Majanduse alused (0)

Eesti Mereakadeemia
(kutseõppe osakond )
Majanduse alused
Anastassia Piminova
31 LJ
Referaat
Õpetaja:
Tallinn 2013

SISUKORD

MAJANDUSE MÕISTE 3
MAJANDUSSÜSTEEMID 3
NÕUDMINE JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID 5
PAKKUMINE JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID 5
TURU TASAKAAL 6
EKSPORT 6
IMPORT 7
EESTI VÄLISMAJANDUSSIDEMED 7
MAAILMA MAJANDUSKRIISI ALLIKAD JA PÕHJUSED 8
EESTI MAJANDUSE OLUKORD 9
KASUTATUD KIRJANDUS 9

MAJANDUSE MÕISTE

Majanduslik mõtlemine on majanduslike probleemide asjalik ja loogiliselt järjekindel lahendamine, mille puhul tuginetakse tegelikust majanduselust saadud kogemustele , arvestatakse valitsevale ühiskonnaelule omaseid tavasid ja põhimõtteid ning kasutatakse olemasolevaid teoreetilisi teadmisi.
Majandus on kogu ühiskonna ja kõigi selle liikmete püsivaks olemasoluks ja arenguks vajalike aineliste eelduste pidev taastootmise süsteem. Majandus on ülimalt keerukas ja erineval viisil avalduv, mõjutades nii kultuuri, kunsti , poliitikat jt.
Majandustegevus toimub:

• üksikindiviidi,
  
• ettevõtte,
  
• majandusharu , piirkonna, regiooni või
  
• kogu riigi tasandil.
  

MAJANDUSSÜSTEEMID

Majanduse põhiküsimuste lahendamiseks kasutatakse järgmisi niiöelda puhtaid majandussüsteeme: traditsioonilist (tavamajandust), turumajandust ning plaanimajandust (ehk käsumajandust).
Traditsiooniline ehk tavamajandus on majandussüsteem, mis põhineb:

• ühiskondlikel traditsioonidel,
  
• väikestel majandusüksustel (perekond, kodumajapidamine, küla),
  
• algelisel tehnoloogial (ise toodetakse, ise tarbitakse, toode ei lähe turule – ehk naturaalmajandus ),
  
• vähearenenud tööjaotusel (tööjõud on vähe spetsialiseerunud).
  

Tänapäeval võib sellist majandussüsteemi kohata arengumaades, kuid sedagi mitte ehedal kujul.
Turumajanduse korral:

• ressursid jaotatakse majapidamiste ja ettevõtete majanduslike valikute põhjal,
  
• majanduses toimib valikuid ja otsuseid kujundav hinnamehhanism, mis paneb paika ka nõudluse-pakkumise vahekorra turgudel,
  
• kõikidel majandussubjektidel on täielik valikuvabadus,
  
• enamik ressurssidest kuulub eraomanikele.
  

Turu reguleerivat toimet illustreerib lihtsustatud vahetuste mudel, kus on tegevad kaks subjekti: majapidamised (üksikisik või pere) ja ettevõtted.
Kaubaturul esinevad majapidamised tarbijana, st. on nõudjad ja ettevõtted on pakkujad. Teguriturul (töö- ja kapitaliturul) on majapidamised pakkujateks ja ettevõtted ostjateks ehk nõudjateks.
Selliselt toimibki majanduses justkui nähtamatu käsi, mis reguleerib mida toota, kuidas toota ja kellele jaotada.
Kui vaadelda reaalset maailma, siis näeme, et mitte kusagil ei eksisteeri turumajandust puhtal kujul.
Käsumajandus ehk plaanimajandus on majandussüsteem, kus kõiki tootmise ja jaotusega seotud otsuseid teeb riigi keskvõim. Iseloomulikud tunnused:

• tootmise ja jaotusega seotud otsused teeb üks keskus või majandussubjekt (riigi keskvõim või selleks volitatud asutused),
  
• üksikisikute omandiõigus on piiratud,
  
• piiratud on nii tootjate (N.: kohustuslikud plaaniülesanded) kui
  
• tarbijate vabadused (N.: riiklikult fikseeritud palgad , osade toodete jaotamine tsentraliseeritult).
  

