Maailma majanduskriis 2008-2009 (2)

MAAILMA 2008. – 2009. AASTATE FINANTS -
JA MAJANDUSKRIIS

Kriisi allikad ja põhjused

2000ndatel toimus tarbimise buum , millega kaasnes tohutu tooraine hindade tõus. Kaupade tarbimine aastatel 1980- 2000 oli kasvavalt suur. 2008. Aastal aga paljude kaupade, eriti nafta ja toiduainetes hinnad saavutasid sellise taseme, mis hakkas tekitama majandusliku kahju, ähvardas stagflatsiooniga ning globaliseerumise lõpetamisega.
Jaanuaris 2008 ületas toornafta hind 100 dollari piiri ühe barelli kohta. 11. Juuli 2008 tõusis nafta mart WTI oma ajaloo rekordilisele kõrgusele - $147,27 barelli eest. Pealse seda algas hinnas langus, kusjuures 5.detsembril 2008 oli juba hinnaks 36, 67 USD / barell.
Ka teised hinnad kasvasid. Näiteks tähtsa keemiatoote väävelhape, mida kasutatakse näiteks terase, vase ja bioetanooli tootmisel, hind suurenes üle kuue korra vähem kui aasta jooksul. Hüdronaatriumi tootjad kulutasid Forde majeure* üleujutuste tõttu ja tõttu ja tõstsid edaspidi hindu.
USA 2007. Aasta hüpoteegikriis
See kriis sai alguse 2007. Aasta kevadel USAst ja mõjutab nii Euroopat kui kaudselt ka kogu maailma. See algas USA investeerimispanga Lehman Brothers pankrotist ning Fanny Mae ja Freddy Mac’i natsionaliseerimisest.
Teeme tagasivaate USA valitsuse sellealasele tegevusele. Märtsis päästeti esimesena Bear Stearns 30 mld dollariga. See oli esimene raskustesse sattunud finants asutus. Peale selle teatas rahandusministeerium Fanny Mae ja Freddy Mac’i väljaostmises. Kui AIG päästeti 85 mld dollariga, siis Lehman Brothersi jaoks enam raha ei jätkunud ja üks suuremaid investeerimispankasid lakkas eksisteerimast. Tuli välja olukord, kus Bear Stearns päästeti seetõttu, et seal olid kehvemad riskijuhitjad, kes viisid firma esimesena probleemidesse. Kuid sellele järgnes ahelreaktsioon, mida valitsus ei suutnud ette näha. Toetati finantsasutusi, kes sattusid esimestena raskustesse, samal aja kui suurem investeerimispank lasti põhja. Otsustati, et süsteemi kollapsi vältimaks peab siiski teatuid institutsioone aitama .
USA suurte investeerimispankade järelevalve ei olnud adekvaatne, sest nad võtsid vähe suuri riske. Siiani olid nad toonud suuri tulusid.
Probleemi olemus peitus USA kinnisvaraturul. Sealsed poliitikuid õhutasid pankasid rohkem laene välja andma. Eesmärgiks oli vastu tulla kogu ühiskonna, eriti vaesemate kodanike vajadustele, see muutus omamoodi sotsiaalprogrammiks. Suurenes kinnisvara omanike osakaal. Kinnisvara ostmise sooviga inimeste hulga kasv tõstis kinnisvara hindasid. See omakorda muutis laenud vaesematele veelgi kättesaamatumaks, mistõttu tuli laenutingimusi nõrgendada. Selliseid laenusid nimetati kõrge riskiastmega subprime laenudeks. Neid iseloomustavad kõrged intressimäärad, kui lihtsustatud tingimused. Selle näitnäiteks olid laenumaksed perioodi alguses, mis aga hiljem suurenesid. Nüüd see kinnisvaramull on lõhkenud ja kinnisvarahinnad langevad kiiresti. USAs on tavalised kodulaenud, mille puhul laenuandja saab laenaja makseraskuste tekkimisel laenu katteks võtta ainult tagatiseks oleva kinnisvara. Kui selle väärtus langeb allapoole laenu suurust, on laenajal põhjus maksmine lõpetada ja tagatisest loobuda . Tagatiseks oleva kinnisvara eest võik pank saada kõigest poole laenatud summa väärtuses, sest käest ära lastud räämas elamuid saab pank ikka hulk, mida viib müügihinnad veelgi alla. Üheks finantskriisi peamiseks põhjuseks ongi see, et liiga palju laenuvõtjaid ei ole suutnud seda maksta ja nad olid sunnitud oma kauaaegse kogu pangale tagastama.
