Vaimulikel naistel olid seljas nunna rüüd. Filmist saab aru, et tegemist on keskaja filmiga, kuna riietus, relvad ja üldine olustik filmis on keskajale kohane. Relvadest olid kasutusel mõõgad, pistodad, vikatid, pussnoad, väikesed käsirevolvlid pika toruga ja odad. Ajastu arhitektuur on seevastu väga erinev, kuna film on üles võetud eri kohtades. Näiteks Tallinna Vanalinnas, kus ehitised on tänaseni säilinud. Filmis nähtud hooned olid põhiliselt ehitatud maakividest, mis oli korrapäratult laotud. Maja ülemine osa oli tehtud puit laudadest. Aknad olid kõrged ja väikeste ruutudega. Katused olid roost. Majal oli ka rõdu, mis oli tehtud puidust. Kloostri seinad olid tehtud maakividest,mis oli üle lubjatud. Kloostri katus oli tehtud põletatud savist, millest tehti katuse ehitamiseks vajalikud kivid. Värav oli tehtud maakividest, mis oli mehaaniliselt avatav. Seinade kivid on üle lubjatud. 5
Leitud omapäraseid skulptuure inimkolpadest, mis on värvitud. Catal Hieyuk tähtis kultuurikeskus, kaubanduskeskus. See oli linn kus puudusid tänavad. Seinamaalid majades, kujutatud on kaarte, millest algas karteograafia. Laibad visati raisakotkastele nokkida kasutati ka masdaismis. Õpiti kasutama pronksi, kuid seda hoiti saladuses. Pronksist valmistati ka relvi. Oksidiaanist vulkaanilisest kivimist valmistati tööriistu, relvi. Maakividest ehitised ilmuvad hiljem. Malta saarel algab megaliitarhitektuur e maakividest ehitiste rajamine. Malta hauakambrid ja templid olid ristiklehe kujulise plaaniga. Templid u 5300 eKr. Malta on üks vanimaid Euroopa kultuuri hälle. Ggantija tempel asus ühe Malta läheduses asuval väikesaarel. Megaliitehitised Briti saarel ja Prantsusmaal rajati 3 at eKr. tundmatute rahvaste poolt. Hiljem kasutasid neid keldid kui pühapaiku. Newsgrangi hauakambritesse maeti Inglise kuningaid.
Rehielamu kasutusalad · Elamu · Rehetuba · Laudaruum · Tööruum · Hoiuruum · Saun Rehielamu koosnes kolmest põhiosast: · Rehetuba · Rehealune · Kambrite osa Kusjuures rehetuba paiknes elamu keskel. Eestis on kujunenud kaks plaanilt ja ehituselt erinevat rehielamu tüüpi: Põhjatüüp Lõunatüüp Rehetoa ehitus · 19. sajandi keskpaigani aknata · Rõhtpalkseinad · Muldpõrandad · Paekivipõrandad · Pae või maakividest tehtud suitsuahi Rehealune · Põhiliselt majandusruum · Peksti reht ja tuulati villa · Laia väravaga tagaotsas, viljaveo tõttu · Seal hoiti talvel loomi, heina ning põhku · Pulmade puhul tantsuruum Kamber · Esmamainimine alles 17 saj. allikates · Kaua aega kütteta ruum · Kasutati hoiuruumina · Suvel magati kambris · Algselt pääsesid sinna peremees ja perenaine väikelastega, teised täiskasvanud ja
Tänapäeval nimetatakse pealinnust koos seda ümbritseva I eeslinnusega Kaevumäeks, II eeslinnust Teiseks kirsimäeks ning III eeslinnust Esimeseks kirsimäeks. Sisuliselt oli keskaegne Viljandi linn neljandaks eeslinnuseks. 5) Linnusel oli kaks väravat, mõlemad kolmandas eeslinnuses. Üks neist avanes läände ja oli linnuse peavärav. Teise kaudu pääses linna, see asus praeguse Lossi tänava joonel. 6) Linnamüür oli 1,2–2,1 m paksune, laotud maakividest. 7) Väravad linnamüüris olid tornideta. 8) Linn purustati korduvalt Liivi sõjas (1558–1583) ja Poola-Rootsi sõdades (1600–1622/23), mille käigus kadusid ka linnaõigused. 9) Keskaegne linn paiknes linnusest põhja pool . 10) Viljandi oli üks väiksemaid müüriga piiratud linnu Eestis. Allikas: http://viljandiveeb.weebly.com/ajalugu.html
Referaat Juhendaja : Pärnu 2010 Punase Torni ajalugu Keskaegsete linnakindlustuste nurgatorn on rajatud arvatavasti 15. sajandi I poolel. See oli strateegiliselt küllaltki oluline tsoon, kuna see asus Viljandi ning Riia väravatesse suubuvate teede vaheaardes. 1543 a. Pärnu Päruseraamatus nimetatakse ,,Punane ehk Vangitorn". 1624 a. oli tornil 3 kahurikorrust ja allkorrus (praegu kelder), mida mida kasutati ka vanglana. Torn on laotud maakividest, lubimördist välis- ja sisevooder ning avad punastest tellistest. 1783 a. renoveeriti torn põhjalikult: rajati teisele kaitsekorrusele kuppel-võlv, tehti uued ahjud ja puitvahelaed, suleti müüritrepp ning ehitati juurdeehitus krundi lõunaküljele. Sealt köeti torni maapealsete korruste ahjusid. 1798 a. laiendati juurdeehitust varem asunud puust tallide kohale. 1893 a. valmis Pärnul avar vangla ja torn kohandati linnaarhiiviks: torni murti 4 suuremat akent, uks ja tehti lame plekk-katus
