatud (väetatud, täiendavalt heinaseemet külitud) vähemalt 20 aastat. Nende püsimiseks on tarvilik mõõdukas inimmõju (iga-aastane niitmine, karjatamine ja puude-põõsaste valikraie). Nimetatakse ka looduslikeks rohumaadeks. Kõikjal metsavööndis, kus on peetud loomi, on pärandkooslused tavalised. Looduslik kooslus - looduslik kooslus on niisugune biotsönoos, mille väljakujunemisel pole inimese kujundav mõju olnud märkimisväärne. Looduslikud kooslused koosnevad pärismaisest elustikust. Kui looduslikku kooslust majandatakse, võib sellest kujuneda pool-looduslik kooslus ehk pärandkooslus
kastmisreziim, sobiv niisutustehnika, kastmise efektiivsus. Köögiviljade vihmutaimine on eestis tasuv ettevõtmine, sest saagid on vähemalt 30% suuremad ja saak on kvaliteetsem. Vihmutada tuleks voolik- vihmutusseadmetega. Varajase kapsa kasvatamisel on vihmutamine vajalik. Kapsas on suure niiskusenõudlikkusega, kasvab hästi ka jahedate ilmadega Kastmisega hilinemisel hakkavad pead lõhenema. Rohke kastmine varajases kasvufaasis võib taimi nõrgendada, sest taime juurekava on pindmine. Hilisem rohke kastmine on kasulik. Kastmisnorm on 15.. 25mm. Kasvuperioodi alguses aitab isegi 10 mm suuruset kastmisnormist. Keskmine veetarve on 2,5 mm ööpäevas. Lillkapsas vajab kasvuks niisket õhku, siis on otstarbekas kasta väikeste normidega (5mm). Kurki külvatakse mai lõpul, seega tavaliselt satub seeme kuiva mulda, mistõttu idanemine on pikk ja ei pruugi kurk üles tõusta
1. Kartul, maapirn, naeris, porgan III Põldheinad 1. Üheaastane raihein, Mitmeaastased kõrrelised timut, Mitmeaastased liblikõielised lutsernid IV Õli- ja eeterõlikultuurid 1. Sinep, raps, piparmünt, roos V Kiukultuurid 1. Kanep VI Narkootilised taimed 1. Tubakas, oopium, India kanep Agrotehnika: Kasvukoha valik, mullaharimine: (külvieelne, sügisene, külvijärgne), külvitööd, seemne ettevalmistamine, hooldamine, koristustööd, umbrohutõrje, külvieelne väetamine. Kevadel külvatavad kultuurid: 1. Kõige varem külvatavad,kui põllule saab, enamasti kõik suviteraviljad, suhkrupeet 2. Vara külvatavad, vajavad idanemiseks ja täramiseks natuke kõrgemaid temperatuure. lina, põlduba, kartul 3. Hilja külvatavad, mais ja tatar, võivad muidu ka idaneda, aga külm võtaks ära. Segavili ja segatis, milline erinevus? Segavili läheb viljaks, teraks, aga segatis läheb haljasmassiks (silo).
· Külvide katmine ehk multsimine - hoiab mullapinda kobeda ja säilitab mullaniiskust, ühtlustab ööpäevast temperatuurireziimi ei teki külmakergitusi. Katteks võib kasutada põhku, freesturvast, saepuru 2 3 cm kihina. Tõusmete ilmumisel riisuda külviridadelt mults ära reavahedesse. Kattelauad eemaldada tõusmete tärkamisel. · Tõusmete varjutamine (kaitsmine päikese eest) - varjukangaga või varjurestidega, millede valgusläbilaskvus on ca 25 50 %. · Kastmine enam vaja kui külvisügavus väike (kuni 0,5 cm). Neid külve tuleks kasta kuiva ja päiksepaistelise ilmakorral 2 3 korda päevas. Teisi külve kasta 3 4 päeva tagant, tõusmeid kord nädalas. Kastmisaeg peaks olema soovitavalt õhtu, siis tungib vesi sügavamale mulda. Samuti tuleb jälgida, et kastmisel oleks vihmapiisk küllalt väike (vältida joaga kastmist). 27.04.2016 Marje Kask 35 Külvide hooldamine 2
Umbes 30 erinevat liiki. Valgus Poolvarjuline või valge. Ei taha otsest päikest. Eriti märtsist septembrini. Temperatuur Õhurikas 18-20 kraadine keskkond. Talvel ei tohi temperatuur alla 15 kraadi. Ei taha tuuletõmbust ja vajab õhku. Niiskus Soovib niiskemat keskkonda. Ei talu radiaatori vahetut lähedust. Vesi Kasvuperioodil tihe kastmine. Puhkeperioodil kord nädalas. Mitte kasta külma ja kareda veega. Kui õhk kuiv siis piserdada sooja veega. Väetis Väetada üle kahe-kolme nädala. Talvel kord kuus poole lahjema lahusega. Kastmisvett võib igakordelt hapendada sidrunhappega. Paljundamine Kui taim istutada suuremasse potti, kasvavad kiirelt uued võsundid. Kahjurid Ripslased ja lehetäid
kilerulli või kasvuhoones paiknevatesse lavadesse. Paremini juurduvad pistikud suure õhuniiskuse (üle 95%) ning 20-25 °C mulla- ja õhutemperatuuri juures. Kasvusubstraadi optimaalse temperatuuri tagamiseks paigaldatakse lavade alla küttekaabel, mis soojendab ka altpoolt. Pistoksad juurduvad vähemalt 2 kuud ning sel ajal ei tohi neid väetada. Alles siis, kui pistikutele on kasvanud juured (selle kontrollimiseks võetakse mõni pistik üles), võib alustada väetamist. Väetamine lõpetatakse juuli lõpus, et võrsed jõuaksid enne vegetatsiooniperioodi lõppu puituda. Esimesel kasvuaastal väetatakse juurdunud pistikuid 1-2 korda juunis-juulis, kõige efektiivsem on kastmine mõne vees lahustuva, marjakultuuridele sobiva kastmisväetisega. Talvel või varakevadel jälgitakse, et temperatuur kasvuhoones ei langeks alla 8 °C. Madalam temperatuur põhjustab kasvu alustanud taimede arengus füsioloogilisi häireid. Taimed
jagunedes rühmadesse, mille sees ei ole üksteisega sobivaid sorte. Kui tegemist ei ole isefertiilse sordiga, on oluline osta erinevatesse rühmadesse kuuluvad sordid, kes aga õitsevad ühel ajal. Mõned sordid tolmeldavad kõiki samal ajal õitsvaid sorte, neid tuntakse kui universaalseid tolmeldajaid. (Aianduse entsüklopeedia 2010) Paljasjuurseid kirsipuid istutatakse hilissügisel, konteinertaimi võib istutada aasta ringi. (Aianduse entsüklopeedia 2010) Vilju ei ole vaja harvendada. Väetamine ei ole samuti vajalik, kuid multsida tuleks kindlasti. Kui puud on nõrgad, tuleb lisaks anda ammooniumsulfaati 35 g/m² kohta. Kuival ajal vajavad kirsipuud põhjalikku kastmist, kuid kuiva mulla ootamatu kastmine võib põhjustada marjade pakatamist. (Aianduse entsüklopeedia 2010) Kui marjad hakkavad värvi muutma, tuleb need kaitseks lindude eest katta võrkudega. Põõsaspuid ja pooltüvivorme on raskem võrkudega katta, sellepärast tuleb saak korjata kohe, kui see valmib
annaabi.ee 
