Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Maismaa kilpkonn". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kilpkonn, kilpkonnad, kilpkonnade, teravad, kilbi, maitsmine, haistmine, kompimine, jäsemed, servad, kumer, elupaigad, muneb, kaitsekohastumused, elevantkilpkonn, tundudKILPKONN Kilpkonnad on kõva luise kilprüüga roomajad. Kilpkonni on umbes 250 liiki. Kilprüü on passiivne kaitsevahend. Enamikul kilpkonnadest pole hambaid. Selle asemel on neil lõugadel teravad servad, millega saab toidupalasid lahti rebida. Osa kilpkonni elab vees, ka meredes, osa on maismaaliigid. Kõik kilpkonnad sigivad munedes. Munad paigutavad nad tavaliselt liiva sisse, vahest ka lehekõdusse. Kilpkonnade eluiga on liigist olenevalt 80-150 aastat. Kilpkonnaliste kilprüü koosneb seljakilbist ja kõhukilbist. Rüü koosneb luuplaatidest, mis on kokku kasvanud roiete ja selgrooga ning moodustab ühtselt tugeva pantseri. Enamikul kilpkonnadel on rüü kaetud sümmeetriliste sarvkilbikestega. Sarvkilbikeste ja luuplaadikeste õmblused ei ühti - see annab kilpkonnale erilise tugevuse. Kilbistel on näha aastarõngad, mille järgi saab hinnata kilpkonna vanust
Kilpkonnad põlvnevad Permi ajastu kotülosaurustest ja saavutasid õitsengu keskaegkonnas. Kilpkonnad võivad elada maismaal, magedas vees või meres, kuid kõik liigid munevad maale. Nende jässakat ja laia keha kaitseb nii selja kui kõhu poolt luuline kilprüü. Selle põhjal eristataksegi kilpkonnaliste seltsi teistest loomarühmadest. Seljakilpi nimetatakse karapaksiks ja kõhukilpi nimetatakse plastroniks. Seljakilp on selgroo ja roietega kokku kasvanud. Ohu korral tõmbab kilpkonn oma jalad ja pea kilbi alla, ehkki osal liikidel on kilp vähenenud, nii et kilpkonn ei mahu täielikult kilbi alla. Kilpkonnad liiguvad aeglaselt, sest kilp on raske ja kohmakas. Vee-eluliste kilpkonnade rüü on tunduvalt õhem, kergem ja lamedam. Nende jäsemed on arenenud loibadeks. Suurimad kilpkonnad (kaal kuni 450 kg) on merikilpkonnaliste alamseltsis. Enamik kilpkonni kasvab mõnekümne sentimeetri suuruseks. Suurimad maismaakilpkonnad on kooldkaelaliste
Kilpkonnad Sissejuhatus Kilpkonnad on kõva kilprüüga roomajad. Kilpkonni on umbes 250 liiki. Kilprüü ehk pantser kaitseb nende pehmet keha vaenlaste ja halva ilma eest, aidates ka maskeeruda. Enamikul kilpkonnaliikidel pole hambaid. Neid asendavad lõugadel olevad teravad servad, millega saab toidupalasid lahti rebida.Osa kilpkonni elab vees, ka meredes, osa on kuivamaaliigid. Nende elupaigad on väga mitmekesised kõrbed, järved, troopikametsad, mäenõlvad, mererannikud, sood ja jõed.Kõik nad sigivad aga munedes. Munakurna paigutavad nad tavaliselt liiva kaevatud süvendisse, vahel ka lehtedesse või mõne looma urgu. Munasid on 1-150, oleneb liigiti. Kilpkonnad elavad kaua, tavaliselt 90-150 aastaseks kuid suured maakilpkonnad aga 200 aastaseks.
