Veenus - referaat (1)

Referaat
Katerina Alfavitskaja
Kose Gümnaasium
9. a klass
Juhendaja : Kaido Härma
Kose 2007
Päikesesüsteem
Päikesesüsteem koosneb Päikesest ning sellega seotud objektidest ja nähtustest, sealhulgas planeet Maa, millel me elame. Tegemist on kõige paremini tuntud näitega planeedisüsteemist, mis üldjuhul koosneb ühest või mitmest tähest ning nendega gravitatsiooni tõttu seotud ainest ( planeedid , meteoorkehad, tolm, gaas).
Päikesesüsteemi põhikomponent on Päike, suhteliselt väike täht, mis siiski moodustab 99,86% Päikesesüsteemi massist ning on gravitatsiooniliselt domineeriv. Peale selle on Päikese sisemus Päikese suure massi tõttu jõudnud termotuumareaktsiooni jaoks vajaliku tiheduseni ja temperatuurini ning vabastab tohutul hulgal energiat, millest suurem osa kiirgub kosmosesse elektromagnetkiirguse kujul. Suurem osa sellest kiirgusest on nähtav valgus. Päike kiirgab ka laetud osakesi, mille voogu nimetatakse päikesetuuleks. Päikesetuul avaldab tugevat mõju planeetidele, millel on magnetosfäär, ning lükkab tolmu ja gaasi Päikesesüsteemist välja. Ülejäänud väike osa väljaspool Päikest asuvast massist hõlmab kaheksa planeeti (Merkuur, Veenus , Maa, Marss, Jupiter, Saturn , Uraan ja Neptuun ) ning nende kaaslased ja rõngad. Peale selle on Päikesesüsteemis veel kääbusplaneedid (näiteks veel hiljuti planeediks peetud Pluuto ), asteroidid, komeedid , Neptuuni-tagused objektid ja Kuiperi vöö objektid, teoreetiline Öpiku-Oorti komeedipilv ning planeetidevaheline tolm ja gaas. Tahkete kehade kogupindala Päikesesüsteemis on 1 700 000 000 km2.
Praegusel ajal arvatakse, et Päikesesüsteem moodustus normaalses tähetekke protsessis, mis tekitas ka Päikese enda, mitte mingis erilises protsessis (näiteks tähtede peaaegu-kokkupõrkes), nagu kunagi arvati. Arvatakse, et selle protsessi alguses toimus päikeseudukoguks nimetatava tähtedevahelise gaasi ja tolmu pilve gravitatsiooniline kollaps.
Päikesesüsteemi ja teiste kosmiliste objektide päritoluga tegeleb kosmogoonia.
Päikesesüsteem on osa Galaktikast, spiraalgalaktikast, mille läbimõõt on umbes 100 000 valgusaastat ning mis sisaldab ligikaudu 200 miljardit tähte, mille hulgas meie Päike on üsna tüüpiline.
Päikesesüsteemi kauguseks Galaktika keskmest hinnatakse 25 000 kuni 28 000 valgusaastat. Ta tiirleb ümber Galaktika keskme kiirusega umbes 220 kilomeetrit sekundis ning teeb ühe täistiiru 226 miljoni aastaga.
Päikesesüsteemi orbiit paistab olevat väga ebaharilik. Ta on esiteks väga lähedane ringjoonele ja teiseks on ta peaaegu täpselt sellel kaugusel, kus orbitaalkiirus vastab spiraalharusid kujundavate kompressioonilainete kiirusele. Nähtavasti on Päikesesüsteem jäänud spiraalharude vahelisse piirkonda suurema osa aja jooksul, mis elu Maal on eksisteerinud. Spiraalharudes plahvatavate supernoovade kiirgus võib teoreetiliselt planeetide pinnad steriliseerida, hoides ära suurte loomade tekke maismaal. Et Päikesesüsteem (ja Maa) on jäänud spiraalharudest väljapoole, võib olla tegemist ainulaadse planeediga, mille pinnal on saanud tekkida suured loomad.
