Maatüüpi planeedid - Merkuur ja Veenus (3)

Saku Gümnaasium
Maa tüüpi planeedid : Merkuur ja Veenus
Referaat füüsika astronoomiakursuses
Koostaja : Annaliisa Täht
9a


Saku 2008


Sisukord
Sissejuhatus ...........................................................................................3
1. Merkuur...............................................................................................4
1.1 Merkuur- planeet, kus päevas on kaks aastat. .......................................4
1.2 Väljanägemine nagu Kuul...................................................................4
1.3 Ainuomased jooned..........................................................................5
1.4 Üllatus – magnetväli!.......................................................................6
2. Veenus.................................................................................................6
2.1 Taevakaunitari portree.........................................................................6
2.2 Veenus, Maa õde................................................................................7
2.3 Millest koosneb Veenuse pind?............................................................7
2.4 Veenuse kaardist .............................................................................8
2.5 Veenus kui mudelplaneet ...............................................................10
Kokkuvõte ..............................................................................................11
Kasutatud kirjandus .................................................................................12
Lisad .....................................................................................................13
Sissejuhatus.
Maa-tüüpi planeedid ehk kiviplaneedid ehk Maa-sarnased planeedid on planeedid, mis koosnevad peamiselt silikaatkivimitest. Nad sarnanevad ehituselt Maale: nad koosnevad täielikult või peaaegu täielikult tahketest koostisosadest ning neil on enamasti kihiline ehitus: keskmes on rauast tuum, selle peal mantliks nimetatav silikaatidest ja oksiididest koosnev paks kiht ning kõige peal õhuke koor, mis koosneb samuti silikaatidest ja oksiididest, kuid sisaldab elemente, mis mantli kivimitesse ei sobi ning sealt aja jooksul "välja higistatakse" (näiteks kaalium , haruldased muldmetallid , uraan). Ka läbimõõt, mass ning keskmine tihedus (4...6 g/cm3) on Maa omadele lähedased. Nad erinevad oluliselt Jupiteri-tüüpi planeetidest ehk gaasplaneetidest ehk gaashiidudest. (6) Kaheks selliseks planeedika on Merkuur ja Veenus.
1. Merkuur
Merkuur on Päikesele lähim ja neljast Maa-tüüpi planeedist väikseim; oma mõõtmetelt jääb ta alla nii Jupiteri kui Saturni suurematele kaaslastele. Tema pöörlemisperiood on umbes 2/3 tiirlemisperioodist, mistõttu üks päikeseööpäev (ajavahemik Päikese kahe kulminatsiooni vahel) -- 176 Maa-päeva -- on neist mõlemaist pikem. Et Merkuuri orbiit on piklik ja tema liikumine orbiidil ebaühtlane, on ebaühtlane ka Päikese liikumine Merkuuri taevas. Arvutused näitavad, et kui Merkuur läbib periheeli, näib Päike tema taevas liikuvat vastassuunas (läänest itta).
Maalt on Merkuuri väga halb vaadelda, kuna ta asub Päikese lähedal ja jääb Maast suhteliselt kaugele. Eestis näeb Merkuuri vaid siis, kui tema suurim kaugenemine Päikesest (kuni 28°) langeb kevadisele või sügisesele pööripäevale. Siis on hämarik suhteliselt lühiajaline ja taevas jõuab enne Merkuuri loojumist piisavalt pimeneda. Teleskoobis paistab Merkuur tillukese sirbina, mingeid pinnadetaile seal näha ei õnnestu. (5)
1.1 Merkuur – Planeet, kus päevas on kaks aastat.
Oma nime on Päikesele lähim planeet saanud Rooma kaubandusjumala ja jumalate käskjala Mercuriuse järgi. Nime õigustab tema kiire liikumine ümber Päikese. Asudes Päikesest keskmiselt vaid 0.4 a.ü. kaugusel, teeb ta ühe tiiru
88 ööpäevaga. Merkuurist on väga vähe teada, sest Maalt on teda aasta jooksul võimalik näha kahel või kolmel ajavahemikul, natuke aega enne Päikese tõusu või pärast loojangut madalal horisondi kohal, väga kehvasti vaadeldavas alas.