taimedest ja vähestest saagiks püütud putukatest. Kilpkonn Tema pea ja jalad sulavad liivaga väga hästi ühte. Kui ta hädaohu korral tardub, on teda väga raske eristada ümbritsevatest kividest, sest kilpkonna kilp on täpselt nagu kivine maapind. Kilpkonn on küll aeglane, kuid siiski kaitstud vaenlaste eest. Teda kaitseb kilp, kuhu sisse võib ta igal ajal enda pea ja jalad tõmmata. Nii on ta peale vaenlaste kaitstud ka päikese eest. Mehhiko kõrbetes elav kilpkonn peidab end päevase palavuse eest urgu. Sööma tuleb ta vaid varahommikul ja hilja õhtul. Tema on taimetoiduline, kuna ei suuda võistelda teiste kiiremate loomadega, et neid nahka pista. Tema lemmiktoiduks on punased ja oranzid õied. Kui kõrbekilpkonn satub kuuma päikese kätte, tühjendab ta tõsises kuumastressis oma põie tagajalgadele, et neid jahutada. Peale ja kaelale üritab aga leevendust pakkuda kobrutava sülje abil. Kõrbemaod
CL karpvähid ostracoda CL ülemvähid malacostraca CL hooghännalised collembola CL tõukjalalised CL harkhännalised CL välislõugsed putukad insecta LEVIK: LIIKIDE ARV: suur mitmekesisus üle miljoni liigi PALJUNEMINE: enamus lahksugulised EHITUSE ERIPÄRAD: - tugev välisskelett - lihased kinnitunud skeleti külge (võimaldab teha kiireid ja täpseid liigutusi) - lülilised jäsemed - skelett kaitseb kuivamise eest - keha lüliline segmenteerunud - pea, rindmik ja tagakeha - hästi arenenud meeleelundid - 40 ANATOOMIA JOONIS: (ämbliku-, vähilaadne, putukas) PILT: (need, mis KTs) SubPH VÕRDLUS: Lõugtundlased Hulkjalgsed Vähid ja putukad
Pikkade küünistega varustatud lüheldased jalad on suurpärane kaevetööriist. Vombat on suuteline maa sisse aukku kaevama sama kiiresti, kui inimene seda labidaga teha suudaks. Vombat elab erakuna ja omavahel ühenduses olevate urgudesüsteem on vombati jaoks ohukorral ideaalne varjupaik. Vombat kaalub 20-40 kg ja ta pikkuseks on 70-110 cm. (Parish 2005:24) 1.2.3. Sugukond: Koaalalased Koaala näeb välja nagu armas karuke, kuid tegelikult on ta kukruline, kelle jäsemed on kohastunud puude otsas ronimiseks. Maapinnal liigub ta oma lühikstel kõveratel jalgadel küllaltki kohmakalt. Koaala elab peaaegu eranditult eukalüptipuude kõrgetes latvades. Täiskasvanud koaala sööb päevas vähemalt 500 g eukalüpri lehti. Koaala ei joo, eluks vajaliku niiskuse kogub ta eukalüpti lehtedest. ,,Koaala" tähendab aborigeeni keeles ,,ei joo". Koaalapoeg veedab esimesed 6 elukuud ema kukrus. Järgneva kahe- kolme kuu jooksul ronib ta päeval ema turjale, ööd aga
aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest. Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe. Kõige sagedamini on tundlate ülesandeks kompimine. Sellised tundlad on tavaliselt pikad, koosnevad paljudest lülidest. Kui tundel aheneb tipu suunas, nimetatakse seda harjasjaks, kui ei ahene, siis niitjaks. Harjasjad tundlad on näiteks prussakal (Blatella germanica), kes kasutab neid toidu otsimisel. Ka paljudel parasiitsetel kiletiivalistel (käguvaablased, juuluklased jt.) on harjasjad või niitjad tundlad. Nendega kompides hindavad nad peremeesputukate kvaliteeti. Emaste käguvaablaste tundlatel on sageli valge ring; arvatakse,
Toidu peenestamine jätub maos, selle seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Vähil on avatud vereringe, sinikasroheline veri varustab kõiki kehaosi hapnikuga. Hingamiselundid on lõpused, mis on pearindmiku seljakilbi all, keha külgedel. Nende ülesanne on vees oleva hapniku juhtimine verre ja süsihappegaasi eemaldamine verest. Jõevähi närvisüsteemi kuuluvad peaaju, kõhtmine närvikett. Kõige tähtsamad meeled on kompismis-, haistmis- ja maitsmismeel. Kompimiselundid on tundlad, jäsemed. Näevad liitsilmadega objektide kuju, kuid mosaiikselt. Jõevähk on lahksuguline loom. Emasvähi tagakeha on laiem kui pearindmik. Isastel valmivad seemnerakud, mille nad kleebivad kokku vorstikesteks ja kinnitavad need emaslooma tagakeha alla. Emasel valmivad sügisel tagakehas munad. Viljastumine toimub vees ja see on kehaväline. Vastsed veedavad talve ema jalgade küljes. Kevadel kooruvad vastsed. Kasvamise ajal kasvab nende selga uus kitiinkest (seda nimetatakse kestumiseks)
ELUSLOODUS SISUKORD ELUSLOODUS......................................................................................................................................................4 Eluslooduse tunnused:........................................................................................................................................4 RAKK....................................................................................................................................................................5 Loomarakk..........................................................................................................................................................5 Taimerakk..........................................................................................................................................................6 KOED.................................................................................................................................