Tänapäevastest majandussüsteemidest ei esine ilmselt ükski taolises vormis puhtal kujul, pigem saame rääkida segamajandusest, mis sisaldab nii turu- kui ka käsumajanduse elemente ja millele lisanduvad nn. tavamajanduse mõningad jooned. Ükskõik missuguses turumajanduslikus riigis saame rääkida ikkagi vabast turumajandusest, mida riigivõim kaudselt reguleerib.

NÕUDMINE JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID

Nõudmine on teatud kauba või teenuse kogus, mida tarbijad soovivad ja suudavad osta erinevate hindadega kindlal ajahetkel.
Vaatleme nõutud kaubakoguse ja hinna vahelist seost. Paneme tabelisse kauba koguse ja hinna, mida tarbija on nõus selle koguse eest maksma.
Hind
Kogus
10
1
8
2
6
3
4
4
2
5
Nõudmise üldine seadus: kui kõik nõudmist mõjutavad tegurid peale hinna ei muutu, siis hinna suurenedes nõudmine väheneb ja hinna alanedes nõudmine antud kaubale suureneb. St. et toote hinna ja koguse vahel on pöördvõrdeline seos – mida madalam on hind, seda suurem on nõudmine kauba järele.
NÕUDMIST MÕJUTAVAD TEGURID:

tarbija sissetulek;

teiste toodete hinnad;

tarbijate ootused (toote tulevase hinna või oma tulevase sissetuleku suhtes);

tarbijate maitse ja eelistused.
Kui tarbijal on rohkem raha, siis ostab ta kas koguseliselt rohkem või maksab sama koguse eest kõrgemat hinda. Kui tal on vähem raha, toimub muutus vastupidises suunas.

PAKKUMINE JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID

Pakkumine on kauba ja teenuse hulk, mida tootjad konkreetse hinna korral soovivad ja suudavad müüa.
Et joonistada pakkumise kõverat, kanname jällegi tabelisse toote hinna ja tootja poolt pakutava koguse selle hinna juures.
Hind
Kogus
10
5
8
4
6
3
4
2
2
1
Pakkumise üldine seadus: kui kõik pakkumist mõjutavad tegurid ei muutu, siis hinna tõustes suureneb pakutav kogus ja hinna alanedes pakutav kogus väheneb. St. et toote hinna ja koguse vahel on võrdeline seos – mida kõrgem on hind, seda suurem on pakkumine ja vastupidi.
PAKKUMIST MÕJUTAVAD TEGURID:

tootmisressursside hinnad;

tehnoloogia tase;

tootjate ootused;

tootjate arv;

maksud .

TURU TASAKAAL

Nõudmine ja pakkumine on kaks turu osapoolt. Kui ostjate ja müüjate soovid kattuvad, saabub turul tasakaal.
Tasakaaluhind on hind, mille korral ostjate poolt nõutav ja müüjate poolt pakutav kaubakogus on võrdne. Tasakaalukogus on selle hinna juures nõutav ja pakutav kogus.
Mitte alati ei kujune nõudmise ja pakkumise koostegevusest turul tasakaal, vaid hoopis üle- või puudujääk.
Turu ülejääk tekib siis, kui turul kehtiva hinna korral pakutav kogus ületab nõutava koguse.
Turu puudujääk tekib siis, kui turul kehtiva hinna korral nõutav kogus ületab pakutava koguse.
Ülejääk surub hinna alla, puudujääk aga peaks aga avaldama survet hinnatõusuks. Kui tasakaal hinnamuutuse tõttu saabub, ei avalda turujõud enam mingit survet hinnale ega kogusele. Kui aga turg on tasakaalust väljas pikemat aega, sekkub tema tegevusse riik kehtestades miinimum- ja maksimumhinna.
Maksimumhind on seadusega kehtestatud kõrgeim hind, mida tootele kehtestada võib (N.: üüri piirmäär).
Miinimumhind on seadusega kehtestatud hind, millest ta allapoole langeda ei tohi (N.: miinimumpalk).

