..........................................................................................................7 Kasutatud kirjandus.....................................................................................................................8 Lisa 1...........................................................................................................................................9 2 Sissejuhatus Lülijalgsed on selgrootud loomad. Lülijalgseid on mitmeid erinevaid liike vähid; ämblikulaadsed ja putukad. Neist tuleb ka juttu. Neist putukad moodustavad 68% Maa loomaliikidest. Lülijalgsed on lüline keha, lülilised kehajätked ja kitiinainest välisskelett. See looma rühm on oma nime saanud lüliliste jäsemete järgi. Neil on mitmeid elupaiku meres; järvedes; jõgedes; metsadest; põldudelt; mullast ning isegi taimedest ja teistest loomadest. 3
LIBLIKAD SISSEJUHATUS Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Lülijalgsed KOORIKLOOMAD (vähid, krabid, langust) ÄMBLIKUD (ämblikulaadsed) PUTUKAD (liblikad, mardikad, ristämblik, kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal
................................................................................................................ 9 2 Sissejuhatus Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj. aastat tagasi. Putukad on kõige arvukam loomarühm Maal. Neid leidub peaaegu kõigis elupaikades külmadest piirkondadest ja kõrgmäestikest troopiliste vihmametsadeni. Putukate klassi kuulub vähemalt 1,1 miljonit liiki
pearindmik ja tagakeha. Pearindmik ei paista lülilisena, sest selle lülid on seljal kokku kasvanud. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp. Seljakilbi servad kaarduvad alla ja kaitsevad keha külgedel paiknevaid lõpuseid. Peaosas asuvad lühikestel liikuvatel varrekestel liitsilmad, mis koosnevad paljudest väikestest osasilmakestest. [6] Igal jätkete paaril on oma ülesanne. Pea piirkonda kinnituvad jõevähi kompimiselundid tundlad. Eesmised tundlad on lühemad, tagumised pikemad. Ümber suuava asetseb kolm paari lõugu. Lüugadele on abiks veel kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu. Nende abil hoitakse saaki suu juures. Lõugjalgadest tagapool on viis paari käimise jalgu. Esimesed neist on suured ja varustatud võimsate sõrgadega. Nendega haarab vähk saaki ja kaitseb ennast. Tagakehale kinnituvad üsna lühikesed ujujalad[6] Kasutatud kirjandus: [1] http://www.zbi.ee/satikad/vahid/klass/klass_ns.htm [2] http://www.zbi
Uthna Põhikool Raimo Holm Kapsaliblikas ja kapsas referaat Uhtna Põhikool Sissejuhatus Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülilised kehajätked ning kitiinainest välisskelett. Lülijalgsed on kohastunud eluks Maal ja neid võib leida meredest, järvedest, metsadelt, põldudelt, mullast, taimedes jne. LÜLIJALGSED KOORIKLOOMAD ÄMBLIKUD PUTUKAD (vähid, krabid, langust) (ämblikulaadsed) (liblikad, mardikad, ristämblik kile-ja kahetiivalised) Esimesed putukad ilmusid Maale u. 500 milj
Palinurus elephas Euroopa langust 61. Emane jõevähk kaitseb oma järglasi: kannab mune ja koorunud vähikesi oma tagakeha all õige 62. Missugusi jõevähke on keelatud püüda? 1) alla 10 cm pikkusi vähke 2) mune kandvaid emaseid 63. Kõige suurem vähk homaarlaste sugukonnast on Homarus americanus ameerika homaar, kehapikkus kuni 60 cm 64. Krabilistel tagakeha on taandarenenud ja kõverdunud suure rindmiku alla 65. Mille poolest vähkide tundlad erinevad teiste lülijalgsete tundlatest? Vähkidel on kaks paari tundlaid, teistel ainult 1 paar. 66. Enamus suurtest vähkidest on röövloomad või raipesööjad õige 67. Nimeta kümnejalalisi vähke, kes elavad Läänemeres. 1) hiina villkäppkrabi 2) läänemere krevett 3) põhjamere garneel 68. Kakandilised elavad maismaal; meres; magevees 69
