Linnas võis olla luksuslikum elu, kui maal. Rohkem võimalusi rikkakas saada. Kuid keskaegsed linnad olid ülerahvastatud, seal oli palju sotsiaalseid pingeid ja raha omas väga suurt tähtsust. Selleks, et linnas hakkama saada, tuli kodanikel tööd teha ja raha teenida. Enamasti elasid linnades kaupmehed,käsitöölised ja teised rikkamad elanikud. Käsitöölised said oma töökoha perekonna kaudu,pärides seda. Kuid talupoeg,kes oli tulnud linna elama pidi ise oma ametit õppima. Selleks pidi ta minema õpipoisiks meistri juurde. Õpipoisiks võis ta saada ainult siis,kui ta oli sündinud kristlikus abielus ja pärit olema ausatelt vanematelt. Aga kuna kõik talupojad ei olnud väga headest perekondadest pärit, siis oli neil raske õpipoisiks saada ja tööd leida. Kuid ilma rahata polnud linnas midagi teha. Maal elades pidi talupoeg kandma erinevaid koormisi ja tööd tegema. See kõik
Söök linnas polnud maa omast palju erinev, ent siiski oli see mingil määral rikkalikum. Mõlemas kohas oli inimestel võimalik rikastuda. Talupojad, müües oma toodangut linnaturul ning linnakodanikud linnas tööd tehes. Kuid linnas oli talupoegadel raske hakkama saada, sest neisse suhtuti pigem põlguse ja üleolekuga, kui heatahtlikult. Au sees olid siiski need, kellel oli rohkem raha või kes olid pärit heast perekonnast. Maal olid peaaegu kõik talupojad võrdsed. Maal elades pidi talupoeg kandma mitmeid erinevaid koormisi, sest maa kuulus enamasti isandale. Selle eest pidi talupoeg maksma renti ning tegema teotöid isanda majapidamises. Paljud talupojad aga soovisid olla vabad ja vastutada oma maa eest ise. Selleks käisid nad linnaturul oma toodangut müümas. Tänu sellele oli neil võimalik rikastuda ja nii oligi end võimalik isanda võimu alt vabaks osta. Seega said talupojad endale talu päriseks osta ja majandada seal edaspidi sõltumatu peremehena. Teine võimalus
väiksemad kui adratalupoegadel. maavaba- Maavabadel talupoegadel polnud tavalisis adratalupoja kohustusi. Nad olid isiklikult vabad ning said oma talu läänikirjaga lääniisandalt. Pidid täitma sõjateenistuskohust ja maksma lääniisandale maksu. vabatalupoeg- Vabatalupojad polnud küll isiklikult vabad, kuid neil ei olnud otsest isandat, kellele nad töötama pidid. Nad maksid rahamaksu, et end kohustustest vabaks saada. teokohustus- Teokohustus oli feodaalne koormis, kus talupoeg pidi oma töövahenditega mingi osa nädalast mõisa jaoks tööd tegema. Nii tasus ta enda all kasutuses oleva talumaa eest. loonusandam- Talupoja poolt maaisandale tasutav naturaalrent. Talupoeg andis ära kindla osa oma saagist, mis tavaliselt tasuti teraviljaga. Sunnismaisus- Üks pärisorjuse põhitunnuseid, kus talupoeg oli aheldatud maa külge ning tal puudus elukohavalik. Mõisnikud vahetasid või müüsid omavahel sunnismaiseid talupoegi maast lahus.
