Kilpkonnaliste kilprüü koosneb seljakilbist ja kõhukilbist. Rüü koosneb luuplaatidest, mis on kokku kasvanud roiete ja selgrooga ning moodustab ühtselt tugeva pantseri. Enamikul kilpkonnadel on rüü kaetud sümmeetriliste sarvkilbikestega. Sarvkilbikeste ja luuplaadikeste õmblused ei ühti - see annab kilpkonnale erilise tugevuse. Kilbistel on näha aastarõngad, mille järgi saab hinnata kilpkonna vanust. Kilpkonna kilbi kuju oleneb tavaliselt tema elukeskkonnast. Maismaa kilpkonnadel on kõrge ja kumer kilp ja tugevad ning jämedad jalad. Veekilpkonnadel on lamedad, voolujoonelised kergemad kilbid. See on ujumise kergendamiseks. Peale selle on veekilpkonnade eesjalad muutunud loibadeks ja ka tagajalgade varvaste vael on ujulestad. Pehmenahalise kilpkonna luurüüd katab pehme nahk ning neil ei ole sarvkilbiseid. Nende luurüü sisaldab suuri tühikuid, mis teevad kilpkonna kergeks ja kergendab ujumist. Lame kehakuju lubab
Kilpkonnad põlvnevad Permi ajastu kotülosaurustest ja saavutasid õitsengu keskaegkonnas. Kilpkonnad võivad elada maismaal, magedas vees või meres, kuid kõik liigid munevad maale. Nende jässakat ja laia keha kaitseb nii selja kui kõhu poolt luuline kilprüü. Selle põhjal eristataksegi kilpkonnaliste seltsi teistest loomarühmadest. Seljakilpi nimetatakse karapaksiks ja kõhukilpi nimetatakse plastroniks. Seljakilp on selgroo ja roietega kokku kasvanud. Ohu korral tõmbab kilpkonn oma jalad ja pea kilbi alla, ehkki osal liikidel on kilp vähenenud, nii et kilpkonn ei mahu täielikult kilbi alla. Kilpkonnad liiguvad aeglaselt, sest kilp on raske ja kohmakas. Vee-eluliste kilpkonnade rüü on tunduvalt õhem, kergem ja lamedam. Nende jäsemed on arenenud loibadeks. Suurimad kilpkonnad (kaal kuni 450 kg) on merikilpkonnaliste alamseltsis. Enamik kilpkonni kasvab mõnekümne sentimeetri suuruseks. Suurimad maismaakilpkonnad on kooldkaelaliste
Maismaal elavatel kilpkonnadel on tavaliselt kumer ja kõrge kilp, mis pakub neile kaitset kiskjate eest. Neil on tugevad ja jämedad jalad, mis suudavad kanda rasket kilprüüd. Vees elavatel kilpkonnadel on lamedamad ja kergemad ja voolujoonelised kilbid, et kergendada ujumist. Nende eesjalad on pikad ja ujumiseks hästi kohastunud. Hingamine Kuna kilpkonnaliste roided on kilpüüga kokku kasvanud, ei saa kilpkonn rinnakorvi hingamiseks liigutada.. Kopsudesse pumpavad neil õhku jalgade ülaosas ja kõhu alaosas paiknevad lihased. Kilpkonnad on võimelised hingama ka naha, kurgu limaskesta ning läbi päraku piirkonnas asuva avause kaudu. Mõni liik suudab nädalate kaupa vee all viibida, ilma et pinnnale hingama ujuks. Ookeanielanikud Meredes elab koguni seitse kogukat kilpkonnaliiki, kellel kõigil on lame ning
taimedest ja vähestest saagiks püütud putukatest. Kilpkonn Tema pea ja jalad sulavad liivaga väga hästi ühte. Kui ta hädaohu korral tardub, on teda väga raske eristada ümbritsevatest kividest, sest kilpkonna kilp on täpselt nagu kivine maapind. Kilpkonn on küll aeglane, kuid siiski kaitstud vaenlaste eest. Teda kaitseb kilp, kuhu sisse võib ta igal ajal enda pea ja jalad tõmmata. Nii on ta peale vaenlaste kaitstud ka päikese eest. Mehhiko kõrbetes elav kilpkonn peidab end päevase palavuse eest urgu. Sööma tuleb ta vaid varahommikul ja hilja õhtul. Tema on taimetoiduline, kuna ei suuda võistelda teiste kiiremate loomadega, et neid nahka pista. Tema lemmiktoiduks on punased ja oranzid õied. Kui kõrbekilpkonn satub kuuma päikese kätte, tühjendab ta tõsises kuumastressis oma põie tagajalgadele, et neid jahutada. Peale ja kaelale üritab aga leevendust pakkuda kobrutava sülje abil. Kõrbemaod
