Tõde absoluutne või suhteline? Tõde on üsna keeruline ja mõtlema panev mõiste. Tuhandeid aastaid on selle üle arutletud. Levinud tavaarusaam on selline, et tõde on see, mis vastab tegelikkusele. Ka minu arvamus ühtib sellega. Kuid raske on anda tõele täpset definitsiooni. Leidsin raamaturiiulist oma ema kooliaegse filosoofia leksikoni ja seal on tõde sõnastatud nii: tõde on tegelikkuse õige mõtteline peegeldumine, mida kontrollitakse lõppkokkuvõttes praktika kriteeriumi abil. Ka sellega olen ma nõus. Kui tegelikkus vaataks peeglisse, siis näeks ta seal tõde ja seetõttu võiks tõe ja tegelikkuse vahele tõmmata võrdusmärgi.
" Jutt on siin sellest, et kahtluse alla võib sattuda praktiliselt iga väide- isegi väide, mida on peetud puhtaks faktiväiteks. Tõe koherentsiteooria pooldaja võib öelda, et väiteid saab võrrelda ainult teiste väidetega, mitte aga reaalsuse ehk tegelikkusega. Alati saab ju võrrelda vaid asju, mis mingis mõttes ikkagi sarnased on; väidete ja reaalsuse puhul ei saa aga mingit sarnasust tähendada.12 Nüüd tekib siiski küsimus, kust võetakse need väited, millega iga uut pakutavat väidet võrrelda. Tõe koherentsiteooria pooldaja võib vastata, et tegemist on väidete süsteemiga, mida inimkond ja eriti meie kultuuripiirkonna teadlased 13 tegelikult tunnustavad. Me ei saa olla kõigi faktide tunnistajaks- seega peame paljut (tegelikult ikkagi väga paljut) uskuma selle alusel, mida kirjutatakse või räägitakse. See, kas me jääme midagi uskuma või mitte, sõltub tõesti sellest, millised on meie senised tõekspidamised
KAS KÕIK TÕED ON SUHTELISED? Küsimus " Mis on tõde?" sarnaneb väga küsimusele "Mis on õnn?" selle poolest, et neile kummalegi ei saa kindlalt vastata. Targad filosoofid on juba ammustest aegadest peale proovinud ära seletada mõistet Tõde. Tavaarusaama kohaselt on tõde see, mis vastab tegelikkusele. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõde see, mis nii-öelda töötab. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Definitsoon ütleb, et tõde on see, mis nii-öelda töötab. Selle näite puhul kui inimene saab terveks on antud uskumus tõene, aga kui ei saa, siis sel juhul väär. Ma arvan, et see tõeteooria on suhteline ,sest ühe inimese puhul võib see uskumus töötada, kuid teise puhul mitte. Väidete "räägin tõtt" ja " tõele vastavus" vahel on oluline teha vahet. Väite " tõele vastavus" kohaselt on tõde absoluutne
tähendab vasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti loomulik matemaatikas, kus väite tõesust hinnatakse selle alusel, kas ta järeldub aksioomidest või mitte. Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite. Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga üle Eesti lendamas. Ma ei saa kontrollida väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et sigadel tiibu pole ning seetõttu võiks väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade olemasolusse. Nii ühel kui teisel juhul hoolitsen oma seisukohtade kooskõla eest. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib
väidetega. Teiste väidetega kooskõlas olemine tähendab vasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti loomulik matemaatikas. Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite. Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga lendamas. Ma ei saa kontrollida väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et sigadel tiibu pole ning seetõttu võiks väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade olemasolusse. Nii ühel kui teisel juhul hoolitsen oma seisukohtade kooskõla eest. Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda
Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite. See tähendab seda, et igal filosoofia koolkonnal on omad küsimused, millega nad tegelevad. Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga üle Eesti lendamas. Ma ei saa kontrollida 3.Selgitage filosoofiliste küsimuste eripära I. Berlini järgi? väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet I. Berlin: ei empiirilised ega formaalsed! olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et sigadel tiibu pole ning seetõttu võiks a) Empiirilis-faktilised küsimused *Miks valiti Barack Obama USA presidendiks? *Vastuse väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade saame vaatluse teel. Vastuseid ei pruugi olla kerge leida, aga me teame kust neid otsida. olemasolusse
tunnustatud väidetega. Teiste väidetega kooskõlas olemine tähendab vasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti loomulik matemaatikas. Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite. Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile dinosaurust Tallinnas kõndimas. Ma ei saa kontrollida väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et dinosaurused on välja surnud siis võiks väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma, et dinosaurused on ikka elus. Nii ühel kui ka teisel juhul hoolitsen oma seisukohtade kooskõla eest. Vead: üldtunnustatud väited võivad aja jooksul muutuda. Keha ja vaim. Eesti riigis kuulutab välja selle, kas inimene räägib tõtt või ei kohus. Enne kohtu otsust ei tohikedagi alusetult süüdistada ja laimata
kooskõlas olemine tähendab vasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti loomulik matemaatikas, kus väite tõesust hinnatakse selle alusel, kas ta järeldub aksioomidest või mitte. Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite. Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga üle Eesti lendamas. Ma ei saa kontrollida väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et sigadel tiibu pole ning seetõttu võiks väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade olemasolusse. Nii ühel kui teisel juhul hoolitsen oma seisukohtade kooskõla eest. 6. Milles seisneb printsipiaalne erinevus vastavusteooria ja koherentsusteooria vahel? Erinevus seisneb selles, et vastavusteooria koha pealt on tõene väide, mis on kooskõlas tegelikkusega
Mis on filosoofia I? 1.Mida võib silmas pidada sõnaga „filosoofia“? Sõna filosoofia tuleneb kr keelsetest sõnadest philein – armastama ja sophia – tarkus. Sõna esmatarvitus ei ole väga selge, u. 5.-4. saj. e.m.a. Pythagoras ja Sokrates pidasid end tarkusejumalateks. Filosoofiat võib käsitleda kui distsipliini, mis uurib mõisteid, mille abil me maailmale läheneme. Samas ka kõike seda, mille abil püüab inimene selgusele jõuda iseendas ja oma kohas maailmas. Sõna filosoofiat kasutatakse mõnikord ka laiemas tähenduses maailmavaate või oma seisukohtade tähistamiseks. Filosoofia võib olla kitsamas mõttes juhtidee mõnes eluvaldkonnas. Etümoloogia on sõnade päritolu uurimisega tegelev keeleteaduse haru, ta vaatab sõnade päritolu ja nende sugulussuhteid teiste sama keele või teiste keelte sõnadega. Etümoloogia on sõnavara ajaloo uurijad. Filosoofia põhiprobleemide näiteks võib tuua: 1. Mis on tõde? 2. Mis on teadmine?