kaupmehed elasid kaitstult linnamüüride sees, siis võib oletada et seisuslik ja majanduslik ebavõrdsus sel ajal erinevate ühiskonnakihtide vahel oli väga suur. Inimesed puutusid tihedamalt kokku ja abielluti vastastikuse tahte järgi mitte vanemate soovi järgi. Aadlipered aga talitasid vanemate soovi järgi. Laialt levis ka prostitutsioon, sest mehed abiellus vanas eas ning prostitutsioon aitas ära hoida seiklusi abielunaistega. Vaenutsevad patriitsi ja aadliperekonnad pidasid tihti tänavalahinguid. Selle üheks näiteks on kuulsa inglise kirjaniku W. Shakespeare'i teos ,,Romeo ja Julia". Vaesus tõi kaasa lihtrahva väljaastumisi. Linnas oli mõttelaad, et olemasolevat raha peab kasvatama. See läks vastuollu ristiusuga. Eriti liigkasuvõtjad, seetõttu andsid rikkad pankurid oma vara enne surma vaestele. Kerjuseid oli vaja, sest neile anti almust, et ise patust vabaneda. Kõrgkeskajal läksid tugevasti vastuollu kristlus ja tegelik elulaad linnas
korral ning peaohtuniku amet. Enamus Eestimaa hertsogkonna asevalitsjaid olid kas taani või taani-eesti rahvusest.[4] liivi ordu vapp Linnade tekkimine Lääne-Rooma keisririigi häving mõjus hävitavalt ka linnadele, kuna varakeskajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Germaanlased olid maarahvas ning pidasid linnamõnusid inimesele hukutavaks. Senised suured ja rahvarohked linnad jäid tühjaks ning varemeisse. Isegi Rooma, mis impeeriumi hiilgeaegadel oli olnud miljonilinn, muutus ainult mõne tuhande elanikuga kiratsevaks varemeteväljaks. Linnad säilisid küll Ida-Rooma keisririigis, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine. Linnade taastekkimisele avaldasid olulist mõju varakeskaja lõpul toimunud majandusolude paranemine
Linnad ja kaubandus keskaegses Eestis Brita Lodi Jaanuar 2013 Linnade õiguskorraldus · Linnaõigus · Tagas linnakogukonnale autonoomia ja eristas seda ümbritsevast keskkonnast. · Isiklik vabadus, eraomandi ja pärismisõigus · "linnaõhk teeb vabaks" linna põgenenud sõltlased said aasta ja ühe päeva olles linnas vabaks. · Kodanikuks võis saada iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis makse. · Kohustused : vahiteenistus linna müüridel ja tornides, linna sõjaline kaitse, osavõtt erinevates linna abistavates töödes, maksude maksmine. · Õigused : nende üle võis kohut müista vaid linnakohus, ainult nemad tohtisid tegeleda linna piires käsitööga ja kaubandusega, tollimaksust vabad, vabalt võisid kasutada linna metsi, heinamaid ja karjad · raad- valitses linna, rae suurus sõltus linna suurusest. · Raehärra : sündinud seaduslikust abielust, omama linna piires kinnisvara, kaupmees. K
Tallinna 21. Kool Keskaegne linn-piiripealne maailm Ajaloo arutlus Marje Mölder 10a Tallinn 2009 "Keskaegne linn - piiripealne maailm" Keskaeg oli 5.-14. Sajandil, kuid eeldused linnade taastekkeks kujunesid alles 11. Sajandil seoses põllumajanduse arenguga, mis soodustas käsitöö eraldumist põlluharimisest. Linnad tekkisid peamiselt kaubateede ristumiskohtadesse, traditsiooniliste laadaplatside juurde, kirikuelu keskustesse ja linnuste lähedusse. Kuni 11. sajandini tekkisid linnad Itaalias ja Prantsusmaal enamasti Rooma aegsetele linnaasemetele, alates 13. Sajandist rajasid uusi linnu ka maaisandad. Linn koosnes linna südamest, all-linnast ja eeslinnas, mis sulas kokku lähedal olevate küladega. Tihtipeale oli eeslinn linnamüürist väljaspool. Kõik elamiseks vajaliku said linlased turgudelt, kus talupojad müüsid o
tagajärel rännati massiliselt kodumaalt välja. 2. Enamik kreeklasi teenis elatist põlluharimisega, jõukamad talupojad said oma majapidamisega enamasti iseseisvalt hakkama, kuid oli ka vaeseid põllumehi ja karjuseid, kes võtsid rikastelt laenu. Võla tagatiseks oli sageli maatükk, mis maksamata jätmisel läks võlausaldajale. Seetõttu muutusid vaesemad talupojad enda maade rentnikeks. Mõnes kohas oli võlausaldajal õigus müüa talupoeg võla katteks orjaks. Edenes käsitöö ja kaubandus ning see aitas omakorda kaasa linnaelanikkonna tõusule. Ka linnaelanike seas oli põlluharijaid, kelle maatükid paiknesid linna naabruses, kuid siiski oli rohkem käsitöölisi(s.o. väikeste töökodade omanikke. Käsitöölisi hinnati enamikus linnriikides põlluharijatest madalamalt(osades kohtades polnud neil isegi kodanikuõigusi). Lk 109 1-4 1
