MAAILMAKIRJANDUSE MÕISTE, OLEMUS JA ALGUS (0)

MAAILMAKIRJANDUSE MÕISTE, OLEMUS JA ALGUS
¤ 2 tähendust: 1) maailmakirjandus (edaspidi ka MK) kui kõigi maailma rahvaste kirjandus tervikuna , kõigi maailma rahvuskirjanduste summa; 2) maailmakirjandus kvaliteedi tähenduses, s.t kirjanduse ülemaailmse arengu seisukohast oluline, väärtuslik, rahvusvahelise tunnustuse saavutanud kirjandus e. väärtkirjandus.
¤ MK mõiste tekkis 19. saj alguses. Termini Weltliteratur võttis kasutusele saksa suurkirjanik J. W. Goethe (1749– 1832 ). Mõiste tähistas esialgu Euroopa suurrahvaste kirjandusklassikat, tänapäeval hõlmab aga kõiki üldinimlikku huvi pakkuvaid kirjandusteoseid.
¤ MK on üldiselt suurte rahvaste kirjandus. Kaasajal on kirjanduse hindamises poliitikal üsna suur roll. Kirjandust ei saa mingite täiesti selgete mõõdupuudega mõõta.

Olulisemad kirjandusauhinnad

Nobeli kirjanduspreemia. Alfred Nobel (1833–1896) oli insener ja tööstur, patenteeris 1867 dünamiidi, rajas mitmes riigis lõhkeainetehaseid, pärandas osa varandust omanimelise preemia asutamiseks. Pärandi protsentidest laekuv summa jaotatakse igal aastal võrdseteks osadeks , mis antakse (esimest korda 1901) preemiana isikuile, kelle töö on toonud inimkonnale kõige suuremat kasu, kaasneb diplom ja kuldmedal , mille esiküljel on Nobeli bareljeef ( madalreljeef ; reljeefne – pinnast kõrgemale tõusev, esileulatuv), tagaküljel ala iseloomustav kujutis. Kirjanduspreemia – üllaid ideaale taotleva kirjandusteose eest. Rahupreemiat määrab Norra parlamendi viieliikmeline komitee ja see antakse ka kätte Oslos, muidu annab 10. dets, Nobeli surma-aastapäeval Rootsi kuningas. 2004. a sai 10 miljonit Rootsi krooni igaüks. Nobeli kirjanduspreemia laureaate: Selma Lagerlöf (rootsi, 1909); Maurice Maeterlinck (Belgia, 1911); R. Tagore (india, 1913); Romain Rolland (prantsuse, 1915); Knut Hamsun (norra, 1920); Anatole France (prantsuse, 1921); W. B. Yeats (iiri, 1923); G. B. Shaw (inglise, 1925); Sigrid Undset (norra, 1928); Thomas Mann (saksa, 1929); J. Galsworthy (inglise, 1936); Ivan Bunin (vene, 1933); Luigi Pirandello (itaalia, 1934); Eugene O' Neill (Ameerika 1936); F. E. Sillanpää (soome, 1939); Hermann Hesse (Šveitsi, 1946); André Gide (prantsuse, 1947); François Mauriac (prantsuse, 1952); W.inston Churchill (inglise, 1953; silmapaistev Briti impeeriumi huvide kaitsja, Briti II maailmasõja aegne peaminister ja esimesi külma sõja ideolooge; publitsist (siit näha, kuis kirjandus ja poliitika seotud), ka maalikunstnik ); Ernest Hemingway (Ameerika, 1954); Albert Camus (prantsuse, 1957); Boris Pasternak (vene, 1958, sunniti auhinnast loobuma ); John Steinbeck (Ameerika, 1962); Jean-Paul Sartre (prantsuse, 1964, keeldus vastu võtmast); Mihhail Šolohhov (vene, 1965); Samuel Beckett (iiri, 1969); Aleksandr Solženitsõn (vene, 1970); G. García Márquez (kolumbia, 1982); William Golding (inglise, 1983); Günther Grass (saksa, 1999); Harold Pinter (Ameerika, 2005).