määramisel. Mittesuguline paljunemine Vegetatiivne paljunemine on isendite arvu suurenemine emastaimest eraldunud osade arvel. Õistaimed kasutavad vegetatiivseks paljunemiseks: · risoome (orasheinad) · juurevõsusid (ploom, kirss, sirel) · võsundeid (maasikas) · lehti (varjukannike) · sibulaid (tulp) · mugulaid (kartul) · varsi (lepp) Eostega paljunevad: sõnajalad, samblad, vetikad, seened. Selgrootud loomad Selgrootul: · kõhtmine närvikett · välisskelett · närvisüsteem keha kõhtmisel poolel · süda paikneb selgmiselt · veresüsteem on sageli avatud · puudub luuline selgroog · närviväädid · lihastik Selgroogsel: · skelett · vereringesüsteem suletud · toes keha sisemuses · närvisüsteem keha selgmisel poolel · süda paikneb kõhtmiselt · lülidest koosnev selgroog
4. Hulkjalgsete (Myriapoda) alla kuuluvad sadajalgsed, tuhatjalgsed, harvjalgsed, harusabased. 5. Vähid (Crustacea), kuhu alla kuuluvad lõpusjalgsed, mõlajalgsed, pimevähid, aerjalgsed, karpvähid, kõrgemad vähid. (Vikipeedia1) Putukate klass Kehaehitus Putuka keha koosneb kolmest osast: pea, rindmik ja tagakeha. Pea koosneb 6 lülist. Pea tagumine osa on kukal, eesmises osas on kiirmik, tundlate vahel on laup ning tundlate all asub näokilp. Tundlad koosnevad 5 tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi ehk aluslüli abil kinnitub tundel pea külge. Peale seda on pöördlüli, millel on Juhnston´i elund, mis annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Peale pöördlüli tuleb tundlapiug, millel asub erineva arvuga tundlalülisid. Putuka pea alaosas asub suu, mille ümber asuvad suised. Suiseid on nelja tüüpi:
Eesti loomastik. Selgrootud Koostanud Mati Martin Sissejuhatus Selgrootute hulka kuulub enamik loomaliikidest. Nende mõõtmed ja välimus varieerub suurtes piirides, mis võimaldab neil asustada väga mitmesuguseid elupaiku. Selgrootud on võimelised elama väga ekstreemsetes tingimustes. Eesti tingimustes võivad mõned liigid tegutseda sulade ajal isegi lumel, seega väga madalatel temperatuuridel, vaatamata sellele, et nad kõik on kõigusoojased. See tähendab, et nad ei saa oma kehatemperatuuri reguleerida ja see on enamasti võrdne keskkonna temperatuuriga. Järgnevalt saamegi ülevaate sellest väga huvitavast loomarühmast Eestis. Järgnev tekst on väga
molluskid, käsijalgsed, arheotsüaadid. Ordoviitsium Kambriumis tekkinud hõimkondadele lisandusid sammalloomad. Jätkus mereliste selgrootute mitmekesisuse kasv. Ilmusid esimesed maismaavetikad ja taimed. Ajastu lõpul leidis aset mandrijäätumine ja mitmete liikide väljasuremine. Kivististe hulka ilmuvad sammalloomad, rikkalikult on peajalgseid, tigusid jt molluskeid ning graptoliite, suureneb käsijalgsete ja trilobiitide mitmekesisus. Silur Merelised selgrootud arenesid edasi ja spetsialiseerusid. Soojades meredes tekkisid korallrifid. Toimus selgroogsete kiire evolutsioon, tekkisid primitiivsed käiad. Taimed ja lülijalgsed asustasid maismaa. Kivistisi: korallid, käsijalgsed, trilobiidid, käiad. Devon Kasvas käiade mitmekesisus ja toimus nende laialdane levik. Käiadest evolutsioneerusid neljajalgsed, kes asustasid maismaa. Kivistisi: taimede spoorid, käiad,vanimad neljajalgsed, kärbid, teod ja käsijalgsed
