Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused (0)

Retked avarilmas 
Mõtisklusi Nikolai Baturini loomingust 
 
Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond  
Toimetaja Berk Vaher 
© autorid 
 
 
 
Hea ilus valu: Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused1 
Epp Annus 
 
 
I  
 
Kujutlegem  sellist  lugu:  sõjalaevastiku  kaptenkomandör  viibib  kodus  puhkusel  ja  valmistub 
tähistama oma 20. pulma-aastapäeva, ent saab käsu viivitamatult puhkus katkestada. Enne kodust 
lahkumist  avastab  ta  juhuslikult,  et  ta  abikaasa  on  medaljonis  ta  pildi  asendanud  tema  sõbra  ja 
ülemuse pildiga.  
Kaptenkomandör  sõidab  oma  laevadega  merele.  Ta  interpreteerib  saadud  ülesannet  kui 
õppemanöövrite  läbiviimist,  ent  merel  õppepommide  pähe  väljatulistatud  pommid  osutuvad 
tuumapommideks.  Enesele  teadmata  paneb  kaptenkomandör  toime  tuumaholokausti,  milles 
hukkub miljoneid inimolendeid, lapsi ja täiskasvanuid. 
Järgnevad  kakskümmend  kaks  aastat  veedavad  kaptenkomandör  ja  tema  kolm   tuhat   alluvat 
vanglas,  kuni  viiakse  läbi  juurdlust.  Kaptenkomandör  põgeneb  koos  ühe  alluva  ohvitseriga 
vanglast, et ise uurimise käiku selgust tuua – et see ei õnnestu, naaseb ta pärast rohkeid kannatusi 
tagasi vanglasse.  
Peale 22 aastat kestnud eeluurimisvangipõlve mõistetakse kaptenkomandör süüdi ja viiakse ellu 
tema surmaotsus. 
 
See lugu – Nikolai Baturini seni viimane romaan „Sõnajalg  kivis “ – rabab lugejat oma kahetisuses. 
Ennekõike on see romaan peategelase lõppematust kannatuste jadast, ent samal ajal pole tegemist 
sünge  tekstiga,  vastupidi,  seal  on  omalaadset  helgust  ja  optimismi.  Romaan  on  otsast  otsani 
kannatusi  täis,  ja  sealjuures  mastaapseid,  suuremõõtmelisi  kannatusi.  Autor  oleks  nagu  endalt 
küsinud, mis on kõige valusamad asjad elus. Ja siis püüdnud vastuseid leida võimalikult mitmel 
tasandil:  isiklikus  elus  on  suurimaks  õnnetuseks  perekonna   lagunemine   ja  armastatu  kaotus; 
eetilisel  tasandil  on  kõige  hirmsam,  kui  paned  toime  määratute  mastaapidega  kuriteo,  tapad 
miljoneid  inimesi,  purustad  terve  tsivilisatsiooni.  Ja  miks  mitte  lisada  aastakümnete  pikkuse 
viibimise vangikongis, teadmata, kui kaua see kõik veel kestab, ent siiski üsna selgesti adudes, et 
lahenduseks  on  suure  tõenäosusega  surmaotsus.  Romaani  lõpuks  sobib  siis  teadagi  peategelase 
surmasaatmine.  
Ja ometi – kõik need lõputud kannatused ei mõju kokkuvõttes masendavalt. 
                                                 
1 Sama artikli teoreetilisema küsimuseasetusega versioon on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus 11/2006, lk. 863-
874. 
Kaptenkomandör Batrian loeb oma eluraamatust ridu:  
 
Sa pead kannatama, palju kannatama. Sa pead talumatult palju kannatama, et sinust saaks... 
 ... NÄGIJA PILKASES PIMEDUSES.2  
Ilmselt  on  tegemist  romaani  moraalse  sõnumi  kokkuvõttega:  kannatustel  on  oma  eesmärk,  nad 
teevad  nägijaks,  hajutavad  pilkase  pimeduse.  Sama  moraali  edastab  ka  romaani  pealkiri: 
sõnajalaõis  kivis  on  nägija  pimeduses,  romaan  asetab  kivi  ja  elu  vastamisi,  Batriani  valu  ja 
kannatused  eristavad  teda  kaasaegsete  kivistunud  eludest.  Nagu  selgitab  Merebioloogia 
Uurimiskeskuse juhtivteadur Eugèn Ica,  
 
Maailm on hukuendeline, igas tunnis hävib kuus liiki.  Inimkond  paljuneb, ammendab loodusvarasid, nende 
hulgas  omaenese  Loodust.  Juba  esineb  kivistumisnähte:  ühel  daamil  Dublini  marketis  murdus  koos 
kingakontsaga  kand;  ühel  Tokio  taksojuhil  murdus  rooli  keerates  käsi  küljest.  Paljudel  on  teretamisel 
murdunud näpud ning armastades murdunud... Me kivistume ja lupjume – miljardites on lupjunud  veresooned  
ja kivistunud mõtted. See on kriis, viimane piir.3 
 
Elu kui kannatus on niisiis  romaanis  “Sõnajalg kivis” esitatud kivistumise vastandina. Alljärgnev 
visandab ülevaate tõe seostest eetilise ja esteetilisega Nikolai Baturini proosaloomingus laiemalt. 
Baturini looming lükkab ümber tavapärase  eetika , esteetika ja tõesfääri eraldiasetuse, asendamata 
seda kaasaegsest filosoofiast tuntud kombinatsioonidega. Ent headust, ilu ja tõde on kunstiteostes 
varemgi seostatud, triviaalsel tasandil võiks kas või Koidula tuntumaid näidendeid kirjeldada kui 
headuse, ilu ja tõe võidukäike. Baturini loomingu eripära on aga valu ja kannatuse rakendamine 
ühenduslülina, mis seob tegelaste eetilise käitumise tõega ning lisab ilumõõtme.  
Kannatuse  idealiseerimine  ja  õnneliku  elu  põlastamine  on  Baturini  romaaniloomingut  läbivad 
teemad.  Alustagem  kas  või  romaanist  „Noor  jää“  (1985),  kus  vanaperenaine  kuulutab  oma 
elukogemust: “Õnn, see rumal väheviljakas tunne teeb naised paksuks ja uimaseks nagu veskituvid, 
ja ime pole, et mehed ei too neile lilli, vaid teri...”4 Romaanis “Karu süda“ (1989) omistatakse sama 
mõtteviis loodusrahvaste rikkumata mõistusele: oiumees käseb taigakütt Niikal õnnetoova taskupü-
haku ära visata, sest “see sulle õnne too. Õnn igav ole, paksuks tee  ... õige nganassaan kõhn ole.”5 
Niika mõtleb hiljem, maas vedelevat õnnekuju vaadates, ise edasi:  
 