Andekate algajate avastamiseks mõeldud Goncourt'i preemiast on saanud Prantsusmaa autoriteetseim kirjandusauhind. Antakse välja alates 1903. aastast. Auhind on asutatud vendade Goncourt'ide testamendi põhjal, iga-aastane rahaliselt peagu olematu (varem 50 franki ) preemia, millega kaasneb au ja müügiedu. Vennad Edmond (1822–1896) ja Jules (1830–1870) Goncourt’id, prantsuse kirjanikud ja kriitikud, naturalismi ja impressionismi teerajajaid. Kirjutasid aja- ja kultuuriloolisi uurimusi, tõsielu dokumentaalselt kujutavaid romaane, milles rõhutavad patoloogilisusesse kalduva inimtüübi sõltuvust füsioloogilistest teguritest ja keskkonnast. Kirjutasid ka kultuurilooliselt väärtusliku "Päeviku". Žürii, nn Goncourt'i Akadeemia kirjanikest liikmed (10, eluaegsed) ei tohi kuuluda Prantsuse Akadeemiasse. Preemiat antakse aasta parima proosateose, eelistatavalt romaani eest, ühele autorile ainult korra. Laureaate: Marcel Proust (1919), Simone de Beauvoir , feminismi ideoloog (1954), Romain Gary (1956, 1975 Emile Ajar'i nime all "Elu alles ees"; seega poolest saadik erandlik, et sai kaks korda); Marguerite Duras ( 1984, “Armuke”).
Bookeri kirjanduspreemia (Man Booker Prize for Fiction ) – olulisim kirjanduspreemia parima inglisekeelse romaani eest, mis ilmunud Briti Rahvaste Ühenduses, Iirimaal , LAV-is. Preemia on asutatud 1968. aastal toiduainekontserni Booker McConnell Ltd poolt. Preemia suurus oli algselt 21 000 naela , 2002. a oli summa tõusnud 50 000 naelani. Iga lõppvooru jõudnu saab samuti preemia ja tema teosest tehakse spetsiaalses köites väljaanne. Lõplik valik tehakse kuue kirjaniku seast. Bookeri preemia laureaate: Iris Murdoch ( Iirimaa , 1978, “Meri, meri”), William Golding ( Suurbritannia , 1980, Rites of Passage), Salman Rushdie (India, 1981, Midnight's Children ), Ben Okri (Nigeeria, 1991, “Näljutatud tee”), Margaret Atwood ( Kanada , 2000, “Pime palgamõrvar”), John Banville ( Iirimaa , 2005, “Meri").
Pulitzeri peemia on iga-aastane kirjandus-, ajakirjandus - ja muusikaauhind, mida annab välja New Yorgis asuv Colombia ülikooli erinõukogu. Preemiat antakse alates 1917. a ajakirjandusmagnaat Joseph Pulitzeri testamendi alusel. Seni ainsa eestlasena on Pulitzeri preemia pälvinud USA-s elanud karikaturist Edmund Valtman 1962. a. Kirjandusauhinda antakse välja kuues kategoorias. Romaaniauhinna (1918–1947) laureaate: Margarit Michell (1937, “Tuulest viidud ”), John Steinbeck (1940, “Vihakobarad”). 1948. aastast on Pulitzer Prize for Fiction mõeldud Ameerika romaanikirjanikule, kes kujutab Ameerika elu. Laureaate: Ernest Hemingway (1953, “ Vanamees ja meri”); William Faulkner (1955, 1963). Draamaauhinna laureaate: Eugene O’Neill (4 korda!), Tennessee Williams , Thornton Wilder, Arthur Miller , Edward Albee , Neil Simon . Preemia biograafia või autobiograafia eest on saanud teiste hulgas ka president John F. Kennedy (1957).
¤ Kirjandus peegeldab maailma. Ilukirjandus on kunstiline, isikupärane ja subjektiivne, mitte objektiivne ja erapooletu .
¤ Kirjandus erineb ajastuti: mis ühel ajastul on tõde, see teisel ajastul ei tarvitse olla. Ajastu annab tahes või tahtmata raamid , mille sees kirjanik oma isikupäraga tegutseb. Mõni ajastu seab eriti kindlad reeglid, nt klassitsism 17. ja 18. saj Euroopas, kus eeskuju võeti antiikkirjandusest, stiilipuhtuse nõuded pidasid rangelt lahus ülevat ja madalat, traagilist ja koomilist, keelevahendid olid kanoniseeritud (kindlaks määratud, reegliks muudetud), žanrid täpselt reeglistatud (nt draama kolme ühtsuse nõue). Sürrealismi, ühe 20. saj kunsti- ja kirjandusvoolu reegel on see, et reegleid pole, need kõik on sootuks kaotatud .
