VANA-ROOMA (0)

VANA- ROOMA
Cassius Dio (u. 155-235).
Herodianus (u. 170-240) käsitleb aastaid 180-238.
„ Historia Augusta“ käsitleb aastaid 117-284, kuus autorit, palju väärinfot.
193-211 Septimius Severus
211-217 Caracalla
211 Geta
217-218 Macrinus
218-222 Elagabalus
222-235 Alexander Severus
Caesar Lucius Septimius Severus Eusebes Pertinax Augustus (145-04.02.211)
Pärit tänase Liibüa alalt, Leptis Magna linnast (Al Khums).
165/166 algas Seleucia piiramine, mille ajal tabas Rooma riiki rõugeepideemia. Aasiast naasnud sõdurid tõid selle kaasa. Kestis aastani 180 (vaheaegadega) ja nõudis umbes 5 miljoni inimese elu.
Severus sai aastal 169, kui epideemia oli tublisti senaatoreid tapnud , quaestor’i ameti ja tõusis sellega seoses Senati liikmeks. Tegi seejärel erinevatel poliitilistel ametikohtadel karjääri. Oli ka abielus, end lasteta , kuni aastal 187 abiellus Süüriast pärit päikesejumal El-Gebali preestri Julius Bassianus’e († 217) tütre Julia Domna’ga (170-217). Neil sündis kaks poega . Bassianus ja tema suguvõsa olid väga rikkad ja omasid Süürias suurt mõju.
Aastal 191 määrati Severus keiser Commodus’e poolt juhtima Pannonia leegione. Keiser tapeti järgmise aasta lõpus, uus valitseja Pertinax pidas vastu vaid kolm kuud ja tolle järglane Didius Julianus üheksa nädalat. Pretoriaanid , keisri ihukaitsevägi, vahetas keisreid nagu soovis, näiteks Didius ostis selle ameti enampakkumisel. Severus kuulutati oma sõdurite poolt keisriks peale Pertinax’i surma ja ta hõivas Rooma sisuliselt vastupanuta, sest Senat oli vahepeal Didiuse surma mõistnud. Severust toetas ka Britannia leegionite juht Clodius Albinus, ent tema vastu astus Süüria leegionite juht Pescennius Niger. Viimane sai aastal 194 kodusõjas Severusega lüüa ja tapeti.
Kui Severus oma pojale aastal 195 Caesar’i tiitli andis, kuulutasid Britannia leegionid Clodius Albinus’e keisriks. Lugdunumi lahingus 19.02.197 Clodiuse väed purustati ja Severus jäi Rooma ainuvalitsejaks.
Aastal 197 korraldas Severus sõjaretke Edessasse, sundides sealset ja Armeenia valitsejat Roomale pantvange loovutama. Aastal 198 tegi ta uue sõjakäigu Pärsiasse ja rüüstas Ctesiphoni linna.
Valitsejana toetus Severus sõjaväele, Senatiga olid suhted kehvad. Mitmed senaatorid hukati süüdistatuna korruptsioonis, mis aga tegi Severuse rahva seas populaarseks. Ta saatis vana pretoriaanide väe laiali ja keelas neil pealinna tulla, uue 50,000-mehelise ihukaitseväe pani ta kokku iseenda ustavatest meestest. Nende praefectus Gaius Fulvius Plautianus († 205) tõusis mõjukuselt Rooma teiseks meheks ja andis oma tütre keisri pojale Caracalla’le naiseks. Plautianuse mõju sai raske hoobi, kui keisri surev vend Publius Septimius Geta († 204) teda kritiseeris. Jaanuaris 205 süüdistas Caracalla oma äia reetmises ja see hukati. Seejärel oli mõnda aega prefektiks Rooma tolleaegne tunnustatuim jurist Aemilius Papinianus (142-212), keda Severus usaldas.
Sügisel 202 korraldas Severus sõjalise kampaania kindlustamaks Põhja-Aafrika valdusi nomaadide rünnakute eest. Aastal 208 kindlustas ta Britannia põhjaosa ja taastas Antoninuse müüri mõneks ajaks. Caledonia täielik vallutamine ei olnud roomlaste mõttes karmi looduse tõttu võimalik, aga Severus oli kõigest hoolimata sõjaliselt suhteliselt edukas. Paraku ei saatnud edu teda tervise osas. Külm ja niiske Britannia sai saatuslikuks ning Severus suri veebruaris 211 Eboracumi (York) linnas.
