Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused (0)

Retked avarilmas 
Mõtisklusi Nikolai Baturini loomingust 
 
Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond  
Toimetaja Berk Vaher 
© autorid 
 
 
 
Hea ilus valu: Baturini tegelaste estetiseeritud kannatused1 
Epp Annus 
 
 
I  
 
Kujutlegem  sellist  lugu:  sõjalaevastiku  kaptenkomandör  viibib  kodus  puhkusel  ja  valmistub 
tähistama oma 20. pulma-aastapäeva, ent saab käsu viivitamatult puhkus katkestada. Enne kodust 
lahkumist  avastab  ta  juhuslikult,  et  ta  abikaasa  on  medaljonis  ta  pildi  asendanud  tema  sõbra  ja 
ülemuse pildiga.  
Kaptenkomandör  sõidab  oma  laevadega  merele.  Ta  interpreteerib  saadud  ülesannet  kui 
õppemanöövrite  läbiviimist,  ent  merel  õppepommide  pähe  väljatulistatud  pommid  osutuvad 
tuumapommideks.  Enesele  teadmata  paneb  kaptenkomandör  toime  tuumaholokausti,  milles 
hukkub miljoneid inimolendeid, lapsi ja täiskasvanuid. 
Järgnevad  kakskümmend  kaks  aastat  veedavad  kaptenkomandör  ja  tema  kolm   tuhat   alluvat 
vanglas,  kuni  viiakse  läbi  juurdlust.  Kaptenkomandör  põgeneb  koos  ühe  alluva  ohvitseriga 
vanglast, et ise uurimise käiku selgust tuua – et see ei õnnestu, naaseb ta pärast rohkeid kannatusi 
tagasi vanglasse.  
Peale 22 aastat kestnud eeluurimisvangipõlve mõistetakse kaptenkomandör süüdi ja viiakse ellu 
tema surmaotsus. 
 
See lugu – Nikolai Baturini seni viimane romaan „Sõnajalg  kivis “ – rabab lugejat oma kahetisuses. 
Ennekõike on see romaan peategelase lõppematust kannatuste jadast, ent samal ajal pole tegemist 
sünge  tekstiga,  vastupidi,  seal  on  omalaadset  helgust  ja  optimismi.  Romaan  on  otsast  otsani 
kannatusi  täis,  ja  sealjuures  mastaapseid,  suuremõõtmelisi  kannatusi.  Autor  oleks  nagu  endalt 
küsinud, mis on kõige valusamad asjad elus. Ja siis püüdnud vastuseid leida võimalikult mitmel 
tasandil:  isiklikus  elus  on  suurimaks  õnnetuseks  perekonna   lagunemine   ja  armastatu  kaotus; 
eetilisel  tasandil  on  kõige  hirmsam,  kui  paned  toime  määratute  mastaapidega  kuriteo,  tapad 
miljoneid  inimesi,  purustad  terve  tsivilisatsiooni.  Ja  miks  mitte  lisada  aastakümnete  pikkuse 
viibimise vangikongis, teadmata, kui kaua see kõik veel kestab, ent siiski üsna selgesti adudes, et 
lahenduseks  on  suure  tõenäosusega  surmaotsus.  Romaani  lõpuks  sobib  siis  teadagi  peategelase 
surmasaatmine.  
Ja ometi – kõik need lõputud kannatused ei mõju kokkuvõttes masendavalt. 
                                                 
1 Sama artikli teoreetilisema küsimuseasetusega versioon on ilmunud ajakirjas Keel ja Kirjandus 11/2006, lk. 863-
874. 
Kaptenkomandör Batrian loeb oma eluraamatust ridu:  
 