Et inimesed nägid Päikesesüsteemi kaua aega geotsentrilisest (Maa-kesksest) vaatekohast, ei saanud nad selle loomusest ja ehitusest aru. Päikesesüsteemi objektide näivaid liikumisi liikuvalt Maalt vaadatuna peetigi nende tegelikeks liikumisteks ümber Maa, mida arvati paigal seisvat. Peale selle ei ole paljud Päikesesüsteemi objektid ja nähtused palja silmaga vaadeldavad. Nõnda nõudis adekvaatne arusaamine Päikesesüsteemist teoreetilisi ja tehnilisi saavutusi.
Kõige esimene ja kõige põhjapanevam neist saavutustest oli Koperniku revolutsioon, mis tähendas planeetide liikumise Päikese-keskse (heliotsentrilise) mudeli kasutuselevõttu. Juba sõna "Päikesesüsteem" ise eeldab niisugust vaateviisi. Ent kõige tähtsam oli see, et ümber Päikese tiirlev Maa osutus üheks planeetidest. Tähtede märkimisväärse aastaparallaksi puudumine (tingitud Maa liikumisest orbiidil) näitas, et nad on tohutu kaugel. Sellest sugenes mõte, et tegemist võib olla Päikese-taoliste objektidega, millel võivad olla ka oma planeedid.
Veel hiljaaegu oli Päikesesüsteem ainuke tuntud näide planeedisüsteemist, olgugi et laialt usuti teiste võrreldavate süsteemide olemasolu. Nüüd on avastatud mitmeid planeedisüsteeme, kuigi nendest on väga vähe teada. Üheks võimaluseks planeedisüsteemide kindlakstegemiseks on tähtede radiaalkiiruste perioodiliste muutuste, mis on tingitud planeetide ja tähe tiirlemisest ümber ühise masskeskme, analüüs. Nii saab kindlaks teha ka nähtamatute planeetide masside alampiirid ja kaugused tähest. See meetod ei võimalda praegu siiski avastada Maaga võrreldava massi ja orbiidiga planeete, välja arvatud kolm planeeti, mis tiirlevad ühe pulsari ümber. Samuti on avastatud planeete teiste tähtede ümber, mõõtes pikka aega tähe heledust . Kui planeet liigub Maalt vaadates üle tähe ketta , siis tähe heledus väheneb väga natukene (maksimaalselt seni avastatud süsteemidel umbes 2%). Varjutuste kordumisel on võimalik määrata planeedi tiirlemisperiood ja kõige ka mass. See meetod annab võimaluse määrata planeetide masse kõige suurema täpsusega, kuid eelistatult on vaadeldavad vaid need planeedid, mis on suured ja asuvad oma tähele väga lähedal.
Veenus
Veenus on Maaga peaaegu ühesuurune ning meile lähim planeet (minimaalne kaugus 42 milj. km). See on nii hele (heledamad on ainult Päike ja Kuu), et on taevast kergesti leitav. Hommikutaevas nähtavat Veenust nimetatakse Koidutäheks, õhtutaevas nähtavat Ehatäheks