Teleskoobis on näha selle planeedi pinnal ebamääraseid püsivaid laike. Nende jälgimise põhjal oletati, et Merkuuri pöörlemiseperiood võrdub tema tiirlemisperioodiga ümber Päikese ning ta on seega pööratud Päikese poole alati ühe ja sama küljega. Kuid 1965. aastal tehtud raadiolokatsioon näitas, et Merkuuri pöörlemisperiood on tegelikult natuke väiksem kui 59 päeva, moodustades täpselt 2/3 tema tiirlemisperioodist. See pole tegelikult juhuslik kokkusattumus, vaid tingitud Päikese poolt tekitatud loodejõududest. Päikeseööpäev on sellel plandeedil 176 korda maisest pikem, võrdudes kahe Merkuuri aastaga.(1)

1.2. Väljanägemine nagu Kuul
1974. aastani teati raadiolokatsiooni kaudu Merkuuri pinnast vaid seda, et ta on väga ebatasane . Olulisi teadmisi tõid planeetidevahelise automaatjaama „ Mariner 10“ kolm seni ainsat möödalendu Merkuurist 1974. ja 1975. aastal. Automaatjaama vähim kaugus Merkuurist oli 300 kilomeetrit ning planeedi pinnast õnnestus pildistada umbes poolt, kuna kõigil „Mariner 10“ lähenemistel jäi päevapoolele üks ja seesama poolkera . Piltide lahutusvõime vastab ligikaudu Maalt teleskoobiga saadud Kuu fotodele.
Kuud läbi teleskoobi näinud inimene võib „Mariner 10“ poolt tehtud Merkuuri pilte kergesti pidada Kuu fotodeks, sest sarnasus on hämmastav.
Ka Merkuuril näeme kraatreid ja meresid. Mitmest kraatrist lähtuvad kiired. Niisamuti on Merkuur kahepalgeline – üks poolkera on tihedalt kaetud kraateritega, teisel poolkeral leidub aga ulatuslikke tasaseid alasid, mis sarnanevad Kuu meredega. Loomulikult pole neis tilkagi vett, nagu arvasid kunagised Kuu-uurijad, vaid tegemist on hoopis tardunud laavaväljadega. Kraatrid Merkuuri ja teiste planeetide ning nende kaaslaste pinnal on tekkinud kokkupõrkel meteoriitidega. Kraatreid ümbritevad vallid on moodustunud põrkel väljaheidetud ainest. Umbes neli miljardit aastat tagasi toimunud pommitamisele järgnenud vulkaanilise aktiivsuse ajajärk, mille käigus väljavoolanud laava moodustaski mered. Suuri (üle 200 km läbimõõduga) kraatreid nimetatakse basseinideks. Neist suurim Palavuse bassein (Caloris basin) läbimõõduga 1300 km, meenutab Vihmade merd Kuul. Nimetus „Palavuse bassein“ tuleneb sellest, et oma „hüplemiste“ ajal on Päike lagipunktis ja see piirkond soojeneb seega kõige rohkem. Basseini tekitanud kokkupõrge meteoriidiga oli nii võimas, et lööklained kontseteereerusid uuesti planeedi vastasküljel. (1)
1.3 Ainuomased jooned.
Üldisele sarnasusele vaatamata on Kuul ja Merkuuril ka erinevusi: isegi kõige tihedamani kraatritega kaetud Merkuuri piirkonnad pole kraatritest küllastunud, vaid sisaldavad tasaseid alasid. Palju vähem on 20- kuni 50kilomeetrise läbimõõduga kraatreid. Mitmeid erinevusi Kuuga võrreldes üle kahe korra suurem raskusjõud Merkuuri pinnal. Seetõttu paiknevad kraatrite tekkimisel väljapaiskunud aine tagasilangemisele moodustunud sekundaarkraatrid peakraatrile lähemal kui Kuul. Suurte kraatrite vallid on madalamad ja nende keskel esineb mäetippe sagedamini.