EKSPORT

Eksport on mingi kindla toote või teenuse pakkumine välismaal. Enamasti hakatakse tooteid ja teenuseid pakkuma kodumaalt väljaspool just sellepärast, et koduturg on kitsaks jäänud. Edu korral on võimalik omandada rahvusvaheline kuulsus ning suurendada ettevõtte puhast kasumit. Välisturule on mõttekas minna juhul, kui toode või teenus on unikaalne ja olnud koduturul edukas. Peale selle on kindlasti vajalik ka ettevõtja ambitsioonikus ning kindel eesmärk, mida tahetakse saavutada.
Ekspordil on mitmeid eesmärke:

• ühenduse kauba lõplikuks väljaviimiseks ühenduse tolliterritooriumilt,
  
• ühenduse kauba ajutiseks väljaviimiseks, kavatsusega kaup 3 aasta jooksul reimportida.
  

Eesti Vabariigi peamisteks ekspordiartikliteks on elektrimasinad ja seadmed , mineraalne kütus (nt. põlevkivi), puit- ja puittooted (nt. paber, mööbel palkmajad ), maismaatranspordivahendid, masinad ja mehaanilised seadmed, mööbel ja padjad, mustmetallid, plastid ja plastooted, joogid ja alkohol , rõivad.

IMPORT

Vastupidiselt ekspordile, on import kaupade sissetoomine oma riiki.
Teenuste osakaal Eesti impordis on pisut üle viiendiku ning põhiliselt imporditakse erinevaid transpordi-, reisi- ja äriteenuseid. Kui transporditeenuse import sõltub üpriski palju konkurentsist ning majanduse arengust — nt Eesti lennukompanii edukas areng vähendab teiste lennufirmade teenuste ostmist —, siis elanike jõukuse kasv on toonud kaasa suurema reisimise mööda maailma ja inimeste kulutused on välismaal suurenenud. Äriteenuste import on suurenenud ettevõtluse mitmekesistumise ja tihenevate välissidemete tõttu.
Eestisse sissetoodavate kaupade seas on üpriski kõrge osakaal erinevatel investeerimiskaupadel — masinatel ja seadmetel aga ka mitmesugustel transpordivahenditel. Lisaks tuleb importida ka tooret (kütust, metalle, puitu jne). Loomulikult imporditakse ka erinevaid tarbekaupu: kuna Eestis kodumasinaid ei valmistata, siis tuuakse need kõik sisse, sama käib ka koduelektroonika kohta. Lisaks tuuakse sisse mitmesuguseid toidukaupu, rõivaid ja sisustuskaupa: eelkõige selliseid, mida Eestis ei toodeta. Kuna Eesti tootmine on muutumas järjest mitmekesisemaks, siis on ka nende kaupade sissevedu muutunud pisut mõõdukamaks.

