Kas eksisteerib objektiivne teadmine, objektiivne tõde? (0)

Kas eksisteerib objektiivne teadmine, objektiivne tõde?

Eero Ringmäe
LAP22
010636
1. Valisin teemaks ülaltoodu, kuna olen sõprade-üliõpilastega mõni aeg tagasi pidanud üsna tuliseid arutelusid objektiivsuse eksistentsi või mitte-eksistentsi üle. Pean tunnistama, et ei ole lugenud mõtteteaduslikke artikleid, mis otseselt antud teemat käsitleksid. Samas leian, et käesoleva aine seminarides loetud lühiarutlustest võin läbi oma subjektiivse arusaama (kõver) prisma välja lugeda üht-teist autorite suhtumisest objektiivse teadmise olemasolusse .
Järgnevalt üritan välja tuua oma arusaama sellest, kas üksikinimene, subjekt, teadvus on võimeline tajuma välismaailma või teist subjekti objektiivselt? Kas objektiivsus , vaatlejast sõltumatu tõesus, üldse eksisteerib? Kas igasugune usk objektiivsusesse, absoluutsesse õigsusesse võiks olla lahti mõtestatav religioonina?
Defineeriksin kõigepealt, mida tähendavad teemat moodustavad sõnad minu jaoks:
teadmine ~ tõde – mingi reaalsuses eksisteeriv või inimese (teadvuses) pesitsevates emotsioonides leiduv nähtus, omadus, objekt, seos vms.
objektiivne – mitte sõltuv mõtlejast (teadvusest / inimesest), tema emotsioonidest, eelnevatest empiirilistest segajatest, taju ebatäiuslikkusest.. seega maailma ja reaalsuse kohta käiva teadmise juhtum, mis kehtib absoluutselt ja mille olemasolu on inimene võimeline registreerima ja õigesti tajuma.
subjektiivne – vastand objektiivsusele, mõtlejast, teadvusest sõltuv teadmise, tõe juhtum, kehtib ainult antud mõtleva subjekti, tema empiiriliste teadmiste ning emotsioonide puhul, teised teadvused ei pruugi selle teadmise kehtivust tajuda
2. Minu ja mu sõprade arutelud inimese teadmise üldise (eba)tõesuse kohta said alguse ühest üsna tühisest seigast. Nimelt olime koos ühe meie ühise tuttavaga, kes parasjagu maadles isikliku elu probleemidega. See inimene väitis, et antud hetkel ei ole ta oma emotsionaalsete probleemide tõttu võimeline objektiivselt mõtlema. See tõstatas kohe küsimuse: kas (praktiliselt) olematute isiklike probleemidega, emotsioonideta inimene on võimeline objektiivselt mõtlema?
Minu vastus sellele küsimusele on antud hetkel 'ei'.
Eeldusel , et inimene oleks võimeline panema kõrvale kogu oma isiklike suhete kogumi antud teemasse (kas ta siis üldse teaks midagi?) ning 'siirduma mõtlemiselt lähikonnale ainult isiklikus ja praktilises vahekorras mõtlemiseni teemale ka neutraalses, avalikus, kartograafilises vahekorras'.. nagu kirjutas abstraktse mõtlemise kohta Gilbert Ryle ariklis 'Abstraktsioonid'.. tähendaks minu arvates kõigi teadvuste ühetaoliseks muutumist. Teatud mööndustega võiks ju sellist ühetaolist arusaama millegi olemusest nimetada objektiivseks arusaamaks tõest. Ent leian, et eelmine lause kehtiks ainult sellisel juhul, kui kõigil mõtlejatel oleks antud tõe kohta identne empiiriliste teadmiste baas, mis oleks kogutud ilma emotsioonide poolt filtreeritud tajuta.
Kas eelpool kirjeldatud 'emotsioonideta' mõtlejad oleksid enam inimesed? Või pigem robotid , arvutid , andmebaasid ? Leian, et emotsioonide kõrvalepanemine, nagu seda on kirjeldanud Ryle, ei ole inimese teadvuse korral põhimõtteliselt võimalik.