Käsi kas mäletas teadmamehe sõnu või meenutas mulle mu oma kogemust: õnn, see rumal väheviljakas tunne, 
ei kinnistu pikemalt maailmapilti. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab 
pea. [---] ma olin kütt, teadsin veidi kindlamini, et õnn peab  jääma  tabamatuks nagu kõige tumedamat, ilusamat 
masti soobel – siis on huvi ja pinget ikka ja jälle laande põigata.6 
  
Romaanis  “Kartlik  Nikas,  lõvilakkade  kammija“  (1993)  seostub  kannatuse  pühitsemine  otseselt 
kristliku eetikaga. Nikas armastab pisaraid, juba nelja-aastasena on ta jõudnud arusaamisele, et valu 
ja  kurbusega  on  elutunnetus  teravam,  ta  tundis  end  “valu  vilus  alati  hästi“7.  Nikas  kannab  endal 
„maailmasüü“  koormat,  tunneb  varakult  “kõigi  süüd  kõigi  ees“8  –  Nikase  kannatused  on  seotud 
pärispatu kontseptsiooniga. Ent mitte ainult. Kannatus  laieneb  kristliku moraaliõpetuse piiridest välja 
ja  moodustab  vastandpaari  valega:  “Valu  ei  ole  kunagi  vale  ja  sedamööda,  kuis  suureneb  valu, 
                                                 
2 Nikolai  Baturin , „Sõnajalg kivis“. Eesti Raamat, Tallinn 2006, lk. 181. 
3  Sealsamas , lk. 64. 
4 Nikolai Baturin, “Noor jää”. Eesti Raamat, Tallinn 1985, lk. 10. 
5 Nikolai Baturin, “Karu süda”. Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk. 22. 
6 Sealsamas, lk. 24. 
7 Nikolai Baturin, “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija: lapsepõlvemartüürium“. Eesti Raamat, Tallinn 1993, lk. 31. 
8 Sealsamas, lk. 67. 
väheneb vale ja kui maailm täitub valuga, pole valel seal kohta“.9 Valu-vale vastandus pole siiski ka 
kristlikule eetikale võõras: mõelgem kas või inkvisiitorite tegevusele, hereetikute piinamistele, mille 
eesmärgiks  oli  valu  kaudu  tõde  kätte  saada.  Muidugi  tekitab  inkvisitsiooni  peale  mõtlemine 
ebamugavust.  Kohe  tekivad  foucault’likud  küsimused:  kelle  tõde  valu  kaudu  avaldub?  kuidas 
luuakse tõde? Vastused pole vähem ebamugavad: valu abil surutakse oma tõde peale nõrgematele, 
neile, kelle tõde on teistsugune. Selline valu-vale vastanduse kasutus pole aga enam tüüpiline niivõrd 
kristlusele, vaid pigem omane laiemale mõtteviisile, eelmodernsele ühiskonnale.   
Baturini  loomingus  aga  asetub  valu-vale  vastandpaar  ühiskondlikust  võimumängust  eemale: 
mõlemad, nii valu kui ka tõeni jõudmine, on tegelaste siseasjad. Kartlik Nikas saab lõvilt käpahoobi, 
aga lõvipuuri ukse avab ta ise. Kaptenkomandör Batrian põgeneb vanglast, pöördub sinna aga ise 
tagasi. “Kentauri“ naistegelased süütavad end ise põlema.  Küsimusi , kellele kuulub tõde, kes valitseb 
valu, neis romaanides ei teki. Tõde on tegelaste sisemine veendumus, sageli väga egoistliku loomuga; 
kannatus  liitub  tõeotsimise  egoismi  ja  eraklikkusega.  Tõde  pole  jagatav  ega  jõuga  pealesurutav. 
Inimene on oma kannatuses ja tões üksi, liigub eemale lähedastest, ei kuule teiste palveid. Kartlik 
Nikas, surmavalt haavatud, jookseb mööda kõigist elu jooksul lähedastest inimestest, kes proovivad 
teda peatada, elule tagasi püüda, ent Nikas libiseb neist eemale. Vanaema  Dido  jätab lapselapse üksi 
võõraste  inimeste  sekka,   kentaur   Nikyas  (mõlemad  romaanist  “Kentaur“)  laseb  kõrvust  mööda 
Emersoni  veenmiskatsed,  keeldub  kaaslasest,  jalutab  elust  välja.  Baturini  tegelaste  elu  sisemine 
eesmärk on puhastumine, eneseleidmine – ja olgugi nad sealjuures ühiskonnale avatud, kulgevad 
otsingud siiski tegelaste omaruumis, kõnelustena iseendaga. Selle tunnistuseks on kas või Baturini 
peategelast romaanist romaani saatev varjumehe kuju, kes on peategelase olulisim kaaslane, ta tegude 
mõõdupuu, tegelase sisemise arengu märkija. Varjumees on ainus, kes tegelase tõeotsinguis aktiivselt 
kaasa räägib ja tegelase kannatusi jagada suudab. 
 
