Niidu ja ilumurud (0)

LUUA METSANDUSKOOL
Maastikuehittus
Päevaõpe
Niidu ja lillemurud
referaat
Juhendaja : Katrin Puskar
Koostaja : Viktoria Jekimtseva
Luua 2012

Sisukord

Sissejuhatus 3
Ilumurude rajamine 4
Niitmine 5
Väetamine 5
Õhustamine ja püstlõikus 6
Kastmine 6
Lillemuru 7
Kokkuvõte 8
Kasutatud allikad: 8

Sissejuhatus

Muruks nimetatakse madalakskäbitud, tihedat. Tallamisele vastupidavat taimestiku. Muru ühendab teised aia osad tervikuks.
Kas siis niidumurud polegi muru? Niit on looduslik kooslus kus on esindatud palju erinevaid looma- ja taimeliike. Hooldus piirdub vaid sellega, et oleks tagatud taimede jätkuv kasv ja õitsemine.
Murude korrashoid
Muru hooldamise eesmärk on:

• Luua taimedele kasvuks võimalikult soodsad tingimused;
  
• Võimaldada muru kasutust planeeritud otstarbete kohaselt;
  

Muru hooldamine sõltub:

• Rohukamara liigilisest koosseisust;
  
• Kasvutingimutest
  
• Muru kasutusotstarbest
  

Murude hooldusklassid
Ilumuru (Al) – esindusliku, vastupidava ja eriti kõrgetasemelise ilmega murud ja pargialad, millide rajamisel on vaja erilist täpsust ja korrektsust. Kulumist praktiliselt ei esine. Esindusalad, avalikud alad kesklinnas. Sageli rajatakse siirmurust.
Tarbemuru(Alla ja Allb) - mänguväljakud, puhkealad, õuealad. Tugevad ja kulumisele vastupidavad murud. Kasvualus on vastavalt projekteerimstingimustele tugevdatud.
Niidu(Alll) niitmisega hooldatavad looduslikud õuealad, pargid, niidud, lilleaasad,heindamaad. Niidud üldjuhul ei talu väga intensiivselt tallamist.
Ilumurud on esindushoonete ümbrusse ja linna kesksete haljasalade nn parterosadel paiknevad intensiivselt hooldatavad murud. Ilumurud rajatakse väheliigiliste seemnesegudega, kasutades igast liigist 2-3 sorti. Liikide valikul ei ole oluline nende tallamiskindlus, samuti ei ole oluline nende nõuded mullale sest enamasti tuuakse nende rajamiseks muld kohale mujalt ja seepärast saab mulda valida ja parandada vastavalt taimede nõudlustele. Aga samas ilumurude rajamisel tuleb arvestada asukoha valgustingimusi.
Ilumurude rajamisel põhiliigid on:

• Punane aruhein (Festuca rubra L.)
  
• Aasnurmikas ( Poa pratensis L.)
  

Ilumurude rajamine

Nagu mainitud , rajatakse ilumuru enamasti kunstlikult loodud pinnasele . Siinjuures tuleb arvestada mulla lõimist. Muru jaoks optimaalne on keskmine raskusega liivsavi - või saviliivmuld . Muld ei tohi sisaldada umbrohujuuri ega kive, kasutada sõelutud mulda. Oluline on, et mulla alla jääv kiht oleks tasandatud ja seal ei oleks suuri kive ega betoonitükke, mis hiljem takistavad muru normaalset veega varustamist.
Enne külvi siirdmuru paigaldamist tuleb muld tihedaks rullida. Muld peab olema nii tihe, et jalg ei vajuks üle 1 cm pinnasesse.Väga esinduslike rajatiste juures ja juhul, kui muljetavaldavat haljastust on vaja kiiresti valmis saada, on soovitav muru rajada varem valmiskasvatatud murukamarast, nn rumurust või muruvaibast-siirdmurust.

Niitmine

Ilumurude korrashoiu peamised hooldusvõtted on niitmine, väetamine ja vanade murukamarate korral veel püstlõikus ning õhustamine. Niitmisel annab parema tulemuse trummelniiduk (joonis 1.) , mis jätab ühetasase niidetud pinna ega rebi niitmsel taimilehti. Rootorniiduki kasutamisel on muru värvus pärast niitmist rebitud leheotste tõttu mitu päeva valkjas ja muru ei ole ilus.
Muru püsimisel on parim, kui niitmisel ei eemaldata rohkem kui 1/3 taimede kõrgust. Sel juhul, tuleb muru niita siis, kui enamik taimi on 4,5-6 cm kõrgused. Niidetud rohu võib suve esimesel poolel jätta murule, kui see ei riku muru välimust. Suve teisel poolel on soovitatav kasutada kogujaga muruniidukit ja roohujääke mitte murule jätta- see halvendab muru õhustatust ja võib tuulevarjulistel kohtadel põhjustada seenhaiguste levimist.
Joonis 1.