viljadest, mida vihmametsades alati leidub. Erksad värvid aitavad neil nii maskeeruda, sookaaslasi peibutada kui ka märku anda, et tegu on mürgise olendiga. Puude otsa roomavad saagi järele maod, mõned neist on ülimalt mürgised. Puulatvade kohal luuravad saaki kotkad. Ööloomadel on hiiglasuured silmad (ööahv) või väga tundlikud kõrvad ja nina, paljud mardikad helendavad ööpimeduses. Konkreetsed näited herbivooridest oleksid koolibri, Galapagose kilpkonn, gorilla, laiskloom jpt. Herbivoorid on siis loomad, kes toituvad taimedest ning neid kutsutakse ka ,,esmasteks tarbijateks". Tihtipeale langevad herbivoorid loomtoidulistele saagiks. Väga rikkalik on jõgede ning järvede loomastik. Veekogudes elavad paljud kalaliigid, arvukalt on krokodille, jõehobusid, mitmesugused veelinde. Metsa all elab palju putukaid, kes toituvad lehekõdust. Väga palju on igasuguseid sipelgaid, nii lehesööjaid kui loomtoidulisi. Need
Tähtsus looduses-oluline osa nii vee- kui ka maismaaelupaiga toiduvõrgus. Tähtsus inimesele-kahjurite hävitajad, hävitavad haigusi edasi kandvaid sääski, toiduks, ravimitööstuses, laborites uurimustöödeks, lemmikloomadena. ROOMAJAD-kõrvaava ja trummikile on enamikul roomajatel, vaid madudel neid pole. Suus on enamikul sisalikel ja madudel palju ühesuguse kujuga hambaid ning pikk kaheharuline ja väga liikuv kell. Kilpkonnadel on hammaste asemel lõualuudel kõvad sarvainest servad, millega nad toitu haaravad ja rebivad. Silmad on enamikul roomajatel kaitstud kahe liikuva silmalauga. Madudel aga kaitseb silmi läbipaistev liikumatu laug ja seetõttu ei pilguta nad silmi. Kael koosneb mitmest selgroolülist ja seetõttu on võimalik pead igas suunas liigutada. Enamikul roomajatel on neli pikkade varvastega jäset, mis asetsevad keha külgedel. Saba on enamasti pikk. See on oluline tugi roomamisel ja tähtis enesekaitsel. Kõik roomajad hingavad kopsudega
Elu pikkus: 3 kuud (vesikirp) -20 aastat (jõevähk) Tõruvähid ÄMBLIKUD Esindajad: vesiämblik, skorpionid, lestad, puugid, koibikud. Ämblikud on röövloomad. Hingamine: Ämblikel on raamatkopsud. Elukoht: Enamus elavad maismaal, aga ka vees (lestad ja vesiämblik).Ei ela Arktikas ja Antarktikas. Keha: Ämbliku keha koosneb lülidest, kahest osast – pearindmikust ja tagakehast. Tundlad ja jäsemed: Ämblikutel on enamasti 8 jalga, pole tiibu ega tundlaid. Nägemine: kehv. Näevad peamiselt liikumist, hästi näevad vaid mõni cm Omane: võrguniidi näärmed tagakehas ja hästi arenenud kompimismeel. Neil on jalgadel, lühikestel jätketel suu lähedal ja mujal kehal karvakesed, millega nad kombivad. Suurus: 0,1 mm (lestaliigid) - 21 cm (skorpionid), 30 cm siruulatus (hiid-linnutapik) Liikumine: muudavad kõndides kehavedeliku rõhku, liikumiseks kasutavad ka
Mida roomajad söövad? Enamik roomajaid on loomtoidulised, kes neelavad oma toiduobjekti tervena alla. Hambaid kasutavad nad enamasti vaid toidu kinnihoidmiseks. Mürkmaod kasutavad enesekaitseks ja saaklooma surmamisel mürgihambaid. Meil elavad sisalikud söövad enamasti pisemaid selgrootuid loomi, maod kasutavad toiduks ka pisiimetajaid. Millised on roomajate peamised meeleelundid? Roomajatel on hästi arenenud nägemine ja haistmine. Enamasti eristavad nad hästi vaid liikuvaid objekte. Roomajate ninaõõnes paiknevad haisteepiteeli rakud. Lisaks sellele on soomuselistel haistmiseks lisaelund - Jacobsoni organ. Lõhna tundmiseks pistab loom aeg-ajalt oma kaheharulise keele otsad koos selle külge jäänud lõhnava aineosakestega suulaes avanevasse Jacobsoni organisse. Keel on mitmetel roomajatel ka kompimisorganiks. Kuulmine on enamikul roomajatel kesiselt arenenud - enamasti tuntakse vaid maapinna võnkeid.