II  
 
Ometi  ei  saa  Baturini  tegelaste  egoistlikku,  enesekeskset  valuarmastust  pidada  ebaeetiliseks. 
Vastupidi, Baturini loomingule on tüüpiline „eetiline õnnevastasus“. Baturini tegelased on sügavalt 
eetilised – näiteks kartlik Nikas pühendab elu võitlusele kurja vastu –, ent oma eetilises mõtlemises 
eelistavad nad kannatusi õnnele. Enamgi: baturinlik eetika baseerub kannatusel. Kannatus teravdab 
elutunnetust, õieti  elatud  elu on aga Baturini romaanide järgi sügavalt tunnetatud, niisiis ka teravalt 
kannatatud elu. Baturinlik eetika on inimese sisemine asi, nagu ka kannatus ja tõde. Sotsiaaleetika on 
siin enesestmõistetav taust, Baturini inimese juurde kuulub loomulikult kogu inimkonda ja avarilma 
silmaspidav käitumine, kartliku  Nikase lõvilakkade kammimine,  et maailma kurjusest  puhastada, 
taigaelanike eetiline, järelkasvu arvestav jahipidamine romaanis „Karu süda“, kentaur Nikyase püüe 
säilitada  maa  energiavarusid,  kaptenkomandör  Batriani   seismine   oma  alluvate  huvide  eest. 
Sotsiaaleetiline käitumine on enesestmõistetav mänguväli, millel toimub midagi olulisemat: inimese 
sisemine puhastumine. Selleks on aga vaja kannatust ja valu.  
 
Õhtumaise eetikamõistmise taustal tundub baturinlik kannatuseetika paradoksaalne, et mitte öelda 
võõristav  –  sest  eetilise  käitumise  eesmärgiks  on  ikka  peetud  õnne  saavutamist.  Selline 
eetikamõistmine pärineb kreeka filosoofiast. “Kreeka eetikateooriad on hea elu teooriad,“ kinnitab 
Gisela Streiker, „nende lähtepunktiks on Sokratese küsimus “Gorgiases“ (472 C-D): kuidas peaksime 
                                                 
9 Sealsamas, lk. 194. 
elama,  et  olla  õnnelikud?“10  Võib-olla  aitaks  meid  siinkohal  kreekaliku  ja  kristliku 
mõtlemistraditsiooni  eristamine,  omistades  esimesele  õnne  ja  eetika  seostamise  ning  teisele 
kannatuse  ja  eetika  seostamise?  Kas  võiks  arvata,  et  Baturini  looming  kasvab  välja  kristlikust 
mõtteviisist? 
Osalt on see väide küllap tõene, ent kristliku kannatuseetika vastandamine kreekaliku õnneeetikaga 
teeks kristlikule traditsioonile ülekohut: miks kannatas Kristus, kui mitte inimkonna õnne nimel? 
Batriani  kannatused  ei  too  õnne  kellelegi,  ei   headus   ega  õiglus  pääse  romaanis  võidule.  Edward 
Schillebeeckx,  kirjeldades  erinevate  religioonide   suhtumist   kannatusse,  rõhutab,  et  kuigi  iga 
religioon  reageerib  kannatusele  erinevalt,  on  kõigile  religioonidele  ühine  püüe  juhtida  headus 
võidule,  „nende  sügavaim  püüdlus  on  kannatus  ületada“11.  Kristlik  maailmavaade  ei  õigusta 
kannatusi; kannatamine on ka kristlase jaoks arusaamatu ja tekitab protesti: „Kristlik sõnum ei seleta 
kurja ega kannatuste ajalugu. [---] Samamoodi ei väidaks kristlane, et jumal nõudis Kristuse surma 
kompensatsiooniks selle eest, mis meie oma ajaloos korda saadame.“12 Kui Kristusele oleks ristipuul 
öeldud, et valu ja kurbusega on elutunnetus teravam, oleks ta vaevalt ütlejat mõistnud. Oma terava 
elutunnetuse nautimise asemel hüüab ta ahastuses: “Mu jumal, mu jumal, miks oled sa mu maha 
jätnud?“  
Kannatuste  kaudu  puhastumise  teema  on  siiski  kristlikust  traditsioonist  tuttav13.  Seegi  erineb 
baturinlikust kannatuseetikast: Baturini tegelased elavad maa peal ja ülestõusmisest ei mõtle, nende 
kannatused ei vii lunastuse ja igavese eluni. Tõsi, Baturini romaanides on olulisel kohal uuestisündide 
ja  elu  igavese  kordumise  teema  –  kuid  see  pigem  vastandub  kui  ühtib  kristliku  igavese  elu 
kontseptsiooniga. Igavese elu asemel usub Baturin “ korduva  kordumatusse“. 
Eriti  selgesti  on  elu  korduvusmotiiv  välja  arendatud  romaanis  “Kartlik  Nikas“,  kus  Nikase 
kinnismõte  on  lõvilakkade  kammimine.  Kinnismõtte  taustaks  on  Nikase  eelmine  elu,  kus  ta 
kristlaspoisikesena  1.  sajandil  oli  leidnud  surma  lõvide  ette  visatuna.  Sellest  maailma  kurjuse 
kehastumine sassis lõvilakkadeks. Nikase-romaani läbib korduvuste ja tagasitulekute ahel, idee, et 
kõik, mis kunagi oli, on alati igal pool alles; see on omakorda loomulikult seotud romaani “Karu 
süda“  korduva  kordumatuse  juhtmõttega:  Karu-romaan  juhindub  arusaamisest,  et  kõik  “kordus, 
sarnanes eelmise päevaga – ja kõik oli  kordumatu . Korduva kordumatus oli see, millepärast ta [Niika] 
elas ja Avarilma oma ainsaks kodumaaks pidas”14.  
Korduva kordumatuse motiiv jätkub ka romaanis “Kentaur“, kus kujutatakse põlvkonnast põlvkonda 
edasikulgevat- korduvat  elude ahelat. Loeme üsna “Karu südame“ laadis:  
 