kauplemise eest tolli ja muid makse. Linn moodustas omavalitsuslik kogukonna. Selle eesotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid enamasti rikkad kaupmehed ehk patriisid. Linnaelanikud organiseerusid ametite kaupa korporatiivsetesse ühingutesse ja tsunfidesse, kusjuures valitsevad suurkaupmehed moodustasid sageli omaette privilegeeritud ühingu suurgildi. Paljud linnaõigused sätestasid muu hulgas, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks. Hiljem on selle kohta hakatud ütlema, et "linnaõhk teeb vabaks". Kaubandus Euroopa kaugkaubanduses etendasid kõige olulisemat rolli Itaalia kaubalinnad, eriti Veneetsia ja Genua,kelle rikkus põhines kauplemisel idamaadega. Peamiseks kaubaartikliks olid luksuskaubad, sealhulgas siid ja vürtsid. Põhjamere-äärsed Flandria linnad muutusid keskajal Euroopa tähtsamateks riidetootjateks. Toorainet
6) väljaõppinud käsitööline, kes töötas meistri juures- sell 2. Milline oli gildide ja tsunftide roll linnaelus? moodustasid enamiku linna kogunikkonna; 3. Mis oli linnaõigus, kellelt saadi, kuidas see aitas kaasa linnaelanike juurdevoolule? Linnaõigus on seadustik, mille alusel linn oma elu korraldas- saadi senjöörilt. Linnaõigus sätestas muu hulgas ka seda, et aasta aega linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isilikult vabaks. Kuna taheti isiklikult vabaks saada, mindi linna elama 4. Kuidas aitas kaugkaubanduse areng kaasa panganduse arengule? Kaubanduse arenguga kaasnes ka nõudlus metallraha järele(kaubalaeva vaustamine ja lahtiostmine)- aja jooksul spetsialiseerusid mitmed rikkad linnakodanikud vaid raha laenamisele. 5. Tooge välja 4 erisust, mille poolest erines linn külast! *linnad kujunesid veekogu lähedale, küla põllumaade lähedal
Linnade areng keskajal Eesti keskaeg on periood, mil Eesti territooriumil toimuvaid sotsiaal-majanduslikke ning poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks. Keskajaks peetakse Eestis aega muistse vabadusvõitluse lõpust 1227. aastal Liivi sõjani 1558. aastal. Sel ajal toimus kiire linnade areng, mille tulemusena muutusid hästi kindlustatud linnad kaubandus-, käsitöö- ja kultuurikeskusteks. Tekkisid esimesed linnad, mis arenesid väga kõvasti ning kiiresti. Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Kokku oli Eestis üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakve
ELU KESKAJA LINNAS Suuremate ristteede ja sadamate juures asunud külad hakkasid järk-järgult muutuma käsitööliste asulateks. Ümberkaudsete külade talupojad tõid sinna toiduaineid müügiks ja ostsid endale vajalikke esemeid. Nendes kohtades võisid käsitöölised müüa isevalmistatud tooteid ja ostsid tööks vajalikke materjale. Sinna tulid sageli ka sissesõitnud välisriikide kaupmehed, kes müüsid kalleid idamaa kaupu. Erinevalt külast, mille elanikud tegelesid põllumajandusega, oli linn käsitöö ja kaubanduse keskus. Varakeskajal mõjus Lääne-Rooma keisririigi häving hävitavalt ka linnadele, kuna sel ajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Linnad säilisid, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine. Toimus linnade pidev rüüstamine rahvasterände käigus, käsitöö ja kaubanduse allakäik, mis oli linnade peamiseks sissetulekuks. Naturaalmajandus ei soo
Eestlaste elu keskaja linnas Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini ja see oleneb nii vaadeldavast piirkonnast kui ka tõlgendajast. "Keskaeg" tuli kasutusele renessanssi-aegsete autorite poolt, kes nägid oma ajas antiikkultuuri taassündi ning hakkasid "vahepealset" aega halvustama. Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu. Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu kuulusid Hansa kaubalinnade liitu. Tärkavatesse linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste os
Mõnel liidul see õnnestus ja tekkisid linnriigid, näiteks Toscana ja Lombardia. Linna eestotsas oli linnanõukogu, kuhu kuulusid rikkad kaupmehed. Linnaelanikudkoondusid ametite kaupa gildidesse ja tsunftidesse, mis kontrollisid tootmist, jälgisid kvaliteeti ja kehtestasid hindu. Kes tsunfti ei kuulunud, ei võinud midagi toota ega müüa. Tsunftidel oli ka põhikiri skraa. Gildid ja tsunftid korraldasid linna kaitsmist, pidasid koos pidusid ja neil oli isegi oma kabelid ja kaitsepühakud. Linna kodanikkonna moodustasidki gildide ja tsunftide liikmed, kuid otsuseid tegid rikkad kaupmehed. Vaesusid, kes olid äsja linna saabunud, ei võetud kohe kodanikeks. Kaubandus toimis mitmel viisil. Lähikauplemine toimus, kui talupojad tulid linna toiduainetega, mida vajasid linnaelanikud ja vastu said talupojad käsitöökaupu, mida toodeti linnades.
