Essee raamatu "Määravad hetked" põhjal (0)

„MÄÄRAVAD HETKED “
Joseph L. Badaracco, Jr.
Valisin raamatu „Määravad hetked“ kuna see põhineb nii filosoofial kui ka kirjandusel ning kirjeldab kolme juhtumit, mis loovad kujutluse olukordade keerulisusest, millega juhid karjääri tehes silmitsi seisavad. Raamat pakub elulisi näiteid, rakendatavaid juhiseid ning paindlikku raamistikku, mida saab iseloomu ja karjääri kujundavate otsuste tegemisel kasutada. Läbi filosoofilise vaatenurga seletatakse juhtide käitumist nende ametipositsioonil ning annab erinevaid näpunäiteid karjääriredelil edukamalt ülespoole ronimiseks
Joseph L. Badaracco jun on ärieetika professor Harvardi Ülikoolis. Ta on viinud läbi strateegia, üldjuhtimise, äriühingute ja valitsuse suhete ning ärieetika kursusi ärijuhtimise magistriõppe tudengitele. Badaracco on lõpetanud St. Louise’i Ülikooli, Oxfordi Ülikooli ning Harvardi Ülikooli.
Badaracco on imetlusväärselt tähelepanelik psühholoog ning ühtlasi laia silmaringiga filosoof ja analüütik, kes ei seo lugejat nõuannete ega manitsustega käituda igal juhul mingite etteantud juhiste järgi. Antud raamatust leidsin materjali sotsioloogilisteks üldistusteks ja argumente indiviidi psüühika mõistmiseks. Autor on saavutanud harva esineva sümbioosi nii teooria ja praktika, konkreetsete sündmuste ja üldiste seaduste ning nende avaldumise seaduspärasuste kui ka empiiriliste kogemuste ja filosoofilise üldistuse vahel.
„Määravad hetked“ räägib valikutest elus ja töösituatsioonides ning kriitilistest või otsustavatest hetkedest, kus need ei ole enam teineteisest eraldatavad. Raamat tutvustab alternatiivseid lähenemisi, mis aitavad toime tulla keeruliste ja häirivate olukordadega, kus millegi õigest tegemine tähendab millegi muu valesti tegemist või mõne teise õige otsuse täitmata jätmist.
Juhid seisavad vahel silmitsi äriprobleemidega, mis tõstatavad keerulisi ja väga isiklikke küsimusi: kas ma pean osa oma väärtuslikest tõekspidamistest koju jätma, kui tööle lähen? Kui palju endast ja sellest, millest ma tegelikult hoolin, tuleb ohverdada, et edasi liikuda ? Kui ma kontorisse jõuan, kes ma siis olen?
Need pole mitte õige versus vale, vaid õige versus õige rasked valikud . Probleemi ees seistes peab juht valima kahe võimaliku variandi vahel. Mõlemad variandid on õiged, kuid mõlemat valida on võimatu.
Õigete küsimuste otsingud viisid Badaracco selle raamatu kirjutamiseni, ehkki üsna kummalist teedpidi. Autor leidis, et enamikku väljakutsuvaid ja praktilisi küsimusi liidavad elemendid kõige ebaharilikematest allikatest. Nendeks allikateks on ärijuhtide ükikasjalikud kirjeldused juhtunust, kirjandusteosed, klassikaline kreeka tragöödia „ Antigone “, mis on karakterite ja kohustuste portree, kaasaegsed ilukirjandusteosed , nagu romaan „Elu kuldsed hetked“, mis on lugu kohusetundlikust ülemteenrist, kui ka ajahambale vastu pidanud filosoof Aristotelese ning eetilisteks reeturiteks peetus Nietzsche , eriti aga Machiavelli kirjutised.
Raamat tuginebki nimetatud allikatele. Need peaksid ajendama kaasa mõtlema ning küsimusi esitama, peaksid esile kutsuma vastused, mitte nied teatavaks tegema. Eelkõige peaks see raamat aia aitama juhtidel tunda, et nad ei ole saatuse hooleks jäetud, kujundama mõttekaid ja praktilisi, isiklikku tähendust omavaid teid, kuidas lahendada möödapääsmatuid elu ja tööga seotud dilemmasid.