EESTI VÄLISMAJANDUSSIDEMED

Välisriikide ettevõtetele ja kodanikele osutatakse eelkõige mitmesuguseid transporditeenuseid (üle 40% kogu teenuste mahust), aga ka reisi- ja äriteenuseid (mõlemaid üle 20%). Lisaks veel arvuti-, kommunikatsiooni- ja sideteenuseid (10%), ehitusteenuseid ja muudki. Transporditeenustes on suurim tähtsus meretranspordil, kus on oluline nii kauba- kui ka reisijatevedu . Raudtee - ja maanteetranspordis on tähtsaim kaubavedu . Olulise osa ekspordituludest annavad ka mitmesugused transportimisega kaasnevad lisateenused.
Praegu domineerivad Eesti ekspordi sihtmaade seas Põhjamaad: Soome ja Rootsi osakaal ekspordis on vastavalt ligi 18% ja ligi 14%. Oluline osa Eesti eksportkaupadest läheb teistesse nn vanadesse Euroopa Liidu maadesse: eelkõige Saksamaale (üle 5%), aga ka Prantsusmaale (üle 4%), Suurbritanniasse (2%), Taani (üle 3%) ja Hollandisse (ligi 3%).
Nii Soome, Rootsi kui ka Saksamaale minevatest kaupadest moodustavad põhiosa masinad ja seadmed, Rootsi eksporditavast on nende osakaal peaaegu pool. Teised tähtsamad kaubad on metallitooted, puidu- ja paberitööstuse tooted ning mööbel. Kasvanud on toidukaupade osakaal.
Uutesse ELi liikmesmaadesse läheb peaaegu viiendik Eesti ekspordist, kuid suurem osa kaupadest müüakse siiski lähinaabrite – Läti ja Leedu – turule. Eesti ekspordist läheb Lätti umbes 8,5% ja Leetu ligi 5%. Läti ja Leedu saavad Eestist toidukaupu (valmistoidukaubad, joogid), erinevaid keemiatööstustooteid (sj ravimeid, värve, plastitooteid), metalle ja metallitooteid, masinaid ja seadmeid ning elektrit.  Oluliseks ekspordiartikliks oli ja on ka imporditud autode eksport, mis moodustas üle 10% Eesti ekspordist neisse riikidesse. Euroopa Liitu astumine põhjustas kolme Balti riigi omavahelise kaubavahetuse väga kiire kasvu. Üheks põhjuseks on üle-baltikumiliste logistika- ja kaubakeskuste kiire kasv, mis varustavad kõiki kolme riiki (vahel ka Soomet ja Venemaa lähialasid). Olenevalt firmadest paiknevad sellised keskused kas Eestis, Lätis või Leedus. Üldiselt võib öelda, et kaubad, mis viiakse ELi riikidesse on samavõrd mitmekesised , kui kogu Eesti eksport.
​Venemaa osakaal Eesti ekspordis kasvas 4%-lt ligi 9%-ni Eesti astumisel Euroopa Liitu, kuna kadusid Venemaa poolt seatud tollitõkked. Lisaks toimusid muutused ekspordi struktuuris, kuna nüüd muutus Eesti mitmete kaupade vahendajaks Venemaale. Üle viiendiku ekspordist moodustavad erinevad masinad ja seadmed ning ligi viiendikuni ulatub ka toidukaupade osakaal. Lisaks viiakse Venemaale märkimisväärses koguses sõiduautosid ja keemiatööstustooteid. Teised SRÜ riigid on Eesti jaoks suhteliselt vähetähtsad, vaid Ukraina ja Valgevene puhul ulatub ekspordimaht üle poole protsendi koguekspordist.

MAAILMA MAJANDUSKRIISI ALLIKAD JA PÕHJUSED

Kevadel 2007. aastal USAst sai alguse hüpoteegikriis, mis mõjutas nii Euroopat kui kaudselt ka kogu maailma. See algas USA investeerimispanga Lehman Brothers pankrotist ning Fanny Mae ja Freddy Mac’i natsionaliseerimisest.
Märtsis päästeti esimesena Bear Stearns 30 mld dollariga. See oli esimene raskustesse sattunud finants asutus. Peale selle teatas rahandusministeerium Fanny Mae ja Freddy Mac’i väljaostmises. Kui AIG päästeti 85 mld dollariga, siis Lehman Brothersi jaoks enam raha ei jätkunud ja üks suuremaid investeerimispankasid lakkas eksisteerimast.
Probleemi olemus peitus USA kinnisvaraturul. Sealsed poliitikuid õhutasid pankasid rohkem laene välja andma. Eesmärgiks oli vastu tulla kogu ühiskonna, eriti vaesemate kodanike vajadustele, see muutus omamoodi sotsiaalprogrammiks. Suurenes kinnisvara omanike osakaal. Kinnisvara ostmise sooviga inimeste hulga kasv tõstis kinnisvara hindasid. See omakorda muutis laenud vaesematele veelgi kättesaamatumaks, mistõttu tuli laenutingimusi nõrgendada. Selliseid laenusid nimetati kõrge riskiastmega subprime laenudeks. Neid iseloomustavad kõrged intressimäärad, kui lihtsustatud tingimused. Selle näitnäiteks olid laenumaksed perioodi alguses, mis aga hiljem suurenesid.
USA üldise rahandus- ja panganduskriisi eelkäijaks oli varasemast ajast ületulnud hüpoteetiline krediteerimine 2007. aastal. See tähendab, et hüpoteetiliselt krediteeriti madala sissetuleku ja halva krediitajalooga inimesi. 20%-lise kinnisvara hindade languse tõttu kaotasid Ameerika majaomanikud ligi 5 triljonit. Ameerika finants George Soros nimetas hüpoteetilise seebimulli ainult käivitusmehhanismiks, mis viis veelgi suurema mullu lõhkemiseni.
Kriisi põhjuseks oli suurim kinnisvarade ja laenude mull, kusjuures see ei võimendanud mitte ainult Ameerika eluasemeturuga. Sellise kõrval laenasid paljude maade finantsasutused ja teised ettevõtted üle oma võimete. Kõige selle tulemusena lõhkes nii elamuaseme-, laenu-, aktsia -, väärtpaberi-, tooraine ja rea veel teise valdkondade mull. Kogu maailma haaranud rahandussüsteemi ebakindlus , finantskriis .
Laenukriisi arengu murdepunktiks kujunes september 2008, kui pangad lakkasid üksteist krediteerimast ja laenu andmast, s.h ka autode ostmiseks. Selle tagajärjel autogigantide müük kahanes. Oktoobris hakkas autode müük vähenema ja autotööstus oli sunnitud oma tootmismahtusid vähendama, millest hiljem põhjalikumalt. Kinnisvara kriis kandus üle reaalmajandusse, algas majanduslik surutis, toodang vähenes.