Sa pead kannatama, palju kannatama. Sa pead talumatult palju kannatama, et sinust saaks... 
 ... NÄGIJA PILKASES PIMEDUSES.2  
Ilmselt  on  tegemist  romaani  moraalse  sõnumi  kokkuvõttega:  kannatustel  on  oma  eesmärk,  nad 
teevad  nägijaks,  hajutavad  pilkase  pimeduse.  Sama  moraali  edastab  ka  romaani  pealkiri: 
sõnajalaõis  kivis  on  nägija  pimeduses,  romaan  asetab  kivi  ja  elu  vastamisi,  Batriani  valu  ja 
kannatused  eristavad  teda  kaasaegsete  kivistunud  eludest.  Nagu  selgitab  Merebioloogia 
Uurimiskeskuse juhtivteadur Eugèn Ica,  
 
Maailm on hukuendeline, igas tunnis hävib kuus liiki.  Inimkond  paljuneb, ammendab loodusvarasid, nende 
hulgas  omaenese  Loodust.  Juba  esineb  kivistumisnähte:  ühel  daamil  Dublini  marketis  murdus  koos 
kingakontsaga  kand;  ühel  Tokio  taksojuhil  murdus  rooli  keerates  käsi  küljest.  Paljudel  on  teretamisel 
murdunud näpud ning armastades murdunud... Me kivistume ja lupjume – miljardites on lupjunud  veresooned  
ja kivistunud mõtted. See on kriis, viimane piir.3 
 
Elu kui kannatus on niisiis  romaanis  “Sõnajalg kivis” esitatud kivistumise vastandina. Alljärgnev 
visandab ülevaate tõe seostest eetilise ja esteetilisega Nikolai Baturini proosaloomingus laiemalt. 
Baturini looming lükkab ümber tavapärase  eetika , esteetika ja tõesfääri eraldiasetuse, asendamata 
seda kaasaegsest filosoofiast tuntud kombinatsioonidega. Ent headust, ilu ja tõde on kunstiteostes 
varemgi seostatud, triviaalsel tasandil võiks kas või Koidula tuntumaid näidendeid kirjeldada kui 
headuse, ilu ja tõe võidukäike. Baturini loomingu eripära on aga valu ja kannatuse rakendamine 
ühenduslülina, mis seob tegelaste eetilise käitumise tõega ning lisab ilumõõtme.  
Kannatuse  idealiseerimine  ja  õnneliku  elu  põlastamine  on  Baturini  romaaniloomingut  läbivad 
teemad.  Alustagem  kas  või  romaanist  „Noor  jää“  (1985),  kus  vanaperenaine  kuulutab  oma 
elukogemust: “Õnn, see rumal väheviljakas tunne teeb naised paksuks ja uimaseks nagu veskituvid, 
ja ime pole, et mehed ei too neile lilli, vaid teri...”4 Romaanis “Karu süda“ (1989) omistatakse sama 
mõtteviis loodusrahvaste rikkumata mõistusele: oiumees käseb taigakütt Niikal õnnetoova taskupü-
haku ära visata, sest “see sulle õnne too. Õnn igav ole, paksuks tee  ... õige nganassaan kõhn ole.”5 
Niika mõtleb hiljem, maas vedelevat õnnekuju vaadates, ise edasi:  
 
Käsi kas mäletas teadmamehe sõnu või meenutas mulle mu oma kogemust: õnn, see rumal väheviljakas tunne, 
ei kinnistu pikemalt maailmapilti. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab 
pea. [---] ma olin kütt, teadsin veidi kindlamini, et õnn peab  jääma  tabamatuks nagu kõige tumedamat, ilusamat 
masti soobel – siis on huvi ja pinget ikka ja jälle laande põigata.6 
  
Romaanis  “Kartlik  Nikas,  lõvilakkade  kammija“  (1993)  seostub  kannatuse  pühitsemine  otseselt 
kristliku eetikaga. Nikas armastab pisaraid, juba nelja-aastasena on ta jõudnud arusaamisele, et valu 
ja  kurbusega  on  elutunnetus  teravam,  ta  tundis  end  “valu  vilus  alati  hästi“7.  Nikas  kannab  endal 
„maailmasüü“  koormat,  tunneb  varakult  “kõigi  süüd  kõigi  ees“8  –  Nikase  kannatused  on  seotud 
pärispatu kontseptsiooniga. Ent mitte ainult. Kannatus  laieneb  kristliku moraaliõpetuse piiridest välja 
ja  moodustab  vastandpaari  valega:  “Valu  ei  ole  kunagi  vale  ja  sedamööda,  kuis  suureneb  valu, 
                                                 