6. Monofüleetilised, polüfüleetilised ja parafüleetilised taksonid: mõisted, näiteid Monofüleetiline rühm- rühm organisme, mille hulka kuulub nende viimane ühine eellane ja selle kõik järeltulijad. Näiteks: imetajad, linnud, katteseemnetaimed. Parafüleetiline rühm- rühm organisme, mille hulka kuulub nende kõigi viimane ühine eellane; mingi osa järglastest on mingil põhjusel rühmast välja arvatud. Siia ei kuulu kõik viimase ühise eellase järglased. Nt.: selgrootud, protistid, kalad. Polüfüleetiline rühm- rühm organisme, mille hulka ei kuulu nende viimane ühine eellane. Ehk: viimane ühine eellane ei jaga rühmale iseloomulikke tunnuseid. Nt.: vetikad, lendavad selgroogsed, puud. 7. Loomariigi geoloogiline ajalugu: mis aegkonnas on tekkinud põhilised hõimkonnad, maismaaloomad, imetajad Ürgaegkond: algelised eluvormid; Aguaegkond: kõva skeletiga selgrootud, vend: ajastu lõpus ilmusid kõik selgrootute
Pirita Majandusgümnaasium Vähilaadsed Referaat Koostaja: Lili Katriin Kannelmäe 8. a klass Juhendaja: Pille Unt Tallinn 2008 2 Vähilaadsed Vähid ehk vähilaadsed ehk koorikloomad (Crustacea) on väga mitmekesine alamhõimkond lülijalgseid. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. 1. Välisehitus Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks
• hingavad kopsude või Hingavad kehapinnaga, lõpuste või lõpustega. Gaasi transpordib kopsudega, trahheedega (putukad). Hapnik võib veri imenduda otse kudedesse Kõik kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad on selgroogsed. Selgroogsetel on siseskelett. Selgroog on luuline, jäsemete - ja koljuluud. Kogu maailma loomaliikidest 96 % selgrootud. Kõik ainuõõssed, ussid, limused, lülijalgsed ja okasnahksed on selgrootud. Selgrootutel on välisskelett (kitiinist, ränist või lubiainest). Neil on mitmesugused sisetoesed- looma sees olev vedelik surub vastu kehaseina lihaseid ning nii omandab loom kuju ja tugevuse , nt ussid. Mõnedel on aga tugev välistoes, keha ümbritseb kitiinainest kest, või lubiainest koda (teod). Vähkidel samuti kõva toes. Käsnadel on keha sees kõvast ainest osakesed ning okasnahksetel plaadikesed, mis kehale tuge annavad.
Nad kaitsevad siseorganeid ja moodustavad jäsemete mehhaanilise toe. Putukate skleriidid ja lihased moodustavad lahutamatu terviku; kõikide liigutuste aluseks on skleriitide ja lihaste koostöö. Mitmekesisus putukate väliskujus põhineb välisskeleti erinevustel (oluline määramisel). 2. Putuka keha üldine välisehitus Putuka keha koosneb kolmest põhiosast: pea (caput), rindmik (thorax) ja tagakeha (abdomen). Pea (caput) külge kinnituvad putuka suuorganid e suised (trophi) ja tundlad (antennae), pea külgedel asetsevad liitsilmad (oculi) ning nende vahel võib olla kuni kolm lihtsilma (ocelli). Tugevasti sklerotiseerunud, täiskasvanud putukal ei ole segmentide piire. Kukal – occiput; kiirmik – vertex; laup – frons; näokilp – clypeus; ülahuul – labrum; põsk – gena; Ülalõug – mantibula; alalõug – maxilla; tundel – antennae; liitsilm; lihtsilm – ocellus. Rindmik koosneb kolmest lülist: ees-, kesk- ja tagarindmik (pro-, meso- ja metathorax). Igale