Taas oli kevad ja õitsesid  kirsid ... kõiges korduvas oli midagi kordumatut – see oli ehk valus, rebis lahti juba armistunud 
haavu ega lasknud teistel armistuda. Ent just kordumatuse pärast korduvas oli mõtet lasta sõriseda neil sõredatel eluliivadel 
– sätendavatel liivateradel kõrbe määratus liivakellas.15  
 
Niisiis,  ainutine  sündmus  kasvab  Baturini  loomingus  välja  kogu  maailma  loost,  olgu  selleks 
maailmaks  siis   tsivilisatsioon   või  loodus.  Ent  see  korduvuste  lugu  on  rõhutatult  maine,  Nikase 
                                                 
10 Gisela Streiker, Essays on Hellenistic epistemology and ethics. Cambridge University Press, Cambridge, New 
York 1996, lk. 170. 
11 Edward  Schillebeeckx, Christ: The Experience of Jesus as Lord. trans. John Bowden. Seabury Press, New York 
1980, lk. 675. 
12 Sealsamas, lk. 728. 
13 Schillebeeckx on ka siinkohal ettevaatlik: ta möönab, et vahel võib kannatus muuta inimest tundlikumaks või isegi 
muuta tema elu, ent lisab kohe: ikkagi on kannatust maailmas ülearu palju (sealsamas, 724-725). 
14“Karu süda”, lk. 150 
15 Nikolai Baturin, “Kentaur”. Eesti Raamat, Tallinn 2003, lk. 538 
“sünnikisa nagu jätkas surmakarjet, oli vaid veidike pikem ja optimistlikum“16. Surma jätkab sünd, 
mitte lunastus ja igavene elu – kristlikust maailmamudelist jääb Baturini looming eraldiseisvaks. 
 
 
III 
 
Ei  aristotellik  eetikafilosoofia  ega  kristlik  moraaliõpetus  tunne  eetilise  ja  esteetilise  seostamist  – 
Baturinil  aga käib eetiline õnnevastasus kokku nii  valu kui  ka  iluga . Baturinlikud kannatused  on 
kaunid, neid esitatakse lausa ihaldusväärsetena – otsekui pannes lugejat endalegi kannatusrohket elu 
soovima. Lugeja mõtleb Baturinit lugedes: kui ilus on surra leekides nagu „üks kaunis inimkehast 
tõrvik“, unustades täielikult tulesurmaga kaasas käivad kannatused.  
Romaanis “Kentaur“ avaldubki ilus valu naiste enesepõletamises, mis jätkub läbi generatsioonide – 
surm  on  siin  (nagu  teisteski  Baturini  romaanides)  saanud  esteetiliseks  objektiks,  vaatemänguks. 
Kentaur-Nikyase vanaemast Didost saame teada,  et teda oli  alati  tõmmanud tule poole, isegi  aias 
kõrbeliaane  põletades  peab  Nikyas  teda  tagasi  hoidma,  et  vanaema  tulle  ei  astuks17.  Samamoodi 
kipub leekidesse Nikyase ema Dido. Mõlemad naised süütavad end lõpuks põlema. Nykiase vaarema 
Didost  kõnelebki  romaan  kui  “kurvast,  ent  kaunist  inimkehast  tõrvikust“18,  Nikyase  vanaema 
põlemist kirjeldatakse kui “ereda leegiroosi õitsemist“19. Nykiase naise Dido tulesurm on ainuke, 
millel on pealtnägija, kes on toimuvast täiesti teadlik; siin on kasutatud rohkem värve, vastandatud 
on öö tumedust ja tuleõie eredust, lisatud on tules helgatavad laialilennanud ehtekillud: 
 
Hämardus.  
Orus laotusid  tumedad  varjukangad ja kõrgel mäenõlval, seal, kus lõppes põõsastik ja algasid kaljud ... 
... puhkes ere TULEÕIS.  
Ülalt päralejõudnud valguskiirtes helgatasid trepiastmele laialilennanud ehtekillud.20 
 
Kas pole ilus? Didode surmadest ei jää lugejale tühjustunnet ega leina, sellised surmad ei pane 
pisaraid valama, lugeja ei kurvasta ka Nikase surma üle “Kartlikus Nikases“. Baturinlik surm on 
poeetiline sündmus, eluilu kulminatsioon, ülendavalt ilus hetk. Ilu ületab, matab valu, ühegi Dido 
surma puhul pole  mainitud  põlemisega kaasnevat piina; ka väike Nikas, kui emalõvi käpahoop ta 
seljaliha vööni lahti kisub, ei kannata valu käes, vaid järgib teedosutavat heli ja jookseb “järjest 
avarama avaruse ja valgema valguse poole“21, kuni juurdub kadakana kõrgel luiteharjal.  
Ilu  muudab  kannatuse  millekski  muuks.  Milleks  ja  kuidas?  Tegemist  on  kunstiteosele  eriomase 
nähtusega: vaevalt et tegelikus elus “tuleõie“ ilu lähedase inimese tulesurma ülendaks; ilu tunduks 
pigem vastupidi kohatu, absurdne kategooria. Surma saab ilusaks ülendada siis, kui see on juba 
möödas – matuserituaali kohta võib ütelda “ilus“. Kirjandus, sõna vahendusel loodud alternatiivne 
tegelikkus, võib aga kannatuse iluga ühendada, ilma et tekiks dissonants. Kas nii tekib katarsis? 
Või sobiks ilu ja kannatuse ühendust pigem kinnistama üleva mõiste? Milles õieti seisneb üleva ja 
katarktilise  erinevus,  kas  tegu  pole  mitte  sünonüümidega?  Meenutagem   Kanti :  “Ülev  on  see, 
millega võrreldes kõik muu on väike.”22 Ülev on suurimaist suurim, mõõdutu, kujutlusvõime jaoks 
                                                 