2 Nikolai  Baturin , „Sõnajalg kivis“. Eesti Raamat, Tallinn 2006, lk. 181. 
3  Sealsamas , lk. 64. 
4 Nikolai Baturin, “Noor jää”. Eesti Raamat, Tallinn 1985, lk. 10. 
5 Nikolai Baturin, “Karu süda”. Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk. 22. 
6 Sealsamas, lk. 24. 
7 Nikolai Baturin, “Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija: lapsepõlvemartüürium“. Eesti Raamat, Tallinn 1993, lk. 31. 
8 Sealsamas, lk. 67. 
väheneb vale ja kui maailm täitub valuga, pole valel seal kohta“.9 Valu-vale vastandus pole siiski ka 
kristlikule eetikale võõras: mõelgem kas või inkvisiitorite tegevusele, hereetikute piinamistele, mille 
eesmärgiks  oli  valu  kaudu  tõde  kätte  saada.  Muidugi  tekitab  inkvisitsiooni  peale  mõtlemine 
ebamugavust.  Kohe  tekivad  foucault’likud  küsimused:  kelle  tõde  valu  kaudu  avaldub?  kuidas 
luuakse tõde? Vastused pole vähem ebamugavad: valu abil surutakse oma tõde peale nõrgematele, 
neile, kelle tõde on teistsugune. Selline valu-vale vastanduse kasutus pole aga enam tüüpiline niivõrd 
kristlusele, vaid pigem omane laiemale mõtteviisile, eelmodernsele ühiskonnale.   
Baturini  loomingus  aga  asetub  valu-vale  vastandpaar  ühiskondlikust  võimumängust  eemale: 
mõlemad, nii valu kui ka tõeni jõudmine, on tegelaste siseasjad. Kartlik Nikas saab lõvilt käpahoobi, 
aga lõvipuuri ukse avab ta ise. Kaptenkomandör Batrian põgeneb vanglast, pöördub sinna aga ise 
tagasi. “Kentauri“ naistegelased süütavad end ise põlema.  Küsimusi , kellele kuulub tõde, kes valitseb 
valu, neis romaanides ei teki. Tõde on tegelaste sisemine veendumus, sageli väga egoistliku loomuga; 
kannatus  liitub  tõeotsimise  egoismi  ja  eraklikkusega.  Tõde  pole  jagatav  ega  jõuga  pealesurutav. 
Inimene on oma kannatuses ja tões üksi, liigub eemale lähedastest, ei kuule teiste palveid. Kartlik 
Nikas, surmavalt haavatud, jookseb mööda kõigist elu jooksul lähedastest inimestest, kes proovivad 
teda peatada, elule tagasi püüda, ent Nikas libiseb neist eemale. Vanaema  Dido  jätab lapselapse üksi 
võõraste  inimeste  sekka,   kentaur   Nikyas  (mõlemad  romaanist  “Kentaur“)  laseb  kõrvust  mööda 
Emersoni  veenmiskatsed,  keeldub  kaaslasest,  jalutab  elust  välja.  Baturini  tegelaste  elu  sisemine 
eesmärk on puhastumine, eneseleidmine – ja olgugi nad sealjuures ühiskonnale avatud, kulgevad 
otsingud siiski tegelaste omaruumis, kõnelustena iseendaga. Selle tunnistuseks on kas või Baturini 
peategelast romaanist romaani saatev varjumehe kuju, kes on peategelase olulisim kaaslane, ta tegude 
mõõdupuu, tegelase sisemise arengu märkija. Varjumees on ainus, kes tegelase tõeotsinguis aktiivselt 
kaasa räägib ja tegelase kannatusi jagada suudab. 
 