Caesar Marcus Aurelius Severus Antoninus Pius Augustus (188-8.04.217)
Rohkem tuntud kui Caracalla.
Sündis Lugdunumi (Lyon) linnas Gallias.
Abiellus aprillis 202 Plautianuse tütre Publia Fulvia Plautillaga († 212), kes sünnitas aastal 204 talle tütre. Fulvia Plautilla ja ta laps saadeti peale Plautianuse hukkamist aastal 205 pagendusse Sitsiiliasse ning kägistati 212. aasta alguses Caracalla käsul.
Peale isa Septimius Severuse surma asus valitsema koos oma venna, kel nimeks Caesar Publius Septimius Geta Augustus (189-19.12.211). Vennad läksid kohe võimu pärast tülli ja olevat isegi kaalunud impeeriumi kaheksjagamist. Peale pikaleveninud vastasseisu korraldas nende ema Julia Domna enda pool rahuläbirääkimised, kus Caracalla laskis oma ihukaitsel venna tappa. Ühes vennaga tehti suurpuhastus kõigi võimalike poliitiliste oponentide seas, hukati näiteks ka Aemilius Papinianus ja Fulvia Plautilla koos kogu Plautinianuse elusoleva perekonnaga. Geta kujutised müntidel ja kujudena hävitati. Rooma valuuta (denarius) devalveeriti (hõbedasisalduse vähendamise teel, sama oli teinud näiteks Didius Julianus). Caledonia vallutamine lõpetati.
Aastal 212 andis Caracalla välja edikti (Constitutio Antoniniana), millega kõik vabad mehed Rooma riigis said kodanikeks ja kõik vabad naised Rooma naistega võrdsed õigused. Sellega laienesid kõik kodanikele seatud maksud kõigile Rooma elanikele. Jõukamate inimeste maksukoormust tõsteti ja raha hakkas rohkem kuluma paleede ning avalike hoonete (tuntuim on Terme di Caracalla) ehitamisele.
Aastal 213 korraldas Caracalla sõjakäigu Germaniasse alemannide vastu ja aastal 214 läks Süüriasse. Pealinna ta oma valitsusajal tagasi enam ei jõudnud, jäädes aastateks Süüriasse ja Egiptusesse . Aastal 215 rüüstas ta kättemaksuks sõnakuulmatuse eest Aleksandria linna Egiptuses, tappes üle 20,000 inimese. Aastal 216 alustas ta uut sõda Pärsiaga
Caracalla toetus sõjaväele, tõstes nende palka ja püüdes end näidata sõduritega võrdsena, täpselt nagu isa oli talle soovitanud. Ometigi löödi ta aprillis 217 maha Carrhae linna lähedal (tänapäeva Kagu-Türgis), kus ta teel Edessa linna urineeris, ühe oma ihukaitseväe sõduri poolt väidetavalt kättemaksuks selle venna hukkamise eest. Sõdur ise, Julius Martialis, tapeti vibuküttide poolt põgenemiskatsel. See oli ametlik selgitus ta surmale , mille andis ta ihukaitse ülem ja tulevane keiser Macrinus.
Caracalla ema Julia Domna oli 217. aasta sõjakäigul temaga kaasas ja suri peagi pärast poega, sooritades enesetapu (näljutas end surnuks , ta põdes ühtlasi rinnavähki). Ehkki ta ei andestanud Caracallale Geta tapmist, oli ta ilmselt selle valitsusajal üks mõjuvõimsamaid inimesi Rooma riigis. Samal 217. aastal suri ka Julia Domna isa ülempreester Julius Bassianus.
Caesar Marcus Opellius Severus Macrinus Augustus († juuni 218)
Sündis Caesarea linnas Mauretania provintsis (tänapäevane Cherchell, Alžeeria).
Berberi päritolu, esimene Senatisse mittekuulunud keiser.
Macrinus kujunes silmapaistvaks juristiks ja tegi Septimius Severuse ajal Rooma riigiametites karjääri, tõustes lõpuks Caracalla ajal pretoriaanide prefektiks. Väidetavalt oli Caracalla usaldus tema vastu hakanud hääbuma ja seetõttu on kahtlustatud, et Macrinus laskis keisri sobival momendil kõrvaldada.