16 “Kartlik Nikas,” lk. 7 
17 “Kentaur,” lk. 23. 
18 Sealsamas, lk. 13. 
19 Sealsamas, lk. 40. 
20 Sealsamas, lk. 564. 
21 “Kartlik Nikas,” lk. 465. 
22 Immanuel Kant, Kritik der Urteilskraft. Hrsg von Gerhard Lehmann. Philipp Reclam Jun, Stuttgart, lk. 143. 
hõlmamatu. Ülev on samas naudingu ja ebamugavuse ühendus: hõlmamatus tekitab ebamugavust, 
kuivõrd ülev on väljaspool inimlikkuse  piire . Samas, Kant on väga uhke selle üle, et suudame siiski 
ülevast mõistuslikult kõnelda, suudame luua kontseptsiooni isegi lõpmatu ning sellegi kohta, mis 
tähistab inimmõistuse piiratust. Sellisena laieneb üleva kogemus ka kogevale teadvusele, inimene 
saab osaks ülevast.  
Aristoteles ei rõhuta katarsise puhul tunde mõõdutust, samuti ei too ta mängu inimmõistust ja selle 
piiratust. Siiski on kahe mõiste tähenduslik lähedus ilmne: mõlemad  tähistavad  ülenemist argisest, 
väljaastumist  igapäevast,  erilist,  puhastavat  kogemust.  Mõistete  kasutusväljad  on  muidugi 
erinevad: katarsis seostub otseselt kannatusega, üleva kogemine ei pea kannatust sisaldama (kuigi 
võib): ülevaks võib nimetada suurejoonelist vaadet mäetippudele või vahusele merele, seal võib 
täiesti  puududa  inimliku  tegutsemise  aspekt.  Baturini  loomingus  lähenevad  üleva  ja  katarsise 
mõiste  teineteisele,  baturinlik  ülevus  tekib  kannatuse  kaudu,  baturinlik  katarsis  on  eelkõige 
esteetiline sündmus. 
Kannatuse  ja  ilu  kõrval  asetub  Baturini  surmades  olulisele  kohale  ka   rituaal .  Didode 
enesepõletamise puhul on tegemist mitte ainult estetiseeritud, vaid ka rituaalse surmaga, mis eriti 
Nikyase  ema  surma  puhul  on  otseselt  seostatud  tulejumal  Ormudi  teenimisega.  Milles  seisneb 
rituaali  toimemehhanism?  Rituaal  annab  kannatusele  reeglistatud  kuju,  tõstab  selle  inimlikust 
ainukordsusest välja korduva, imiteeritava tasandile. Sellisena on see omalaadne Baturini korduva 
kordumatuse poeetika ümberpööramine, oma elu lülitamine esivanemate tegude ahelasse. Rituaal 
saab  ka  pühaduse  allikaks:  ilus  surm  toob  ellu  pühapaistet.  Vaarema  Dido  surmast  kõneldakse 
otsesõnu kui pühapaiste loomisest: “Too sajanditagune, samavõrd kurb kui kaunis inimkehast tõrvik 
ei vähendanud Bigartite õlikiindumust. Vastupidi:  nafta  kohale tõusis nüüd ka Ohvriõli oreool – 
mis  lõpuks  andis  “mustale  maaverele  seni  puuduva  pühapaiste”.23  Rituaal  muudab  ilusa  surma 
kollektiivseks nähtuseks; kui enne väitsime, et Baturini tegelaste tõeotsimine on egoistlik, ainult 
enesele pööratud tegevus, siis tõeotsimiste päädimine rituaalses surmas võib surmavaliku egoismi 
pöörata  kogukondlikuks  sündmuseks,  mis  mõjub  kogukonda  taasloovana.  Ohvriõli  pole  enam 
seesama, mis lihtsalt nafta; naftakaevandamine omandab üleva varjundi. 
 
Romaanis “Sõnajalg kivis“ sümboliseerib ilu ja surma ühendust  viimsevaatetorni kujund. Nimelt 
kasutatakse vanglas, kus peategelane Batrian viibib, vangide hukkamiseks nn. humaanset meetodit: 
vangid  hukatakse  esteetilisel  viisil,  nad  langevad  alla  viimsevaatetornist.  Seda  torni  on  romaanis 
kirjeldatud nõnda: 
 
Optimistlikult  kahvaturoosa  sajameetrine  raudbetoonist  tornehitis  troonis  kõrgelt  üle  kindlusvangla, 
võimaldades sekka süngetele vaadetele müüride vahel nautida helgemaid vaateid väljaspool müüre: elüüsilisi 
lokkavaid rohumaid, kus lakkade lehides tormasid valged ja mustad hobused; jõgede karraniite, millel süstlesid 
kauged luikvalged laevad. Kõige kaugemal, kuhu vaikses õnnejoobes pilk lõpuks küündis,  paistis  sinine taevas 
ning liustikes mäed, mis otsekui valged suhkrupead poeriiulitel viisid mõtte magusasse lapsepõlve.  
Surmamõistetuile oli see elu viimane ülevaim hetk, kui nad, olles hukkamise eel tõstukiga torni tippu 
tõusnud, sealt viimase pilgu haljendavale arkaadiale heitsid ... 
... ning laskusid, siis juba tõstukita, all haigutavasse lubjaauku. 
VIIMSEVAATETORN,  EHKKI  MORN, OLI LAHKUVA AJASTU HUMAANSEMAID EHITISI.24 
 
Mis suhtes on viimsevaatetorn humaanne? Ehitise eesmärk pole elu lõppemist võimalikult kiireks 
või valutuks teha (selleni on tsivilisatsioon jõudnud juba  sajandeid  tagasi), vaid seda estetiseerida. 
                                                 