Veenuse uurimine

Maanduda õnnestus Veenusel esimesena Nõukogude Liidu automaatjaamal "Venera 7" 1970.
Kosmosest on Veenust uuritud väga põhjalikult. Lisaks tavapärasele pildistamisele (mis Veenuse korral on üsna tulutu) on pinnaehitust uuritud radaritega; neist täpsemad on aastatel 1990-1994 orbitaaljaama " Magellan " poolt tehtud mõõtmised (täpsus 120-300 meetrit).
"Venera 10", "Venera 14", " Vega 1" ja "Vega 2" maandusid tasandikule. Nende mõõtmised näitasid, et pinnas on vulkaanilise koostisega.
"Vega 1" ja "Vega 2" maandusid Aphrodite maa põhjaosas, Russalka tasandikul. Gamma-spektromeetriga tehti kindlaks kaaliumi, uraani ja tooriumi kontsentratsioon, mis vastas basaldile.
Automaatjaamade "Venera 9" ja "Venera 10" pildid näitasid jämedateralisel pinnasel lebavaid lamedaid kive ja vulkaanilise päritoluga pinnast, mis on erineval määral erosioonist rikutud.
"Venera 13", mille kaamera lahutusvõime oli 4-5 mm, pildistas lapikute, kuni viiesentimeetriste kividega kaetud kaljust tasandikku. Kivide vahelt paistis tumedate tolmuse aine laikudena planeedi pinnas.
"Venera 14" nägi tasaseid kihte paksusega 1 kuni 10 cm ja horisondini ulatuvaid murtuid kiviplaate. Tolmu polnud näha. Kihiline pinnas meenutab settekivimeid. Veenusel toimub settimine loomulikult atmosfääris, mitte vees.
Atmosfäär
Teleskoobis paistab Veenus alati sirbikujulisena, kuid selle pind pole vaadeldav, sest taevas on seal kogu aeg pilves : 49-63 km kõrgusel paikneb tihe, 71-72 km kõrgusel hõredam pilvekiht . Pilvekihtide vahel puhub kogu aeg tuul, mille kiirus on 300-400 km/h.
Temperatuur planeedi pinnal on 480°C.
Veenuse atmosfäär on ligi 100 korda tihedam Maa omast. Atmosfääri rõhk on 9 MPa ehk 90 at. Maal on selline rõhk ookeanides 1 km sügavuses.
Veenust võib võrrelda kasvuhoonega: kõrge temperatuur tema pinnal tuleneb sellest, et atmosfäär nagu kasvuhooneklaas laseb läbi suure osa soojendavat päikesekiirgust, kuid takistab pinna soojuskiirguse hajumist. Soojust neelab peamiselt süsinikdioksiid. Veenuse atmosfäär sisaldab seda 96,5%, lämmastikku 3,4% ja argooni 2% ja hapnikku 0,1%. Vähesel määral (kokku 0.1%) on vingugaasi (CO), vääveldioksiidi (SO2) ja veeauru. Vedel vesi muidugi puudub.
Pilvede põhikiht koosneb väävelhappest.
Kuigi süsihappegaasi olemasolu tuvastati juba 1932, andis alles esimesena Veenuse atmosfääri sisenenud automaatjaama "Venera 4" otsemõõtmine 1967 teada õhkkonna koostise. Päikese lähedus ja äärmine kasvuhooneefekt (süsihappegaasi, veeauru ja vääveldioksiidi mõju) teevad Veenusest Päikesesüsteemi kõige kuumema planeedi.
Üldse on Veenuse õhkkonna keemia väga keeruline, sest suure kuumuse tõttu peavad kõik atmosfääri mikrokomponendid peale inertgaaside ennast ülal väga agressiivselt. Näiteks väävelhape tekib pilvedes veest ja vääveldioksiidist süsihappegaasi ja vesinikkloriidi osavõtul. Analoogiliselt tekivad Maal stratosfääripilved ja tööstuslikud sudud. Madalamal kui 46 kilomeetrit väävelhappe laguneb termiliselt ning komponendid tõusevad jälle pilvedesse.
Pilved
Veenuse kollakasvalged pilved kihutavad pöörlemisele vastassuunas (idast läände) kiirusega 350 km/h, tehes täistiiru saja tunniga ehk umbes 60 korda kiiremini kui planeet ise.
Pilvkate on mitmekihiline. Põhiline pilvekiht on paarkümmend kilomeetrit paks, ta ulatub 60-70 kilomeetri kõrgusele ning sisaldab kontsentreeritud väävelhappe piisku läbimõõduga kuni 1 mikromeeter .
Madalamad pilved on rikkad mitmesuguste ainete poolest. Osa pilvi sisaldab näiteks kloori, osa aga kuni sadakond tahket osakest kuupsentimeetri kohta.
Veenuse pinnale lähemal pilved hõrenevad ning 30 kilomeetri kõrgusel kaovad sootuks.
Ülespoole ulatub hõre udu 90 kilomeetrini. Pilvede põhikihis on nähtavus üllatavalt hea - mitu kilomeetrit, kuid siiski on pilvkatte tõttu valgustatus Veenuse pinnal sada korda nõrgem kui Maal. Veenuse pinda ei näeks me ka pilvede puudumisel, sest atmosfäär on liiga paks ja tihe.