Esimene käsitletav probleem puudutas Rebeccs Dennetit, kes töötas ühes suures pangas osakonnajuhatajana . Tema ülemus, kogenud juht, rääkis talle, et osakond , mis oli selleks ajaks veidi üle aasta töötanud, suletakse 2 kuu pärast. Ülemus palus Dennetil hoida informatsiooni salajas, kuna olulised paberid olid veel vormistamata. Dennet nõustus seda tegema.
Kahe päeva pärast küsis Denneti kolleeg, kas naine teab osakonna sulgemisest. Kuni naine kõhkle, jätkas kärsitu kolleed: „See on tõsine teema. Vabu töökohti ei ole siinkandis kuigi palju. Kas ma pean jõupingutuste pealt kokku hoidma? Kas tead midagi?“ Siinkohal tekkibki küsimus, mida Dennet oleks pidanud tegema? Õige olnuks muidugi ausalt vastata – lõppude lõpuks ta ju teadis sellest. Samuti olnuks õige olla lojaalne oma sõpradele ja kolleegidele. Ka oleks olnud õige vaikimine . Firma töötajana kohustus ta hoidma konfidentsiaalset ingot ning ta oli seda lubanud. On selge, et Dennet ei pidanud valima mitte õige ja vale vahel, vaid õige ja õige vahel.
Rebecca Denneti probleem pole sugugi ainulaadne. Kuigi detailid varieeruvad, võitlevad juhid sageli just selliste probleemidega. Nad tahavad elada oma isiklike tõekspidamiste järgi, kuid peavad tulema vastu ka klientide ja aktsionäride huvidele- võideldes halastamatu kasumitaotluse eest, tagavad nad sellega oma pere kindlustatuse. Samas tahab enamik juhte käituda õiglaselt ka pma töötajatega- soovitakse ulatada inimestele abistav käsi, pälvida nende perede ja sõprade austus ning säilitada ka oma ausus.
Enamasti suudavad juhid leida võimalusi, kuidas vastutuse ja ootustega toime tulla, kuid mõnikord see ka ebaõnnestub, see on inimlik. Sel puhul leiavad need vastutavad, edukad , saavutustele orienteeritud inimesed, et miski ei laabu: nad ei suuda elada võetud kohustuste vääriliselt ning standardite tasemel, mia nad ise endale seadnud on. Sellistes situatsioonides on juhtide panused väga suured, tahetakse jõuda tuumani, mida tähendab olla edukas juht ning vastutustundlik inimene.
Olukordi , nagu Rebecca Denneti oma, kutsutakse vahepeal „ mustade käte“ probleemiks. See nimetus pärineb prantsuse filosoofi Jean Paul Sartre ’i samanimelisest näidendist. Tegevus toimub sõja ajal, kus peategelasteks on kommunistliku partei põrandaaluse üksuse veteranist juht ja noor innukas parteiliige. Näidendi kulminatsioonihetkel süüdistab noor mees liidrit partei ideaalide reetmises, kui liider läheb kompromissile poliitiliste jõududega. Vanem mees vastas järsule süüdistusele sõnadega: „Kuidas sa saad klammerduda oma aususe külge! Kuidas sa võid küll karta oma käsi määrida! Mida head sellest sünniks? Miks sa meiega ühinesid? Süütus kuulub munkadele ja joogade ellu... Kas sa tõesti ei taha midagi teha, soovid jääda liikumatuks, valgetes kinnastes käed külgedel rippumas. Kuid minul on mustad käed, mustad kuni küünarnukkideni välja. Ma olen nendega sobranud roojas ja veres. Ja mida sa loodad saada? Kas sa tõesti arvad , et on võimalik juhtida süütult?“
Kas te tõesti arvate, et on võimalik juhtida süütult? Eakas kommunist väitis, et inimesed, kellel on võim teiste elu ja saatuse üle, määrivad peaaegu alati oma käsi- mitte selles mõttes, et nad peaksid varrukad üles käärima ja kõvasti tööd rabama , vaid tähenduses, et nad kaotavad oma moraalse puhtuse.
Ka Rebecca Dennetile ja teistele juhtidele kõlab küsimus nii: kas sa arvad, et suudad juhtida ausalt? Veteranist parteiliidri küsimus sisaldab ühtlasi ka vastust. Ainult naiivsed, usub ta, arvavad suutvat käte määrimisest hoiduda. Kuid kas see on nii? Kas võimu ja vastutust omavatel inimestel on tõepoolest võimatu jääda ausaks? Sartre’i teoses om kommunist poliitiline liider, kuid mida ühist on tal ärijuhiga?