Maja sünniks võib lugeda aastat 1930-ndaid, seega ligi 80-nd aastat vana. Maja oli viimati kasutuses üle 5 aasta tagasi. Talus oli neli hoonet. Elumaja, milles oli rehialune koos lauda ja väikse kuuriga. Eraldi oli veel küün, üks väike abihoone ja saun. Vundament Eesti paljud vanemad majad on ehitatud ilma vundamendita. Sellisel juhul on probleemiks külm ja niiskus, mis tungib seina alt nii tuppa, kui ka alumistesse seinapalkidesse, mis hakkavad mädanema. Antud saunal on maakividest vundament vahetatud hiljuti 2 lintvundamendi vastu, et kaitsata palke niiskuse ja külma eest. Suuresti tänu sellele on alumised seinapalgid väga hästi säilinud. Seinad Hoone seinapalkide puuliik on mänd. Palgitüüp on kindlaks tehtud lähemal vaatlusel oksakohtade järgi saab öelda, et tegu on männiga. Sammuti on enamus Eestis tehtud palkmaju
Stiilseimaks ruumiks on läbi kahe korruse ulatuv inglise stiilis vestibüül. Kaunid on ka nn krahvi kabinet ja saal. Hoones oli juba ehitamise ajal elekter, keskküte ning veevarustus. Peahoone ümbrus kujundati kauniks avaraks pargiks Riia linnaaedniku Georg Kuphaldti projekti järgi. Liigirikast parki kaunistavad tiigid, neid ühendavad kanalid ning malmsillad, samuti kaunis piirdeaed. Püstitati suur hulk stiilseid kõrvalhooneid, neist suur osa maakividest ja punastest tellistest.Kõrvalhooned on jaotataud mitmesse põhigruppi. Viljandi maantee äärde jääb lauda- ja tallikompleks, samuti kuivati ja ait. Suure-jaani suunas paiknevad aida- ja laokompleks. Otse peahoone kõrval asub barokne nn vana proua maja, mis oli varem peahoone. Pargi servas tiigi kaldal on viinavabrik ja nuumhärgade tall. Kogu kompleksi piirab suurejooneline kivimüür. Mõisakeskusesse suunduvad kolm teed mõisaaia tagant kulgev ajalooline Paia-Viljandi
saali laes, säilinud ahjudkaminad. Erilist hindamist väärib malmivalu keerdtrepp vestib üülis. Omaaegset hõngu lisavad veel originaalse raamijaotusega aknad koos kremoonidega ning sellised detailid, nagu v äikesed puitkäimlad ruumi nurkades. Kõrval hooned. Ait on pikk ja madala viilkatusega kaetud maakivihoone. Katus kujundatud analoogiliselt meiereielamuga. Müürid on laotud lõhutud maakividest, avad ääristatud tellistega, kaetud 10 lamedate kaartega. Otsaviilus suur segmentaken. Ehitus võib päineda sajandivahetuselt. Aitkuivati (rohujahu veski juures) pikk ja massiivne krohvimata maakiviseintega ehitus, kus m üürid laotud lõhutud maakividest, avad ääristatud tellistega. Hoonet katab viilkatus üleulatuvate räästastega, mis otsaviiludes raamitud tulem üüridega. Hoone ühes
Peahoone lähim ümbrus on kujundatud regulaarses stiilis, pargi kaugemad osad aga vabakujulises nn inglise stiilis. Iluaed läheb sujuvalt üle maastikupargiks, mis muutub märkamatult parkmetsaks. Lossi eest laskuvad järve suunas terrassid. Astangutel asuvaid roosipeenraid raamivad pöetud pukspuud ja muru. Reeglipärasust rõhutavad kaks silindri-, neli koonuse- ja kaks kerakujuliseks pügatud võimsat elupuud. Teid raamivad kaarväravad ja sõrestikud roniroosidega. Otse järve kaldal on maakividest tugimüüriga piiratud puhkekoht, mille trepistik ulatub vette. Rosaariumi terrassidelt avanevad vaated paisjärvele ja üle järve veepeegli Räpina kirikule. Kaunis kaugvaade mõisahoonele avaneb ka järvelt ja teiselt kaldalt. Lossi teise fassaadi ette jääb avar ja pikk pargiaas, mis lõpeb eemal veepeegliga. Optiliselt jätkub väljak sealt maastikupargile iseloomuliku aknaga maastikku avatud vaatega paisjärvele.