Pinnavormid ja koostis

Pinnavormidelt on Veenus üsna sarnane Maaga. Veenus on üldiselt tasane , rohkem kui pool pindalast mahub poolekilomeetrilisse kõrgusvahemikku. Suurim kõrgustevahe on 12 kilomeetrit (Maal 20 kilomeetrit). Madalamad alad (" ookeanid ") vahelduvad kõrgemate mägiste piirkondade (mandritega).
Veenusel on kuni 3 km kõrgusi mägesid, 2 km sügavune, 1500 km pikkune ja 150 km laiune lõhe ning vulkaan , mille jalami läbimõõt on 300-400 km.
Põhjapoolkeral paikneb Austraalia suurune Ishtari maa või manner . Kontinendi idaosas asub Veenuse kõrgeim tipp Maxwelli mägi (12 kilomeetrit). Seda ümbritsevad ahelikud on vaid 2-3 kilomeetrit kõrged. Lõunapookeral paikneb umbes 7-10 kilomeetri kõrgune Aafrika suurune Aphrodite maa. Hiljem leiti kaugemal lõunas veel üks kontinent - Lada maa.
Ishtari maa lääneosas asub Lakshmi platoo . Selle kõrgus ümbritseva tasandi suhtes on 3-4 kilomeetrit. Tolle pinnal on kaks suurt lehtrit, Colette ja Sacajawea, mis meenutavad vulkaanilisi kaldeerasid Marsilt. Neist kahest noorema , Colette'i juures on näha ka laavavoogusid. Lakshmi platood ümbritsevad Akna ning Freyja mägede paralleelsed harjad ja orud, Maxwelli mäed ja Vesta astang . Näib, et nad on tekkinud horisontaalse kokkusurumise tagajärjel, mis on tüüpiline Maale, kuid ei esine Kuul ega Marsil.
Lakshmi platoost ida suunas muutub reljeef. Paralleelsed harjad ja orud asenduvad lühemate, lõikuvate rõngakujuliselt või kaootiliselt paiknevate harjade ja orgude süsteemiga. Seda nimetatakse parketiks ja seda pole leitud mitte ühelgi teisel taevakehal. Tasandike keskel on kõrgendikud, mille pind meenutab tasandikke. Need on Beta , Bell'i, Ulfrun'i ja Metis 'e piirkonnad kõrgusega 2-4 kilomeetrit. Ka nendel on astanguid ja kraatreid .
Kõige rohkem pakub huvi Beta piirkond, mis on eraldiseisev kõrgem ala. Seal on kaks suurt vulkaani: Theia ja Rhea. Suurema läbimõõt on 820 kilomeetrit ja ta on 5 kilomeetrit kõrge, tema kraatri läbimõõt on 60 kuni 90 kilomeetrit.
Marsi suurima vulkaani, Olympose mäe läbimõõt on 550 kilomeetrit läbimõõdus ja kõrgus 20 kilomeetrit ning Maa suurim vulkaan Mauna Loa Havail on 200 kilomeetrit läbimõõdus ja oma jalamilt 9 kilomeetri kõrgune.
Kokku on Veenuse pinnal leitud 100 000 väikest ja mitusada suurt vulkaani, neist mõned võivad olla praegugi aktiivsed. Voolav laava on tekitanud voolusänge, neist suurima pikkus on ligi 7000 km.