Siinkohal meenutas autor Chester Barnardi, ühe selle sajandi taibukamaid äriliidrite uurijaid, mõtisklusi. Oma teravat mõistust ja praktilisi juhtimiskogemusi kasutades kirjutas mees ärieetika kirjanduse klassikasse kuuluva teose „The Function of the Executive “ („Juhi ülesanded“). Raamat, mis avaldati esmakordselt 1938. Aastal, on ilmunud enam kui 40 väljaandes.
Aastaid elas Bernard kaksikelu . Ta töötas New Yersey telefonifirmas Bell System presidendina ajal, mil ettevõte oli kõrgtehnoloogia juhtpositsioonil. Õhtuti ja nädalavahetuseti kirjutas mees aga juhtimis- ja organisatsioonialast meistriteost.
Barnard arutleb pikalt juhtide vastutuse üle. Ta teeb samasuguste märkimisväärse tähelepaneku nagu vana kommunistki. Barnard hoiatab: „Mulle tundub vältimatu, et püüdlus säilitada koostööd inimeste vahel nõuab neist mõne moraalset hävitamist, nii nagu lahing nõuab nende füüsilist hävitamist.“
See peatükk on tähelepanuväärne Barnardi realismi ja veendumuste jõu poolest. Juhtimine ei ole Barnardi jaoks köitev seiklus . See, et saada inimesed koostööd tegema, on „võitlus“. Enamgi veel, Barbard nimetab oma vaateid ärevust tekitava järelduse kohta kindlaks „vältimatuks“ tõsiasjaks.
Veel jahmatavapanevam on aga Barnardi järeldus ja Sartre’i vaated, mida väljendab vana kommunist. Mõlemad mehed uskusid, et juhipositsioon sunnib peale keerulisi isiklikke probleeme, mis võivad mõne inimese hävitada ja mõne jälle tugevamaks muuta. Barnardi arvates toob liidriroll kaasa moraalse hävingu riski. Sartre näeb selles nn mustade käte tekkimist. Mõlemad mehed uskusid, et juhipositsioonil olled tuleb oma karakterit kujundada.
Kuidas juhtus, et kaks nii erinevat meest- ameerika ärijuht ja prantsuse eksistentsialistist filosoof- jõudsid samale järeldusele? Osaliselt sellepärast, et nad mõlemad üritasid õppida tundma inimesi, kes valitsevad teiste üle ja kes peavad vastutama.
Teist osa vastutusest aitab kõige paremini mõista see, kui vaadata Rebecca Denneti loole sarnaste dilemmade põhjuseid. Jõupositsiooniga kaasnevad probleemid, mis tekitavad konflikte vastutuse ja juhi isiklike tõekspidamiste vahel. Igasugune vastutus esitab tugevaid moraalseid nõudeid, kuid sageli pole mingit võimalust, et juht saaks neid kõiki täita. Need ei ole õige ja vale vahelised eetilised arusaamad, millega puututi kokku lapsepõlves. Need on kahe õige käitumisviisi vahelised konfliktid. Ei Barnard ega Sartre uskunud, et need konfliktid on puhtalt intellektuaalsed. Nad teadsid, et õige versus õige valikud on seotud riskiga . Tehes ühte õiget asja, jäetakse teine õige tegemata. Juhtidele tundub, et nad valmistavad inimedtele pettumuse ega suuda elada oma püstitatud standardite vääriliselt. Õiglus tundub kaduvat, nende käed näivad mustad ja vahel paistab moraalne õnnetus, mille eest Barnardki hoiatas, liiga lähedal.
Õige versus õige konfliktide lahendamisoskus on tähtis nende lõplikkuse pärast. Kui Rebecca Dennet on oma otsuse teinud, siis ei ole tal enam tagasiteed. Sellega kirjutab ta juurde ühe lõigu või peatüki oma isiklikku või ametialasesse elulukku. Tema valikud otsekui salvestatakse elu püsivasse arhiivi, mis ei võimalda mingeid muutusi.
Õige versus õige küsimused on ärevust tekitavad, keerulised ja tõsised. Need on ka liiga tähtsad ignoreerimiseks. Head inimesed juhtivatel ametikohtadel peavad tegema väga raskeid otsuseid. Kas on võimalik olla edukas juht ja samal ajal ka kaalutlev, vastutustundlik inimene? Barnard ja Sartre on juba ühisele järeldusele jõudnud ja nendega koos suur hulk arukaid juhte, kes õpivad konfliktsetes olukordades tasakaalustama oma ametikohustusi ja eerilisi arusaamu.