¤ Kirjandusteoste mõistmine, nende roll enamasti teiseneb aja jooksul, ka heade ja klassikasse kuuluvate teoste puhul on see nii. Algselt täiskasvanuile mõeldud teos võib märkamatult jõuda lastekirjanduse hulka. Nt J. Swifti "Gulliveri reisid " (1726) oli algselt mõeldud poliitilise allegooriana, nüüd aga on lasteraamat . Muutumine on samas ka võimalus edasi elada: kui sellist teisenemist poleks toimunud, oleks teos, olles kaotanud poliitilise aktuaalsuse, unustusse vajunud. Õnneks ütleb ta tänapäevaselegi lugejalegi midagi, ehkki ütleb hoopis midagi muud. Praegu võivad romantilised teosed tunduda naiivsed, ometi on neil MK-s oluline roll.
¤ Mingi ajastu kirjanduse peamiseks mõjustajaks on maailmapilt, sealhulgas esteetiline maitse. Kui need muutuvad, muutub ka kirjandus. Samas ei kehti see ainult ühtpidi: ka kirjandusteosed mõjutavad inimeste maailmapilti. Küsimus on selles, kui kardinaalne (oluline, põhjalik, pöördeline) on teos ja kui palju on inimesed parasjagu valmis uuta vastu võtma. Kui pole, siis võib mõne kirjaniku tähtsuse mõistmiseks minna aastaid, aastakümneid või isegi -sadu.
¤ Iga ilukirjanduslik teos on ainulaadne, autori isiksuse väljendus. Paljudel samal ajal kirjutatud teostel on siiski ühiseid tunnusjooni. See on loomulik, sest kirjanikud elavad sotsiaalses keskkonnas, mis pakub neile ühel ajal sarnaseid mõjutusi: ideid, põhimõtteid, aateid, ideaale. Mõned neist on tugevamad ja muutuvad selle perioodi normideks, mis mõjutavad nii kirjanduse sisu kui vormi: seda, milliseid teemasid kirjanikud käsitlevad ja kuidas nad neid kujutavad. Need normid moodustavadki kunsti või- kirjandusvoolu. Sarnane mõttelaad ja stiilisuund esineb tavaliselt kõigis kunstiliikides samaaegselt.
¤ Stiilisuunda, kunsti- ja kirjandusvoolu mõjutavad mitmed tegurid. Ajastu ühiskondlik olukord mõjutab inimeste kogu mõtte- ja väljendusviisi, samuti kirjandust ja teisi kunste . Me ei või mõista täielikult 19. sajandi realismi ilma selle konkreetse taustata (ühiskonna ülesehituse muutumine tööstusrevolutsiooni tõttu).
Peale selle, et kirjandus (kunst) on oma aja ühiskondliku/vaimse olukorra väljendus, on ta sageli ka vastureaktsioon eelneva aja ja eelmise sugupõlve ideaalidele ja ideedele. Oleks raske mõista realismile omast tunnete halvustamist, tundmata talle eelneva romantismi tunnetekultust. Kirjandus(kunsti)voolu sünni juures tuleb arvesse võtta ka andekate isiksuste mõju, nende teostel on kalduvus muutuda eeskujuks. Mis neist kolmest tegurist kõige olulisem on, selles ei olda üksmeelel.
Kirjandus-, kunstivoolu sündi mõjutavad tegurid:
ühiskondlik olukord – eelnenud vool või suund – loovad isiksused
Kirjandusvoolude ajalugu ei ole kogu kirjanduse ajalugu. Igal ajal on kirjanikke ja iga kirjaniku loomingus teoseid, mis ei mahu valitsenud kirjandusvoolu raamidesse. Nende kohta öeldakse tavaliselt, et need on oma ajast ees või maha jäänud. Pannes mingi ajastu kirjanduse valitsenud voolu raamidesse, teeme üldistuse, mis teeb sageli liiga mõnele teosele või autorile. Kuid selliseid üldistusi on siiski vaja teha, et saada ülevaadet ajastu kirjandusest. See on üks võimalus läheneda kirjanduse ajaloole.