ning jaguneb tinglikult kaheks: eesvljak ja tagaosa. Pargi phjakljel, kummalgi pool sissesiduteed, asusid veel 19. sajandi teisel veerandil kaks 18. sajandist prinevat kivist aita, mida hendas kangialusega vravatorn. Tna thistavad sissesidutee alguses pargipiiri kaks 19. sajandist prit neogooti kujunduses tellistest laotud krohvitud vravatorni. Esivljaku lneklge ristavad endised misa majandushooned, neist pilkupdvaim on endisaegsel kujul silinud tellis- ja maakividest tllakuur; idast piirneb vljak jega. Esivljaku keskel asetseb ringteest mbritsetud ovaalne rondeel, millele on 1934. aastal lisatud sissesiduvravast lossini viiv sstrahekiga ristatud kesktee, mille lpus paikneb ringikujuline purskkaev. Traditsiooniliselt avatud esivljakule on 19. ja 20. sajandi jooksul lisatud eriliigilisi puid-psaid. Vljaku algne barokne ldilme ei pse tna enam mjule ning on asendunud keskteljele keskendunud paraadlikuma muljega.
Uueveski park. Viljandis on ka hulgaliselt puiesteid, mille laiaulatuslik istutamine algas 30-ndatel aastatel. Viljandi linna pindalast on 27 % rohelist ala. Uhkust peab tundma paljude kaunite aedade üle, mis on maitsekalt kujundatud. Seal kasvab haruldasi puu- ja põõsaliike ning hulgaliselt lillesorte. 2. Ajaloolised vaatamisväärsused Jaani kirik - Viljandi vanim kirik, mis ehitati ordulinnuse vahetusse lähedusse aastatel 1466-1472. Maakividest ja tellistest kolmelööviline kodakirik valmis kõigepealt frantsisklaste kloostri tarbeks. Tõenäoliselt oli enne kloostri rajamist samas paigas ka väiksem kirik või kabel. Viljandi mõis-Kuigi Viljandi mõis ja linn on enam-vähem üheealised, sai peahoone asupaigaks praegune koht alles 18. saj. keskel, mil püstitati sinna puidust häärber. Uus loss kerkis aastatel 1879-1880 seisusekohase elamuna Paul von Ungern-Sternbergi poja Oswaldile.
See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (niinimetatud paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli kapaeplaatidest. Lagi tehti ümarpalkidest. Rehetoa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku. Samuti kasutati rehealust veokite ja hobuseriistade hoidmiseks
See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (nn. paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli ka paeplaatidest. Taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. 19. sajandi hakati tähelepanu pöörama ruumide esinduslikkusele. Rehetuba jäi kasutusse peamiselt köögina, vilja kuivatamiseks ja ka panipaigaks. Taluelu siirdus kambritesse, millede rohkus sõltus talu jõukusest. Järjest vähem tehti mööblit kodus, järjest rohkem telliti seda tislerilt
ruumid, söögisaal, kolmas-magamisruumid). Oli mitu tiiba, mida ühendasid ristikäigud. Tuntumad konvendi tüüpi linnused: Viljandi lossimäed(kõige suurem, sai valmis 14.sajandil) Linnused muutusid linna üheks osaks (Tallinna linnus) hiljem lisati müürinurkadesse tornid (Viljandi linnus oli võimsaim ja suurim, seda hakati ehitama aastal 1224. Osaliselt tellistest, osaliselt maakividest. Aastal 1560 see linnus alistus Vene vägedele ja on siiani varemetes) Pesuvesi majadest uhuti tänavale, see ei olnud eriti hügieeniline, kuigi see puhastas tänavaid. Kuna majad olid üksteise kõrval tihedalt koos oli tulekahju korral oht suur. Linna ümber oli linnamüür ja tornid: Kiek in de kök, Paks Margareta. Linna ümber tekkis eeslinn, millele oli lähedal turg, kuid kindlustunnet seal ei olnud, sest piiramise korral poleks neid miski kaitsnud ja majad oleks pandud põlema.