Kolm tähtsamat rühma: teos, karbid ja peajalgsed. Teod on enamasti taimtoidulised, kuid neid võib olla ka loom- ja segatoidulisi. Suus on tigudel väikeste hambakestega riivitaoline hõõrel. Sellega kraabib ta neelamiseks sobivaid toidupalakesi. Karbid toituvad vees hõljuvatest aineosakestest ja pisiorganismidest, mida pole vaja peenestada. Veega kanduvad pisiloomad, vetikad ja orgaanilise aine osakesed mantliõõnde. Peajalgsed on röövloomad, nende menüüsse kuuluvad näiteks kalad, vähid jt limused. Paljunemine-lahksuguline, emane muneb munad. Ehituse eripärad-pehme kehaga selgrootud loomad, siseorganeid katab õhuke nahakurd, mida nim. mantliks, enamikul liikidel on ka jalg ja koda, kod kaitseb röövloomade eest, kuid osal liikidel on koda muundunud seesmiseks toeseks või on täiesti kadunud. Tähtsus looduses-toiduahelas, karbid tähtsad veekogude puhastajatena. Tähtsus inimesele-paljud toiduks, suveniiridena, parfümeeriatööstuses, mõne mereteo mantli eritusest
Meeleelundid: polüüpidel puuduvad, meduusidel täppsilmad. Neil on koed olemas, kui organid ei ole eristunud. Ainuõõssed sigivad pungudes või suguliselt. Ainuõõssetel on neli suuremat rühma: hüdrad, meduusid, meriroosid ja korallid. Hüdra on sale, umbes 1 cm pikkune keha. Ülemises otsas on suuava ümbritsevad kombitsad, millega püüab toitu ja suunab suuava poole. Ta elab polüübina. Toiduks on väikesed ujuvad loomad: sõudikud, vesikirbud ja teised väikesed vähid. Hüdra sigib nii pungudes kui ka suguliselt. Meduusid on mereloomad, kelle lai kumer keha meenutab vihmavarju. Liiguvad oma keha järsult kokku tõmmates. Tal on omapärane paljunemisviis. Tema elutsüklis on nii meduusi- kui ka polüübistaadium. Nt millimallikas Meriroosid saavad elada seal, kus on piisavalt soolane vesi ning nad elavad polüübina. Nad meenutavad lilleõisi ning elavad merepõhjas üksikute kivide ja kaljude küljes. Merirooside
Rippussid Kahepaiksed Imiussid Roomajad Paelussid Linnud - Ümarussid Imetajad o Limused - Teod - Karbid - Peajalgsed o Rõngussid - Kaanid - Hulkharjasussid - Väheharjasussid o Vähid o Ämblikud 33 o Putukad SELGROOGSED Kalad Kahepaiksed kõigusoojased Roomajad Linnud püsisoojased Imetajad Üldtunnused: 1. luuline toes, selgroog 2. tugev lihaskond, mis kinnitub luudele 3. närvisüsteem (peaaju, seljaaju), selgmisel küljel 4. suletud vereringe- süda asub kõhtmisel küljel
Enamik peajalgsetest on välise kojata. Peajalgsetel puudub jalg, see on muundunud suu ümber paiknevateks võimsateks iminappadega varustatud kombitsateks. Pea külgedel on suured silmad. Saak tükeldatakse papagoi nokka meenutavate lõugadega. Näited: seepia ehk ,,tindikala" 10 kombitsat kalmaar 10 kombitsat kaheksajalg 8 kombitsat Kaheksajalg seepia 31. Kuidas vähid liiguvad. Nende meeleelundid. Vähk liigub jäsemeid kasutades pea ees, ujub aga tagurpidi, saba ees. Peaaju väike,närvikett pikk. Tähtsaimad on kompimismeel ja haistmismeel. Kombib tundlate ja jäsemetega. Tunneb lõhna ja maitset tundlatega. Liitsilmadega näeb ta kujutisi ja tajub liikumist. (vaatamine läbi liitsilma on nagu vaatamine läbi kokteilikõrte kimbu). 32. Mis on rohelised näärmed? Selle ülesanne. Rohelised näärmed on vähil erituselunditeks