II  
 
Ometi  ei  saa  Baturini  tegelaste  egoistlikku,  enesekeskset  valuarmastust  pidada  ebaeetiliseks. 
Vastupidi, Baturini loomingule on tüüpiline „eetiline õnnevastasus“. Baturini tegelased on sügavalt 
eetilised – näiteks kartlik Nikas pühendab elu võitlusele kurja vastu –, ent oma eetilises mõtlemises 
eelistavad nad kannatusi õnnele. Enamgi: baturinlik eetika baseerub kannatusel. Kannatus teravdab 
elutunnetust, õieti  elatud  elu on aga Baturini romaanide järgi sügavalt tunnetatud, niisiis ka teravalt 
kannatatud elu. Baturinlik eetika on inimese sisemine asi, nagu ka kannatus ja tõde. Sotsiaaleetika on 
siin enesestmõistetav taust, Baturini inimese juurde kuulub loomulikult kogu inimkonda ja avarilma 
silmaspidav käitumine, kartliku  Nikase lõvilakkade kammimine,  et maailma kurjusest  puhastada, 
taigaelanike eetiline, järelkasvu arvestav jahipidamine romaanis „Karu süda“, kentaur Nikyase püüe 
säilitada  maa  energiavarusid,  kaptenkomandör  Batriani   seismine   oma  alluvate  huvide  eest. 
Sotsiaaleetiline käitumine on enesestmõistetav mänguväli, millel toimub midagi olulisemat: inimese 
sisemine puhastumine. Selleks on aga vaja kannatust ja valu.  
 
Õhtumaise eetikamõistmise taustal tundub baturinlik kannatuseetika paradoksaalne, et mitte öelda 
võõristav  –  sest  eetilise  käitumise  eesmärgiks  on  ikka  peetud  õnne  saavutamist.  Selline 
eetikamõistmine pärineb kreeka filosoofiast. “Kreeka eetikateooriad on hea elu teooriad,“ kinnitab 
Gisela Streiker, „nende lähtepunktiks on Sokratese küsimus “Gorgiases“ (472 C-D): kuidas peaksime 
                                                 