Talu kõige tähtsam hoone oli rehielamu, mis hakkas kujunema I aastatuhandel m.a.j. üheruumilisest kerisahjuga suitsutoast, millele II aastuhande algul seoses maaharimise arenguga lisandus rehealune, mis täitis peamiselt majapidamisruumi ülesannet. Rehealusel oli esi- ja tagaseinas lai värav, kust sügisel vili sisse veeti. Talvel hoiti rehealuses koduloomi ja heina ning põhku. Rehetuba kasutati aastaläbi eluruumina. Toa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel koldel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu. Suvel tehti süüa püstkojas, mida kutsuti Hiiumaal paarguks ja mujal Eestis suveköögiks. Suvekööki kasutati selleks, et rehielamu ruumid suvel liiga palavaks ei läheks. 19. sajandiks olid peaaegu kõigil rehemajadel olemas kambrid. Need olid aga veel küttekoldeta ruumid, mida kasutati peamiselt panipaigana ja ainult soojal ajal eluruumina. 19
Saksamaa Kõrgeimad gooti kirikud - Lüübeki Maarja kirik, 2lft-ga 125m. - Strasbourgi toomkiriku kaudu jõudis G Saksamaale. - Kölni katdral, säilinud keskaegsed joonised, seetõttu peetakse ehtsaks gooti kirikuks. 2 lft 164m. - Ulmi katedral 1lft, tüüpiline Saksa kirik, pseugootika 170m. Hispaania (valitses Pr. Stiil 2lft-ga) - Leoni kk, suur Pr. G stiilis katedral, maetud rahvuskangelane Cid. Itaalia - 13.saj. jõudsid teravkaar ja roidvõlv - enamus maakividest, kuid leidub ka marmorit - Firenze toomkirik, marmorgootika, hiljem ehitatud kuppel, eraldi suht kõrge kampaniil. - linnades püstitati suuri lossi- või linnusetaolisi raekodasid (Veneetsias doodzide palee(14-15saj 4tiivaline), Siena(hästi säilinud), Palazzo Pubblico(gooti pärase torniga)) suured gooti stiilis kellatornid, mehaaniliste kellade tõttu) - Normandias rannikul, kaljumäe tipul 13.saj. Mont-Saint Michel (õhtumäe ime). Praegu
Hoone kauneim osa on tornikestega trepikoda. Mõisas tegutses aastatel 1922-1993 Arkna Põllumajanduskool ning hiljem EPA Katsemajand. Mõisahoonet ümbritseb liigirikaspark (kaitseala),mida läbib Selja jõgi. Seal on rippsild ja paatiminekutrepp, peahoone edelaotsas viib ilusa rinnatisega graniitsild üle kraavi, jõe pool on ringikujuline paviljonimüür. Tagapool läheb külatänav üle algupärase graniitplokkidest silla, idakaldal on põlise Jõekalda talu, maakividest laut ja ait-kuivati. Haljala-poolse tee ümbruses asub kohaliku meistri Friedrich Modi poolt samuti 19. saj lõpul ehitatud hooneteansambel: sõidu- ja tööhobuste tallid, karjalaut, sepikoda-vankrikuur, ait-kuivati, puutöökoda, kelder jt. Arkna külas on muinsuskaitse all 19 objekti. Valla lõunaosa Mädapea Rakvere ringteelt edelasse suunduv Jõepere tee möödub OG Elektra AS tootmiskompleksist ja läbib Lepna aleviku. Tammiku peatusest algab pilkupüüdev
Jaan Poska ema on maetud Tallinna Kesklinna kalmistule nagu ka Jaan Poska ise. Laiuse ordulinnuse varemed Laiusevälja küla Ajaloomälestis. Mustvee Jõgeva vallikraaviga 13-16.saj. maantee ääres asuvad 14. sajandi lõpul maakividest rajatud Laiuse ordulinnuse varemed. Põhjasõja ajal (19.12.1700 29.05.1701) talvitus siin Rootsi kuningas Karl XII. Laiuse lossi hinnati tema asukoha tõttu kui valveposti Ida vastu. Tänapäeval on lossimüürid
· Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone eest Nõukogude Eesti preemia 1967. Lisaks väga heale arhitektuurile on Pormeister teinud veel 1970.-80. aastate üldilmesse sulanduvaid kaupluse-, söökla- ja adminhooneid ja tema töö põhiosa kümneid ja kümneid haljastus ja planeerimisprojekte. 15. 1968-1971 Viiratsi keskusehoone Äärmiselt lakooniline hoone on osaliselt kunagise mõisahoone rekonstruktsioon. Säilitati võlvitud tellislaega maakividest soklikorrus, esimese korruse välisseinad ja sisekandeseinad. Pormeister projekteeris hoonele peale teise korruse ja ühekorruselise juurdeehituse. Puitkarniis oli originaalis mõeldud valgeks värvituna. 16. 1964 (valm. 1968) Näitusepaviljon Sakus 1960. aastatel oli Pormeister seotud Saku asula väljaehitamisega. Uus-Saku kavandati näidisasulaks, seetõttu on ka seal palju ainuprojektide järgi ehitatud hooneid. Pormeistri projekti
