Referaat kilpkonnast (1)

KILPKONN
Kilpkonnad on kõva luise kilprüüga roomajad . Kilpkonni on umbes 250 liiki. Kilprüü on passiivne kaitsevahend. Enamikul kilpkonnadest pole hambaid. Selle asemel on neil lõugadel teravad servad, millega saab toidupalasid lahti rebida. Osa kilpkonni elab vees, ka meredes, osa on maismaaliigid. Kõik kilpkonnad sigivad munedes. Munad paigutavad nad tavaliselt liiva sisse, vahest ka lehekõdusse. Kilpkonnade eluiga on liigist olenevalt 80-150 aastat. Kilpkonnaliste kilprüü koosneb seljakilbist ja kõhukilbist. Rüü koosneb luuplaatidest, mis on kokku kasvanud roiete ja selgrooga ning moodustab ühtselt tugeva pantseri. Enamikul kilpkonnadel on rüü kaetud sümmeetriliste sarvkilbikestega. Sarvkilbikeste ja luuplaadikeste õmblused ei ühti - see annab kilpkonnale erilise tugevuse. Kilbistel on näha aastarõngad, mille järgi saab hinnata kilpkonna vanust. Kilpkonna kilbi kuju oleneb tavaliselt tema elukeskkonnast. Maismaa kilpkonnadel on kõrge ja kumer kilp ja tugevad ning jämedad jalad. Veekilpkonnadel on lamedad, voolujoonelised kergemad kilbid . See on ujumise kergendamiseks. Peale selle on veekilpkonnade eesjalad muutunud loibadeks ja ka tagajalgade varvaste vael on ujulestad. Pehmenahalise kilpkonna luurüüd katab pehme nahk ning neil ei ole sarvkilbiseid. Nende luurüü sisaldab suuri tühikuid, mis teevad kilpkonna kergeks ja kergendab ujumist. Lame kehakuju lubab neil end vaenlase eest edukalt järvede, tiikide ja jõgede põhjamutta peita. Pea paikneb liikuval kaelal ja on tavaliselt kilprüü varju tõmmatav. Enamik kilpkonnalisi võib jagada kahte just selle järgi, kuidas nad oma pea kilbi alla varju tõmbavad. Koold - kaelalistel on lühike kael ja nad tõmbavad pea otse kilbi alla. Pöördkaelalised painutavad oma pea ja kaela külje peale. Suuõõnes paikneb jäme lihaseline keel; viib söögitorusse, mis pikkamisi läheb üle pikaks õhukeseks seinaliseks maoks. Maks ja sapipõis on suurte mõõtmetega, pimesool kilpkonnalistel puudub. Kusepõis on suur. Kopsud on suure mahuga ja seljakilbi sisevooderduse külge kasvanud. Et kilpkonnaliste roided on kilprüüga kokku kasvanud, ei saa kilpkonn hingamiseks rinnakorvi liigutada. Seetõttu toimub hingamineõhku "neelates", kusjuures võngub keelealune aparaat . Õhu pumpamisega tegelevad ka jäsemed. Osad kilpkonnad on võimelised ka hingama läbi naha. Veekilpkonnadel toimub täiendav vee hingamine ja seetõttu võib mõni liik viibuda vee all nädalate kaupa, ilma, et tuleks pinnale hingama. Kilpkonna peaaju on nõrgalt arenenud. Seljaaju on jäme ja raske. Silmad on hästi arenenud, peale kahe liikuva silmaava esineb kilpkonnalistel veel pilkekile. Kuulmine on nõrgalt arenenud, maismaavormidel on trummikile paks, merekilpkonnadel on kuulmekäik kaetud paksenenud nahaga. Maitsmine , kompimine ja haistmine on üsna teravad. Loom tunneb iga väiksematki kilprüü puudutust. Kilpkonnad munevad maismaale, et arenevad looted saaksid hapnikku otse atmosfäärist. Pesitsushooajal muneb enamik liike kaks või enam munakurna, mille suurus võib olla kuni 100 munani. Emased munevad liivaurgudesse, mille nad ise kaevavad. Tavaliselt tullakse munema öösel. Tillukesed kilpkonnad peavad munast väljapääsemiseks kasutama oma koonul asuvat nn. munahammast. Kilpkonnad kasvavad kogu elu. Kilpkonnade pikaealisus on tähelepanuväärne, paljud liigid elavad kuni 100 ja enam aastat. Kilpkonnalised on kõige vanem tänapäevani säilinud roomajate rühm. Nad põlvnevad permiajastu kotülosaurustest ja saavutsid suurima õitsengu keskaegkonnas. Nad pole 200 miljoni aasta vältel palju muutund. Siiski olid ürgsetel kilpkonnadel väikesed hambad ja nad ei saanud oma pead kilbi ala varju tõmmata. Enamik kilpkonnaliike on liiga aeglased, et saaki jälitada. Nad toituvad taimedest või väikestest loomadest. Merikilpkonnad söövad kalu ja selgrootuid. Kondoikilpkonn kaevad end mudasse ja avad suu ning jääb ootama. Tal on ereroosa keeletipp, mis on kaladele "söödaks". Nüüdisaegseid kilpkonni on umbes 210 - 250 liiki. Kilpkonnad on levinud peamiselt troopilises ja ekvatoriaalses vöötmes. Kilpkonnade elupaigad on väga mitmekesised - kõrbed, järved, troopikametsad, mäenõlvad, mererannikud, sood ja jõed. Kilpkonnade värvus sõltub nende elupaigast ja on neile kaitsevärvuseks. Kilpkonnad on olnud aegluse sümboliks - see ehtib maismaavormide kohta. Merikilpkonnad on kuival kohmakad, veesa aga üliosavad ja graatsilised. Maismaakilpkonnad söövad peamiselt rohelisi taimi. Veekilpkonnad toituvad aga limustest, ja lülijalgsetest. Merikilpkonnad on enamikus taimtoidulised . Kilpkonnade liha on suurepärase maitsega. Seepärast püüavad kohalikud elanikud kilpkonni ja müüvad neid tihti turul. Munadest saab suurepärast õli. Mõnede liikide rüüd kasutatakse galanterii toodete tootmiseks.