USA üldise rahandus - ja panganduskriisi eelkäijaks oli varasemast ajast ületulnud hüpoteetiline krediteerimine 2007. Aastal. See tähendab, et hüpoteetiliselt krediteeriti madala sissetuleku ja halva krediitajalooga inimesi. 20%lise kinnisvara hindade languse tõttu kaotasid Ameerika majaomanikud ligi 5 triljonit. Ameerika finants George Soros nimetas hüpoteetilise seebimulli ainult käivitusmehhanismiks, mis viis veelgi suurema mullu lõhkemiseni.
Vene minister Kudrin arvas , et suurel määral oli finantskriis provotseeritud sabpraim laenudega. See oli valitsuse katsete tagajärg odava rahaga majanduse üle puistata ja kunstlikult üles puhuda hüpoteeki, mille tulemusena tekkis vastav finants- ning hüpoteegimull. Sellise tegevuse tulemusena läks inflatsioon üless ja halvad laenajad olid esimesed, kes katkestasid oma krediidi eest maksmast.
Innovatsioon finantsturule
Kriisi põhjuseks oli suurim kinnisvarade ja laenude mull, kusjuures see ei võimendanud mitte ainult Ameerika eluasemeturuga. Sellise kõrval laenasid paljude maade finantsasutused ja teised ettevõtted üle oma võimete. Kõige selle tulemusena lõhkes nii elamuaseme-, laenu-, aktsia -, väärtpaberi-, tooraine ja rea veel teise valdkondade mull. Kogu maailma haaranud rahandussüsteemi ebakindlus, finantskriis. USA rahandusministri hinnangul juhtuvad sellised kriisid kord- kahe sajandi jooksul.
USA finantskriis, sügis 2008
Likviidsuse kriis septembris 2008
Laenukriisi arengu murdepunktiks kujunes september 2008, kui pangad lakkasid üksteist krediteerimast ja laenu andmast, s.h ka autode ostmiseks . Selle tagajärjel autogigantide müük kahanes. Oktoobris hakkas autode müük vähenema ja autotööstus oli sunnitud oma tootmismahtusid vähendama, millest hiljem põhjalikumalt. Kinnisvara kriis kandus üle reaalmajandusse, algas majanduslik surutis, toodang vähenes.
Septembri lõpus ületas dollari krediitide spreed ** LIBOR -OIS *** 200 baasipunkti, oktoobri alguses juba 250.
Spreed LIBOR-OIS näitab erinevust LIBOR’i ja futuur **** ametliku keskpanga määra vahel ehk tunnistab pankadevahelistes tehingutes raha käesaadavust.
Maailma fonditurgude kokkuvarisemine , pankadevahelise krediteerimise kollaps ning juhtivate finantsinstitutsioonide krahh tõestas globaalse retsessiooni võimalikkuse küsimuse.
Kriisi arengu selle etapini ei olnud majanduse reaalses sektoris tundaandvaid probleeme. Vene äriajakiri „Ekspert“ kirjutas oktoobri alguses 2008, et teatud paradoks seisneb selles, et kriis koos pankrottide, paanika , võtmeosanike kaotusega turul riigi sekkumisega turul puudutas ainult Ameerika finantssektorit, aga reaalsektoris, kinnisvaraturu piiride taga, vaatamata prognoositavale depressioonile oli olukord rahulik. Praktiliselt ei olnud märgata tarbimise taseme vähenemist, rahvuslik koguprodukt kasvas. Finantsistide päästmise programmis ei oldud eriti reaalsektori päästmisest huvitatud.