Paar päeva peale Caracalla surma kuulutas Macrinus end keisriks ja oma poja Diadumeianuse (208-218) troonipärijaks. Senat kinnitas selle akti.
Macrinus alustas välispoliitikas olukorra parandamist, rahustades maha Dacia ja Armeenia ning lõpetades ebaeduka sõja Pärsiaga (see läks maksma küll tohutu summa, mis pärslaste kuningale tuli anda). Seejärel revalveeriti rooma denariust, tõstes selles hõbeda osakaalu . Pealinna ta keisrina ei jõudnud. Sõjavägi, mis kaotas osa Caracalla poolt heldelt jagatud privileege, muutus rahulolematuks. Seda rahulolematust kasutasid ära Caracalla süürlastest sugulased, kes nägid võimalust panna troonile enda kandidaat.
8. juunil 218 pidasid süüria kandidaadi toetajad Macrinuse toetajatega maha lahingu. Viimased olid enamuse sõjaväe poolt hüljatuna vähemuses ja said lüüa. Macrinus püüti hiljem põgenemiskatsel kinni ja hukati Cappadocias. Samuti saadi Zeugma linnas kätte ja tapeti ta 10-aastane poeg.
Caesar Marcus Aurelius Antoninus Augustus (203-11.03.222)
Rohkem tuntud kui Elagabalus.
Süüria päikesejumala El-Gebal’i ülempreestri Julius Bassianuse tütar ja Julia Domna vanem õde Julia Maesa (165-3.08.226) oli abiellunud Rooma kodaniku, ent Emesa (Homs) linnas üles kasvanud Gaius Julius Avitus Alexianusega († 217). Alexianus oli teinud karjääri Rooma armees ja tõusnud hiljem senaatoriks ja konsuliks tänu oma naiseõe mehele Septimius Severusele. Ta kuulus nii Septimius Severuse kui Caracalla lähikondsete hulka, osales Britannia ja Pärsia sõjakäikudes.
Julia Maesal ja Alexianusel oli kaks tütart: Julia Soaemias Bassiana (180-11.03.222) ja Julia Avita Mamaea († 235), kes mõlemad sündisid ja kasvasid üles Süürias. Julia Soaemias abiellus Süüriast pärit Rooma kodanikuga, kel nimeks Sextus Varius Marcellus († 215). Marcellus oli järjekordne Septimius Severuse usaldusalune, kes peale 205. aastat tegi edukat poliitilist karjääri. Caracalla tegi temast senaatori ja Numidia asevalitseja , ent Marcellus suri peagi.
Elagabalus oli Julia Soaemiase ja Marcelluse poeg. Süüria päritolu, ent tõenäoliselt üles kasvanud Roomas. Macrinus pagendas tema ja ta ema ning teised sugulased ettevaatuse mõttes Emesasse. Julia Soaemias teatas seejärel, et ta poeg on Caracalla sohilaps ja Süürias paiknenud III Leegioni juht Publius Valerius Comazon († 222) kuulutas poisi keisriks. Julia Maesa kasutas oma rikkust ja mõju Süürias, ostis ära mitmed ohvitserid II Leegionis ning saavutas Macrinuse üle võidu, mis andis ta tütrepojale trooni . Senat, mis varem oli toetanud Macrinust, muutis nüüd meelt ja tunnustas Elagabaluse taotlust troonile.
Comazon tõsteti pretoriaanide prefektiks ja Elagabaluse vanaema Julia Maesa omandas tohutu võimu. Hiljem oli Comazon konsul (aastal 220) ja Rooma prefekt (220-222).
Elagabalus osutus poisiks, kes oli üles kasvatatud päikesejumal El-Gebali austaja ning preestrina. See tekitas probleeme. Alustuseks hakkas mässama osa IV Leegionist, kus Gellius Maximus kuulutas end keisriks. Teise mässu algatas III Leegion , mis ise Elagabaluse võimule oli aidanud ja mida juhtis nüüd senaator Verus. Mõlemad mässud suruti maha ja juhid hukati, Elagabalus jõudis oma pooldajatega pealinna sügisel 219 ja alustuseks devalveeris taas denariuse, katmaks kulusid. Veel hullem oli Elagabaluse soosikute ja armukeste Hieroclese ning Aurelius Zoticuse toomine õukonda, kusjuures keiser väidetavalt püüdis esimesest teha oma troonipärijat. Ehkki ta tõi nii oma vanaema kui ema Senatisse, jäi Julia Maesa mõju oma tütrepoja üle loodetust napimaks.