- Eetika ja poliitiline filos.: kuidas on parim viis elada? Kas moraalsed tõed on universaalsed ja igavesed/ relatiivsed ja muutuvad? Kas nt tapmine on alati lubatud? - Esteetika: uurib kunsti, ilu, ilukogemuse loomust: mis on ilus? Kas ilu hinnatakse tunde või mõistusega? kas ilukogemus on objektiivne või subjektiivne? MIS ON USKUMUS? - Tõekspidamine, on kas tõene või väär, kas teadlik või teadvustamata, kas õigustatud või mitte MIKS USKUMUSED TÄHTSAD - Tegutseme nendest lähtuvalt, tegutsemine on määratletud uskumuse ja soovi kaudu, kujundame uskumusi lähtuvalt olemasolevatest KUIDAS KUJUND. USKUMUSI? - Taju, mälu, tuginemine autoriteedile, arutluskäik (KÕIK need 4tk õigustatud või ratsionaalsed – uskumusele PÕHJENDUSTE toomine - viisid
Diskursuse kord. M. Foucault I seminar Diskursus kui kõne, keeleakt ja diskursus, kui mingi struktureeritud süsteem, mis on nii iseenda kontrollmehhanismide poolt kui ka teistest diskursustest või subjektidest juhitud. Seega diskursus kui juhuslik kord ja diskursus kui midagi tekitatud, juhitud. Diskursus on nii ideaalne kui ka materiaalse tegelikkuse kaudu avalduv. Sündmus on miski, mille toimumist muidu ei olekski olemas, kui oleks diskursust, mis selle tähele panemise ja interpreteerimise meile võimalikuks teeb. Tähendused tekivad diskursuse sees, diskursus kui semiosfäär. Diskursuse lubavad käima panna tihtipeale juhuslikud olukorrad, mis tänu kontekstile saavad juhitud diskursuse poolt. 1. Diskursuse välised eristuse erinevad strateegiad: keeld. Kuidas see väljendub ja miks arvab Foucault, et just seksuaalsus ja poliitika toimivad siin käsikäes? Mõelge ka teistele keeludele-tabudele ühiskonnas, mis seotud nt toitumisega. Mis funkts
7. Mis kõneleb koherentsusteooria poolt? Pole väite ja maailma vastavuse näitamise probleemi(nagu vastavusteoorias). Loomulik kogemusest sõltumatute (aprioorsete) väidete juures, uue informatsiooni usutavust hindame selle järgi, kas see on kooskõlas me seniste teadmiste hulgaga. 8. Iseloomustage vähemasti kahte koherentsusteooria nõrkust! Mis (kelle) uskumuste süsteem, tõde pole relatiivne( suhteline), muinasjutud. Koherentsust saab defineerida ainult tõesuse kaudu: kaks väidet on koherentsed siis ja ainult siis, kui nad saavad olla korraga tõesed. kui tõesus samastada koherentsusega, siis nii mõndagi muinasjuttu tuleks pidada tõeks-juhul, kui muinasjutu väited on omavahel kooskõlas 9. Iseloomustage lühidalt pragmatismi tõekontseptsiooni! Tõesed on sellised uskumused, mis töötavad, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis ennas õigustavad.Nt kui olen metsa ära eksinud ja nälgin ning satun millegile
See 2015 töö, 2016 oli sama 1) Kuidas on omavahel seotud huvi, tähelepanu, küsimused ja teadmised? Huvi mõne valdkonna või teema vastu võib sündida juhuslikult või kellegi mõjutusel. Tänu huvile hakatakse tegema tähelepanekuid seda teemat puudutavate asjade kohta. Tekivad küsimused, millele vastuseid otsides saadakse teadmised. Uued teadmised kutsuvad esile huvi kasvamise ja uued tähelepanekud antud teema kohta. 2) Milles seisneb järgmiste mõistete olemus ja põhimõtteline erinevus: täpsus ja tõesus? TÕESUS- kajastab tegelikkust minimaalse kõrvalekaldega (absoluutne viga, süstemaatiline viga), sõltub täpsusest. Vastavus tegelikkusele. TÄPSUS – tõesuse korratavus minimaalse kõrvalekaldega (korduste vaheline viga), kuivõrd stabiilselt korratavad need tulemused on. Kordusmõõtmise vea suurus (kuivõrd üksik mõõtmine on usaldatav) Näitaja, mis iseloomustab mõõdetud näidu