Pea: Putukate pea koosneb 6 lülist, mis aga valmikul kokkukasvanud - lülide piire neil näha enam ei ole. Putukate pea tagumist osa nimetatakse kuklaks, pea eesmises osas on ülalt alustades kiirmik, tundlate vahel asuv laup ja tunnaldest allpool asuv näokilp. Pea eesmises osa külgedel asub paar liitsilmi, mis koosnevad ommatiididest. Lisaks sellele on putuka pea ülaosas paar liht- e. täppsilmi. Tundlad- pea eesosas asub paar tundlaid e. antenne (v.a. tõukjalalised). Tundlad koosnevad tavaliselt kolmest osast. Basaalsegmendi e. aluslüli abil kinnitub tundel pea külge, sellele järgneb pöördlüli, millel asub Johnston'i elund. Johnston'i elund annab informatsiooni putuka kehaasendi ning õhu või vee liikumise suuna kohta. Mõned kahetiivalised võtavad Johnston'i elundi kaudu ka helisignaale vastu. Pöördlülile järgneb tundlapiug, mis koosneb väga erineva arvuga tundlalülidest. Sõltuvalt funktsioonist, esineb putukatel väga erinevaid tundlatüüpe
1. Kõdunevad jäätmed, millest saab valmistada komposti 2. Jäätmed, mida saab ümber töödelda 3. Ohtlikud jäätmed mis muudetakse esmalt kahjutuks ja siis viiakse prügimäele või selleks spetsiaalselt ette nähtud kohtadesse 4. Pakendid 5. Ülejäänud jäätmed, mis sorteeritakse sorteerimisjaamades või viiakse otse prügilasse. ______________________________________________________________________ _____ 13. Samblike ehitus ja tähtsus looduses. Näiteid liikidest; Lülijalgsete kolm rühma. Nende üldine iseloomusus ja võrdlus Samblikud on omapärased maismaaorganismid. Nende keha on tallus nagu vetikatelgi, kuid samblikel koosneb see seeneniitide põimikust, mille vahel on rohevetikad või sinikud. Järelikult on ka samblikud üheks seente kooselu vormiks teiste organismidega. Samblikud kasvavad väga aeglaselt, kõigest mõni millimeeter kuni sentimeeter aastas. Nii ei suuda naad konkureerida kasvukoha pärast kõrgemate taimedega. Seepärast
Enamik peajalgsetest on välise kojata. Peajalgsetel puudub jalg, see on muundunud suu ümber paiknevateks võimsateks iminappadega varustatud kombitsateks. Pea külgedel on suured silmad. Saak tükeldatakse papagoi nokka meenutavate lõugadega. Näited: seepia ehk ,,tindikala" 10 kombitsat kalmaar 10 kombitsat kaheksajalg 8 kombitsat Kaheksajalg seepia http://lepo.it.da.ut.ee/~annique/pildid.html 31. Kuidas vähid liiguvad. Nende meeleelundid. Vähk liigub jäsemeid kasutades pea ees, ujub aga tagurpidi, saba ees. Peaaju väike,närvikett pikk. Tähtsaimad on kompimismeel ja haistmismeel. Kombib tundlate ja jäsemetega. Tunneb lõhna ja maitset tundlatega. Liitsilmadega näeb ta kujutisi ja tajub liikumist. (vaatamine läbi liitsilma on nagu vaatamine läbi kokteilikõrte kimbu). 32. Mis on rohelised näärmed? Selle ülesanne. Rohelised näärmed on vähil erituselunditeks
26.Tigude ja karpide kehaehituse võrdlus. Näiteid Eestis elavatest liikidest. Tigudel on enamasti spiraalselt keerdunud kofa, laia tallaga jalg ning pea; nälkjad on kojata teod. Karpidel on kahe poolmega koda ja sellest välja sirutav jalg, pead neil pole. Eestis elavad Viinamäetigu, Sarv tigu, Väike labatigu, Mudatigu jpt. Ja karpidest elavad Läänemeres söödav rannakarp, söödav südakarp, liiva-uurikkarp ja balti- lamekarp. 27. Lülijalgsete kolm rühma. Nende üldine iseloomustus ja võrdlus. Lülijalgsed on selgrootud loomad, kellel on lüliline keha, lülillised kehajätked ning kitiinainest välisskelett (kitiinkest). Lüliliste jäsemete järgi ongi see loomarühm nime saand. Lülijalgsed on vägahästi kohastunud elutingimustega Maal ning neid võib leida kõikvõimalikest elupaikadest: meredest, järvedest, jõgedest, metsadest, põldudelt ja mullast; nad on elupaiga leidnud isegi taimedes ja teistes loomades.