Täiesti ainuomased Merkuurile on kuni kahe kilomeetri kõrgused ja sadade kilomeetrite pikkused astangud , mida pole leitud ei kuul ega Marsil. Sageli lõikavad astangud erineva iseloomuga piirkondi. Tõenäoliselt on need tekkinud Merkuuri kokkutõmbumisel planeedi rauast tuuma jahtumisel. Astangutele on nimed pandud kuulsate maadeuurijate laevade järgi. Näiteks “Santa Maria” Kolumbuse lipulaeva auks. “ Viktoria ” Magalhäesi ainsana tagasipöördunud laeva meenutamiseks jmt. Kraatreid ristitakse Rahvusvaheliste Astronoomia Uniooni põhjal tuntud kirjanike, kunstnike, muusikute nimedega. Nii on Merkuuril Bethoveni, Puskini , Shakespeare`i, Raffaeli , Rodini, Lermontovi , Händeli jt. Nimelised kraatrid. (Palavuse bassein ja mõned kraatrid on saanud oma nime enne eespoolmainitud otsuse vastuvõtmist). 1984. aastaks oli Merkuuril pandud nimi 268 pinnamoodustisele. “Mariner 10” tehtud piltidelt paistavad Merkuuri pinnavormid teravate, ümardamata servadega, mis näitab, et sellel planeedil pole kunagi olnud märkimisväärset atmosfääri. “Mariner 10” mõõtis ka Merkuuri pinnatemperatuuri. Päevapoolkeral on temperatuur kuni 430 o C (sellel temperatuuril sulab isegi tina ja tsink), ööpoolkeral langeb aga -173 o C-ni. Niisugust 600 kraadist kõikumist pole ööpäeva jooksul täheldatud ühelgi teisel Päikesesüsteemi planeedil.
Maalt tehtud raadioastronoomilised vaatlused näitavad, et juba mõnekümne sentimeetri sügavusel on temperatuur ühtlane kogu Merkuuri ööpäeva vältel. Järelikult on planeedi pinnas sarnane Kuu omaga , millel on samuti väga halb soojusjuhtivus . Kuna Merkuuril puuduvad looduslikud kaaslased, siis ei teatud kaua aega kuigi täpselt tema massi ja tihedust . Alles “Mariner 10” liikumise analüüs kinnitas planeedi suurt tihedust (5,44 g/cm3). Nimetatud näitaja poolest jääb ta Päikesesüsteemis Maa (5,52g/cm3) järel teisele kohale. Et Merkuuri sisemuses on aine Maaga võrreldes vähem kokku surutud, peab raskete elementide osakaal tema koostises olema suurem. Ilmselt on Merkuuril, nagu Maalgi, rauast tuum, mis aga viimasega võrreldes võtab enda alla märksa suurema osa planeedi massist. Kuul seevastu puudub tuum üldse. (1)


1.4 Üllatus – magnetväli!
Kui kraatrite olemasolu Merkuuril võis vähemalt aimata, siis magnetvälja avastamine tema ümber „Mariner 10“ poolt oli tõeline üllatus. Merkuuri magnetväli on küll väike, moodustades Maa magnetvälja tugevusest vaid ühe protsendi -, kuid Kuul ja Veenusel puudub see hoopiski. Seni seostati magnetvälja olemas olu planeetidel nende kiire pöörlemisega (dünamo-teooria). Merkuur pöörleb aga väga aeglaselt. Võimalik, et tema rauast tuum on püsimagnet. Teine hüpotees seletab Merkuuri magnetvälja teket päikese tuule mõjuga. Täpselmalt midagi öelda on raske, sest planeetide magnetväljade tekkepõhjused pole seni veel kaugeltki selged. Merkuur on andnud oma osa ka füüsika arengusse. Tema orbiidi perheeli nihke uurimine on üks tugevamaid argumente Albert Einsteini loodud üldrelatiivsusteooria paikapidavuse kasuks. (1)
(lisa 1)
2.Veenus
Päikesest lugedes teine (0,72 a.ü.) ning meile lähim planeet on peaaegu maakera suurune. Kui meil Maal Päike ega Kuu parasjagu ei paista, on Veenus kõige heledam ja inimese silmale kõige ilusam taevakeha.(4)Veenus on tihti näha kui Koidutäht, kui see pole alati nii. Mõnikord särab ta õhtutaevas ja siis nimetatakse teda Ehatäheks. Need kaks eri nime pärinevad Veenuse jaoks eesti rahvaastronoomiast. Nähtavasti ei suutnud vanad eestlased kohe taibata, et Ehatäht ja Koidutäht on üks ja seesama taevakeha(2) Antiikajal nähti temas armastuse ja ilu jumalannat ning roomlased pärandasid meile selle planeedi nimes oma jumalanna nime. Juba sajandeid on teada, et Veenuse aasta kestab 225 maist ööpäeva, kuid alles paarkümmend aastat tagasi õnnestus USA astronoomil G. Pettingil radari abil kindlaks teha planeedi tavapärasele vastassuunaline pöörlemine. Ehkki üheks pöördeks kulub 243 Maa ööpäeva, on tiirlemise tõttu Veenuse päikeseööpäeva pikkus 117 ööpäeva.(4)
2.1 Taevakaunitari portree
Läbi teleskoobi paistab Veenus heleda kettana, mille väline kuju meenutab nii mõneski suhtes Kuud (lisa 2 ) Esinevad ju Veenusel nagu Kuulgi faasid . Tavaliselt pole Veenuse faasid palja silmaga nähtavad, kuid mõned eriti terava nägemisega inimesed on neid siiski vaadelnud. Lõplikult tõestas faaside olemasolu Veenusel G. Galilei.