subjekt, objekt. Teadvustan ennast vaatlejana või uurijana. Mida mina teen uurijana. Kuidas uuritavad suhtuvad uurijasse. Kontekst on oluline, et tõlgendada asju. 17. saj dokumendil on Peter Dear täheldanud järk-järgulist objektiivsuse kontseptsiooni kadumist, viidates mentaalsele objektile, subjektiivsusega seotud tunnustele.“ View from nowhere“ - objektiivsuse negatiivsed ilmingud. Dialektiline objektiivsus sisaldab endas aga positiivset suhtumist subjektiivsusesse. Peamine tunnus: subjektiivsus on asendamatu objektide, asjade moodustamisel, loomisel. Eelistatakse tegemist vaatlemise asemel!!! Subjektiivsust on tarvis objektiivsuse jaoks. Heidegger – objektid saavad meile tuttavaks esmalt meie tegevusruumis maailmas, mitte läbi teoreetiliste mõtiskluste. Positivism eeldas valesti, et sotsiaalne teaduslik teadmine baseerub faktidel, mis on lihtsal seal olemas. Objektiivsuse epistemoloogilne küsimus: kuidas objektiivsus on loodud (Fabian)
Mis on valetamine ja kas ja millal on see lubatud? Pole olemas universaalset definitsiooni valetamisele. Mitte, et see oleks keeruline nähtust, millest enamik inimesi aru ei saaks, vaid raske on panna seda sõnadesse nii, et see oleks ühtselt mõistetav ning kajastaks endas kõikvõimalikke situatsioone, mil valetamine võib aset leida. Kõige laialdasemalt levinud definitsiooniks peetakse aga järgmist: valetamine - see tähendab edastada mittetõene väide teisele inimesele eelduse ja kavatsusega, et teavet vastuvõttev inimene usub saadud informatsioon tõelisusesse (Primoratz, 1984: 35 – 37). Selline definitsioon on hästi lahti seletatav nelja osana. Esiteks, valetamine eeldab, et inimene koostab väite. Teiseks, see sama inimene peab ise uskuma, et koostatu väide ei ole tõene ehk väide peab alati olema ebatõene. Kolmandaks, valetamine eeldab, et see ebatõene väide edastatakse ka kindlasti teisele inimesele, kes siis neljandaks usub, et tegemist on tões
5. Milles seisneb tõe koherentsusteooria ja mis kõneleb koherentsusteooria poolt? Midagi on tõene siis, kui ta on kooskõlas teiste tõeseks tunnistatud väidetega. Väiteid võrreldakse niisiis omaenda kategoorias, mitte reaalsusega, tõesuse kindlakstegemisel aitavad nii aprioorsed kui empiirilised väited. 6. Milles seisneb printsipiaalne erinevus vastavusteooria ja koherentsusteooria vahel? Vastavusteooria kõrvutab väidet reaalsusega, koherentsiteooria väidet teise väitega. 7. Iseloomustage vähemasti kahte koherentsusteooria nõrkust! Kui tõde samastada kooskõlaga, tuleks mõndagi muinasjuttu tõeseks pidada, kui kaks väidet sealt on juhuslikult tõesed. Ühtlasi tekib arutluses surnud ring - kaks väidet on tõesed siis ja ainult siis, kui nad suudavad olla korraga tõesed. 8. Iseloomustage lühidalt pragmatismi tõekontseptsiooni! Tõesed on väited, mis ,,töötavad", millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda, mis ennast