Mandrilaamade liikumisele tüüpilised elemendid siiski puuduvad, selle põhjuseks peetakse kõrgemast temperatuurist tingitud tahke pinnakihi (Veenuse koore) väiksemat paksust ja suuremat painduvust.
Muidugi on Veenusel ka suur hulk meteoriidikraatreid, kuid vähem kui vulkaanikraatreid.
Suurima meteoriidikraatri Mead'i läbimõõt on 280 kilomeetrit. Peaaegu täielikult puuduvad meteoriidikraatrid läbimõõduga alla kahe kilomeetri, sest neid tekitada võivad meteoorid põlevad Veenuse tihedas atmosfääris lihtsalt ära. Ka on meteoriidikraatrid sageli parvena koos, sest neid tekitanud suurem meteoor on tihedas atmosfääris purunenud . (Purunemise jäägid võivad tekitada ka alla kahekilomeetrise läbimõõduga kraatreid.) Kraatrite keskmise tiheduse järgi pinnaühiku kohta on Veenuse basaltide vanus kuni 800 miljonit aastat, seega on nad tunduvalt nooremad kui Kuu merede basaldid (3 miljardit), kuid vanemad kui Maa basaldid. Veenuse pind näib olevat põhjalikult muutunud 300 kuni 500 miljonit aastat tagasi.
Veenuse tasandikel on näha veel mõnekilomeetrilisi kuplitaolisi moodustisi, sageli kraatriga tipus, ning seljandike ja vagudega piirkondi pikkusega mõnituhat kilomeetrit ja laiusega kuni paarsada kilomeetrit. Ishtari maa lähedalt tasandikult leiti omapärased ringstruktuurid läbimõõduga 200-300 kilomeetrit, millele pole analooge teistel planeetidel. Nende, "kroonideks" või "pärgadeks" nimetatud pinnavormide keskel asuvad kaootilise reljeefiga piirkonnad. Arvatavasti tekkisid "pärjad" sinna, kus pinnale tikkus ümbruskaudsete piirkondade kuumem aine.
Veenusel on üsna sageli ka maavärinaid.
Planeedi pind sarnaneb kivikõrbega. Pinnaseproovid ja pinnafotod näitavad normaalse maise koostisega tardkivimite (graniit, basalt) olemasolu. Veenuse tasandikud koosnevad põhiliselt basalt-laavast. Oma osa võib olla ka tuule poolt kantud vulkaanilisel tuhal ja liival .
Pinna keskmine vanus on miljard aastat, vaid vulkaanilis-tektoonilistel kõrgendikel on näha nooremaid moodustisi, kuid need katavad tühise osa pinnast. Seevastu Maal on alla miljardi aasta vanused moodustised valitsevad.
Veenuse kõrgendikud on kaetud raskemetallikirmetisega. Veenusel on nii soe, et plii sulab, metallid aurustuvad ja kondenseeruvad jahedamatel kõrgematel kohtadel. See seletab, miks kosmoselaevade radarivaatlused on näidanud, et kõrgendikud peegelduvad.
Uuringu tulemused, mis on avaldatud teadusajakirjas Icarus, viitavad sellele, et plii ja vismut annavad Veenusele ereda metalse kesta.
Pilt Venera 13 misioonilt