Ilus särav kollane valgus – see on üldiselt kõik, mida näeme, ehhki planeeti on pidevalt vaadeldud juba alates XVII sajandist. Siiski on vaatlejate aruannetes tähelepanu juhitud mõningale õige nõrkadele ja raskesti märgatavatele moodustistele.
1) Heleduse kahanemine terminaatorile lähenemisel. Mõned astronoomid kirjeldavad seda kui pidevat nähtust. Teiste arvates toimub tumenemine nagu mitmes tsoonis, kusjuures igakord leiab aset heleduse hüppeline vähenemine.
2)Veenuse sirbi sarvede suure heledus, võrreldes sirbi ülejäänud osaga. Osa vaatlejaid kujutab sarvi analoogia põhjal Marsiga tõeliste polaarmütsidena. Teised seevastu olevat näinud planeedi pinnast kõrgemal asuvaid valkjaid udutompe.
3)Juhuslikult paiknevad üksikud õige nõrgad laialivalguvad tumedad ja heledad laigud. (lisa 3)
Hiljem on katseid korraldatud, kuid kaugeltki alati pole saadud ühesuguseid tulemusi. W. Willigeri katsetele lähedasi resultaate on saanud W.W. Spangenberg Saksa DV-s 1952. aastal ja A.P. Lenham ning J.H. Ludlow Inglismaal 1954. aastal. Teiselt poolt kirjutab P. Moore, et tema, vaadeldes kunstlikult valmistatud valget kera 1958. ja 1960. aastal oma kolmetollise (objektiivi läbimõõt 7,5 sentimeetrit ) refraktori abil, ei näinud midagi.
Omapärasel seisukohal Veenuse laikude suhtes on prantsuse astronoom A.Dollfus. Töötanud läbi Pic du Midi mägiobservatooriumis juba mitmekümne aasta jooksul, et Veenuse atmosfäär koosneb kahest erinevat tüüpi pilvede kihist . Alumisel kihil esinevad mitmesugused detailid, ülemine kiht on aga ühtlane, ilma igasuguste iseärasusteta. Mõnikord paistab ülemine kiht läbi ja siis võib taevakaunitari palgel märgata õrnu detaile, mis moodustavadki tema portree.(2)
2.2 Veenus, Maa õde.
Omal ajal arvati, et Veenus peab olema väga Maa moodi. Veenuse läbimõõt (12100 km) ja keskmine tihedus (5,25 g/cm3) jäävad ju Maale alla vaid kahekümnendiku võrra, mass ainult viiendiku võrra. Kuidas siis sai juhtuda, et tingimused nende planeetide pinnal sedavõrd erinevad? Arvatavasti on selle põhjuseks vee puudumine Veenusel, sest nii imelik kui see ka pole, on süsihappegaasi mõlemal planeedil umbkaudu samapalju. Ka maa atmosfäär koosnes alguses põhiliselt süsihappegaasist, kuid vihmaveega reageerides moodustas ta süsihappe. See omakorda tekitas kaltsiumiga ühinedes lubjakivi . Veenusel jäi aga CO2 atmosfääri, kus ta oma tohutu hulga tõttu tekitab väga tugeva kasvuhooneefekti, millest paratamatult tuleneb ülikõrge temperatuur ja rõhk planeedi õhkkonnas ja pinnal. Suur kuumus ja õhurõhk määravadki tingimused Veenuse pinnal.