Lehmann Brothers Holdings, Inc. Asukohaga New Yorgis oli üks maailma ja Ameerika juhtivamaid investeerimispanku, kus töötas 2007. Aastal 28 600 teenistujat. 15. Septembril 2008 teatas pank oma pankrotist. Lehmann Brothers pankrot seadis kindlustukompaniide väljamaksmisvõime (CDS), mis viis kogu CDS instrumendi kahtluse alla ja suurendas järsult kindlustusriske. Maailma finantssüsteemise omavahelist seotust iseloomustab seegi, et Lehman Brothers pankrotti minekuga jäid nii Deutsche Bank kui ka Swedbank ilma suurest osast oma USA investeeringutest mille mõju kandub ka Swedbanki klientideni Eestis. Samaaegselt SEB väikesed investeeringud Islandi pankadesse andsid aga põhjuse likviidsusfondi varad alla hinnata.
Juba 9.oktoobri õhtul tsiteeris The Financial Times Moody ’s Economy peaökonomisti, kes väitis, et retsessioon on nähtavasti suuremas osas riigis (USA), 27 UDS osariiki on tema andmete tehnilises retsessioonis ja veel 14 on sellele küllaltki lähedal.
Paulsoni plaan ( Paulson plan)
18. septembril 2008 teatas USA rahandusminister Henry Paulson, et tema koos USA Föderaalse Reservi Süsteemi ja Kongressi esindajatega töötab plaani kallal, mis on suunatud süsteemsete riskide küsimuse lahendamisele USA kapitaliturul ning probleemsete aktivatega. Plaan näeb ette riiklike korporatsioonide loomist, mis ostab pankadelt ära probleemsed aktivad. Paulsoni järgi tuli korporatsioonidele eraldada 700 mld USD. Korpotatsioonid moodustatakse korporatsiooni Resolution Trust Corporation (RTC) eeskujul, mida kasutati 1980ndate lõpus halbade laenude likvideerimiseks.
29. septembril 2008 lükkas USA Senat Paulsoni plaani tagasi, kuid see võeti vastu 1. Oktoobril. 3. Oktoobril kiitis USA Kongress Paulsoni plaani heaks ( Emergency Economic Stabilization Act of 2008). 5. Oktoobril kirjutas USA president Paulsoni plaanile alla. Algas korporatsiooni moodustamine ja kaastöötajate valimine. Finantsstabiilsuse juhatuse (Office of Financial Stability) juhiks määrati Ed Frost, endine Goldman Sachs Group Inc tipp-manager.
13.novembril 2008 tehti ettepanek loobuda pankade mittelikviidsete aktsiate väljaostmisest, kuna see ei ole mitte kõige efektiivsem vahendite kasutamise viis.
USA päästeplaan seisnes üksikutelt pankadelt ostetud halbade võlgnevuste ostmises. Nii päästvad ameerika maksumaksjad oma rahaga liigseid riske võtnuid ettevõtteid. Midagi analoogset on teinud ka Euroopa valitsused ja keskpangad , kuues stabiliseerimisfonde, näiteks Rootsis. Selline päästmine ei tule aga pankadele kergelt kätte, sest stabiliseerimisfondi peab tegema kohustuslikud sissemaksed ja päästmiseks mõeldud raha eest tuleb maksta intresse. Kuid see valitsuse plaan aitab taastada pankade usaldusväärtust ja lahendada likviidsuskriisi. Kuna pankade varaks on reeglina pikaajalised laenud ja likviidsus seisneb hoiustes, mida saab klient kohe välja võtta, siis seetõttu on väga tähtis pankade usaldusväärsuse taastamine, et inimesed ei tormaks paanikas pankadest kiiresti raha välja võtma. Sellega saaks lahendada likviidsusprobleemid ning pangad saaksid normaalselt edasi töötada – laenata raha headele äriprojektidele ja maksevõimelistele klientidele, Finantskriisist tulenevalt tekib ju ka usalduskriis oma ettearvamatu ahelreaktsiooniga ja tagajärgedega.