isalt pojale edasi pärandasid turniir spordi või mängu suurema hulga osalistega võistlus trubaduur keskaegne Lõuna-Prantsusmaalt pärit provanssaali luuletaja-rändlaulik agraarühiskond ühiskonnakorraldus, kus inimeste põhiline tegevusala on põlluharimine ja karjakasvatus, rannikualadel ka kalapüük enda elatamiseks sunnismaisus üks pärisorjuse põhitunnuseid millega talupojad kinnistati maa külge ja neil puudus liikumisvabadus pärisori sunnismaine talupoeg kolmeväljasüsteem põllu ühel osal kasvas talivili, teisel suvivili ja kolmas oli kesaks. ,,linnaõhk teeb vabaks" põhimõte käib sunnismaiste talupoegade kohta, kes said aasta otsa linnas elades isiklikult vabaks, seetõttu tegigi linnaõhk vabaks, kuna talupojad said sunnismaisusest vabaks Vasalli truudusvanne senjööri ees kuna feodaalkord põhines senjööri ja vasalli suhtel, siis kinnitati see
t nad ei arenenud ja see pidurdas ühiskonna arengut. Arendav: ristisõjad ,,ketserite" vastu olid põliselanikele muidugi vastumeelsed, aga ometi tõid nemad euroopalikku kultuuri vallutatud maadesse, mis on arendav Palju haritud inimesi(kirjanikud, teadlased) olid siiski kirikutegelased. Tavalises elus oli nii, et kui sa olid vaene, siis jäid selliseks terveks eluks. Kiriku juures oli aga huvitav see, et isegi vaene talupoeg võis saada paavstiks, see oli mõistagi arendav, eeskujuks. Minu arust, oli katoliku kirikul siiski pidurdav roll. Raha teenimist peeti patuliseks, lõbutsemist patuliseks, isegi teadist patuliseks. Kõik, mis kasvõi kuidagi arendas ühiskonda ja muutis elu paremaks, oli kirikule enamasti vastumeelt. Mitte asjatult ei toimunud reformatsioon: katoliku kirik oli ennast ära elanud.