Rooma ülemklassi liikmed said uue keisrilt amnestia, ehkki üksikuid mehi pagendati (tuntuimana jurist Gnaeus Domitius Annius Ulpianus).
Elagabaluse peamine eesmärk oli tõsta päikesejumal El-Gebal tähtsaimaks jumalaks roomlaste panteonis. Päikesejumalat hakati nimetama Deus Sol Invictus ja Elagabalus abiellus aastal 220 ühe Vesta neitsiga, nimeks Aquilia Severa, mis pidi keisri enda jumalikkust rõhutama. Rooma traditsioonide kohaselt oli Vesta neitsi rüvetamine üks hullemaid patte, mida teha, seetõttu Julia Maesa sundis oma tütrepoega abielu peagi lahutama. Eelnevalt oli Elagabalus juba lahutanud oma 219 sõlmitud abielu Julia Cornelia Paulaga, mis oli sõlmitud ta vanaema initsiatiivil aastal 219.
Aastal 221 laskis Elagabalus hukata senaator Pomponius Bassuse (175-221), kelle rikast naist Annia Faustinat (201-222) ta endale tahtis. Annia oli keiser Marcus Aureliuse vanima tütre lapselaps ja selleks ajaks ise kahe lapse ema. Elagabalusele ta siiski ei sobinud, abielu Anniaga lõpetati sama aasta lõpus ja keiser võttis uuesti naiseks Aquilia Severa. Reaalselt elas Elagabalus ilmselt koos blondi Hieroclesega, kes oli orjast kaarikujuht (sportlane). Ka Elagabaluse teine meessoost „abikaasa“ Zoticus oli sportlane. Lisaks sellele prostitueeris Elagabalus väidetavalt nii lõbumajades kui palees iseennast, värvides eelnevalt oma nägu ja kandes parukat.
Usuhull homoseksualist ei ole üldiselt sõdurite lemmikvalitseja ja ka Elagabaluse vanaema Julia Maesa väidetavalt sai aru, et võimu säilitamiseks tuleb keisrit vahetada. Märtsis 222 lõid pretoriaanid Elagabaluse maha. Koos temaga tapeti ta ema Julia Soaemias ning hiljem ka ta armuke Hierocles ja ta toetaja Comazon.
Caesar Marcus Aurelius Severus Alexander Augustus (208-18.03.235)
Tuntud kui Alexander Severus.
Sündis Arqa Caesarea linnas Süürias (tänapäeva Liibanon ).
Ta ema oli Julia Avita Mamaea ja isa Marcus Julius Gessius Marcianus († 218). Neil oli lisaks Alexander Severusele ka tütar Theoclia († 218). Nii Marcianus kui Theoclia, samuti viimase abikaasa, tapeti väidetavalt Macrinuse või Ulpius Julianuse käsul Emesa linnas.
Kui Elagabaluse populaarsus hajus, siis hakkas ta vanaema Julia Maesa edutama oma teist tütrepoega Alexander Severust. Suvel 221 tegi Elagabalus poisi oma troonipärijaks, andes talle Caesari tiitli. Peatselt tekkis keisril aga kahtlus , et noor Alexander on temast populaarsem ja seega ohtlik. Detsembris 221 üritas Elagabalus konkurenti kõrvaldada, mis tõi kaasa pretoriaanide rahuolematuse. Järgmine katse märtsis 222 viis Elagabaluse tapmise ning Alexander Severuse keisriks kuulutamiseni.
Aastal 223 tekkisid rahutused, milles hukkus ka pealinna tagasitoodud ja keisri üheks peamiseks nõustajaks kerkinud jurist Ulpianus. Suvel 226 suri Julia Maesa ja noor keiser jäi oma ema nõustada. Välispoliitiliselt läks riik tema ajal allamäge, sõjaväe moraal langes ja sellega kaasnesid lüüasaamised. Aastal 232 puhkes ülestõus Süüria leegionis ja selle juht Taurinus kuulutas end imperaatoriks, kuid sai lüüa ja tapeti. Uuesti puhkes ülestõus Germania piiril 234 ja see oli juba edukas. Alexander Severus tapeti ja süürlaste võim Roomas lõppes.
6