HÕIMKOND JÕHVUSSID: Pikk niitjas kutiikulaga kaetud keha. Seedeelundkonnaks pikk kanal. Ringe- hingamis- ja erituselunkond puuduvad. Esineb suguline dimorfism, isastel tagakeha tipp kaheharuline.Omapärased vastsed nt hobusejõhvuss 6 HÕIMKOND LÜLIJALGSED Arvukam hõimkond. 1. segmentatsioon –lülid on erineva ehitusega 2. lülilised jäsemed 3. kitiniseerunud kutiikul –tugeva välisskeletiga. lülijalgsed esimesed loomad, kellel on lihased kinnitunud jäiga toese külge, võimaldades sooritada keerukaid, kiireid ja täpseid liigutusi. kaitset kudedele kuivamise eest. Kestumine. väga hästi arenenud meeleelundid. lahksugulised. Vereringe on avatud. kuna veri ei erine elundite vahel olevast koevedelikust, nim teda hemolümfiks 1. Segmentatsioon (pea, rindmik, tagakeha) 2. Lülilised jäsemed 3
See põhjustabki vagellimuste mõningast välist sarnasust ussidega. Enamikul vagellimustel kulgeb kõhupoolel kitsas vagu ehk renn. Veokeses asub tavaliselt peenike nahakurd. See on limuse moondunud jalg, kuid tal puuduvad siiski limuse jalale iseloomulikud tugevasti arenenud lihased. Iseloomulik on ka vagellimuste keha katete ehitus. Mõnikord on need lihtsad terava tipuga okkad, teinekord soomused; kord on nad naaskelteravad, kord suuremal või vähemal määral nüri otsaga, kord teravad kui nuga. Vagellimused elavad mitmesugustel sügavustel. Nad elavad kas mudasel merepõhjal või hüdraloomade ja õisloomade kolooniates, süües nende polüüpe. Vagellimused on levinud maakera peaaegu kõikides meredes Arktikast Antarktikani. Nende liikide arv on suhteliselt väike. Vagellimuste toidu koostise ja toiduhankimisviisi kohta on andmeid väga vähe. Paljudel liikidel osutus sooltoru selle sisaldise uurimisel tühjaks. 4 KLASS: SOOMUSLIMUSED
mereliste selgrootute rühmadest. Triias Maismaataimede hulgas olid valdavad paljasseemnetaimed, okas- ja hõlmikpuud, palmlehikud ning sõnajalad. Roomajate mitmekesisus kasvas: ilmusid käiaja tiibsisalikud ning dinosaurused. Samuti ilmusid väikesed imetajad. Meredes kasvas ammoniitideja kärpide mitmekesisus. Juura Maismaataimede hulgas olid ülekaalus paljasseemnetaimed ja sõnajalgtaimed. Suurenes roomajate mitmekesisus. Ilmusid esimesed linnud, krokodillid ja kilpkonnad. Mereliste selgrootute hulgas domineerisid ammoniidid, kärbid, teod, merisiilikud, korallid ja käsnad. Kriit Ilmusid õistaimed, mis hakkasid ajastu teisel poolel maismaataimestikus domineerima. Taimedega koos evolutsioneerusid putukad. Mereliste selgrootute hulgas olid valdavad merisiilikud, kärbid ja peajalgsed - ammoniidid ja belemniidid. Jätkus suurte roomajate kõrgaeg nii maismaal, meres kui ka õhus
saagi otsimisel on tundlad olulised,sest nendega tunneb vähk ka lõhna ja maistset.vähk näeb oma liitsilmadega objektide kuju,kuid mosaiikselt.tema vaateväli on lai sest ta saab lühikestel jätketel paiknebad silmi eri suunas liigutada. Vähil on hambad ka maos Vähil on hingamiseks lõpused Seedeelundkonna ehitus ja toitumine on Jõevähil on lõpused keha külgedel pea vähil üsna omapärane..suurte sõrgadega rindmiku kilbi all.need erinevad ehituselt haarab ta toidu ja suunab selle suuava kala lõpustest,kuid ka nende ülesanne on juurde.lõugadega peenestab ta toidu ainult vees oleva hapniku juhtimine verre,samuti osaliselt.toidu peenestamine jätkub maos süsihappegaasi eemaldamine verest. selle seintes asuvate kitiinainest hambakestega.toit seeditakse lüsikeses sooles.seemiseks vajalikke nõresid toodab maks Sigimine Lahksugulised,viljastamine on kehaväline