Vaeste piibel ehk Vennad Limbourghid ,,Berry hertsogi tundideraamat."-vitraaz aknad on vaeste piibel, sinine taust.kunstnikud olid kolm venda, kes katku tõttu surid ning see tundideraamat poolikuks jäi. HAKKAS KUJUTAMA REAALSET MAASTIKKU. Kõige laialdasem teema on vitraazid ja tasut ei ole kuldne vaid sinine. Seal cõib näha igale kalendrikuule iseloomulikke toimetusi. Eesti kirikud.kõige vanemad P-eestis ja Lääne-Eesti saartel. Eesti kirikud on põhiplaanilt kodakirikud. Maakividest on lõunaeesti. Paekivist on lääne. Valjala kirik-limperg (ehisviil) ja ümaraken.Saaremaa karja kirik (pole kellatorne). Väljast väga lihtne. Kiriks sees väga kummaline laemaal. Seal kirikus eesti kõige kuulsamad gooti stiilis reljeefid. Hulgaliselt piibliteemalisi reljeefe. Lapselikud ja nunnud reljeefid. (kurat oli ka ) Aken on maalitud. Pöide kirik-lagunenud Läänemaal Ridala kirik- torn hilisem.Koeraputka stiilis, tugipost on rõve
kirjasaatjat ning üle 4500 tellija. · Vabadussõjas langenute ühiskalmistu Asub Viljandi Vana kalmistu piirides. Seal on viimase puhkepaiga leidnud 42 meest. Skulptor Roman Espenbergi kavandi alusel rekonstrueeritud kalmistu avati pidulikult 6. augustil 1933. aastal. Nõukogude võimud hävitasid selle 1945. aastal. Ühiskalmistu taastati 15. septembril 1991. aastal. 5 3.2 Kirikud · Jaani kirik Aastatel 1466-1472 maakividest ja tellistest ehitatud kolmelööviline kodakirik valmis kõigepealt frantsisklaste kloostri tarbeks. Võlve pole kirikus kunagi olnud, sest need oleksid kasinusest ja lihtsusest lugu pidavate munkadele olnud liigne priiskamine. Tõenäoliselt oli enne kloostri rajamist samas paigas ka väiksem kirik või kabel. Vana kiriku kooriosa vundamendi säilmeid võib näha Jaani kiriku altariruumi all. Frantsisklaste klooster püsis Viljandis sadakond aastat. Klooster hävis Liivi sõjas.
NOORUSEPÕLV JA KOOLIAEG Johannes Semper sündis 22.märtsil 1892. aastal Paistu kihelkonnas Tuhalaane vallas Pahuvere koolimajas perekonna teise lapsena. Tema sünnivald Tuhalaane oligi üks esimesi valdu, kus kodanlikul ajal loodi Eestimaa Kommunistliku Partei algorganisatsioon, mille asutajaks olid Jaan Tomp ja Ella Karu. Näis, nagu oleks mõnesse maakohta koondunud tavalisest rohkem vaimset energiat. Johannes Semperi sünnimaja, omaaegse pahuvere vallakooli suurtest maakividest ehitatud hoone, mis kannab ukse kohal aastaarvu 1833. Kirjaniku sündimise ajal oli ühes maja otsas kool, teises otsas õpetaja korter ning keskosas kohturuumid. Kooliaia ääres on tamm, mille Johannes Semper kuueaastasena mulda oli asetanud ja jõuksalt seal edasi on sirgunud. Seda tuntakse Semperi tammena, mis on elus tänini, hoolimata tormi lõhkumistest ja põletavatest suvekuumustest. Kooliõpetajaperel oli suur aed, peeti ka lehma ja kodulinde, kuid talutööd tavalises mõttes
dekoratiivselt avatud. Hoone pärineb XIX saj. lõpuveerandist. Analoogilise kujundusega veel mitu ümberehitatud või varemeis hoonet. Mõnele vanemale paekivihoonele samal perioodil peale ehitatud lõhutud maakivist viiluseinad kaarustega ning eelkirjeldatud laadis kujundatud viilkatustega. [5] 1.6 Kuivati Kuivati moodustab sa.mas.:6 mitmest ümber ehitatud hoonest kompleksi, millest üks ehitus on lõhutud ning nelja tahuliseks plokkideks tabutud maakividest kahekordne ehitus. Akende ja uste avad laotud tellistega. Korsten kõrge ümmargune telliskorsten, mille otsakarniis dekoreeritud hammaslõikega. Hoonest alusmüürid. Ehitus dateeritud: 1910. [5] 1.7 Viinavabrik Viinavabrik moodustab hoonete grupi, millest vabrikuhoone on paekivist mitme osaline ehitus: ühel poolel ühekordne, lakka korrusega, teisel poolel kahekordne. Katused eterniit- või katusekivikattega viilkatused, kusjuures kahekordse osa katus põhiosast kõrgem ja risti