23 “Kentaur”, lk. 13. 
24 “Sõnajalg kivis”, lk. 82. 
Kui  Batrian  jalutab  viimast  jalutuskäiku  üle   vangla   õue,  siis:  “Kohtuotsus  talle  ei  meenunud:  ta 
imetles ... viimsevaatetorni, mis oli absoluutkõrge, lõplik.“ Surmamõistetud imetlevad kõrgelt  tornist  
avanevat panoraamset vaadet ja tunnevad hetke ülevust – kui erinev on see seismisest tapalaval, must 
kott  peas,  oodates  kirvelööki,  köie  pinguletõmbumist  ümber  kaela  või  surmavat  elektrisähvakut! 
Niisiis, viimsevaatetorn laseb surmamõistetuil surra  üleval  viisil. 
Ent kui tõsiselt saab võtta vaatetorni humaansust ja surmaminejate õnnejoovastust? Kas tahab  fraas : 
“viimsevaatetorn, ehkki morn, oli lahkuva ajastu humaansemaid ehitisi,“ olla irooniline ajastu suhtes, 
või  avaldada  uudse  leiutise  suhtes  siirast  imetlust?  Võimatu  on  öelda,  ilma  autori  enda  käest 
küsimata, kas siinkohal on tegemist irooniaga või tõsimeelse kirjeldusega. Võib-olla ma kasutaksingi 
siin juhust ja küsiksin autori käest. 
 
Nikolai  Baturin:  Nii  ühte  kui  teist.   Kahtlemata   on  kirjaniku  peas  sündinud  niisugune 
fatamorgaaniline ränd. Ja samas on selles ka irooniat, sest lõpuks ju tuli tuul. Õndsa elu nägemus 
projitseeriti ekraanile laserprojektoriga. Tegelikult ei olnud ekraani taga mingit paradiisi. Timukas 
kogu  aeg  värises,  et   tuult   ei  tuleks.  Aga  tuul  tuli  ja  puhus  udukanga  ära;  udu  tagant  rebenesid 
elüüsilised  kangad  nagu  õrnad  gobeläänid  ja  kadusid  allatuult;  nende  tagant  tuli  kivikõrb, 
kõhnunud lambakarjused, tühjaks kuivanud kaevud... Niipalju seda illusoorset maailma. 
Miks  ma  üldse  selle  raamatu  kirjutasin?  Vastukaaluks  heaolumaailma  elüüsilisele,  eufoorilisele 
elutundmisele,  mida  surutakse  lausa  vägivaldselt  peale.  Praeguse  aja  elu  on  nagu  pikk-pikk 
sünnipäev lasteaias, kus kreemikooki ja mahlajooki tuuakse aina juurde ja maksta ei tule kellelgi. 
Selle maailma taju on vägisi peale pressitud. 
Miks ma kirjutan kannatusest ülivõrdes? – Inimese konstitutsioon on paika pandud kas siis Looja 
poolt või öeldakse, et ta on iseenesest niimoodi täpselt suhestatud  – inimeses peab kõik olema: 
rõõm,  kannatus,  valu.  Ja  kannatusel  on  inimese  konstitutsioonis  ülim  tähendus  sellepärast,  et 
kannatus vormib meist inimolendid. Ainult kannatusel on võime luua inimesest inimolend. Hiljuti  
kuulsin raadio keskööprogrammist kellegi filosoofi  juttu  ööülikoolis. Ta ütles, et kannatust nagu ei 
olekski tänapäeval vaja. Et aastast 2000 kaotab kannatus igasuguse mõtte: meil on nüüd hea elu, 
kannatus võib olemata olla. Niimoodi pakkus välja mõtlev inimene. Kui seda pakuks mingisugune 
oleskleja?! Aga kui filosoof väljendab seisukohta, et kannatusel ei ole mingisugust tähtsust enam 
– siis, noh ...? Just sellele vastukaaluks kirjutasin selle raamatu. 
 
Epp  Annus:  Jah,  Nikolai  Baturin  ütles  juba  ära  mitmedki  asjad,  mida  tahtsin  edasi  rääkida. 
Viimsevaatetornist   avanev   kaunis  vaade  on  tekitatud  laserprojektori  poolt.  Millegipärast  toob  see 
kujutlusse  vangla  juhtkonna  kõneluse   teemadel ,  kuidas  saaks  vanglasse  meelitada  eurorahasid. 
Koostatakse projekt, millel on hea kõla, eetiline maik: “ Viimse  rõõmu pakkumine surmaminejaile”. 
Kui  palju  on  seal  tegelikult  humaansust?  Ja  kui  realistlik  on  arvata,  et  surmaminejad  silmitsevad 
avanevat vaadet õnnejoobes? Kuivõrd suudavad nad oma elu viimastel sekunditel nautida looduse 
ülevust? Vanglaülem kommenteerib viimsevaatetorni: “Sealt paistab lõpuks, kui lühike ja sealjuures 
hurmav võib olla elu!“25 
Küllap  tunnevad  surmaminejad  seda  viimsevaatetornitagi.    Kas  ei  tunne  nad  pigem  kahetsust, 
masendust, hirmu kui olukorra ülevust? 
Viimsevaatetorni  puhul  on  tegemist  taas  surma  ritualiseerimisega,  sedapuhku  kannatuse  selge 
allutamisega  seaduse  käsule  (enesepõletuse  korral  sai  rääkida  pigem  vabatahtlikult  loodud 
reeglistikust). Ent surmanuhtluse  elluviimine  on alati olnud rituaalne. Peaks siis küsima, mille poolest 
erineb giljotiini-rituaal viimsevaatetorni rituaalsusest? Vastuse oleme juba andnud – viimsevaatetorn 
                                                 
25 Sealsamas, lk. 87. 
on  tugevasti  estetiseeritud  rituaal,  surma  muutmine  kunstiteoseks.  Ent  see  on  reglementeeritud 
kunstiteos – seda nimetame kunstis pigem kitšiks. 
 