Veenuse pinnareljeef (arvutigraafika automaatjaama Magellan mõõtmiste põhjal).

Orbiit

Veenuse orbiit on kõige ringikujulisem Päikesesüsteemi planeetide hulgast, ekstsentrilisusega vähem kui 1%.
orbiit: 108,200,000 km

Pöörlemine

Veenuse aasta kestab 225 maist ööpäeva, kuid alles paarkümmend aastat tagasi õnnestus USA astronoomil G. Pettingil radari abil kindlaks teha planeedi tavapärasele vastassuunaline pöörlemine.
Et Veenus pöörleb aeglaselt tagurpidi , kestab Veenuse päikeseööpäev 243 Maa ööpäeva.
Atmosfäär on nii tihe, et aastaaegade ning öö ja päeva vahet peaaegu ei ole.
Maale lähenedes on Veenus alati sama küljega meie poole pööratud. Selle põhjuseks võib olla tõusu-mõõnajõudude mõju, kuid päris kindel see ei ole.
Tuum
Veenuse suur keskmine tihedus lubab oletada raud-nikkeltuuma olemasolu. Sellegipoolest pole planeedil magnetvälja õnnestunud avastada. Arvatavasti on magnetvälja puudumise põhjuseks aeglane pöörlemine.

Veenuse ja Maa sarnasused

Omal ajal arvati, et Veenus peab olema väga Maa moodi. Veenuse läbimõõt (12 100 km) ja keskmine tihedus (5,25 g/cm3) jäävad ju Maale alla vaid kahekümnendiku võrra, mass ainult viiendiku võrra.
Veenus ei sarnane Maaga sellepärast, et Veenusel puudub vesi, sest nii imelik kui see ka pole, on süsihappegaasi mõlemal planeedil umbkaudu samapalju.
Ka Maa atmosfäär koosnes alguses põhiliselt süsihappegaasist, kuid vihmaveega reageerides moodustas ta süsihappe. See omakorda tekitas kaltsiumiga ühinedes lubjakivi . Veenusel jäi aga CO2 atmosfääri, kus ta oma tohutu hulga tõttu tekitab väga tugeva kasvuhooneefekti, millest paratamatult tuleneb ülikõrge temperatuur ja rõhk planeedi õhkkonnas ja pinnal. Suur kuumus ja õhurõhk määravadki tingimused Veenuse pinnal.
Veenusel on nagu Maalgi troposfäär, kus gaasid on ühtlaselt segatud . Veenuse troposfäär on viis korda ulatuslikum ja viiskümmend korda tihedam kui Maa troposfäär.

Vesi

On arvatud, et elu võis Veenusel tekkida paralleelselt eluga Maal. Kui kliima ja temperatuur võimaldasid vee voolamist , siis sobisid need tõenäoliselt ka elu tekkeks. Teadlaste arvates võis Veenus kunagi olla üsna maaliline. Kuid umbes pool miljonit aastat tagasi algas – ilmselt rohkete vulkaanipursete tagajärjel – peatumatu soojenemine, mis hävitas Veenuse kliima ja aurustas lõpuks ookeanid.
Kui Maa atmosfääri kuumutataks Veenuse temperatuurini, siis ookeanid aurustuksid ja veeauru rõhk oleks 300 atmosfääri. (Tegelikult on meil veeauru rõhk alumistes õhukihtides umbes tuhandik atmosfääri.)
Elu Veenusel
USA teadlased jõudsid ajakirjas "Astrobiology" avaldatud artiklis järeldusele, et Veenusel võib leiduda elu. Mikroobid võivad elada ja paljuneda Veenuse õhukeses pilvekihis, mida kaitsevad päikesekiirguse eest selles leiduvad väävliühendid. Mõni aasta tagasi avastati meie planeedil bakter , mis on võimeline elama ja paljunema pilvedes. Samasugune evolutsioon võis toimuda ka Veenusel ning kui pinnas muutus seal elamiseks liiga kuumaks, võis pilvedest saada sealse elu ainus pelgupaik.
Veenuse pilved asuvad maapinnast kõrgel, kus tingimused meenutavad suuresti tingimusi Maa pilvedes. Sealt võib leida isegi veekomponente, ent need esinevad seal muidugi vaid kontsentreeritud väävelhappe näol. Samal ajal tunneme me ka mitmeid Maal elavaid organisme, mis saavad väävlilises keskkonnas väga hästi hakkama.
Teadlased on ka teinud NASA-le ettepaneku saata Veenusele kosmoseaparaat, mis tooks võimalikud proovid Veenuse “elanikest” Maa peale.