Vektorid näitavad populatsioone muutude suundi. Populatsiooni lained, kus kiskja populatsiooni maksimum järgneb saaklooma populatsiooni maksimumile veerand faasilise nihkega. 21. Saakloomade kaitsekohastumused; 1. Mehhaaniline kaitse siil, kilpkonn 2. Keemiline kaitse mürgise nahaga konn. 3. Pelgupaik ka inimestel. 4. Kiirus. 5. Värvusega seotud kaitsekohastumused · varjevärvus potentsiaalne saakloom üritab mitte eristuda oma taustast · segav värvus sebrade triibulisus · hoiatav värvus kombineeritud kas mehhaanilise või keemilise kaitsega, annab kiskjale informatsiooni. Paljud mürgised liigid on eredalt värvunud
Vanemad kuldid elavad eraldi, liitudes karjaga ainult jooksuajal. Karju võib olla erinevaid kooseisu poolest: põrsakari(koos emisega), kesikkari(kesik on 1-2 aastane noorloom), vanaloomade- ja segakari. Tavaliselt juhib karja juhtemis. Metsigadel algab jooksuaeg novembris ja lõpeb jaanuaris. Sellel ajal liituvad karjadega ka kuldid. Algab kultide võitlus emiste pärast, mis võib lõppeda küllaltki veriselt. Vigastuste leevendamiseks kasvatavad kuldid endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb vastase kihvade eest. Tugevaim kult saab õiguse viljastada kogu karja emised. Tiinus kestab 4,5 5 kuud ja põrsad sünnivad aprillist maini. Poegimine toimub hoolega meisterdatud pesas. Pesamaterjaliks kasutab emis kulu, sammalt, oksi ja kohaks valib mõne tihniku või kuusealuse. Keskmiselt sünnib 5-6 põrsast, harva kuni 12. Emisel annavad esimesed nisad rohkem piima kui tagumised ja see tekitab põrsastevahelise tüli,
Verdimevad ektoparasiidid ja röövtoidulised vabaltelavad liigid. Hermafrodiidid. Areng otsene. Apteegikaan. Eesti tavalisemad kaanid on hobukaan, ahaskaan, pisikaan, lamekaan ja kalakaan. 8.4. Klass kidavaglad (Echiuroidea) Kotikujuline keha, kaevuv eluviis. Parapoode pole, vaid mõni kimp harjaseid. Merevormid. Bonella viridis 9. Hõimkond Lülijalgsed (Arthropoda) Arvukam hõimkond. 1. segmentatsioon lülid on erineva ehituse n, ül, sageli pea, rindmik ja tagakeha. 2. lülilised jäsemed 3. kitiniseerunud kutiikul tugeva välisskeleti. lülijalgsed esimesed loomad, kellel on lihased kinnitunud jäiga toese külge, võimaldades sooritada keerukaid, kiireid ja täpseid liigutusi. kaitset kudedele kuivamise eest. Kestumine. väga hästi arenenud meeleelundid. lahksugulised. Vereringe on avatud. kuna veri ei erine elundite vahel olevast koevedelikust, nim teda hemolümfiks. 9.1. Klass: Ämblikulaadsed enamus maismaaloomad, paljud röövtoidulised, 8 jalga, 2 paari suiseid
keelega, on kõigusoojased. · Elupaigad- elavad nii vees kui maismaal. Ebasoodsate elutingimuste eest poeb vette, hiirte urgu, samblasse või kändude alla. · Osa looduses- on toiduks, toovad suurt kasu kahjulike putukate ja tigude hävitamisega puu- ja köögiviljaaedades ning põllul, kaitseloomad. 20.teab roomajate ehitust, eluviisi ja elupaika ning osa looduses · Ehitus- osal jäsemed puuduvad, hingavad kopsudega, saba, liikumine toimub roomates, sest jäsemed ei suuda keha raskust kanda, nahk on kuiv, krobeline, limanäärmeteta, sarvsoomustega ning vahetavad nahka perioodiliselt, neil on mitu kaelalüli, roided, mis moodustavad rinnakorvi, pikk selgroog, haaravad toitu teravate hammastega, kuid enamasti neelavad tervena, süda on kolme kambriline. · Eluviis- on kohanenud eluks maismaal, on kõigusoojased, osa elab vees, sigivad