Et üks õpetus võiks pretendeerida teaduslikkusele, peaks sel olema niisugune loogiline struktuur, et tema falsifitseerimine oleks võimalik. Loogilisest küljest kujutab teaduslik teadmine endast kogumit üldiseid väiteid. Ütleme näiteks, et meil on teooria, mis koosneb ühest väitest: “Kõik tiigrid on vöödilised”. Sõna “kõik” osutabki, et tegemist on üldise väitega kõigi antud liiki kuuluvate juhtumite kohta. Seda väidet saab nüüd ümber kujundada loogiliselt ekvivalentseks lauseks: “Pole tõsi, et leidub mittevöödilisi tiigreid”. Selle loogilise teisendusega on osutatud võimalikele faktidele, mille olemasolu antud teooria eitab. Kui aga empiiriline uurimus suudaks tuvastada osutatud faktide olemasolu, tuleks antud teooria lugeda falsifitseerituks. Sedalaadi fakte nimetab Popper teooria “potentsiaalseteks falsifikaatoriteks”. Teaduslikkuse kriteeriumi võib nüüd
vastandav vestlus rohkema kui kahe subjekti vahel. Leian, et objektiivsusest on kahe subjekti vaheline teadmiste keskmistamine veel kaugel. 4. Kui aga tekiks olukord, kus kõik inimesed, teadvused, leiaksid ühise keele, mingi ühise teadmise. Näiteks: hommikul läheb valgeks; munapudru on kolesteroolirikas; põhjapoolusel on külm; inimese tapmine on halb. Kas eeldusel, et kedagi meist targemat (objektiivsemat teadvust), kellelt küsida, ei oleks, osutuks eelpoolmainitud ühine veendumus, teadmine selleks kauaotsitud objektiivseks tõeks? Või oleks pigem tegu religiooniga, ühesuguste empiiriliste teadmiste poolt põhjustatud subjektiivse teadmisega? Leian, et meil ei oleks võimalik seda välja selgitada. Võime ju teiste oma kultuurilises (kas kultuur ei baseeru just emotsioonidel) taustsüsteemis asuvate teadvustega kokku leppida, et nähtus, mil silma satub tavalisest enam ümmargusest taevakehast lähtuvaid footoneid, on hommiku saabumine. Ent mis
tähendabvasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti loomulik matemaatikas, kus väite tõesust hinnatakse selle alusel, kas ta järeldub aksioomidest või mitte. Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite. Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga üle Eesti lendamas. Ma ei saa kontrollida väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et sigadel tiibu pole ning seetõttu võiks väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade olemasolusse. Nii ühel kui teisel juhul hoolitsen oma seisukohtade kooskõla eest.
peab olema samuti õiglane. Ühiskondlik arvamus saab indiviidi mõjutada moraalse hukkamõistu, põlguse, pilkamise, mõnitamise, suhete katkestamise teel. 47. Vabadus võimalus teostada oma tahtmisi Tahtevabadus võimalus valida oma tahtmisi 48. Demokraatiat, s.o rahvavõimu, võib õigustada ainult eeldades, et rahvas on võimeline valitsema iseenda üle. 49. Eliiditeooria - riiki valitsema peab eliit ning naeruväärne on veendumus, et tavalised inimesed suudavad aru saada ja kaitsta oma huve, rääkimata ühiskonna huvidest. 50. Karismaatiline isik - mõjujõuline, suure sisendus- ja tõmbejõuga isiksus, keda usutakse ja usaldatakse. 51. Eetiline absolutism veendumus, et õige moral (kõlblus) saab olla ainult 1 kõikide aegade ja kõikide rahvaste jaoks (nt. Katoliiklus). // On olemas teatud alus.kõlbelised tõed, mis kehtisid ka siis kui keegi neid ei järgiks