Veenusel on nagu Maalgi troposfäär, kus gaasid on ühtlaselt segatud . Veenuse troposfäär on viis korda ulatuslikum ja viiskümmend korda tihedam kui Maa troposfäär. Suure soojusmahtuvuse pärast on planeedi pinnast kuni 90 kilomeetri kõrguseni õhutemperatuuri ööpäevane kõikumine vaid mõni kraad. Kuni 45 kilomeetri kõrguseni ei sõltu temperatuur laiusest. Kuni saja kilomeetri kõrguseni tõustes kasvab temperatuur ekvaatori lähedal koos kaugusega pinnast; pooluste läheduses aga temperatuur kas ei muutu või koguni langeb. Paari-kolmesaja kilomeetri kõrgusel on õhk sada kraadi külmem, Maal aga kuussada kraadi kuumem kui troposfääris.
Kui Maa õhkkonda kuumutada Veenuse temperatuurini, siis ookeanid aurustuksid ja veeauru rõhk oleks 300 atmosfääri. (Tegelikult on meil veeauru rõhk alumistes õhukihtides umbes tuhandik atmosfääri.) (4)
2.3 Millest koosneb Veenuse pind?
Nii „Venera 10“ ja „Venera 14“ kui ka „ Vega 1“ ja „Vega 2“ maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega. Tõenäoliselt koosnevadki Veenuse tasandikud põhiliselt basalt-laavast. Oma osa võib olla ka tuule poolt kantud vulkaanilisel tuhal ja liival . Sellist peeneteralist ainet on näha nelja "Venera" tüüpi automaatjaama maandumiskohtadest edastatud piltidel. Pinna keskmine vanus on miljard aastat, vaid vulkaanilis-tektoonilistel kõrgendikel on näha nooremaid moodustisi, kuid need katavad tühise osa pinnast. Seevastu Maal on alla miljardi aasta vanused moodustised valitsevad.
"Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma-spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile. "Vega 2" maandumiskohas puuriti ja saadud proovist tehti röntgenfluorestsentsmeetodil analüüs. See näitas, et pinnas on normaalse aluselisusega ning on elementide sisalduse poolest sarnane maisele, magmast tekkinud umbes ühe protsendi vett sisaldavale pinnasele . Tekkis lootus vee olemasolule Veenuse tuumas. Palju oli proovis ka väävlit ning ilmselt on selles süüdi atmosfäär.
Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud. Kuna kivid on teravate nurkadega, on nad kas hiljuti murdunud või on erosioon pinnal aeglane. Radioaktiivsuse mõõtmine andis pinnase koostiseks ühel juhul graniidi , teisel juhul basaldi. "Venera 13", mille kaamera lahutusvõime oli 4-5 mm, pildistas lapikute, kuni viiesentimeetriste kividega kaetud kaljust tasandikku. Kivide vahelt paistis tumedate tolmuse aine laikudena planeedi pinnas. "Venera 14" nägi tasaseid kihte paksusega 1 kuni 10 cm ja horisondini ulatuvaid murtuid kiviplaate. Tolmu polnud näha. Kihiline pinnas meenutab mingeid settekivimeid. Veenusel toimub settimine loomulikult atmosfääris, mitte vees.