7.6.2. Alamklass: (Coleoidea) 7.6.2.1. Ülemselts: Kümnehaarmelised (Decapodiformes) 7.6.2.2. Ülemselts: Kaheksahaarmelised (Octopodiformes) 8. Hõimkond: Rõngussid ehk anneliidid (Annelida) 8.1. Klass: Hulkharjasussid ehk polüheedid (Polychaeta) 8.2. Klass: Väheharjasussid ehk oligoheedid (Oligochaeta) 8.3. Klass: Kaanid ehk hirudiniidid (Hirudinea) 8.4. Klass: kidavaglad (Echiuroidea) 9. Hõimkond: Lülijalgsed (Arthropoda) 9.1. Klass: Ämblikulaadsed (Arachnida) Selts: Skorpionilised (Scorpiones) Selts: Nugilestalised (Parasitiformes) Selts: Ämblikulised (Aranei)* 9.2. Klass: Hulkjalgsed (Myriapoda) Selts: Sadajalgsed (Chilopoda) Selts: Tuhatjalgsed (Diplopoda) 9.3. Klass: Vähilised (Crustacea)
on esitatud sõna Alltekst järel. Vajadusel on lisatud selgitus. 11. Kohandatud jooniste, skeemide ja graafikute pealkirjad, mis on esitatud reljeefselt joonislehtede komplektis, on markeeritud roheliseks (lihtsustab õpetaja tööd failiga). --- 3 SISUKORD Tiitelleht 1 Kuidas seda töövihikut kasutada? 2a Sisukord 3 20. Selgrootute tunnused. Käsnad 4 21. Ainuõõssed ja okasnahksed 6 22. Ussid 8 23. Limused 10 24. Vähid 12 25. Ämblikulaadsed ja putukad 14 26. Putukate mitmekesisus 16 27. Kuidas selgrootud toituvad? 18 28. Kuidas selgrootud hingavad? 20 29. Kuidas selgrootud paljunevad? 30. Parasiitusside areng 22 31. Viirused 24 32. Bakterid. 33. Bakterite tähtsus 26 34. Algloomad 28 35. Liik, populatsioon, kooslus, ökosüsteem, biosfäär 30 36. Ökoloogilised tegurid 32 37. Toiduahelad. Ökoloogiline püramiid 34 38. Miks on elurikkus tähtis? 39. Mis ohustab elurikkust ja kuidas seda kaitsta? 36
Piklik jõekarp Kujulp piklik, otsast kiiljas. Pealt kollakas kuni kollakaspruun. Portselanikiht valge kuni kollakasvalge Rändkarp Väga äga liikuva limusena on rändkarp Venemaal põhjustanud palju pahandust sellega, et toitudes kõigist vetikatest peale sinivetikate, kaotab ta ära sinivetikate konkurendid, mille tagajärjel on järved läinud sinivetikaist õitsema ning eraldunud mürkidest on kannatada saanud terved loomakarjad. Vähid Vähid ehk vähilaadsed ehk koorikloomad (Crustacea) on väga mitmekesine alamhõimkond lülijalgseid. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Välisehitus Vähkide üheks tähtsamaks ühistunnuseks on hingamiselunditena talitlevad lõpused (mõnedel rühmadel küll puuduvad). Kõigist teistest lülijalgsetest erinevad vähid eelkõige selle poolest, et neil on pea küljes kaks
Õpetaja töökava näidis bioloogia 8. klassile ÕPETAJA TÖÖKAVA NÄIDIS BIOLOOGIA 8. KLASS Õpetaja: Ana Valdmann Õppeaine: bioloogia Klass: 8. klass Tundide arv: 2 nädalatundi, kokku 70 tundi õppeaastas TAIMEDE TUNNUSED JA ELUPROTSESSID 22 tundi Õpitulemused: Õpilane 1) võrdleb eri taimerühmadele iseloomulikku välisehitust, paljunemisviisi, kasvukohta ja levikut; 2) analüüsib taimede osa looduse kui terviksüsteemi jätkusuutlikkuse tagamisel ja inimtegevuses ning toob selle kohta näiteid; 3) selgitab, kuidas on teadmised taimedest vajalikud paljude elukutsete esindajatele; 4) eristab looma- ja taimerakku ning nende peamisi osi joonistel ja mikrofotodel; 5) analüüsib õistaimede organite ehituse sõltuvust nende ülesannetest, taime kasvukohast ning paljunemis- ja levimisviisist; seostab taimeorganite talitlu