Väetamine

Kasvuperioodil aitab muru välimus määrata väetamisvajadust. Toitainetepuuduses muru muutub hõredaks ja kamarasse tulevad samblad . Mida sagedamini muru niidetakse ja kastetakse, seda rohkem vajab muru väetist!
Muru väetamisel on põhimõte-väeta sageli ja väikeste kogustes . Esimeseks väetuskorraks tuleks valida sellised väetised, mis sisaldavad nii nitraat - kui ammooniumlämmastikku kiiretoimivas vormis, et muru saaks paremini üle talvekahjustustest. Viimase parandamiseks tuleb valida hoopis kaaliumirikkaid väetisi
Sambla tõrjeks on vanemas kirjanduses sageli soovitatud nn muruliiva. Tänapäeval ei ole enam mõeldav ise sellist segu kokku segada, pealegi on sambla tõrjeks effektiivsemaid vahendeid. Traditsiooniline muruliiv koosnes liivas , ammooniumsulfaadist ja raudvitriolist(raudsulfaat). Veel sambla tõrjeks soovtatud Kemira nn superfosfaat (0-19-0),mis peale fosfori sisaldab veel väävlit ja kaltsiumi.

Õhustamine ja püstlõikus

Murukamara õhustamine on oluline vanemate ja väga tihedate murude juures. Aastatega koguneb murukamara pindmisse mullakihti ja pinnale lagunemata orgaanilist ainet, nn vildikiht, mis takistab õhu ja vee pääsemist mulda ja orgaanilise aine minerakiseerumist. Selle tagajärjel muru hõreneb ja kamaras hakkavad levima samblad. Muru saab õhustada nii pindmiselt, pealmist 10 cm sügavust kihti läbi torkides, kuid ka sügavuti, tehes õõnsused 25-30 cm sügavuseni. Seda võib teha kas hargiga või suurematel muruplatside vastavate mehhanismidega. Mida madalamalt muru niidetakse, seda rohkem juuri koguneb pindmisse kihti ja juurestik jääb õhemaks

Kastmine

Kõik murutaimed on tüüpilised mesofüüdid, s.t. vajavad arenguks ja kasvamiseks mõõdukat temperatuuri ja mulla piisavalt niiskust. Kui varakevadel ja hilissuvel nind sügiel on Eestis sademeid piisavalt, siis mai-juuni on harilikult sademetevaene. Päikesekiirgus on sel ajal suur ja murude rohustu kuivab pruuniks. Põuaperioodil on vaja muru kasta. Eriti vajab kastmist noor muruoras. Kasta tulen nõrga veesurvega(pihustada). Väiksematel haljasaladel on sageli kasutusel vihmutid, mis hoiavad muru piisavalt niiske.

Lillemuru

Viimasel ajal on moodi läinud nn lillemurud. Kultuurmurus on vähe liike, keskmiselt 10-12, looduslikus niidukooslus võid neid olla 50-60, Lääne-Eesti liigirikaste puisniidukooslustes isegi üle 100 liigi.
Tingilikult võiks lillemurud jaotada kolme rühma:

Lühiajalised, ainult õitsvatest rohunditest koosnevad nn kattekultuurid, mis on pigem küll lillepeenrade asendajad.

Kõrrelisterohked, looduslikule niidule või loopealsele sarnanevad kooslused .

Kõrreliste ja põllulillede segud , mis sarnanevad söödile või kesapõllule.
Esimesel juhul kasutatakse ühe- või kaheaastasi kiirekasvulisi liike, nn kattekultuure, mis annavad värvikireva ka enam-vähem koge suve õitsva taimiku ega vaja vegetatsiooniperioodil nimetamisväärset hooldust . Üheaastane segu, meil looduses mitteesinevate meetaimedega: harilik keerispea ( Phacelia tancetifolia Benth.),seradell e põld-linnujalg(Ornithopus sativus Brot .) .
Teisel juhul, kus muru asemel püütakse rajada loodusliku puisniidu loopealsega sarnanevat rottaimekooslust, nn lilleniitu, kasutatakse looduslike kõrreliste ja kaunite õitsvate värvikate niidutaimede segu. Sellesse tuleb valida kindlasti kasvukohale sobivad liigid. Kasvukoha sobivuse määramisel arvestatakse mullastikku, veeolusid ja valgustatust. Loopealsele sarnaneva taimekoosluse valikul peab aluspõhjaks olema paas , ja mullakiht olgu õhuke. Tavalisele põllumullale lilleniitu rajada ei saa, sest muld on liiga toitaineterikas. Mulla ettevalmistamisel ei pea pind oleme nii tasane kui kultuurmuru rajamisel.
Kolmas lillemuru tüüp leiab rakendust siis, kui tahetakse elustada meie põllumajandusmaastikust kadunud kesa ja sööti. Talu kehvema mullaga põllutükkidele enamasti karjatati, ja seal kujunes omapärane elustik ning suhteliselt liigirikkas rohustu. Söötide või nurmede taasrajamiseks soovitatakse seemnesegusse võtta umbes 2/3 kõrreliste (harilik kastehein, punane aruhein, lamba-aruhein) ja 1/3 mitmeseguste põllulillede seemet .
Kõikide lillemurude hooldamine on äärmiselt lihtne ja siseneb vaid niitmises. Väetamist ja kastmist selline kooslus üldjuhul ei vaja- seega on hooldamine üsna ofav, võrreldes kultuurmuru hooldamisega.

Kokkuvõte

Kokkuvõteks võib öelda, et rohttaimekooslustel ei ole puhkemaastikus sugugi viimane koht. Erinevate maastikutüüpide rekreatiivse vääruse ehk puhkesobivuse võrdlemisel paigutatakse tavaliselt esiplaanile mererannad ja mäed, siis järgnevad metsad ja looduslikud niidud ning alles seejärel kultuurmaastikud .

Kasutatud allikad:

• Google
  

• Wikipedia
  

• ’ Eritüübiliste rohumaade rajamine ja kasutamine ’ Koostaja Ants Bender