Veenuse kaardist

Kuna Veenust katab läbipaistmatu pilvkate, saab tema pinnast ülevaate kas maandurite või radarite abil. Seitsmekümnendate aastate lõpus õnnestus ameeriklastel Maalt raadiolokatsiooni kaudu saada kujutis umbes kümnendikust Veenuse pinnast lahutusvõimega mõnikümmend kilomeetrit. Esimene ulatuslikum kaart tehti " Pioneer -Venus'e" pardalt 1978. aastal, lahutus oli aga 20 korda kehvem kui Maalt. Ulatuslikumat ülevaadet Veenuse pinnavormidest annavadki vaid radarvaatlused nii Maalt kui ka orbiidilt. Peale "Pioneer-Venuse'e" on neid tehtud ka Venera 15 ja 16 pardalt (1983-1984), kuid kõige põhjalikuma uuringu viis läbi "Magellan" aastatel 1990-1994. Tema tehtud piltide lahutusvõime jäi vahemikku 120 m - 300 m.
Veenus on üldiselt tasane: rohkem kui pool pindalast mahub poolekilomeetrilisse kõrgusvahemikku. Suurim kõrgustevahe on 12 kilomeetrit (Maal 20 kilomeetrit). Planeedi keskmise läbimõõdu suhtes võime tinglikult rääkida mandritest ja meredest. Põhjapoolkeral paikneb Austraalia suurune Ishtari maa või manner. Kontinendi idaosas asub Veenuse kõrgeim tipp Maxwelli mägi (12 kilomeetrit). Seda ümbritsevad ahelikud on vaid 2-3 kilomeetrit kõrged. Lõunapookeral paikneb umbes 7-10 kilomeetri kõrgune Aafrika suurune Aphrodite maa. Hiljem leiti kaugemal lõunas veel üks kontinent -- Lada maa.
Eraldiseisvatest kõrgematest aladest pakub kõige rohkem huvi Beta regioon. Seal on kaks suurt vulkaani: Theia ja Rhea. Suurima läbimõõt on 820 kilomeetrit ja ta on 5 kilomeetrit kõrge, tema kraatri läbimõõt on 60 kuni 90 kilomeetrit. Võrdluseks märgime, et Marsi suurima vulkaani, Olympose mäe läbimõõt on 550 kilomeetrit läbimõõdus ja kõrgus 20 kilomeetrit ning Maa suurim vulkaan Mauna Loa Havail on 200 kilomeetrit läbimõõdus ja oma jalamilt 9 kilomeetri kõrgune.
Ishtari maa lääneosas asub Lakshmi platoo. Selle kõrgus ümbritseva tasandi suhtes on 3-4 kilomeetrit. Tolle pinnal on kaks suurt lehtrit, Colette ja Sacajawea, mis meenutavad vulkaanilisi kaldeerasid Marsilt. Neist kahest noorema, Colette juures on näha ka laavavoogusid. Lakshmi platood ümbritsevad Akna ning Freyja mägede paralleelsed harjad ja orud, Maxwelli mäed ja Vesta astang. Näib, et nad on tekkinud horisontaalse kokkusurumise tagajärjel, mis on tüüpiline Maale, kuid ei esine Kuul ega Marsil. Lakshmi platoost ida suunas eemaldumisel muutub reljeef. Paralleelsed harjad ja orud asenduvad lühemate, üksteisega lõikuvate rõngakujuliselt või kaootiliselt paiknevate harjade ja orgude süsteemiga. Seda nimetatakse "parketiks" ja seda pole leitud mitte ühelgi teisel taevakehal. Tasandike keskel on kõrgendikud, mille pind meenutab tasandikke. Need on Beta, Bell'i, Ulfrun'i ja Metis'e regioonid, kõrgusega 2-4 kilomeetrit. Ka nendel on astanguid ja kraatreid.
Kokku on Veenuse pinnal leitud 100 000 väikest ja mitusada suurt vulkaani, neist mõned võivad olla praegugi aktiivsed. Voolav laava on tekitanud voolusänge, neist suurima pikkus on ligi 7000 km.