EHITUSE ERIPÄRAD: - ussikujulise bilateraalsümmeetrilised loomad - tavaliselt u 20cm - keha koosneb 3 segmendist igal eraldi õõnsus - vereringe suletud - u-kujuline seedeelundkond - suu kombitsate vahel - pärak väljas 21 ANATOOMIA JOONIS: PILT: 22 PH kärssussid nemertea LEVIK: enamik vabalt elavad, osa parasiteerivad, mere ja magevees, aga ka niiskel maismaa pinnasel LIIKIDE ARV: PALJUNEMINE: suguline ja sugutu EHITUSE ERIPÄRAD: - bilateraalsümmeetrilised ussikujuga loomad - keha eesmine osa on silindriline, tagumine lamendunud - kehaõõs ja hingamiselundid puuduvad - avatud seedetrakt lõppeb pärakuga - kärsal võivad paikneda mürginäärmed ANATOOMIA JOONIS: 23 PILT: PH limused mollusca CL karbid bivalvia CL peajalgsed cephalopoda
Nende kael on lühem ja vähemliikuv kui pöördkaelalistel. Austraalias elavad pöördkaelalised kilpkonnad, kes painutavad oma kaela vaid küljele, ent ei tõmba kilbi alla. 3.2.1 Sugukond: Madukaellased Austraalia madukaelkilpkonn on kahtlemata arvukaim ning tuntuim Austraalia mageveekilpkonn. Ta on eranditult lihasööja loom, oma saaki püüab ta aga seisvatest või aeglase vooluga vetest. Austraalia madukael kilpkonn võlgneb oma nimetuse eriliselt pikale kaelale, mis täielikult väljasirutuna on koos peaga kehast pikem. Madukaelkilpkonn tõmbab hädaohu korral pea kilbi alla, pöörates selle S-tähe kujuliselt küljele. Austraalia madukael kilpkonna kehatemperatuur kõigub 23°C ja 32°C vahel. Ta võib elada nii maismaal kui vees. Ta eelistab aeglase vooluga soiseid veekogusid. (Parish 2003:29) 12 lk 3.3
(http://www.vvvs.ee/failid2/oppematerjal%20teod.pdf) Tigude koda on reeglina spiraalselt keerdunud. Sellisesse kotta saab tigu ennast sisse tõmmata. See on tõhus kaitse ootamatu rünnaku ja külma ning kuiva eest. Kojast väljaroninud teole jääb koda seljale. Kojast ulatuvad välja suur lihaseline jalg ja kombitsatega pea. Pikemate kombitsate tipul on silmad. Kõikidel tigudel pole koda. Teod on taimetoidulised. (http://www.ut.ee/BGZM/videoloomad/limused.htm) Enamik maismaa tigusid peitub päeval kusagil pimedas, niiskes ja turvalises paigas ning ronib öösel välja toitu otsima. Kojaga teod tõmbuvad ohu korral lubikambrisse peitu ning tulevad taas välja ohu möödumisel. Maismaatigudel on kopsud (kops asub mantli sees) ning nad hingavad õhuhapnikku. Kopsude kõrval asub neil lihaseline süda, mis koosneb kojast ja vatsakesest. Vereringe on tigudel avatud. Värvusetu veri voolab osaliselt veresoontes ning osaliselt elundite vahel. Teod on kõhtjalgsed
BIOLOOGIA EKSAM (8. KLASS 2011) 1. ELUSORGANISMIDE ELUAVALDUSED ( Õ LK 14-17) Elusorganismid koosnevad rakkudest (ainuraksed bakter, kingloom või ka hulkraksed imetajad, puud). Iga rakk on iseseisev tervik ning tal on kindel talitlus ja koostis. Rakk on väikseim üksus, kellel on olemas kõik elu tunnused. Elusorganismid kasvavad ja arenevad. Kasvamisega suureneb rakkude arv ning rakud suurenevad. Arenemine on täiustumine ja igasugune muutus ning toimub koguaeg ja kõikide organismidega. Arenemine võib olla nii otsene (moondeta), kui ka moondega. Elusorganismid paljunevad ning see on oluline selleks, et liik välja ei sureks. Paljunemist esineb nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Elusorganismides toimub ainevahetus toitumine, hingamine, jääkide eritamine. Samuti elusorganismid reageerivad ümbritseva keskkonna muutustele. 2. ELUSORGANISMIDE SÜSTEMAATIKA ( Õ 11-13) Meil on seda vaja selleks, et tundma õppida erinevaid taime ja looma lii
Kõik kommentaarid