Jälgigem Batriani elu lõppstseeni. Batrian sõidab liftiga viimsevaatetorni üles – ja samas tõuseb 
tuul.  Tuul  lõhub  laserprojektori  poolt  uduekraani  suunatud  kujutised  ning  Batrian  näeb  üleva 
projektsiooni  asemel  tegelikkust:  lohutut  kivikõrbe  selle  umbekasvanud  radade,  lagunevate 
kitsekorjuste ja kuivanud kaevudega. Batrian sulgeb seepeale silmad. Tsiteerin järgnevat: 
 
ta  pilk  pöördus  aegamisi   minevikku :  esimesest  vaatest  peale  ei  näinud  ta  elu  pilvituid  pilte,  vaid  ehedaid 
kaadreid tulvil kannatust ja valu. Need suletud silmade TORNIVAATED tõid temani kõrgema mõistmise, et 
õnnelik põli, ilusad asjad ja kaunid vaated uinutavad meeli: elumõte tuhmub, igavikupüüe uinub ning pole 
muud, mis kataks seda kadu.  
Kummalistes murdumistes ja muundumistes avanes ta suletud silmade pilgule, et kannatustes ei peitu 
mahakiskuv jõud, vaid elu ülesehitav vägi. Teadmistest ülem  Teadmus  sai äkki valitsevaks: ELUVALU ongi 
ELUVÕLU! 
 
Nüüd toimub  hämmastav pööre:  timukas küsib Batriani  käest: “Mida te seal  näete?“ ja Batrian 
vastab: “Halihaljad hüllivad rohumaad ... kroommustad kappavad hobused ... Helkheledad roitvad 
härjad ... Sinesinised jõed , luikvalged luupavad aurikud ...“ 
Kaptenkomandör vaikis äkitselt;  ta nägu helenes, avanes kui  väikene püüne, kus etendus kõige 
ülevam, kõige mõtestatum vaatemäng.“26 
Batriani  kõige    ülevam  vaatemäng  sisaldab  just  nimelt  ülevust  Kanti  moodi,  suletud  silmade 
kujutluslikku  vaadet   saadab   analüüsiv  mõistuse  hääl.  Selline,  mõistmise  saatel  isegenereeritud 
ülevus on veelgi kantlikult ülevam kui Kant ise ülevust ette kujutas. 
Ent Batrian, kes on lahti öelnud ilusast elust ja kaunitest vaadetest, kinnitab siiski, et tema meelis 
rullub lahti just seesama  petlik -ülev vaade, mida laserprojektor surmaminejaile projitseerib, mitte 
kõigeülevam kannatuste vaade. Mikspärast nii?  
 
Nikolai Baturin: Timukas oli Batriani sõber. Tema kui laevastiku diviisiülem pandi sööma vangla 
erisööklasse koos vanglapersonaliga. Seal ta tutvus Timukaga ning neist said südamesõbrad, sest 
nad olid mõlemad sügavad inimesed, rääkisid vähe ja sügavaid sõnu. Lõpuks ei tahtnud Batrian 
sõbrale   pettumust  valmistada.  Timukas  kui  sõber  ei  saanud  jätta  küsimata,  miks  ta  nägu  nii 
helendas, miks ta muutus äkki nii õnnelikuks. Ta küsis ju veel lõpus Batrianilt: mida sa seal näed? 
Ta vastas – romaan lõpeb sellega: “Sõnajalg kivis.“ Nüüd ta lõpuks nägi, et ta lõi selle, mida ta 
otsis,  iseendas . Romaan lõpeb optimistliku tooniga – traagiline optimist. Pealtnäha väga masendav 
ja sünge asi. Ta ei tahtnud sõbrale lihtsalt viimasel hetkel pettumust valmistada. 
 
Epp Annus: Jah, ma mõtlesin ise ka sõpruse peale Timukaga. Siit saaks siiski ka edasi mõelda. 
Batrian  asetab  enda  samale  tasandile  Nikyase  perekonna  Didodega,  kes  lähevad  vabatahtlikult 
surma  esteetilise  rituaali  kaudu.  Tõsi,  Batrian  on  mõistnud,  et  ilusad  asjad  ja  kaunid  vaated 
uinutavad  meeli.  Ent  Nikyas  ei  tarbi  enam  valmispakutut,  etteantud  vaadet.  Ta  on  loonud  oma 
kunstiteose – oma kannatuste kaudu. Kannatus vabastab ta kitšist, reeglistatud kunstiteosest  – ja 
oma vabaduses loob ta uue elukunstiteose täpselt samade reeglite järgi. Need reeglid on ta nüüd 
aga  ise,  omal  vabal  tahtel  omaks  võtnud  –  sellega  on  ta  liikunud  ühiskonna  poolt  kehtestatud 
reeglitele tingimusteta, vägivaldse allutatuse juurest isikliku valiku maa- alale .  
                                                 
26 Sealsamas, lk. 188 
“Eluvalu  ongi  eluvõlu”  –  seda  tahab  Batrian  oma  iseloodud,  sissepoole  suunatud 
laserprojitseeringuga   edastada .  Selle  teesi  näol  jõuab  Batrian  ka  isikliku  elutõeni.  Batrian  on 
jõudnud  üleva  hetkeni,  eluvõlu  erilise  mõistmiseni  –  sinna,  kuhu  vaatetorni  vaade  pidi 
surmaminejad juhatama. Ent ta tahab öelda sedagi, et just nii, suletud laugude taga kannatuspilte 
taas läbi  elades , saab surra ilusat, ülevat surma. On paradoksaalne, et Batrian, peale arusaamist, et 
kaunid vaated uinutavad meeli, annab enda kõrgemat elumõistmist edasi just kauni  vaate  kaudu. 
Samamoodi on paradoksaalne, et kogu Baturini romaaniloomingus on kannatus muutunud kauniks 
vaateks. Ent see on ilus, nauditav paradoks.  
Lõpetaksin taas küsimusega autorile: kuidas te kommenteerite ilu ja kannatuse seost? Rääkisite 
juba, et kannatus on vajalik kõrgema elumõistmiseni jõudmiseks, aga kust tuleb kannatuse juurde 
ilu, estetiseerimine? 
 