9 Sealsamas, lk. 194. 
elama,  et  olla  õnnelikud?“10  Võib-olla  aitaks  meid  siinkohal  kreekaliku  ja  kristliku 
mõtlemistraditsiooni  eristamine,  omistades  esimesele  õnne  ja  eetika  seostamise  ning  teisele 
kannatuse  ja  eetika  seostamise?  Kas  võiks  arvata,  et  Baturini  looming  kasvab  välja  kristlikust 
mõtteviisist? 
Osalt on see väide küllap tõene, ent kristliku kannatuseetika vastandamine kreekaliku õnneeetikaga 
teeks kristlikule traditsioonile ülekohut: miks kannatas Kristus, kui mitte inimkonna õnne nimel? 
Batriani  kannatused  ei  too  õnne  kellelegi,  ei   headus   ega  õiglus  pääse  romaanis  võidule.  Edward 
Schillebeeckx,  kirjeldades  erinevate  religioonide   suhtumist   kannatusse,  rõhutab,  et  kuigi  iga 
religioon  reageerib  kannatusele  erinevalt,  on  kõigile  religioonidele  ühine  püüe  juhtida  headus 
võidule,  „nende  sügavaim  püüdlus  on  kannatus  ületada“11.  Kristlik  maailmavaade  ei  õigusta 
kannatusi; kannatamine on ka kristlase jaoks arusaamatu ja tekitab protesti: „Kristlik sõnum ei seleta 
kurja ega kannatuste ajalugu. [---] Samamoodi ei väidaks kristlane, et jumal nõudis Kristuse surma 
kompensatsiooniks selle eest, mis meie oma ajaloos korda saadame.“12 Kui Kristusele oleks ristipuul 
öeldud, et valu ja kurbusega on elutunnetus teravam, oleks ta vaevalt ütlejat mõistnud. Oma terava 
elutunnetuse nautimise asemel hüüab ta ahastuses: “Mu jumal, mu jumal, miks oled sa mu maha 
jätnud?“  
Kannatuste  kaudu  puhastumise  teema  on  siiski  kristlikust  traditsioonist  tuttav13.  Seegi  erineb 
baturinlikust kannatuseetikast: Baturini tegelased elavad maa peal ja ülestõusmisest ei mõtle, nende 
kannatused ei vii lunastuse ja igavese eluni. Tõsi, Baturini romaanides on olulisel kohal uuestisündide 
ja  elu  igavese  kordumise  teema  –  kuid  see  pigem  vastandub  kui  ühtib  kristliku  igavese  elu 
kontseptsiooniga. Igavese elu asemel usub Baturin “ korduva  kordumatusse“. 
Eriti  selgesti  on  elu  korduvusmotiiv  välja  arendatud  romaanis  “Kartlik  Nikas“,  kus  Nikase 
kinnismõte  on  lõvilakkade  kammimine.  Kinnismõtte  taustaks  on  Nikase  eelmine  elu,  kus  ta 
kristlaspoisikesena  1.  sajandil  oli  leidnud  surma  lõvide  ette  visatuna.  Sellest  maailma  kurjuse 
kehastumine sassis lõvilakkadeks. Nikase-romaani läbib korduvuste ja tagasitulekute ahel, idee, et 
kõik, mis kunagi oli, on alati igal pool alles; see on omakorda loomulikult seotud romaani “Karu 
süda“  korduva  kordumatuse  juhtmõttega:  Karu-romaan  juhindub  arusaamisest,  et  kõik  “kordus, 
sarnanes eelmise päevaga – ja kõik oli  kordumatu . Korduva kordumatus oli see, millepärast ta [Niika] 
elas ja Avarilma oma ainsaks kodumaaks pidas”14.  
Korduva kordumatuse motiiv jätkub ka romaanis “Kentaur“, kus kujutatakse põlvkonnast põlvkonda 
edasikulgevat- korduvat  elude ahelat. Loeme üsna “Karu südame“ laadis:  
 
Taas oli kevad ja õitsesid  kirsid ... kõiges korduvas oli midagi kordumatut – see oli ehk valus, rebis lahti juba armistunud 
haavu ega lasknud teistel armistuda. Ent just kordumatuse pärast korduvas oli mõtet lasta sõriseda neil sõredatel eluliivadel 
– sätendavatel liivateradel kõrbe määratus liivakellas.15  
 
Niisiis,  ainutine  sündmus  kasvab  Baturini  loomingus  välja  kogu  maailma  loost,  olgu  selleks 
maailmaks  siis   tsivilisatsioon   või  loodus.  Ent  see  korduvuste  lugu  on  rõhutatult  maine,  Nikase 
                                                 
10 Gisela Streiker, Essays on Hellenistic epistemology and ethics. Cambridge University Press, Cambridge, New 
York 1996, lk. 170. 
11 Edward  Schillebeeckx, Christ: The Experience of Jesus as Lord. trans. John Bowden. Seabury Press, New York 
1980, lk. 675. 
12 Sealsamas, lk. 728. 
13 Schillebeeckx on ka siinkohal ettevaatlik: ta möönab, et vahel võib kannatus muuta inimest tundlikumaks või isegi 
muuta tema elu, ent lisab kohe: ikkagi on kannatust maailmas ülearu palju (sealsamas, 724-725). 
14“Karu süda”, lk. 150 
15 Nikolai Baturin, “Kentaur”. Eesti Raamat, Tallinn 2003, lk. 538 
“sünnikisa nagu jätkas surmakarjet, oli vaid veidike pikem ja optimistlikum“16. Surma jätkab sünd, 
mitte lunastus ja igavene elu – kristlikust maailmamudelist jääb Baturini looming eraldiseisvaks. 
 