11. Sokraatiline meetod on suunata inimesi nii, et nad tuleksid vastates ise tõeni. Efekt on, et inimene areneb. 12. Platon soovitas: sunniviisiliselt omandamisel ei jää teadmine meelde. Tuleb rajada huvile ning lisada mängulisi elemente. On asjalik. 13. Mateeria on kõik meeleliselt tajutav ja mehaaniliste aparaatidega kindlaks tehtav. 14. Küllaldase aluse reegel: väited peavad olema põhjendatud. 15. Välistatud kolmanda reegel: tõene on kas väide või väite eitus, kolmandat väidet olla ei või. 16. Mittevasturääkivuse reegel: kaks teineteist välistavat lauset ei saa ühteaegu olla tõesed. 17. Samasuse reegel: üht ja sama väljendit tuleb alati kasutada ühes ja samas tähenduses. 18. Loogikareeglite järgimine: · Võimaldab paremat üksteise mõistmist · Suudame teha mõistlike otsuseid · Võimaldab läbi näha petmiskatseid · Võimaldab olukordi ja nähtusi näha reaalselt · Välistab ohu teha midagi mõistusevastast
Mõned uuemad seisukohad aprioorsuse suhtes Enesestmõistetavad tõed Me peame teatud tõdesid (tõeseid väiteid) enesestmõistetavaks. Nt: "Kui kuusk on kõrgem kui pärn, siis pärn on lühem kui kuusk". Need väited on nn. enesestmõistetavad või ennast-ise- tõendavad (self-evident), nad ei vaja oma kehtivuseks tõendusmaterjali Mitte kõik enesestmõistetavad tõed ei pruugi olla vahetult ilmsed ("nõbudel on ühised vanavanemad"). Sageli on tarvis väidet tõestada, veendumaks, et tegemist on enesestmõistetava väitega. Aquino Thomas "Öeldakse, et iga propositsioon on iseendast enesestmõistetav, kui tema predikaat sisaldub tema subjekti mõistes: ehkki sellele, kes ei tea subjekti definitsiooni, ei tundu see propositsioon enesestmõistetav. Näiteks propositsioon "Inimene on mõistuslik olend" on omaenda loomu poolest enesestmõistetav, kuna see, kes lausub "inimene", lausub "mõistuslik
Parmenidese õpetusluuletuses arendatud arusaamale. Antud loengus eelistatud interpretatsiooni kohaselt tuleks aga sedagi Protagorase seisukohta mõista 5. sajandi kreeka elu mõistelise üldistusena, mis pretendeeris sellele, et sõnastada antud elukorraldust määrav printsiip. Niisugune interpretatsioon toetub siiski pigem taustateadmisele sofistide kui sotsiaalse nähtuse kohta, kui antud teesile endale. Kuna kontekst puudub, on siit väga raske välja lugeda, kuidas Protagoras oma väidet mõistab. Valikuvõimalus “et/kuidas” osutab kreekakeelsele sõnale os, mis võib tähendada mõlemat. Tavaliselt annab kontekst viite sellele, kuidas konkreetsel juhtumil seda sõna mõista tuleks. Antud juhul paraku kontekst puudub, mistõttu tuleb kaaluda mõlemaid võimalusi. Valides vaid ühe, saab kaks üsna erinevat lauset – olevate, et nad üldse on või kuidas nad on. Viimasel juhul võib muidugi
Ratsionaalsed viisid, et oma teadmisi õigustada. Valiidne teadmine. Distsiplinaarne objektiivsus: oma ala praktiseerija otsustab objektiivsuse üle. Dialektiline objektiivsus: absoluutne objektiivsus tahab subjektiivsust eirata ja distsiplinaarne objektiivsus tahab subjektiivsust kaasata. Dialektiline objektiivsus on see, et positiivne hoiak subjektiivsuse vastu. Kokkupuude praktikas, mitte ainult teoreetiline alus. Reeglid uurijale – objektiivsuse suhtes. Uurija – uurimisobjekt. Subjektiivsus - . Vastandid jõuavad dialektilisele tasandile ehk samale tasandile. Valim on erinev. Meetod üllatab uurimisobjekti. Paneb inimese mõtlema. Fabian. Osaleda uuritavates protsessides, et mõista uuritavat kultuuri. Protseduriaalne objektiivsus: impersonaalne inimene kõrvale jätta; mõõtude jm empiirika kaudu objektiivsus ehk praktika kaudu objektiivsus. Protseduuri reeglid – kuidas saab paremad tulemused? Kui eirata reegleid, võib saada paremad tulemused. Douglas, objektiivsus (ideaal)