Finantskriisi mõju ulatus ja kestus sõltun suurel määral pankadevahelise usalduse taastumises ning võimaliku kahjumi mahakandmisest. Pankadevaheline laenuandmine on kriisi tõttu muutunud senisest kallimaks ja keerulisemaks, tõusevad intressimäärad, s.h EURIBOR . Sellest tulenevalt suurenevad ka pankade klientide laenuintressid , sest panga jaoks kallineb turult laenatava raha hind ja paljud väljastatavad laenud on seotud EURIBORiga. Majandusseisak või aeglane kasv toob kaasa vähenenud nõudluse.
Finantskriisiga toimetulekuks eraldas USA valitsus tohutu suure abiprogrammi – üle 700 mld USD. Ka paljud Euroopa riigid on teinud sama. ELi rahandusministrid kohustusid ühiselt tagada hoiuste tagamise süsteem. Nad otsustasid tõsta hoiusegarantii 50 000 euroni, vähemalt üheks aastaks. USA vastuoluline abiplaan ei vähendanud pingeid, seega pidi Euroopa ise hakkama saama.
31.10.2007 saavutasid paljud maailma fondiindeksid tipu, peale seda algas langemine alates sellest päevast kuni 03.10.2008, mil USA Kongressi esindajatekoda võttis teisel katsel vastu Paulsoni plaani, indeks S&P 500 langes 30%; indeks MSCI World, mis näitab arenenud maade turgude dünaamikat langes 32.3%; arenevate turgude indeks MSCI Emering Markets –40,5&%.
Erinevalt eelnevast 2000-2002. Aastate kokkuvarisemisest, kui fonditulu krahhi põhjustasid tehnoloogilised kompaniid ja mis piirdus USA turgudega, 2007-2008. Aastate kokkuvarisemine puudutas kogu maad ning oli tingitud fonditurust väljaspool olevatest sündmustest – buumist, peale seda krediit - ja elamusektori krahhist, hiljem aga tooraineturgudest: esimestena hakkasid langema Laane pankade aktsiad , aga juulist 2008, kui algas kiire nafta odavnemine, - arenevate maade kompaniide tooraineturgude aktsiad.
Panga nädal 6 – 10. Oktoober 2008 tõi kaasa ajalooliselt maksimaalse indeksite languse USA kaubanduspindadel; Dow Jones Industrial Average * kuni 7882,51 ja sulgemisel 8451 ,19. Jonis nätab Dow Jonesi langust novembris juba 7500 piirile.
Majandusajakiri The Finansial Times võrdles fondituru kokkuvarisemist 10, oktoobril 2008 10. Oktoobriga 1938. Aastaga.
Fondituru kokkuvarisemine 10. Oktoobril 2008 oli USA turule rekordiline viimase 21 aastaga, aga Jaapanile – kogu ajaloo jooksul.
Vene fonditurg (PTC) langes 36%. Nüüd võib Vene kompanii osta keskmiselt 4,4 aastase kasumi eest, varem kulus selleks vähemalt 13 aasta kasumit.
Suuremate USA investeerimispankade krahh
Viis juhtivat USA investeerimispanka lõpetasid oma olemasolu endisel kujul: Bear Stearns müüdi edasi, Lehman Brothers pankrotistus, Merill Lynch müüdi edasi, Goldman Sachs ja Morgan Stanley vahetasid oma silti, lakkasid olemast investeerimispangad seoses eriliste riskidega ning hädavajalikkusega saada täiendavat toetust Föderaalse reservisüsteemist.
Kuna finantsturgudel langes oluliselt kommertspaberite emiteerimine , eriti finantssektori osas, otsustas USA keskpank hakata ostma ettevõtete tagamata lühiajalisi võlakirju, kommertspabereid. See pretsedenditu samm oli globaalne otsus, sest see laienes ka väljapoole Ameerika Ühendriike baseeruva peakontoriga pankadele, kellel on New Yorgis harukontorid ja mis peaks aitama parandada ka suuremate Euroopa pankade likviidsust.
Kõik suured keskpangad, Euroopa Keskpank (EKP) ja USA Föderaalreserv koos paljude teiste tähtsamate Euroopa ning aasia pankadega otsustasid langetada oktoobris 2008 intressimäärasid.