 
III 
 
Ei  aristotellik  eetikafilosoofia  ega  kristlik  moraaliõpetus  tunne  eetilise  ja  esteetilise  seostamist  – 
Baturinil  aga käib eetiline õnnevastasus kokku nii  valu kui  ka  iluga . Baturinlikud kannatused  on 
kaunid, neid esitatakse lausa ihaldusväärsetena – otsekui pannes lugejat endalegi kannatusrohket elu 
soovima. Lugeja mõtleb Baturinit lugedes: kui ilus on surra leekides nagu „üks kaunis inimkehast 
tõrvik“, unustades täielikult tulesurmaga kaasas käivad kannatused.  
Romaanis “Kentaur“ avaldubki ilus valu naiste enesepõletamises, mis jätkub läbi generatsioonide – 
surm  on  siin  (nagu  teisteski  Baturini  romaanides)  saanud  esteetiliseks  objektiks,  vaatemänguks. 
Kentaur-Nikyase vanaemast Didost saame teada,  et teda oli  alati  tõmmanud tule poole, isegi  aias 
kõrbeliaane  põletades  peab  Nikyas  teda  tagasi  hoidma,  et  vanaema  tulle  ei  astuks17.  Samamoodi 
kipub leekidesse Nikyase ema Dido. Mõlemad naised süütavad end lõpuks põlema. Nykiase vaarema 
Didost  kõnelebki  romaan  kui  “kurvast,  ent  kaunist  inimkehast  tõrvikust“18,  Nikyase  vanaema 
põlemist kirjeldatakse kui “ereda leegiroosi õitsemist“19. Nykiase naise Dido tulesurm on ainuke, 
millel on pealtnägija, kes on toimuvast täiesti teadlik; siin on kasutatud rohkem värve, vastandatud 
on öö tumedust ja tuleõie eredust, lisatud on tules helgatavad laialilennanud ehtekillud: 
 
Hämardus.  
Orus laotusid  tumedad  varjukangad ja kõrgel mäenõlval, seal, kus lõppes põõsastik ja algasid kaljud ... 
... puhkes ere TULEÕIS.  
Ülalt päralejõudnud valguskiirtes helgatasid trepiastmele laialilennanud ehtekillud.20 
 
Kas pole ilus? Didode surmadest ei jää lugejale tühjustunnet ega leina, sellised surmad ei pane 
pisaraid valama, lugeja ei kurvasta ka Nikase surma üle “Kartlikus Nikases“. Baturinlik surm on 
poeetiline sündmus, eluilu kulminatsioon, ülendavalt ilus hetk. Ilu ületab, matab valu, ühegi Dido 
surma puhul pole  mainitud  põlemisega kaasnevat piina; ka väike Nikas, kui emalõvi käpahoop ta 
seljaliha vööni lahti kisub, ei kannata valu käes, vaid järgib teedosutavat heli ja jookseb “järjest 
avarama avaruse ja valgema valguse poole“21, kuni juurdub kadakana kõrgel luiteharjal.  
Ilu  muudab  kannatuse  millekski  muuks.  Milleks  ja  kuidas?  Tegemist  on  kunstiteosele  eriomase 
nähtusega: vaevalt et tegelikus elus “tuleõie“ ilu lähedase inimese tulesurma ülendaks; ilu tunduks 
pigem vastupidi kohatu, absurdne kategooria. Surma saab ilusaks ülendada siis, kui see on juba 
möödas – matuserituaali kohta võib ütelda “ilus“. Kirjandus, sõna vahendusel loodud alternatiivne 
tegelikkus, võib aga kannatuse iluga ühendada, ilma et tekiks dissonants. Kas nii tekib katarsis? 
Või sobiks ilu ja kannatuse ühendust pigem kinnistama üleva mõiste? Milles õieti seisneb üleva ja 
katarktilise  erinevus,  kas  tegu  pole  mitte  sünonüümidega?  Meenutagem   Kanti :  “Ülev  on  see, 
millega võrreldes kõik muu on väike.”22 Ülev on suurimaist suurim, mõõdutu, kujutlusvõime jaoks 
                                                 