hindasid seda positiivselt. Teedeministeerium kinnitas kavandi 1933. a. märtsis. Järgmisel kuul alustati töödega. Ausammas läks maksma 700 krooni, millest 150 eraldas valitsus ning 550 koguti rahva käest annetustena. Johannes Tutt koos vend Arvediga vedas hobuvankritel kohale muldkeha. Juuru tööstur Adamson andis oma töölised samba aluse kivide lõhkumiseks ja paikapanemiseks. Mahtra Suurküla mees Mihkel Susi lõhkus kivid ning Vassili Zelmin oma meestega paigaldas samba maakividest aluse nii osavalt, et seal tänapäevani pole pragu sees. Trepiastmed sümboliseerivad kolme kihelkonda Juurut, Raplat ja Koset, kus olid rahutused 1858. aasta maisjuunis. Ausamba ülemise, obeliski osa tegi kiviraidur Karl Paabut Tallinnast. Graniitkivi selleks tõi ta Soomest. Obeliski lihvitud esiküljele raius ta bareljeefi kase, talupoja ja hobuse kujutisega. Kuldsete tähtedega on sambale raiutud: 1858 MAHTRA SÕJA MÄLESTUSEKS 1933
1200a eKr Väike-Aasias) · Tänapäeval kestab rauaaeg · Neoliitikumi alguses ilmusid esimesed suuremad kivist ehitised ja asulad · Neoliitikum algab varem Lähis-Ida maades (Mesopotaamia, Palestiina) · Vanim teadaolev esiaja kiviasula on välja kaevatud Palestiinast Jeruusalemma lähedusest Jeeriku asula · Jeeriku linn on rajatud 8. a. tuh eKr · Esialgu elas seal u. 2000 elanikku · Majad olid valmistatud toortellistest · Linna ümbritses 4m-kõrgune maakividest müür, mille ees oli veel sügav vallikraav veega · Jeerikust on leitud ka omapäraseid kunstiteoseid, mida võib nimetada isegi portreeskulptuurideks · Tegu oli kipsiga täidetud ja üle värvitud inimkolpadega · Need panevad aluste tänapäevasele portreeskulptuurile · Teine neoliitiline asula on leitud Türgist Catal Hykist · Catal Hyk pärineb 7 a. tuh keskpaigast eKr · Majad olid toortellistest, aga ka puidust · Puudusid tänavad
Stryk’i poolt taastatud mõisahoone kujunes üheks baltimaade suurejoonelisemaks juugendstiili näiteks. Hugo Ferdinand Bernhard von Stryk laskis raha kokku hoidmata projekteerida tohutu maja, materjali veeti isegi hobustega, Stryk sai lubada endale keraamilise kiltkivi toomist hollandist ning väärispuit ja palju muid materjale toodi ka lätist. Aknasillustes, torni ülaosa ja sissepääsu kujunduses on kasutatud graniiti. Ehitise sokkel on laotud lõhestatud maakividest ja ulatub nurkades poole akna kõrguseni. Tänu võimsale tornile ja raskepärastele vormidele mõjub kohati keskaegse linnusena, mis väljendub ka materjalide kasutuses: robustselt murrutatud graniit, koos krobelise krohvi ja soomusja kiltkiviga. Hoone fassaad on rütmistatud kahe suure kolmnurkse viiluga ning muudetud plastiliseks poolümarate eendite ja rõdudega, mis kokku moodustavad hästi rütmistatud terviku. Mõisa peahoone asub kõrgendikul ja pakub ka mõjusaid kaugvaateid
maksimaalse väärtuse, so passiivsurve 1. Valitakse võimalik ringsilindriline lihkepind, sellisel juhul peab kaitse olema tugevam. 55. Mis on paigalseisusurve? Seina paigal see tähendab Kasutatakse raudbetoonist plaate või suurtest hoidmiseks vajaliku jõudu, nimetatakse lihketsentri asukoht ja raadius. maakividest sillutist. paigalseisu surve jõuks Seina võib tavaliselt 2. Jaotatakse lihkejoone ja maapinna vaheline osa lugeda paigalseisvaks, kui tema paigutis vertikaaljoontega on alla 5×10-5×H (H - seina kõrgus). (väiksem kui lõikudeks. Tavaliselt piisab, kui lõikude hulk on 0,005% seina kõrgusest) Liikumatule seinale kuus kuni kümme. mõjuv surve on 0'=K0 v' Kus K0 paigalseisu 3. Leitakse pinnase kaal iga lõigu ulatuses.