Lõivsuhe trade-off negatiivne seos erinevate võimekuste vahel ehk alternatiivsete ressursipaigutuste vahe. Kasv ja paljunemine. Kui kasvad kiiresti, ei paljune, kui paljuned kiiresti, ei kasva. Keha muskulatuur ja IQ. Kõik, mis toimub teise arvelt. Allomeetriline seos positiivne seos erinevate organismide tunnuste vahel. Tunnused on mõlemad ühe ja sama ressursipaigutuse viljad. Suur pea palju juuksekarvu. Pikk keha pikad jäsemed. Elukäigutunnus organismi elutsükliga seotud omadus, mis mõjutavad otseselt sündimuse ja suremuse näitajaid ja seeläbi kohasust. Life-history 58. Soolise determinatsiooniga seotud elukäigutunnused, paarisuhete tüübid(polügamia, monogaamia), fisheri 1:1 sugudevahelise suhte reegel, kõrvalekalded sellest( haplodipolida, parasitoidsed herilased). Sood on vajalikud selleks, et tekiksid uudsed geenikombinatsioonid. Peaaegu kõikides liikides on sugude suhe 1:1 , neid sünnib võrdselt.
EESTI ELUPAIGAD, KASVUKOHAD, TAIMEKOOSLUSED KASVUKOHT ehk ÖKOTOOP on abiootiliste tegurite kompleks koosluses: muld, veereziim, mikro- ja mesokliima KOOSLUS ehk BIOTSÖNOOS on ökotoobi elustik, see tähendab enam-vähem ühesuguste keskkonnatingimustega alal elavate organismide kogumit. ELUPAIK ehk HABITAAT on sarnaste keskkonnatingimustega ala, mida asustab stabiilne kooslus (biotsönoos) ÖKOSÜSTEEM kooslus ja abiootiliste tegurite kompleks moodustavad tervikliku isereguleeruva ja areneva terviku KASVUKOHATÜÜP erinevates paikades korduvad sarnased keskkonnategurite kompleksid. ELUPAIGATÜÜP ka kooslus on sarnane. Tüüp on klassifitseerimise, tüpologiseerimise alus. Pinnakate ehk kvaternaarisetted lasuvad aluspõhjal. Eesti pinnakate on kujunenud mandrijäätumise ja liustike tegevuse tulemusel. Ta koosneb põhilisest moreenist, lisaks liiv, savi, turvas, graniitsed rahnud. Moreen on materjal, mis on liustiku liikudes kaasa haaratud ja sulades maha jäetud. Pinnaka
POLAARALAD ARKTIKA JA ANTARKTIKA Pärja Õun 2009 AASTA 8b klass Tapa Gümnaasium SISSEJUHATUS Nabamaa, külmakõrb ehk polaarala. Maa telje otsapunktid- poolused saavad kõige vähem päikeseenergiat. Möllavad lumetormid kestavad 9 kuud aastas. Polaaröö talvel ja polaarpäev suvel. Poolustel paistval päikesel pole suurt jõudu. Arktiline tundra oma linnulaatade ja maailma suurima kiskja- jääkaruga ning Antarktika paks jääkilp, mis suvel vaid pisut sulab – need ongi polaaralad. Alad, mille loomad ja linnud on unikaalsel viisil kohastunud eluks jäistes tingimustes. Polaaralasid ümbritsev meri aga kubiseb elust: vaalad, merivähid, plankton. Peaaegu kõik loomad leiavad toidu merest süües planktonit või planktonist toituvaid loomi. Vaaladel , jääkarudel ja hüljestel on naha all traan, mis ulatub vilja siseorganiteni ega lase kehasoojusel välja lekkida ( Grööni vaalal kaalub see mitu tonni ). Lindudel on tihe udusulepolster. Kalade ja ka
Isegi Gröönimaal kasvasid tammed, vahtrad ja kastanid. Laial alal valitses subtroopiline kliima sellele omaste õistaimedega. Kui mere all olnud alad vabanesid, jäid sinna soostunud tasandikud, kus kasvas subtroopiline mets. Algas ka võimuvahetus loomariigis - roomajad tõrjuti kõrvale. Roomajate kunagisi hiilgeaegu meenutavad vaid sisalikud, maod, kilpkonnad ja krokodillid. Nüüd said tähtsamaks rühmaks imetajad. Kõige algelisemad imetajad olid putuktoidulised, kuid oma näo ajastule annavad kabjalised, sõralised, londilised ja kiskjad. Paleogeeni ajastu keskpaika jääb ka poolahvide ja ahvide ilmumine. Paljud tekkinud imetajad olid liiga suured ja kohmakad, et eluvõitluses alles jääda. (Näiteks londilise dinoteeriumi kihvad olid 4