Kõigepealt alandasid USA, Euroopa, nende hulgas Inglismaa ja Rootsi keskpangas intresse 0,5% võrra. See oli EKP oluline samm finantskriisist ülesaamiseks, seda enam, et EKP tõstis veel juulis intressimäärasid. Kas see riskantne tegu oli õige näitab tulevik. See näitab, et Euroopas on alanud ühine võitlus finantskriisiga. Nii võtsid eurotsooni riigid vastu ühise toetusplaani. Seal on kuni viieaastaste uute laenude tagamine, lubati valitsustel üle võtta pankade omandiosad ning kohustati re-kapitaliseerida süsteemile olulisi hätta sattunud pankasid.
Väikese majandusega riikidel osutus see kriis aga keerulisemaks. Kui riigi SKP ei ületa finantssektori kohustusi, puudub riigil garantii pankade abistamiseks. Nii juhtus Islandil. Nende finantssektor on viimastel aastatel tublisti laienenud , arvatavasti isegi liiga palju. Island on väike riik, väikeste tooraine- ja inimressurssidega ning riigi panustamisel ühele kaardile tähendab väga suurt riski. Nii tekkiski seal suur likviidsuskriis.
Finants- ja poliitilise võimu koostöö
8.oktoobril 2008 võtsid maailma keskpangad, v.a Jaapan ja Venemaa vastu pretsedenditu otsuse üheaegselt alandada protsendimäärasid. USA Föderaalse reservisüsteem alandas 2%-lt kuni 1,5%-ni samuti vähendasid 0.5 protsendipunkti võrra protsendimäärasid Kanada , Inglismaa, Rootsi, Šveits ja Euroopa Keskpank (EKP).
Seda otsust hinnatakse globaalse iseloomuga kriisi tunnusena, järgmisel päeval järgnesid nende eeskujule Lõuna-Korea, Taivan ja Hongkong. 10. Oktoobril kinnitasid G7 rahandusministrid, kuhu oli kutsutud ka Venemaa rahandusminister, kriisivastase plaani. See viiepunktiline plaan nägi ette, et igal juhul kasutada kõiki olemasolevaid võimalusi, et toetada süsteemselt tähtsaid finantsinstituute, mitte lasta neid krahhi ning teisi abinõusid, mida juba on teostanud osavõtjariikide valitused. 12. Oktoobril 2008 leppisid EL 15 liidrid Pariisi kohtumisel sisse viia laenude riiklike garantiide süsteemi ja rida teisi abinõusid.
Kriisivastane summit Washingtonis
14. oktoobril 2008 avaldas USA valitsus päästmise plaani, millega eraldati 250 mld USD rahandussüsteemide stabiliseerimiseks. Sellest läheb 125 mld üheksa suurema Ameerika pankade osakute ostmiseks, nende hulka kuuluvad: Bank of America corp , Wells Fargo, Citigroup, JP Morgan & co, Goldman Sachs, Morgans Stanley ja Bank of New york Mellon Corp. Plaan näeb ette Usa ajaloos pretsedenditu osalise erapankade natsionaliseerimise, mida rahandusminister Paulson nimetas ennetavaks, kuid majanduse elavdamise jaoks hädavajalikuks. 14.oktoobril 2008 kogunesid G20 maade liidrid kriisivastasele nõudpidamisele. Töökoosoleku tulemuste põhjal võtsid seal osalenud vastu deklaratsioon, mis sisaldas finantsturu reformimise üldisi põhimõtteid, rahvusvaheliste finantsinstituutide reorganiseerimist, kohustust järgneva 12 kuu jooksul hoiduda protektsionistlikest abinõudest. Konkreetsed abinõud olid toodud deklaratsiooni lisas ja olid suunatud finantssüsteemide ning toodete läbipaistvuse kindlustamisele ja erinevate maade unifitseerimise reguleerimisele 31. Märtsil 2009. Kuid see sisaldas kõrgprioriteetseid soovitusi , mis aga ei olnud mõeldud otseseks tegevuseks.