12.-13. sajandil ei olnudki paljudes saksa linnades ahju sees, vaid oligi lihtsalt leease, mis soojendas ka kogu ruumi ära. Leease ning kerisahi leeasemega on leitud TÜ Botaanikaaia arheoloogilistel kaevamistel. Kerisahjud olid nagu kerisahjud ikka, kuid viikingiaja lõpus tekivad juba kerisahjud, mille ees on ka leease. Selliseid ahjusid võib leida aga vaid Eestis ning mõnel pool ka Lätis. Kerisahjud olid ehitatud peamiselt paekividest ning maakividest. Keskaegsetes linnas olnud kerisahjudele on tehtud aga teatud täiendusi. Kolde sisemises osas on kasutatud juba küllaltki palju telliseid. Ühegi taolise ahju leiukohas ei ole leitud aga korstnajälgi, vaid suits on lastud uksest välja. Saviahjusid on Eestist leitud väga vähe, kuid neid on ka kaevamistel väga raske avastada, kuna neist jääb järele vaid 10-15 cm paksune savikiht ning savilaike on kultuurkihis mitmesuguseid (alati ei pruugi nad olla aga ahjuga seotud)
innustust suudlevate noorte skulptuuri loomiseks. Purskkaev on sellel kohal olnud alates 1948. aastast, mil Tartu Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimehe (tänases mõistes linnapea) Bronislav Võrse korralduse ja kavandi järgi see rajati üleöö.[1] Enne seda oli umbes samas kohas sillutisel asunud Tartu linna 0-punkti tähistanud linnavapi kujutisega pronksist kaevukaas. Purskkaev oli lihtsa ehitusega, umbes 7 meetrit läbimõõdus ja 3/4 meetrit sügav. Selle keskel oli maakividest kuhil, millest ulatus välja veetoru.Purskkaev oli linnarahva seas populaarne: 1970.1980. aastatel, kui Raekoja platsil võis veel autoga liigelda, tiirutasid pulmarongid ümber purskkaevu ja häirisid oma tuututamisega linnavalitsuse tööd, nii et miilits pandi korda pidama.[3] Purskkaevus käidi ka suplemas, mis oli üliõpilaste jaoks samasugune traditsioon nagu kaart mööda üle Kaarsilla ronimine.Kuna purskkaev hakkas tasapisi amortiseeruma, kuulutas Tartu Linnavalitsus 1996
kuivatati seal vilja ja peksti reht. Rehetuba oli keskmisel 30-40m 2 kõrgus valdavalt 3-3,5 m. Selline kõrgus oli vajalik vilja kuivatamiseks. Inimese pea kohal olid talad, millel lahtiselt liikuvad parred, millele kuivatamiseks aheti laugude (3-4 parre) kaupa viljavihud. Muul ajal neil magati ja hoiti küttepuid. Rehetoal oli harilikult kolm ust, üks viis rehealusesse, teine kambrisse ja kolmas, esiküljel olev, õue. Rehealuse- või kambripoolses taganurgas oli pae- või maakividest müüritud korstnata suitsuahi, mille peal oli soojusekogujana munakividest keris (vanemal ajal oli pealt lahtine, kuid 19.saj juba valdavalt kinni ehitatud). Kagu-Eestis ja saartel oli rehetoas sageli kerisahju asemel keriseta umbahi, kas täiesti massiivse laega või paari ahjusuu kohal avaneva tõmbelõõriga. Toitu valmistati ahju ees lahtiselt, keedukolde kohal vinna küljes rippus käänatava pajakoogu otsas suur pada. Kolde kõrval oli istumiseks madal lõugas.
29 Nõo kogudus asutati 1852 eestlastest õigeusklikele, kes enne kuulusid Tartu Georgi kogudusse. Algul kasutati teenistusteks üüriruume. Arhitektuuriliselt tähelepanuväärne, lääne pool kellatorniga, lubjatud maakividest ja punastest tellistest historitsistlik õigeusukirik valmis 1873. aastal. 1962 liitusid kogudusega äsja suletud Elva koguduse peamiselt venelastest liikmed ja eestikeelsetele teenistusele lisandusid kirikuslaavikeelsed. 1970. aastal sagenesid
Romaaniajastu 24.10.2007 Marmorkirikud: Itaalias võib kohata ka marmorkirikuid. Ehitatud maakividest. Erandiks on Firenzes mõned marmorkirikud. Hispaanias väga kuulus romaaniajastu kirik, aga see on ümber ehitatud barokkstiiliks. Seal sees võib näha romaani stiili sees. SANTIAGO DE COMPOSTELA (Põhja-Hispaanias.) Püha Jaakobus oli 1 Kristuse jüngreid. Ristisõjad algasid tema haua kaitsemisega Hispaanias. Lõppesid katsega vallutada tagasi Jeesuse haud Jerusalemmas 12.-13. Saj Saksamaa: MARIA LAACH - suure nelitistorniga kirik Lääne- Saksamaal
20 cm laastukatus raamides puitaknad uus pliit, el.kaabeldus, duširuum 6002 Lai ja madal Iga sein erinev, osaliselt Vineeri, parketi või Bituumenkärgkatusega Värvitud punnlaudis, liivtäide 2 raami ja 3 klaasiga Aknad vahetatud 1990, maakividest, soojustatud, seest puitlaastplaadiga kaetud kaetud laastukatus puitaknad taga valatud kipsplaadiga kaetud laudis (klaas+pakett) 6003 Paekivi Ümarpalk Laudpõrand Eterniidiga kaetud Laudis 2 klaasiga omaette Uus ahi.