Nikolai Baturin: Meis, igas inimeses elab elu ja surma tunnetus. Elu me  tunneme , surma me veel 
ei  tunne,  aga  siiski  teame,  et  ka  surm  on  ilus.  Adson  on  väljendanud  samasugust  mõtet  ühes 
võrukeelses  luuletuses.  Sügisel  on  eriti  see  tunne  –  surma  ilu  tunne;  kooldumine,  koltumine. 
Sellepärast ongi mu loomingus surm estetiseeritud: usun, et kui viimane uks  avaneb , siis saame elu 
kohta kõik teada. Miks me just nimelt sellised olime, miks me üldse olime. Kelle eksperiment see 
on.  Olen  uskunud  kogu  aeg,  et  kogu  selle  planeedi  eksisteerimine  on  kellegi  kummaline 
eksperiment. See ei saa niisama olla. Meile on sündimisest saadik antud hea ja kurja tundmus – 
mitte ainult valik, vaid sund valida! Me ei ole siin ainult niisama, vaid oleme ikkagi mingisuguse 
suure eksperimendi sees. 
 
Epp Annus: Kas ilusa surma mõte seostub loodusekeskse elutunnetusega? Tõite näiteks sügise; 
näiteks loodusrahvastel. Kirjandusteosena tuleb esimesena pähe näiteks Tolstoi novell “Ivan Iljitši 
surm“. 
 
Nikolai Baturin: See teema on läbinud inimsugu juba  niikaua , kui on sellest kirjapanekuid. See 
teema on igal kirjanikul, kineastil ja muusikul – kuulates Mahleri muusikat lausa tajume surma ilu, 
mitte kartust ega leina. Inimesele on see omane. Ta on nõnda, selle šniti järgi tehtud, et peab tajuma 
mõlemat  ja  armastab  mõlemat  ega  karda  kumbagi.  See  on  väga  keeruline;  kui  sellest  rääkima 
hakata, siis näed, kuidas otsast hakkab murenema, hajub ära ...  Lõplikku vastust ei ole. 
 
Kuulaja : Ma ei taha  uskuda , et surm on iseenesest ilus. Aga arvan, et iga inimene surma läheduses 
hakkab  võib-olla  seda  poetiseerima.  Ta  teeb  seda  vahest  sellepärast,  et  tal  oleks  kergem  surra. 
Võib-olla ta saab ka sel momendil aru, et elatud elu on ilus olnud ja tema surma tuleb ilusa elatud 
elu peegeldus . Mina mõistan niimoodi surma idealiseerimist või surma kaunikspidamist. 
 
Nikolai Baturin: Aga sellisel juhul ütlete teie ära eksperimendist. Mina ei taju surma maiselt − 
mõtlen sellest teisel tasandil. Mul on selline elunägemus. Ma ei samasta ennast oma lõpnud laibaga. 
Mõtleva, tunnetava ja tundva olendina ma ei saa ennast absoluutselt samastada lõppeva, kooleva 
loodusega. Vahe on tunnetuses. 
 
Berk Vaher: Nikolai Baturinit loomingut on aeg-ajalt kritiseeritud ka humanistlikult positsioonilt: 
just põhjusel, et ta on mingis mõttes liiga estetiseeritud. Samas on ta humanistlik positsioon väga 
tugev. Aga ju on kujunenud selline traditsioon humanismist arusaamise kohta, et kannatusi peab 
kujutama realistlikult, tähendab – koledalt. Kannatus on kole, keha ei tohi katki minna, kannatust 
tuleb kujutada kirjanduses niimoodi, et teaksime seda vältida. Et võita sõpru ja mõjutada inimesi 
ja  olla  muidu  selline  lõbus  rukkilill.  Aga  mis  tulebki  Nikolai  Baturini  puhul  välja:  just 
ettevalmistamine kannatusteks läbi ilu – ilu päästab maailma. Ma ei mäleta, kes tegi vahe julmuse 
ja jõhkruse vahel. Üks neist on selline, mis valmistab inimesi kannatuseks ette, teine lihtsalt tekitab 
kannatusi ilma ettevalmistuseta. Selles mõttes ei ole see looming ju selline, et seal oleks räigusi 
eesmärgiga  tekitada  valu.  Ta  on  pigem  inimese  ettevalmistamine  kannatustele  vastuseismiseks. 
Meenutagem vene vanasõna: kui loll hakkab palvetama, siis ta lööb pea lõhki. Inimesel, kes ei ole 
kannatusteks ette valmistatud, ei ole neist ka suuremat tolku. Aga teises mõttes vaidleksin natuke 
vastu  väitele,  et  kreekalikkus  on  otseselt  õnnele  suunatud.  Pigem  tuli  mulle  pähe  nietzschelik 
tragöödiakäsitlus, et inimene on võimeline silmitsi seisma saatuse või nende kannatustega, mida 
saatus pakub ja taluma sedagi, et saatus temast üle sõidab. 
 
Nikolai  Baturin:  Piiblis  öeldakse:  Jumal  andis  neile  kannatused,  aga  andis  ka  õlad,  et  neid 
kannatusi – raskusi – kanda. Kannatuseta inimene on loom. 
 
Epp  Annus:  Küsimus  on  lihtsalt  rõhuasetustes:  kreeka  filosoofias  on  eesmärk  hüve,  õnne 
saavutamine. Baturini romaanist jääb pigem kõlama kannatus kui esimene kategooria. 
 
Sama kuulaja: Minu meelest just kannatuse kaudu – mõtlen psühholoogilist või psüühilist poolt 
– tunnetame teisi inimesi, mõistame neid ja elu palju sügavamini, kui ainult kerget elu elades. 
 
Nikolai Baturin: Ütleksin veel, et mu loomingu puhul räägivad need, kes seda tajuvad, ja vaikivad 
need, kes seda ei taju Aitäh!