Muidugi on Veenusel ka suur hulk meteoriidikraatreid, kuid võrreldes vulkaanikraatritega on neid vähem. Suurima meteoriidikraatri Mead'i läbimõõt on 280 kilomeetrit. Peaaegu täielikult puuduvad meteoriidikraatrid läbimõõduga alla kahe kilomeetri, sest neid tekitada võivad meteoorid põlevad Veenuse tihedas atmosfääris lihtsalt ära. Ka on meteoriidikraatrid sageli parvena koos, sest neid tekitanud suurem meteoor on tihedas atmosfääris purunenud. (Purunemise jäägid võivad tekitada ka alla kahekilomeetrise läbimõõduga kraatreid.) Kraatrite keskmise tiheduse järgi pinnaühiku kohta on Veenus paiknevate basaltide vanus kuni 800 miljonit aastat, seega on nad tunduvalt nooremad kui Kuu merede basaldid (3 miljardit), kuid vanemad kui Maa basaldid. Veenuse pind näib olevat põhjalikult muutunud 300 kuni 500 miljonit aastat tagasi.
Veenuse tasandikel on näha veel mõnekilomeetrilisi kuplitaolisi moodustisi, sageli kraatriga tipus, ning seljandike ja vagudega piirkondi pikkusega mõnituhat kilomeetrit ja laiusega kuni paarsada kilomeetrit. Ishtari maa lähedalt tasandikult leiti omapärased ringstruktuurid läbimõõduga 200-300 kilomeetrit, millele pole analoogi teistel planeetidel. Nende, "kroonideks" või "pärgadeks" nimetatud pinnavormide keskel asuvad kaootilise reljeefiga piirkonnad. Arvatavasti tekkisid "pärjad" sinna, kus pinnale tikkus ümbruskaudsete piirkondade kuumem aine.
Kokkuvõte
Referaadi tegemisel ainuke probleem oli materjal, kui alustasin referaadi tegemist ei leidnud ma algul palju materjali. Lõpuks kui olin töösse korralikult süvenenud leidsin piisavalt materjali, et saavutada korralik töö tulemus. Referaadi materjali valisin selle järgi mis oli minu arvates kõige tähtsam. Töö kulges suhteliselt kergelt kui olin piisavalt materjali leidnud. Targemaks sain selles, et sain teada et Veenus on taevast kergesti leitav. Ma olen päris kindel, et olen Veenust peaaegu igal õhtul näinud. Ta paistab väga eredalt ja on teistest tähtedest tunduvalt suurem. Huvitav informatsioon oli minu jaoks see et Veenusele maanduti esimest korda 1970. aastal. Ma arvasin, et see juhtus palju varem. Veenuse pinna temperatuur on 480°C. Veenusel on kuni 3 km kõrgusi mägesid. Ma poleks kunagi uskunud, et veenusel on vulkaan, arvasin et vulkaanid eksiseerivad ainult Maal. Mind huvitaks ka teadmine kas mõnel teisel planeedil on Vulkaan. Üks asi mis mulle eluks ajaks meelde jääb on see, et Veenuse päikeseööpäev kestab 243 Maa ööpäev. Mulle meeldis väga seda referaadi tegemine kuna sain väga palju olulist informatsiooni teada.
Kasutatud materjal:

http://et.wikipedia.org/wiki/Veenus

http://opik.obs.ee/osa2/ptk03/box01.html

http://opik.obs.ee/osa2/ptk03/tekst.html

http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4ikeses%C3%BCstee m

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/b/bc/Venuspioneeruv.jpg/250px-Venuspioneeruv.jpg
Sisukord
Lehekülje numbrid
Päikesesüsteem 2- 3
Veenus 3
Veenuse uurimine 3- 4
Atmosfäär 4- 5
Pilved 5
Pinnavormid ja koostis 6- 7
Orbiit 8
Pöörlemine 8
Tuum 9
Veenuse ja Maa sarnasused 9
Vesi 9
Elu veenusel 10
Veenuse kaardist 10-11
Kokkuvõte 12
Kasutatud materjal 13
16