· Tänapäeval kestab rauaaeg · Neoliitikumi alguses ilmusid esimesed suuremad kivist ehitised ja asulad · Neoliitikum algab varem Lähis-Ida maades (Mesopotaamia, Palestiina) · Vanim teadaolev esiaja kiviasula on välja kaevatud Palestiinast Jeruusalemma lähedusest Jeeriku asula · Jeeriku linn on rajatud 8. a. tuh eKr · Esialgu elas seal u. 2000 elanikku · Majad olid valmistatud toortellistest · Linna ümbritses 4m-kõrgune maakividest müür, mille ees oli veel sügav vallikraav veega · Jeerikust on leitud ka omapäraseid kunstiteoseid, mida võib nimetada isegi portreeskulptuurideks · Tegu oli kipsiga täidetud ja üle värvitud inimkolpadega · Need panevad aluste tänapäevasele portreeskulptuurile · Teine neoliitiline asula on leitud Türgist Catal Hykist · Catal Hyk pärineb 7 a. tuh keskpaigast eKr · Majad olid toortellistest, aga ka puidust · Puudusid tänavad
poolpõlenud esemed. Need on kõik seal segamini, ei ole hästi eristatavad. Ei tea, et oleks ühe inimese matusekomplekt koos. Nende juures ei ole tuletegemise jälgi, seetõttu võib arvata, et tuletegemine ja põletamine toimus kusagil mujal. Sealt koguti need põlenud asjad ja puistati kalmekivide vahele. Põhja-Eestis, kus on paas kättesaadav, on neist väga korralikud müürid laotud. Lõuna-Eestis on aga suurematest maakividest tehtud ja ei ole nii korralikud kalme tarad. Osadel kalmetel on müür olnud meetrikõrgune. Tarad on ehitatud põhja-lõuna suunas ja kõrvuti kasvavad idalääne suunas. On ka üksiktarandeid. Neis kalmetes on tööriistu ääretult vähe ja relvi pole peaaegu üldse. Põhiliselt on ikka ehted. Aga miks üldse põletati? Tõenäoliselt võib tegemist olla ettekujutusega, et nii pääseb hing paremini kehast välja. Aga miks on tarandites ainult ehted, mitte tööriistad ja relvad
Sealse koja sisemises jaotuses oli ,,puhtast kohast" vasakul peremehe koht, tema kõrval istus perenaine koos väiksemate lastega, paremal tagumises osas elasid perekonna teised meesliikmed, ukse lähedal olid naiste kohad. Ka Skandinaavia saamide maakodadel ja taredel on hilisemal ajal olnud vilgukivist või klaasist väikesed aknad, laudpõrand ning ukse kõrval saviga kokkuliidetud kividest laotud kolle või lahtine kamin, mille kohal oli lai, ülalt kitsenev ja katuseava kaudu väljuv maakividest korsten. Skandinaavia metsasaamide ja Koola poolsaare idaosa saamide juures võis maakoja sõrestik toetuda 4-6 ristpalgist koosnevale nelinurksele alumisele osale. Siit oli vaid lühike samm üleni palkidest ehitatud kodadeni. Ka nende alumine osa koosnes nelinurkselt asetatud ristpalkidest, mille peale püstitati tugipuudele n-ö katus, mis koosnes madalamal püstiasetatud laudadest ja pealpool põigiti laudadest
tsementmördiga kaldu. Selle soovituse kohaselt jääb alumine palk osaliselt külje pealt kontakti niiske või märja tsementmördiga ja tekib mädanikseentele sobiv kasvukeskkond. 64 Parim on soovitus, et sokli viimase rea kivid raiutakse kaldu. Seda lahendust uuritud elamute juures aga ei esinenud. Uuritud hoonete vundamendid olid valdavalt kas paekividest (Põhja-Eesti) või maakividest ja tellistest (Lõuna-Eesti). Tartus esines ka puitparvedele rajatud hooneid. Kolme elamu keldris teostatud surfimise tulemusena võib väita, et esines nii taldmikuta kui ka taldmikuga vundamendilahendusi. Viimane oli kasutusel peamiselt nõrgemate aluspinnaste korral. Keldripõranda lahendus sõltub keldri kasutusaktiivsusest ning see võis olla tavaline muldpõrand, paekividest põrand või betoonpõrand, vt. Joonis 2.44. Joonis 2.44 Erinevaid keldripõranda lahendusi (Veski 1948). 2
annaabi.ee 