Veenuse suur keskmine tihedus lubab oletada raud-nikkeltuuma olemasolu. Sellegipoolest pole planeedil magnetvälja õnnestunud avastada. Arvatavasti on magnetvälja puudumise põhjuseks aeglane pöörlemine. (1)
2.4. Veenuse kaardist
Kuna Veenust katab läbipaistmatu pilvkate , saab tema pinnast ülevaate kas maandurite või radarite abil. Seitsmekümnendate aastate lõpus õnnestus ameeriklastel Maalt raadiolokatsiooni kaudu saada kujutis umbes kümnendikust Veenuse pinnast lahutusvõimega mõnikümmend kilomeetrit. Esimene ulatuslikum kaart tehti " Pioneer -Venus'e" pardalt 1978. aastal, lahutus oli aga 20 korda kehvem kui Maalt. Ulatuslikumat ülevaadet Veenuse pinnavormidest annavadki vaid radarvaatlused nii Maalt kui ka orbiidilt. Peale "Pioneer-Venuse'e" on neid tehtud ka Venera 15 ja 16 pardalt (1983-1984), kuid kõige põhjalikuma uuringu viis läbi "Magellan" aastatel 1990-1994. Tema tehtud piltide lahutusvõime jäi vahemikku 120 m - 300 m.
Veenus on üldiselt tasane : rohkem kui pool pindalast mahub poolekilomeetrilisse kõrgusvahemikku. Suurim kõrgustevahe on 12 kilomeetrit (Maal 20 kilomeetrit). Planeedi keskmise läbimõõdu suhtes võime tinglikult rääkida mandritest ja meredest. Põhjapoolkeral paikneb Austraalia suurune Ishtari maa või manner . Kontinendi idaosas asub Veenuse kõrgeim tipp Maxwelli mägi (12 kilomeetrit). Seda ümbritsevad ahelikud on vaid 2-3 kilomeetrit kõrged. Lõunapookeral paikneb umbes 7-10 kilomeetri kõrgune Aafrika suurune Aphrodite maa. Hiljem leiti kaugemal lõunas veel üks kontinent -- Lada maa.
Eraldiseisvatest kõrgematest aladest pakub kõige rohkem huvi Beta regioon. Seal on kaks suurt vulkaani: Theia ja Rhea. Suurima läbimõõt on 820 kilomeetrit ja ta on 5 kilomeetrit kõrge, tema kraatri läbimõõt on 60 kuni 90 kilomeetrit. Võrdluseks märgime, et Marsi suurima vulkaani, Olympose mäe läbimõõt on 550 kilomeetrit läbimõõdus ja kõrgus 20 kilomeetrit ning Maa suurim vulkaan Mauna Loa Havail on 200 kilomeetrit läbimõõdus ja oma jalamilt 9 kilomeetri kõrgune.
Ishtari maa lääneosas asub Lakshmi platoo . Selle kõrgus ümbritseva tasandi suhtes on 3-4 kilomeetrit. Tolle pinnal on kaks suurt lehtrit, Colette ja Sacajawea, mis meenutavad vulkaanilisi kaldeerasid Marsilt. Neist kahest noorema , Colette juures on näha ka laavavoogusid. Lakshmi platood ümbritsevad Akna ning Freyja mägede paralleelsed harjad ja orud, Maxwelli mäed ja Vesta astang . Näib, et nad on tekkinud horisontaalse kokkusurumise tagajärjel, mis on tüüpiline Maale, kuid ei esine Kuul ega Marsil. Lakshmi platoost ida suunas eemaldumisel muutub reljeef. Paralleelsed harjad ja orud asenduvad lühemate, üksteisega lõikuvate rõngakujuliselt või kaootiliselt paiknevate harjade ja orgude süsteemiga. Seda nimetatakse "parketiks" ja seda pole leitud mitte ühelgi teisel taevakehal. Tasandike keskel on kõrgendikud, mille pind meenutab tasandikke. Need on Beta, Bell'i, Ulfrun'i ja Metis 'e regioonid, kõrgusega 2-4 kilomeetrit. Ka nendel on astanguid ja kraatreid.
Kokku on Veenuse pinnal leitud 100 000 väikest ja mitusada suurt vulkaani, neist mõned võivad olla praegugi aktiivsed. Voolav laava on tekitanud voolusänge, neist suurima pikkus on ligi 7000 km.