Seega, arvan, et objektiivse tõe otsimine emotsioonide 'ära lõikamise' teel mõtlemisest ei osutu võimalikuks.
3. Kui ühe inimese mõtteist, teadmistest ei ole võimalik subjektiivsust (emotsioone) kõrvaldada, kas siis oleks need võimalik matemaatilise võttega (kas matemaatika pole mitte suur samm objektiivse mõtlemise poole) 'taandada' välja terve määratu inimkonna kõigi mõtete, arusaamade, teadmiste 'keskmistamisel'.
Tõepoolest, eeldades, et meie valimi hulgas on täpselt ühepalju vastandlike soovide, tunnetega mõtlejaid (mis juba iseenesest on utoopiline ), võiksime lasta neil konsensuse leidmise teel välja selgitada mõtlejaist sõltumatu tõe.
Näite võiksin tuua Immanuel Kanti ariklist 'Kostmine küsimusele: mis on valgustus ?'. Nimelt näitas Kant seal, kuidas saaksid inimesed toimida, kasutades oma mõistuse 'avalikku tarvitust' subjektiivsete teadmiste ja arvamuste väljendamiseks (seda ühiskonna kasutusse antud teadmist järelikult 'keskmistataks'), mõistuse 'eratarvitust' aga konsensuse, keskmistamise teel saadud üldise, kõigile keskmiselt kasuliku, objektiivse teadmise väljendamiseks.
Samas leian mina, et mõtlejast sõltumatu teadmine ei pruugi veel olla inimesest sõltumatu tõde. Leian olevat väga reaalse võimaluse, et meie taju välismaailma kohta on kõigest luul, unenägu, kõverpeegel. Meie väärtushinnangud ennasthävitavad ning silmapiiri laiendamist piiravad dogmad .
Üks meie õppejõud üritas näidata välismaailma (objektiivse) tajumise ebatäiuslikkust, küsides: kas UV- kiiri näete?
Mina lisaksin siia: kas teate, et igas ülimalt väikeses punktis meie ümber on pimedus, meie aga keskmistame ruumis lendavatest footonitest mõnede energia, mis silma satuvad, ning ütleme, et on valge, et on aken ja uks. Kumb , kas pimedus või valgus on objektiivsem? Kas üksikjuhtum või keskmine?
Hans-Georg Gadamer kirjutas artiklis 'Võimetus kõneluseks', et kõnelus kui info vahetamise vorm subjektide vahel, seab alati vastavusse kõnelejate maailmapildid, nägemused. Mina loen sellest välja, et maailmapilt tähendab ka inimese emotsioonide, hirmude, ambitsioonide kogumit, mis minu poolt otsitavat objektiivset teadmist juba oma olemuse (mõtlejast sõltuvuse) tõttu moonutavad. Seega leian, et Gadameri järgi ei ole võimalik tõeline, kõigi kõnelejate maailmapilte vastandav vestlus rohkema kui kahe subjekti vahel. Leian, et objektiivsusest on kahe subjekti vaheline teadmiste keskmistamine veel kaugel.
4. Kui aga tekiks olukord, kus kõik inimesed, teadvused, leiaksid ühise keele, mingi ühise teadmise. Näiteks: hommikul läheb valgeks; munapudru on kolesteroolirikas; põhjapoolusel on külm; inimese tapmine on halb.
Kas eeldusel, et kedagi meist targemat (objektiivsemat teadvust), kellelt küsida, ei oleks, osutuks eelpoolmainitud ühine veendumus , teadmine selleks kauaotsitud objektiivseks tõeks? Või oleks pigem tegu religiooniga, ühesuguste empiiriliste teadmiste poolt põhjustatud subjektiivse teadmisega ?