Bioloogia arvestus 8. kl. 1. Kes või mis on bakterid? Kuidas paljunevad? Bakterid on kõige väiksemad üherakulised organismid, kellel on kõik elu tunnused. Esinevad looduses kõikjal. Bakterite laialdast levikut soodustavad väikesed mõõtmed ja kiire paljunemine sobivates tingimustes. Bakterid paljunevad pooldudes: rakk jaguneb ja moodustub kaks uut tütarrakku. Pooldumine toimub iga 20-30 min. Järel. 2. Mis on spoorid? Millal moodustuvad? Spoorid on erilised mitme paksu kestaga kaetud rakud, veesisaldus on neis vähenenud ja ainevahetus aeglustunud. Tekivad siis kui on äärmuslikud tingimused kuiv kõrged või madalad temperatuurid, kiirgus jne. Selleses olekus saavad bakterid üle elada äärmuslikke tingimusi. Kui keskkonnatingimused muutuvad soodsaks areneb spoorist bakter. Bakterite spooride eluvõime säilib tuhandeid aastaid. 3. Milline on bakterite tähtsus looduses ja inimese elus? Bakterid osalevad Maal toimuvas aineringis. Nad
ÖKOLOOGIA - teadus organismide ja keskkonna vahelistest suhetest - Ernst Haevel 1866 Me mõjutame üksteist vastastikku. Nt: Parfüümi kandmine – püüd midagi mitte signaliseerida. Püüd keskkonnas paremini hakkama saada. Ökoloogia tsentraalne termine: ÖKOLOOGILINE FAKTOR. • Tegur. Igasugune aine, energia- või infovoog, mis elusorganisme otseselt või kaudselt mõjutab. Nt: parfüümi lõhn on infovoog – tajume seda Assimileerida = enda sarnaseks tegema. Lihtsamatest ainetest keerukamaid organismile omaseid aineid üles ehitama. Nt: Mullast saadud mineraalainetest ja süsihappegaasist assimileerib taim orgaanilisi ühendeid. Akumuleerima = koguma, salvestama. Nt: Taimed akumuleerivad footonite energiat ÖKOLOOGILISED FAKTORID: 1. Abiootilised faktorid – eluta faktorid Nt: päike 2. Biootilised faktorid – elus fak
eluviisi võrdlus, näiteid Klass torbiklimused (Monoplacophora): Ehitus: Paaritu sümmeetriline koda nagu terava tipuga mütsike. Kettakujuline jalg. Lõpused, lihased ja nefriidid metameerselt. Suus hõõrel. Eluviis: Põhjaloomad, elutsevad põhjasetetes, filtreerivad. Näide: Neopilina galatheae. Klass soomuslimused (Polyplacophora, Loricata) Ehitus: Lamedat ovaalset keha katab kaheksast järjestikusest plaadist koda. Jalg ja mantli servad koos moodustavad kividele liibuva iminapa. Pea mandunud. Lõpused vasem- ja parempoolses mantliõõnes reas. Südamepaun kahe hästi suure haruna. Eluviis: Toituvad hõõrlaga kividelt pealkasvu kraapides. Mõned hauvad oma mune. Näide: perekond mardiklimune (Chiton). Klass vagellimused (Aplacophora, Solenogastres): Ehitus: Usjas keha vähearenenud peaga ja hoopis ilma kojata. Kõhupool (jalg) nõrkade lihastega, ripsmeline, kas lame või siis vaona mantli servade vahel
Bioloogia arvestus 8. kl. 1. Kes või mis on bakterid? Kuidas paljunevad? Bakterid on kõige väiksemad üherakulised organismid, kellel on kõik elu tunnused. Esinevad looduses kõikjal. Bakterite laialdast levikut soodustavad väikesed mõõtmed ja kiire paljunemine sobivates tingimustes. Bakterid paljunevad pooldudes: rakk jaguneb ja moodustub kaks uut tütarrakku. Pooldumine toimub iga 20-30 min. Järel. 2. Mis on spoorid? Millal moodustuvad? Spoorid on erilised mitme paksu kestaga kaetud rakud, veesisaldus on neis vähenenud ja ainevahetus aeglustunud. Tekivad siis kui on äärmuslikud tingimused kuiv kõrged või madalad temperatuurid, kiirgus jne. Selleses olekus saavad bakterid üle elada äärmuslikke tingimusi. Kui keskkonnatingimused muutuvad soodsaks areneb spoorist bakter. Bakterite spooride eluvõime säilib tuhandeid aastaid. 3. Milline on bakterite tähtsus looduses ja inimese elus? Bakterid osalevad Maal toimuvas aineringis. Nad