Muidugi on Veenusel ka suur hulk meteoriidikraatreid, kuid võrreldes vulkaanikraatritega on neid vähem. Suurima meteoriidikraatri Mead'i läbimõõt on 280 kilomeetrit. Peaaegu täielikult puuduvad meteoriidikraatrid läbimõõduga alla kahe kilomeetri, sest neid tekitada võivad meteoorid põlevad Veenuse tihedas atmosfääris lihtsalt ära. Ka on meteoriidikraatrid sageli parvena koos, sest neid tekitanud suurem meteoor on tihedas atmosfääris purunenud . (Purunemise jäägid võivad tekitada ka alla kahekilomeetrise läbimõõduga kraatreid.) Kraatrite keskmise tiheduse järgi pinnaühiku kohta on Veenus paiknevate basaltide vanus kuni 800 miljonit aastat, seega on nad tunduvalt nooremad kui Kuu merede basaldid (3 miljardit), kuid vanemad kui Maa basaldid. Veenuse pind näib olevat põhjalikult muutunud 300 kuni 500 miljonit aastat tagasi.
Veenuse tasandikel on näha veel mõnekilomeetrilisi kuplitaolisi moodustisi, sageli kraatriga tipus, ning seljandike ja vagudega piirkondi pikkusega mõnituhat kilomeetrit ja laiusega kuni paarsada kilomeetrit. Ishtari maa lähedalt tasandikult leiti omapärased ringstruktuurid läbimõõduga 200-300 kilomeetrit, millele pole analoogi teistel planeetidel. Nende, "kroonideks" või "pärgadeks" nimetatud pinnavormide keskel asuvad kaootilise reljeefiga piirkonnad. Arvatavasti tekkisid "pärjad" sinna, kus pinnale tikkus ümbruskaudsete piirkondade kuumem aine. (4)
2.5 Veenus kui mudelplaneet
Veenust on üpriski aktiivselt uuritud, sest tema õhkkonna ja pinna tundmaõppimine annab palju teavet Maa-tüüpi planeetide tekkimise ja arengu kohta. Saadavad andmed võimaldavad hoopis uutmoodi nurga alt hinnata ka Maa geoloogilist ning atmosfääri tekkimise lugu. Võrdlev analüüs aitab teha prognoose Maa õhkkonna tuleviku kohta. Kuna Veenuse kui lähima naabri juurde lendamine on ka tehniliselt suhteliselt lihtne ülesanne, siis on mõistetav jätkuv suur huvi selle planeedi vastu, ehkki mehitatud lennud sinna pole nähtavasti kunagi võimalikud.
Kokkuvõte
Merkuur on Päikesesüsteemis esimene planeet ning talle järgneb Veenus ning siis meie Maa. Merkuur ja Veenus on ühed Maa-tüüpi planeedid. Nad koosnevad enamasti silikaatkivimitest. Merkuur on üsna sarnane Kuule. Inimesed, kes vaatabad Merkuuri pilti, võivad seda kergesti Kuuks pidada. Kuid Merkuuril on ka ainuomaseid jooni. Näiteks täiesti ainuomased Merkuurile on kuni kahe kilomeetri kõrgused ja sadade kilomeetrite pikkused astangud, mida pole leitud ei kuul ega Marsil. Ning Merkuuril on avastatud ka väikene magnetväli, mis tuli „Mariner 10“ täieliku üllatusena.
Veenus on peaaegu maakera suurune planeet. Veenust peetakse taevakaunitariks. Tõenäoliselt koosneb Veenuse pind enamasti basalt-laavast. Läbi teleskoobi paistab Veenus heleda kettana, mille väline kuju meenutab nii mõneski suhtes Kuud. Veenuse atmosfäär koosneb kahest erinevast pilvekihist. Selletõttu on Veenusel näha heledaid ja tumedaid laike.


Kasutatud kirjandus.
1. „ Universum “ Tallinna Raamatutrükikoda, 1998
2. Veltmann Ü.-I. Veenus Tallinn: Valgus, 1967
3. Kosmoloogia õpik : opik .obs.ee
4. URL: http://opik.obs.ee/osa2/ptk03/box01.html © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-98 15. november 1998
5. URL: http://opik.obs.ee/osa2/ptk02/box02.html © Tartu Tähetorni Astronoomiaring 1997-98, 15. november 1998
6. URL: http://et.wikipedia.org/wiki/Maa-t%C3%BC%C3%BCpi_planeedid
7. URL: http://et.wikipedia.org/wiki/Merkuur
Lisad.
Lisa 1.
Lisa 2.
Lisa 3.
15