• Konventsionaalne: ($ - tähendab USA dollarit) 2. Milles seisneb teadmise traditsiooniline määratlus? Ilmneb juba Platonil. (tõene arvamus koos seletusega, aga arvamus ilma seletuseta pole teadmine.) Teadmiseks on õigustatud tõene uskumus (ÕTU): S teab et p siis ja ainult siis, kui1) S usub, et p (uskumise tingimus)2) p on tõene (tõesuse tingimus)3) S on õigustatud uskuma, et p on tõene (õigustatus) S tähistab subjekti p tähistab mingit väidet 3. Selgitage oma näidetega traditsioonilise määratluse õigustatuse ja uskumise tingimust. Et ma võiksin teada, et tüdruk 11a ei suitseta (p on tõene) (mul on õigus usuda, ma ei kahtle, ). Et ma võiks TEADA, et saan A, pean ka USKUMA. Mitte religioossed küsimused. 4. Kritiseerige traditsioonilise teadmismääratluse uskumise tingimust. e”psühholoogilise tingimust”. Et ma võiks TEADA, et homme lund sulab, pean ka USUMA. Kas homne ilm sõltub uskumust(tunnistamist)
SISSEJUHATUS FILOSOOFIASSE kodused tööd 1. loeng 1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia – tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? 3. Kuidas filosoofiaga alustada? Milliste filosoofide seisukohta selles küsimuses te teate? 4. Mis on eksistentsiaalne situatsioon ja millised filosoofid seda määratlevad? 5. Milline on postmodernistlik kriitika filosoofia essentsialistliku määratluse kohta? 6. Milles seisneb filosoofia elitaarsuse probleem? Milline on teie seisukoht selles küsimuses? 1. Aristotelese jaotuse järgi teatakse kolme tüüpi teadmisi: Loov teadmine – Inimese igapäevaelus kõige sagemini esinev teadmise tüüp, mis tegelikult ei kuulu filosoofia alla. Teadmine vastamaks küsimusele „Kuidas teha?“, oskusteave saavutamaks soovitud lõppeesmärki, olles
süüdistada petmises juhul, kui ta teadis, et kavatseb murda lubadust. Ka mitte mäletamine ei ole valetamine, kuigi valetajad proovivad ennast tihti välja sellega vabandada. Kui nad on paljastatud ja süüdistatud valetamiseks on tihti põhjuseks mälu probleemid. Uskuda, et vale saab tõeks Kui keegi muretseb väga vale selgitamise pärast, mis on juhtunud, ei tähenda see kohe, et isik kavatses valetada. Kui ei ole kaalutletud kavatsust petta, ei pruugi vale väidet üldse mitte võtta kui valetamist. Miks peaks see lugema, mida me kutsume valeks väiteks? See ei ole lihtsalt asjade semantika ega definitsioon. Kui isik ei valeta, kui ta ei usu, et ta on koostatud pettusesse momendil, kui ta teeb seda, siis ta käitumine muutub sellliseks nagu tõetruul inimesel. Ei tohiks olla käitumuslike vihjeid, et väide on ebatõsi, kui isik annab seletuse mitte uskudes, et ta valetab hetkel, kui ta annab seletust. On palju erinevaid
Mõlemad pildid on õiged, ent nad pole võrreldavad (ning seega ei vastandu üksteisele). - Pildid on mõisteskeemid, mille vahendusel me mõtleme maailmast. Mõlemad täidavad oma ülesannet edukalt, kuid maailm ise on midagi enamat sellistest skeemidest ning pole nende poolt täielikult haaratav. 1. ja 3. variant on omased teaduslikule realismile, 2. ja 4. instrumentalistlikule käsitlusele. Tõeline maailm Locke’i järgi on meile nähtuv maailm selline meie vaimu tõttu, tõeline maailm sisaldab vaid primaarseid kvaliteete. Tema seisukoht on lähedane teaduslikule realismile. Tegelik maailm koosneb osakestest ja väljadest ning lõhnadel, värvustel ja maitsetel seal kohta ei ole. Tahkus Mis täidab ruumi, millest kehad koosnevad? Descartes’i järgi ulatus, aga see on liiga abstraktne. Kehad on tahked.