EESTI MAJANDUSE OLUKORD

Eesti majandus on viimasel kolmel aastal koha­nenud kriisijärgse olukorraga. Esialgu ekspordil põhinenud taastumine asendus 2012. aastal sisenõudlusele tugineva kasvuga ja aasta lõpuks jõudis Eesti kogutoodangu tase lähedale kriisi­eelsele tipule, olles sellest vaid 3,5% madalam. Võrreldes ajaga enne kriisi on Eesti majandus nüüd tasakaalustatum ning tänu sellele ka vähem haavatav. Oluline korrastumine on aset leidnud ettevõtete ja majapidamiste bilanssides – mõlemad on märgatavalt vähendanud laenu­mahtu suhtena sisemajanduse kogutoodan­gusse (SKP). Tänu sellele on vabanenud täien­davaid ressursse tarbimiseks ja investeerimi­seks. Majanduse paremast tasakaalustatusest annavad tunnistust ka positiivne netovälisvõlg, väike jooksevkonto puudujääk ja tasakaalulähe­dane riigieelarve .
Jõudsalt suurenenud sisetarbimine on võimal­danud Eesti majandusel kasvada, ehkki ülejäänud euroala majandus ja välisnõudlus on püsinud madalseisus. Vähenenud tööpuudus ning materiaalse olukorra paranemine on tõstnud majapidamiste kindlustunnet ning ergutanud eratarbimist. Ettevõtted on samal ajal tootmis­võimsuse suurendamiseks soetanud aktiivselt põhivara, kuna juba olemasolevate ressursside rakendatus on hoogsalt kasvanud. 2012. aasta majanduskasvu panustasidki enim eratarbimine ning kapitalimahutus põhivarasse. Siin mängisid kohati rolli ka ajutised tegurid, nende hulgas valit­semissektori rahastatud projektid , millest osa finantseeriti heitmekvootide müügitulust. Peale selle ületas eratarbimise kasv 2012. aasta teises pooles, mil kindlustunne tugevnes, sissetule­kute kasvu ning majapidamised hakkasid vähem säästma.

KASUTATUD KIRJANDUS

[1] Kaie Kerem ja Mare Randveer . Mikro- ja makroökonoomika põhikursus. Tallinn, 2007.
[2] Loov Eesti, URL http://www.looveesti.ee/arenda-ettevotet/eksport.html
[3] Maksu- ja Tolliamet , URL http://www.emta.ee/index.php?id=21287
[4] ESTONICA Entsüklopeedia Eestist, URL http://www.estonica.org/et/Majandus/V%C3%A4lismajandussuhted/Import/
[5] Välisministeerium, URL http://www.vm.ee/?q=taxonomy/term/47
[6] Arengufond , URL
http://www.arengufond.ee/upload/Editor/Arengufoorum2/Taustapaber-1-kriisi-tagamaad-27apr2009.pdf
[7] Eesti Pank, URL www.eestipank.ee/sites/default/files/publication/et/RPU/2013/ep_rpm_2013_1_est.pdf