Kordamisküsimused (töö 09.03) 1. talupojad ja mõisamajandus (148-151 lk) Agraarühiskond: põllud (millised?), koormised, turusuhted 2. Linnad (lk 156, 158, 161) Linnaelu areng, linna sisekord ja valitsemine, linn ja senjöör, rahavahetajad ja pangad, 3. §23 eluolu ja kultuur linnas, linnaelu (lk 161, 164) Prostitutsioon 4. Ristiusk ja kirik (lk 168-171) Kirikulõhe, paavstivõim, 962., Gregorius VII, Innocentius III. 1. Keskaegne ühiskond oli agraarühiskond: elati peamiselt maal ja elatuti põllumajandusest. Enamik inimesi olid talupojad ja nemad tootsid valdava osa ühiskonna rikkustest. Lääne- Euroopa talupojad sõltusid kõrgkeskajal oma isandatest - feodaalidest. Maa, mida talupojad harisid, kuulus tavaliselt isandale, enamik talupoegi olid sunnismaised ja kohustatud isanda heaks tööd tegema. Põllud paiknesid külast eemal. Talupojad polnud nii jõukad, et hankida endale atra, ja härjapaari või hobust. Tihti
Kas keskaegne linn oli kui riik riigis? Varakeskaja lõpul tänu majandusolude paranemisele taastekkisid linnad. Uuendused põllumajanduses soodustasid kaubandus ja majandus arengut. Kaubavahetus hakkas toimuma rahvarohketes, soodsates kohtades, millest tekkisid linnad. Keskaegsed linnad olid võimsad, kuid kas võib väita, et see oli kui riik riigis? Keskaegsed linnad rajati kaubateede ristumiskohtadesse, vanade linnade kohale, veekogude äärde või kohtadesse, mis olid soodsad põlluharimiseks. Linnad olid üpriski suured ja uhked. Majad ehitati tihedalt üksteise kõrvale. Linnad olid ümbritsetud müüriga, mis kaitses linna sõjaliselt ja ka röövlite eest. Seoses linna suurenemisega, pidi linna müüri mitu korda uuesti ehitama, et seda suurendada. Riigi üheks tähtsaimaks tunnuseks on põhiseadus, ilma millega ei saa riik toimida. Keskaegsetel linnade oli samaväärseks asjaks linnaõigus. Kuna keskaegsed linnad rajati feodaali maale, said feod
TEOTÖÖ- talupoja kohustus harida mõisa maad SULANE- mees, hooajatööline TEENIJATÜDRUK- naine, hooajatööline TRÄÄL- orjad, (sõjavangid, karistusest lahtiostetud surmamõistetud) KUBJAS- inimeste töölesundija, alati eestlane KILTER- kubja abiline, teoliste töölesundija ning ülevaataja mõisas KODUKARIÕIGUS- mõisniku õigus mõista oma talupoegade ule kohut ning karistada neidihunuhtluse voi lühiajalise arestiga. SUNNISMAISUS- talupoeg ei võinud oma kodust lahkuda omaniku loata, kehtis uhe mõisa piirides. PÄRISORJUS- talupoeg oli mõisniku isiklik omand ADRATALUPOEG- Suurem osa eesti talupoegadest, pidid maksma isandale andamit ja kandma teokoormisi ÜKSJALG- kõige halvemal järjel olevad talupojad, talupojad, kes asusid uusi maid üles harima. VABATALUPOEG- talupoeg, kes oli end osaliselt voi taielikult koormistest end raha eest lahti ostnud
Põhjused Mõisade rajamine 16.saj keskpaigast teada 500 mõisa Lääne-Euroopas algas kiire linnade areng ja kasvas vajadus teravilja järele Koos metsapõldude laienemisegakasvas vajadus teotöö järele Rendistruktuuris muutus Valdavaks muutus teorent Loonusrent absoluutsuurus kasvas, kuid selle osakaal vähenes Kümniseks maksti peaaegu ¼ saagist Raharendi osa kasvas Kujunesid erinevad talupoegade kategooriad Talupoegade kategooriad adratalupoeg talupoeg, kelle maa suuruseks oli üks adramaa = 1 adraga haritav maa, st külvi pind oli 10ha, isandale andamid ja teotöö üksjalg tavaliselt adratalupoegade nooremad pojad, kes asutasid ise oma väikese talu, väiksemad koormised, pidid mõisale tegema ühe jalapäeva nädalas vabatalupoeg talupoeg, kes tasus koormisi rahas ja ei käinud teotööl maavaba talupoeg talupoeg, kes omas talu, ratsateenistuskohustus, olid isiklikult