98. Miks ei tuletata lülijalgseid ( Arthropoda ) enam rõngussidest ( Annelida )? Sest viimastel aastatel on teada saadud, et nad on sarnasemad ümarussidele, mis siis, et hulkjalgsed ja küüsikloomad on neile välimuselt väga sarnased. Selgus, et lülijalgsetel ja rõngussidel peab lülistus olema iseseisvalt tekkinud. Pealegi katab lülijalgsete keha limanaha asemel tihe kitiinkest, ja nende vastsed, ka mereplanktonis elavad, ei ole kunagi trohhofoori kujulised. Ka on lülijalgsete lülistus ikka ainult väline,( rõngussidel on sisemiselt ka lülistunud) ilma sisemiste lülivaheseinteta. 99. Mis on erinevat ja ühist ümarussidel ( Nematoda ) ja lülijalgseil ( Arthropoda )? Viimastel aastakümnetel leiti, et lülijalgsed on molekulaargeneetiliselt hoopis lähemalt sugulased lülistumata “alamatele ussidele” – ümarussidele (Nematoda) jt. Kasvades peavad nad kesta vahetama nagu ümarussidki. Keha mõlemal pealtvaadates ümar. Mõlemal lihaseline neel ja kloaak
vastupidavuse. Ees- ja tagatiivad on omavahel väikeste konksukestega ühendatud ning töötavad lennul ühtse kandepinnana. Tagatiivad on eestiibadest veidi väiksemad. Mõnedel vormidel, näiteks töösipelgatel, on tiivad taandarenenud. Tiiva soonestus on hõre. Tiivasooned moodustavad kõige rohkem 20 sulgu. Väikestel vormidel tiivasoonestus tavaliselt kas peaaegu või täielikult puudub. Kiletiivaliste suised on haukamis- või libamistüüpi. Viimasel juhul on alahuul ja alalõuad pikaks veninud ja moodustavad imikärsa. Taolisi suiseid kasutatakse nektari imemiseks õitest. Kõikidel kiletiivalistel on hästi arenenud ülalõuad, millega tahket toitu närida, kaevata või pesamaterjali koguda. Mõningatel sipelgaliikidel on ülalõuad peast pikemad. Peas on tundlad, mille lülide arv varieerub kolmest seitsmekümneni. Peas asub ka paar liitsilmi ja 3 lihtsilma. Mõned sipelgad on täiesti pimedad.
ära"). Järved on suletud ökosüsteemid ükskõik missuguse komponendi muutus võib kutsuda esile hulga tagasisidestuvaid protsesse. Järved on maastikus olulised, sest paljud liigid vajavad elutsüklis mõlemat: pidevalt olemasolevat vett ja maismaad. Harivesilik ei saa elada veekogudes, kus on kalu. Hari on isastel paljunemisajal. Jõgede elustikule on hävitavalt mõjunud: - õgvendamine ja paisutamine; - põllumajanduslik ja tööstuslik saaste. Kõige rohkem on kannatanud loomastik vähid, kalad jmt, sest taimestik on jõgedes suhteliselt liigivaene. Spetsiifiliselt vooluveega seotud taimeliike on vähe. Jõgede seisundi hindamine Jõgede seisundit hinnatakse põhjaloomastiku koosseisu alusel. Põhjaloomastik on toitumispüramiidi osa ja tal on tähtis roll veekogu isepuhastumises Uuritakse põhjamudas, veetaimestikus ja kividel elunevaid liike ning hinnatakse nende arvukust ning koosseisu. Sageli kasutatakse selleks palja silmaga nähtavaid suurselgrootuid (>2mm).
* Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised on näiteks osa putukaid (prussakad). On ka selliseid selgrootuid, kes toituvad väljaheidetest ja surnud organismide jäänustest
ajastusse kuuluvate järeltulijatega vähelevinud ja üsna tähtsusetud. Okasnahksed olid Kambriumi ajastul esindatud rohkearvuliste variatsioonidega, aga ükski neid polnud sarnane tänapäeval elavate okasnahksete- meritähtede, merisiilikute ja meripuradega. Kambriumi lademest on kivististena leitud vähesel hulgal konodonte - need on hammast meenutavad struktuurid, mis kuulusid ujuvale konodondiloomale. Samuti on leitud ostrakoode, kes kuuluvad lülijalgsete hõimkonda. Kambriumi ajastul esines tõenäoliselt palju pehmekehalisi loomi, kes aga ei säilinud fossiilsetena. Üheks selliste eluvormide tõestuseks on hästi säilinud jäljendid Kesk-Kambriumi vanusega Burgessi kiltadest. See kuulus leiukoht asub Briti-Kolumbia kaljumägedes. Burgessi must savikilt kuhjus sügavaveelistes tingimustes, mis oli peaaegu hapnikuvaba. Seega puudusid seal kiskjad ja pehmet kude lagundavad bakterid.
okaspuud, kuid Alaskas palsampappel, Skandinaavias tundrakask. Iseloomulik koosluse vorm on hõrendik, kus puude võrad ei puutu kokku. · Polaarpiirkonna piir lõunapoolkeral 50. ja 60. laiuskraadi vahel pinnavee temp. +2o kuni -2oC · Elustiku iseloomustus Antarktika kontinendil ja seda ümbritsevas ookeanis. o Vetikad, samblikud, samblad, 2 pärismaist soontaimeliiki. o Maisma loomastik: selgrootud algloomad, keriloomad, lülijalgsed, putukad, nematoodid. o Mereelustik ja pesitsejad: toiduahela aluseks on fütoplankton. Toiduahela väga oluline osa on krill. ~200 kalaliiki (enamus endeemsed). Hülged krabihüljes, Weddelli hüljes, merileopard, lõuna- lonthüljes 12 linnuliiki. Pingviinid keiserpingviinid, Adelie pindviinid. Vaalad: enamus käivad vaid suveperioodidel toitumas (sinivaal,
1.Eluslooduse süsteem Maal on kokku u 1,5miljonit liiki, neist loomad 1,3 miljonit (750 000 putukat ja 280 000 muud), prokarüoodid 4800 liiki, seened 69 000, taimed 250 000 ja protistid 57 700. Prokarüoodid: Planeedil Maa on korraga umbes 5*1030 bakterit. Üks inimese soolestikus elav bakter Escherichia coli suudab ühe ööga tekitada populatsiooni suurusega 10 miljonit bakterit. 1cm2 inimese nahal on 1000 – 10 000 bakterit. Eluvormid ja uurimisvaldkonnad: bakterid (sinivetikad e sinikud) – bakterioloogia vetikad (osa protiste) – algoloogia seened, sh samblikud(seen+vetikas) – mükoloogia ja lihenoloogia taimed – sammaltaimed – brüoloogia; sõnajalgtaimed, paljasseemnetaimed, katteseemnetaimed – botaanika Eluvorm on sarnase välimuse ja eluviisiga organismide rühm. Taimede uurimine: botaanika – teadus taimedest botaanika valdkonnad: taimemorfoloogia, taimeanatoomia, taimefüsioloogia, taimegeneetika, taimeembrüoloogia, taimeökoloogia, taimegeograafia, florist
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