Üks probleem, mis mulle veel silma jäi, seisnes vajaduses leida viisi, kuidas hoiduda sellest, et hetkel oluline ei mataks enda alla fundamentaalset olulist. Üks võimalus, kuidas seda teha, on lähtuda Rooma keisri ja filosoofi Marcus Aureliuse nõuandest ja isiklikust eeskujust.
Marcus teadis vägagi hästi, mis on tegeliku elu mured ja vastutus, sest ta veetis suurema osa oma teadlikust elust maadeldes üle jõu käivate valitsemisprobleemidega. Aastatel 161-180 valitses ta kiiret, vastuolulist ja taltsutamatut impeeriumi, mis laienes ulatuslikult Euroopasse, Põhja-Aafrikasse ja Kaug- Itta . Marcus oli ka pontifex maximus, Tooma religiooni ülempreester ja Rooma kohtu kõrgeim võim. Kui tema tervis halvenes, veetis ta elu lõpupäevad mitmeid aastaid Roomast eemal, kust juhtis vägesid pikaajalistel sõjakäikudel ja vallutusretkedel.
On imekspandav , et see koormatud ja praktiline mees oli ka filosoof. Marcus hoolis igapäevaelu eetikast ja praktilisest tarkusest, mitte aga suurepärastest teooriatest ja järjekindlatest ideedest. Üks kommentaator kirjeldab teda nii: „Marcus oli roomlane , keda ei võlunud ilusad mõtted, vaid tegutsemine, inimestega ümberkäimine, tööga kohanemine ja kaine mõistuse säilitamine täpsust nõudvates, keerulistes ettevõtmistes.“
Juhiste leidmiseks pöördus Marcus stoitsismi poole. See oli neli sajandit enne tema sündi Kreekast alguse saanud filosoofia, mis kujutas endast enam religioosset kui süstemaatilist teooriat ning mille peamiseks eesmärgiks oli anda igapäevaelule tähendus ja juhised. Stoikud otsisid lohutust jumalikust ettenägelikkusest, ülistasid vooruslikkust ja mõistust, ihaldasid kirgedest vabanemist ja püüdsid ennast mitte vaevata küsimustega, mida nad ei suutnud lahendada.
Marcus Aureliuse elu ja mõtted edastavad inimestele kolm õppetundi siin-ja-praegu-türannia eest põgenemiseks ning aitavad muuta raamatus toodud juhised nii konkreetseks ja kasulikuks kui võimalik. Esiseses õppetunnis on tähelepanu keskmes mittetöötamine, teises räägib mees terviklikust sisenemisest teemasse ning kolmas igavikulisusest.
Marcus Aurelius arendas nägemust töö, elu ja mõtiskluste ühedamiseks. Erilist lähenemist kinnitas tema päevik, hilisõhtute üksinduse kaaslane , mis sobis tema elu ja isiksusega. Eesmärgid, mille poole Marcus püüdles, olid palju tähtsamad vahenditest, mida ta kasutas. Üle kõige otsis Aurelius varjupaika ja uuendust, läbiproovitud tõdesid ja sellise elu kujutlusi, mida ta tahtis elada.
Tema eeskuju järgijad peavad otsima oma lähenemisi mõtiskluse kunstile. Seda tehes astuvad inimesed teele, mida on käidud juba aastatuhandete vältel, sest põhiolemuselt on Marcuse „Mõtisklused“ iidseks eelkäijaks Nietzsche kaasaegsele avaldusele „saa selleks, kes sa oled“.
Raamat meeldis mulle just seetõttu, et see seob igapäevaelus ettetulevad probleemid inimeste sisemise mina leidmisega. Ma saaksin Rebecca Denneti probleemi samastada õpetajate ja õpilaste vahelise suhtusega, kus pedagoogid mängivad neid n-ö „ülemusi“. Alati ei ole õpetajatele võimalik meie soovidele vastu tulla, mis paneb meid neis pettuma ning tekitavad ängistust. Ometigi palume me kenasti ning loodame parimat , kuid tuleb ette ka pettumist. Enne raamatu lugemist ei olnud ma kunagi nii sügavalt iseendasse vaadanud ega püüdnud aru saada, miks inimesed sedasi käituvad. „Määravad hetked“ muutis suuresti minu arusaamu juhtimisega kaasnevatest probleemidest.