Peajalgsed Limused ehk molluskid on väga rikas selgrootute loomade hõimkond; umbes 120 000 liiki. Peamised limuseklassid on teod, karbid ja peajalgsed. Peajalgsed (Cephalopoda) kuuluvad merelimuste klassi. Nüüdisajal on peajalgseid peaaegu 800 liiki. Peajalgsete hulka kuuluvad kalmaarid, seepiad ja kaheksajalad elavad soolastes meredes. Neid elutseb kõigis merekihtides, ka süvameres. Väljasurnud liike on üle 11 000. Enamik peajalgseid on kojata, koda on ainult laevukestel ehk nautilustel. Peajalgsed on kotikujulise kehaga ning neil puudub jalg. Nende keha on jaotunud pea ja kereosaks. Osal neist (nt. kalmaaridel ja seepiatel) on seljaosas naha all õhuke plaatjas sisemise toes. Jalg on muundunud suu ümber paiknevateks pikkadeks, iminappadega varustatud kombitsateks ehk haarmeteks. Nendega nad püüavad saaki. Kombitsatel paiknevate meelerakkude abil tunnevad peajalgsed väga hästi lõhna ja maitset. Nad leiavad saagi üles ka ilma seda nägemata. Saagi kinnipüüdmiseks kasu
Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga konspektiivne, sest aine maht ei võimalda detailidesse süvemenist ning annab esimese ülevaate peamiselt erinevatest selgrootute rühmadest. Huvi korral on võimalik lisakirjanduse abil ka detailidesse süveneda. Jääaeg ja selle mõju Eesti pinnavormidele. Eesti ala ei ole pidevalt olnud selline nagu me praegu seda n�
ookeanides. Kuid mõned liigid asustavad ka jahedamaid alasid, näiteks atlandi heeringahai on eksinud isegi Läänemerre. Haide seltsid Härghailised (Heterodontidae) Härghailastel on kaks seljauime, kummaski üks oga ja pärakuuim. Nende keha on lühike ja kohmakas, eespoolt tugevasti jämenenud ja kolmtahukakujuline. Pea on jäme ja kõrge tugevasti esilekerkivate silmapealsete harjadega. Hambad on suu eesosas peenikesed ja teravad, tagaosas aga suured, purihammaste sarnased mistõttu on neid haisid kutsutud ka erihambulisteks. Sellesse seltsi kuulub üks sugukond ühe perekonnaga, kus on 7...10 liiki. Perekonna härghai (Heterodontus) esindajad elavad peamiselt mõõdukalt soojades ja lähistroopilistes India ja Vaikse ookeani vetes. Perekonna esindajad on suhteliselt väikesed jaapani härghai kasvab 1,5 meetri pikkuseks. Nende toiduks on tugeva kesta või kojaga põhjaselgrootud (krabid,
Loomsest toidust sööb ta meelsasti vihmausse, vastseid, tõuke, putukaid, roomajaid ja kahepaikseid, pisiimetajaid, loomaraipeid ning ka linnumune. Nälja korral võib esineda ka kannibalismi. Sigimine - Jooksuaeg algab novembris ja lõppeb jaanuaris. Sel perioodil liituvad ka kuldid karjaga. Sigimisperioodil võitlevad kuldid emaste pärast üsnagi veriselt ja vägivaldselt. Kuldid kasvatavad vigastuste tõsisuse vähendamiseks endale naha alla paksu sideainest kilbi, mis kaitseb konkureeriva kuldi kihvade eest. Tugevaim kult omandab õiguse viljastada kogu karja emised. Tiinus kestab 4,5–5 kuud ning põrsad sünnivad aprillis ja mais. Poegimiseks meisterdavad emised pesad, kasutades kulu, sammalt, oksi. Pesa ehitatakse tavaliselt mõnda tihnikusse või kuusealusesse. Emised toovad ilmale pesakondi suuruses 1–12 (keskmiselt 5–6 põrsast). Emisel on esimesed nisad 3
annaabi.ee 