16 “Kartlik Nikas,” lk. 7 
17 “Kentaur,” lk. 23. 
18 Sealsamas, lk. 13. 
19 Sealsamas, lk. 40. 
20 Sealsamas, lk. 564. 
21 “Kartlik Nikas,” lk. 465. 
22 Immanuel Kant, Kritik der Urteilskraft. Hrsg von Gerhard Lehmann. Philipp Reclam Jun, Stuttgart, lk. 143. 
hõlmamatu. Ülev on samas naudingu ja ebamugavuse ühendus: hõlmamatus tekitab ebamugavust, 
kuivõrd ülev on väljaspool inimlikkuse  piire . Samas, Kant on väga uhke selle üle, et suudame siiski 
ülevast mõistuslikult kõnelda, suudame luua kontseptsiooni isegi lõpmatu ning sellegi kohta, mis 
tähistab inimmõistuse piiratust. Sellisena laieneb üleva kogemus ka kogevale teadvusele, inimene 
saab osaks ülevast.  
Aristoteles ei rõhuta katarsise puhul tunde mõõdutust, samuti ei too ta mängu inimmõistust ja selle 
piiratust. Siiski on kahe mõiste tähenduslik lähedus ilmne: mõlemad  tähistavad  ülenemist argisest, 
väljaastumist  igapäevast,  erilist,  puhastavat  kogemust.  Mõistete  kasutusväljad  on  muidugi 
erinevad: katarsis seostub otseselt kannatusega, üleva kogemine ei pea kannatust sisaldama (kuigi 
võib): ülevaks võib nimetada suurejoonelist vaadet mäetippudele või vahusele merele, seal võib 
täiesti  puududa  inimliku  tegutsemise  aspekt.  Baturini  loomingus  lähenevad  üleva  ja  katarsise 
mõiste  teineteisele,  baturinlik  ülevus  tekib  kannatuse  kaudu,  baturinlik  katarsis  on  eelkõige 
esteetiline sündmus. 
Kannatuse  ja  ilu  kõrval  asetub  Baturini  surmades  olulisele  kohale  ka   rituaal .  Didode 
enesepõletamise puhul on tegemist mitte ainult estetiseeritud, vaid ka rituaalse surmaga, mis eriti 
Nikyase  ema  surma  puhul  on  otseselt  seostatud  tulejumal  Ormudi  teenimisega.  Milles  seisneb 
rituaali  toimemehhanism?  Rituaal  annab  kannatusele  reeglistatud  kuju,  tõstab  selle  inimlikust 
ainukordsusest välja korduva, imiteeritava tasandile. Sellisena on see omalaadne Baturini korduva 
kordumatuse poeetika ümberpööramine, oma elu lülitamine esivanemate tegude ahelasse. Rituaal 
saab  ka  pühaduse  allikaks:  ilus  surm  toob  ellu  pühapaistet.  Vaarema  Dido  surmast  kõneldakse 
otsesõnu kui pühapaiste loomisest: “Too sajanditagune, samavõrd kurb kui kaunis inimkehast tõrvik 
ei vähendanud Bigartite õlikiindumust. Vastupidi:  nafta  kohale tõusis nüüd ka Ohvriõli oreool – 
mis  lõpuks  andis  “mustale  maaverele  seni  puuduva  pühapaiste”.23  Rituaal  muudab  ilusa  surma 
kollektiivseks nähtuseks; kui enne väitsime, et Baturini tegelaste tõeotsimine on egoistlik, ainult 
enesele pööratud tegevus, siis tõeotsimiste päädimine rituaalses surmas võib surmavaliku egoismi 
pöörata  kogukondlikuks  sündmuseks,  mis  mõjub  kogukonda  taasloovana.  Ohvriõli  pole  enam 
seesama, mis lihtsalt nafta; naftakaevandamine omandab üleva varjundi.