· Jumal lõi maailma ex nihilo · Jumal on maailma suhtes transtsendentne (transcendens piiridest väljas) · Kurjuse olemasolu problemaatika · Keskaja filosoofia põhiprobleem: usu ja mõistuse vahekord; kas Jumala olemasolu saab tõestada; universaalide olemasolu · Usu ja mõistuse vahekord: a) credo quia absurdum (Tertullianus) usun, sest see on absurdne; b) credo ut intellegam, usun selleks, et mõista; c) intellego ut credam mõistan selleks, et uskuda · Jumala olemasolu tõestused: ontoloogiline argument, algpõhjuse argument, korrapära argument · Ontoloogiline argument Anselm Canterbury' st (1033-1109), Jumal on millest enamat pole võimalik mõelda, olemasolu on palju enam kui mitteolemasolu, tegelik olemasolu on midagi enamat kui mõeldav olemasolu · Algpõhjuse argument kui ei oleks esimest põhjust, ei oleks ka järgnevaid, Jumal
Kontseptsiooni tähendus – selle (spetsiifiline praktikavorm) empiiriliselt tuvastatavad tagajärjed tuvastavad kontseptsiooni tähenduse. Võimalik praktika? Kolmas osa on reegli rakendusjuhtumite kirjeldus. Kogu ülejäänud artikkel on pühendatud sellele. Reeglit illustreeritakse näidete najal. Juhtumid kui reegli pragmatistlik käsitlemine – mis on reegel tuleb ennem selgitada. Näitama, kuidas üldine reegel sellisel konkreetsel juhul rakendub. Esimene idee, mida analüüsitakse on sõna „kõva“. Esimene asi on leida spetsiifiline praktikavorm, millega „kõva“ idee kontseptsioon on spetsiifiliselt seotud. Spetsiifiline praktikavorm on, et seda ei saa kriimustada. Selle tähendus on empiiriliselt tuvastada tagajärjed – fikseerida tagajärjed, siis saab tähenduse. „Kõva“ on asi, mida ei saa kriimustada; „pehme“ asi on, mida saab kriimustada. Oluline on siin reegli rakendamine ja sõna „kõva“
elukogemust: “Õnn, see rumal väheviljakas tunne teeb naised paksuks ja uimaseks nagu veskituvid, ja ime pole, et mehed ei too neile lilli, vaid teri...”4 Romaanis “Karu süda“ (1989) omistatakse sama mõtteviis loodusrahvaste rikkumata mõistusele: oiumees käseb taigakütt Niikal õnnetoova taskupü- haku ära visata, sest “see sulle õnne too. Õnn igav ole, paksuks tee ... õige nganassaan kõhn ole.”5 Niika mõtleb hiljem, maas vedelevat õnnekuju vaadates, ise edasi: Käsi kas mäletas teadmamehe sõnu või meenutas mulle mu oma kogemust: õnn, see rumal väheviljakas tunne, ei kinnistu pikemalt maailmapilti. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab pea. [---] ma olin kütt, teadsin veidi kindlamini, et õnn peab jääma tabamatuks nagu kõige tumedamat, ilusamat masti soobel – siis on huvi ja pinget ikka ja jälle laande põigata.6
Tartu Ülikool Filosoofia teaduskond Referaat Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena Immanuel Kant Näimises pole süüdi mitte meeled, vaid aru. Juhendaja: Eduard Parhomenko Koostas: Ave Hamatvalejev Tartu, 2012 1 Näimises pole süüdi mitte meeled, vaid aru. Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti tajuda. Antud referaadis vaatan lähemalt, kuidas Kant oma teoses P
esinedajatele tõekonteptsioonid. Tõesed on sellised uskumused.. - Mis ,,töötavad" - Millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda - Mis ennast õigustavad - Millesse on kasulik uskuda Pragmatismi kriitika: - ,,töötama" kahemõttelisus - Kasulik väärtus/kasutu tõde - Mis on tõe otsimise point? 41. Deflatsionismi tõeteooria Frank P.Ramsey, A.J.Ayer, P.F.Strawson, W.V.O.Quine Vaated, mida iseloomustab veendumus, et tõeprobleemiga pole mõtet vaeva näha. Laskem tõesti ja tõeteooriatest õhk välja! Deflatsionalism (de+ladina keeles flare ,,puhuma)" Deflatsionismi tunnused: - Tõe mõiste ei ole midagi metafüüsiliselt sügavat ja tähtsat, nagu eelmised teooriad on eeldanud! - Tõel pole mingit deepi ,,olemust" pole mingisugust kõigi tõdede ühist omadust. - Tõeprobleem on filosoofe masendanud seetõttu, et nad otsivad seda mida
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
