Kas tõde on olemas? (0)

Kas tõde on olemas?
Definitsiooni kohaselt peab teadmine olema tõene. Väär saab olla uskumus , kuid mitte teadmine. Aga mis on tõde? Teadmise tõesuse nõue muudab asja keeruliseks seetõttu, et on olemas vähemalt neli arusaama tõest. See jätab mulje, et vabalt võiks igaühel olla oma tõde:
""Ma olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma tõele tunnistust annaksin. Kes tõe seest on, see kuuleb minu häält!" Pilaatus ütleb temale: "Mis on tõde?" Kui ta seda oli öelnud, läks ta uuesti välja juutide juurde."
Tõe vastavusteooria ehk korrespondentsiteooria (ld co 'koos', respondere 'vastav olema') kohaselt on tõene väide, vastavuses tegelikkusega. Kõnekeeles väljendudes: tõtt räägib see, kes räägib, nagu asjad tegelikult on. Vastavusteooria on argimõtlemisele kõige lähedasem ning seetõttu tundub ta ka ehk kõige loomulikum. Raske on aga lahti seletada, mida tähendab 'vastavus tegelikkusega'. Väide ( otsustus ) on mõte ning tegelikkus on näiteks mingi fakt. Kas väite ja tegelikkuse vastavus on samasugune kui poldi ja mutri vastavus? Kui vastata, et siin polegi midagi seletada - me lihtsalt oskame seda vastavust kindlaks teha, siis tekiks omakorda näiteks küsimus: kuidas me teeme kindlaks mineviku kohta käiva väite tõesuse?
Tõe kooskõlateooria ehk koherentsiteooria (ld cohaerentia 'sisemine seos') kohaselt on tõene väide kooskõlas teiste (tõesteks) tunnistatud väidetega. Teiste väidetega kooskõlas olemine tähendab vasturääkivuste puudumist. Tõe kooskõlateooriast lähtumine on täiesti loomulik matemaatikas, kus väite tõesust hinnatakse selle alusel, kas ta järeldub aksioomidest või mitte. Tõe kooskõlateooriast lähtume igapäevaeluski, kui seame kahtluse alla mõne väite. Rääkigu keegi näiteks, et nägi eile tiivulist siga üle Eesti lendamas. Ma ei saa kontrollida väite vastavust faktiga, sest väidetav sündmus toimus eile, kuid ma saan võrrelda väidet olemasolevate seisukohtadega. Siiani pidasin tõeks, et sigadel tiibu pole ning seetõttu võiks väite kuulutada vääraks. Teine võimalus on, et nüüdsest hakkan uskuma lendavate sigade olemasolusse. Nii ühel kui teisel juhul hoolitsen oma seisukohtade kooskõla eest.
Pragmatismi tõeteooria kohaselt on tõesed uskumused, mis n-ö töötavad. Tõesed on uskumused, millest lähtudes saab sihipäraselt tegutseda. Näiteks on uskumus, et pärnaõietee ravib külmetushaigusest terveks tõene siis, kui sellest lähtudes (st pärnaõieteed juues) inimene saabki terveks. Pragmatismi kohaselt on tõde alati praktiline. Praktiliseks tulemuseks ei tarvitse aga olla mingi käegakatsutav asi, selleks võib olla ka näiteks emotsionaalne rahuldus , heaolu vms. Näiteks on usk sellesse, et elu väärib elamist, tõene siis, kui sellest usust lähtudes inimene tunneb elust rahuldust. Pragmatist ei nõua taolisel juhtumil teoreetilist tõestust, et elu tõesti väärib elamist - teda huvitab vaid, kas see uskumus antud inimese puhul n-ö toimib. Mõnele pakub ehk rohkem rahuldust elada usus, et elu on üks suur ebameeldivus, millel pole mingit õigustust.