Leian, et meil ei oleks võimalik seda välja selgitada. Võime ju teiste oma kultuurilises (kas kultuur ei baseeru just emotsioonidel) taustsüsteemis asuvate teadvustega kokku leppida, et nähtus, mil silma satub tavalisest enam ümmargusest taevakehast lähtuvaid footoneid, on hommiku saabumine. Ent mis juhtuks, kui meie kesknärvisüsteem saadaks mingi organismis üldjuhul mitteleiduva aine (LSD) mõjul meie teadvusse teate, et taevas on hoopis kandiline must auk keset footoneid lähetavat ühtlast substantsi , et munapudru teeb meid purju , et tähtis on kaasinimesed tappa?
See, et meie organism, eelkõige närvisüsteem koosneb just neist ainetest, mis seal antud hetkel pulbitsevad, on minu arvates ju üsna juhuslik, sõltub Maa moodustanud prahis leidunud ainete vahekorrast.
Kas ülalmainitu (purju tegev munapudru) võiks teistsuguse koostisega organismi puhul saaks uueks tõeks? Tõeks kelle jaoks? Kas objektiivse tõe kohta saab üldse küsida 'tõde kelle jaoks..'?
Kui meie oleksime ainsad, kes eksisteerivad, julgeksin mina emba - kumba ülalkirjeldatud hommiku saabumist nimetada objektiivseks teadmiseks.
Ent ma ei julge väita, et meie oleme ainsad võimalikud teadvused, kes eksisteerivad.
Kaldun hoopis arvama, et suur osa meie ühistest ning üldkehtivatest subjektiivsetest tõdedest põhinevad dogmadel, usul , kellegi isiklikel kogemustel tehtud üldistustel. Nii on minu arvates kõik väärtushinnangud dogmad, traditsioonid, mis kujunenud kunagiste subjektiivsete arvamuste põhjal. Paljud neist ei pruugi olla meie normaalse eksistentsi tagamiseks vajalikud tegevused.
Leian, et väga suur osa nn. teaduslikest otsustustest põhinevad neil subjekstiivsetel dogmadel ( uurimisteemad lähtuvad ju subjektiivsetest vajadustest).
Heaks kontranäiteks minu veendumustele võiks olla Platoni jutustuses 'Kriton' Sokratese poolt välja öeldu, milles ta pidas oma kodulinna inimeste ( kohtupidamise ) traditsioone ning dogmatiseerunud väärtushinnanguid objektiivseks tõeks. Sokratese mõningaseks õigustuseks minu silmis võiks olla fakt, et tema ise oma subjektiivse mõttega osales kunagi linna seadusandluse väljatöötamisel.
5. Eelnenud arutluse kokkuvõtteks peaksin tõdema, et minu arvates ei leidu üldkehtivat ning tõest teadmist. See ei tähenda loomulikult, et kõik, meie mõtted oleksid minu arvates väärad. Vastupidi, meie subjektiivsed, iseendast lähtuvad arusaamad võivad meie endi (ning meiesuguste) kohta olla tõesed, kehtivad, reaalsusega kooskõlas. Samas, leian, et ei saa eksisteerida teadmist, mõtet, mis kehtiks, peaks paika kõigi (võimalike) mõtlevate teadvuste korral, kuna millegi kehtivus objektiivsena nõuaks kõigi teadvuste, arusaamade ühetaolisust, homogeensust antud teemas. See aga välistaks juba oma olemuselt mõtlevate teadvuste mitmekesisuse. Välistaks millegi uue õppimise, kuna objektiivse vaatepunkti ning tõe olemasolul ei saaks enam toimuda arengut antud vaatepunktis. Objektiivsele tõele ei saaks kuidagi oponeerida. Mina (täiesti tajutult subjektiivsena) leian, et võimalikud on mistahes vaatepunktid ning eesmärgid, sellega ka mistahes variatsioonid tõdedest ning teadmistest. Leian, et ühtegi neist vaatepunktidest ei saaks erilisena esile tõsta ning teistest kehtivamaks nimetada.