Mind tõepoolest hämmastab, et enamus valijaid Eestis tegelikult ei tea kuidas Eesti valimissüsteem toimib ja paljud inimesed usuvad dogmasid, mis tegelikult ei vasta tõele. Kõige olulisem valupunkt on 5% valimiskünnis ja lihtmandaat üksikkandidaadile. Vastavalt Eestis kehtivale valmisseadusele peab üksikkandidaat saama oma piirkonnas hääli vastavalt piirkonnale jagatud kohtadele ja valijate koguarvule.
Eesti valimissüsteem on väikeriigi kohta liiga keeruline, mida väiksem on riik seda lihtsam on otsedemokraatiat rakendada (näiteks Šveits), meil on see küll kahjuks vastupidi. Kõige lihtsam oleks 5% künnist tuua allapoole ja muuta valemit millega üksikkandidaadid riigikokku pääseks.peaks veel küsima, kas nii väike riik nagu Eesti vajab valimisringkondi. Muu maailma võrdes, meie väiksust vaadates, võiks vabalt ringkonnad ära kaotada, iga inimene saaks valida kandidaati kes talle meeldiks. Põhjus miks Eesti valimissüsteemi ei muudeta on muidugi pragmaatiline, see on suurematele erakondadele kasulik ja neil ei ole mingit huvi selle muutmist algatada.
Südametunnistus on mõistuse otsus, mis käsib inimesel õigel hetkel teha head ja hoiduda kurjast. Tänu südametunnistusele tajub inimene tehtava või tehtud teo kõlbelist väärtust ning saab nõnda kanda oma teo eest vastutust. Võttes kuulda oma südametunnistust, võib tark inimene kuulda Jumala häält, kes temaga räägib. Inimese väärikus nõuab õiget südametunnistust – mis tähendab, et see oleks kooskõlas sellega, mis mõistuse ja Jumala seaduse järgi on õiglane ja hea. Inimese isikuväärikuse tõttu ei saa kedagi sundida toimima tema südametunnistuse vastaselt ega ühise hüve raames takistada toimimast südametunnistusega kooskõlas, eriti religiooni valdkonnas. Õige ja tõese südametunnistuse kujundavad kasvatus, Jumala sõna tundmaõppimine ja Kiriku õpetus. Kujundamist toetavad Püha Vaimu annid ja nõuanded tarkadelt inimestelt. Inimese kõlbelisele kujunemisele aitab samuti kaasa palvetamine ja südametunnistuse läbiuurimine.
Eksimine on tõese seisukoha pidamine vääraks või väära seisukoha pidamine tõeseks. Valetamine erineb eksimusest, sest eeldab tõe teadmist või vähemalt usku, et teatakse tõde. Valetamine on tõde teades teadlik väära seisukoha esitamine. Juhul, kui tõde ehk tegelikult ei teatagi, on valetamine oma uskumusele vastupidise seisukoha esitamine. Aga mis siis, kui inimesel on vilets mälu? Ta ei mäleta tõesti, et tegi midagi ning ütleb, et ei teinud. Tegelikult aga tegi. Definitsiooni järgi ei ole see valetamine. Kui oleks võimalik konstrueerida valedetektor, siis saaksime välja selgitada, kas inimene valetab, kuid mitte seda, mis on tõde.
Mõnikord vale eksitab, mõnikord mitte – olenevalt sellest, kas valet jäädakse uskuma või mitte. Vale on efektiivne vaid siis, kui kuulaja eeldab, et räägitakse tõtt. Kui keegi seda enam ei eeldaks, lakkaks valetamine kedagi eksitamast. Sellise olukorra kohta öeldaksegi: “Kõik valetavad, kuid sellel pole tähtsust, sest keegi ei usu.” Teise inimese eksitamine on ehk mõnikord lubatav. Lastele valetatakse näiteks olukorras, kus arvatakse, et tõe mõistmiseks ei ole laps veel küllalt küps. Sellist olukorda kirjeldab ka anekdoot , kus vihmaussilapse küsiimusele, kus on isa, vastas ema, et isa läks meestega kalale (tegelikult küll kalasöödaks).
Karel Varik
12.B