linnades, kuid oli ka asju, mis jäid samaks. Muinasajal puudusid linnad. Siis käis kogu tegevus linnuste ümber, mis alles keskajal linnadeks kujunesid. Seega ei saanud eriti midagi muinasajaga samaks jääda. No muidugi vajasid linnad samasugust kaitset, nagu linnusedki, sest ka linnades oli vaja korda pidada ja kaitsta oma vara sissetungijate eest. Tavaliselt oli linna ümber ehitatud kaitsemüür, millel valvurid vahti pidasid ja kui nad midagi märkasid, anti sellest teistele teada. Linnad asusid keskajal kaubateede ristumiskohtades, sest siis oli lihtne tegeleda vahenduskaubandusega. Mööduvad kaupmehed põikasid linna sisse ja said seal oma kaupa vahetada. Erinevalt muinasajast olid keskajal linnakodanikud, kellel olid oma õigused ja kohustused. Nad pidid linna sõjaliselt kaitsma ja maksma makse. Ometi oli neil rohkelt vabadusi
Essee Linna plussid ja miinused Timo Stogov 10a Valga Gümnaasium Valga 2008 Linna plussid ja miinused Linna plussid : 1) Linna plussiks oli see , et linnas oli palju lihtsamini lihtrahvale kättesaadavad tõidu ained ja erinevad muud kaubad. Näiteks lihtsam oli selle tõttu kätte saada neid tooteid mida taheti , sest paljud suured kauomehed käisid linnadesse , mitte maale , sest linnas oli inimesi ja kauba tahtjaid rohkem. Kaupmehed käisid linnas , et kiiremini oma kaubad maha müüa ja raha saada. Eriti hästi arenes Vana- Liivimaal transiitkaubandus. 2)Linnu juhtis nõukogu ehk raad , mis koosnes raehärradest. Tallinnas oli raehärrasid 12 aga keskaja lõpuks 14. Lisaks raehärradele kuulus rae koosseisu veel 4 eriti tähtsat isikut , bürgmeistrit , kes olid rae ja linna kõrgemad eestseisjad. Kui linnu poleks juhtinud tuntud ja tähtsad inimesed ei oleks k
Tallinna Mustamäe Gümnaasium Linnad keskajal Artur Rohtla Klass G1KR Tallinn 2011 tänapäeva ajaloolisi vaatamisväärsusi Euroopas on just kõige paremini säilinud just keskaegsed linnad. Üks väärtuslikemaid on ka Tallinna vanalinn, mis pakub siia tulevatele turistidele kõige rohkem huvi, selle tõttu, et see on kõige paremini säilinud. Kui võrrelda tänapäevast linnaehitust ning ka rajamist on sel siis palju erinevusi võrreldes keskaegsete linnadega. Rääkides linna ehitusest on ka linna valitsemine ja kord erinev. Linnad keskajal · Raad ja raekoda Linna elu juhtis linnanõukogu ehk raad mille liikmete arv sõltus linna
Maaisanda ja linna vahekord määrati kindlaks kokkulepetega, mis sätestasid elanike õigused ja kohustused. Väiksed linnad jäid senjööri kindla võimu ja kaitse alla, kuna ei saanud oma turvalisust tagada. 22. Mida kujutas endast linnaõigus? Missugune linnaõigus kehtis keskaegses Tallinnas? Õigusnormid. Tallinnas levis Lübecki õigus. 23. Mida tähendas ,,linnaõhk teeb vabaks"? Miks soosis linnavõim talupoegade linna pagemist? Aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks. Linnad olid sellest huvitatud, sest püüdsid tagada elanike pidevat juurdevoolu. 24. Miks kujunesid Põhja-Itaalias välja sõltumatud linnriigid? Nad olid valmis oma õiguste eest valitsejale ka relvastatult astu astuma. 25. Kellega sõlmisid liidu Sveitsi linnad ja miks? Sõlmisid liidu kohalike mägilastega oma õiguste kaitseks. 26. Millel põhines Veneetsia ja Genua rikkus? Millele spetsialiseerusid Flandria linnad? Veneetsia ja Genua kauplesid idamaadega
Rüütlid kirjutasid veel poeeme, oma südamedaamidest, mis tegid neist äärmiselt romantilised inimesed. Siit järeldub, et rüütlid olid ärimiselt tähtsad ka kirjanduslikul ala, nende kirjutatud poeemid on tänapäevalgi säilinud ja on tähtsaks kirjanduslikuks allikaks keskaja ellu. Keskaja inimestest moodustasid kõige suurema osa talupojad. Talupoegade suhe sarnanes vasallisuhtega, ainuke erinevuse oli see, et talupoeg ei olnud vaba, vaid sõltus oma isandast. Talupegade õiguslik ja sotsiaalne seisund oli siiski väga mitmekesiseks. Kujunes kaks majandussüsteemi rendihärrus ja mõisahärrus. Rendihärrustähendas, et kogu feodaali maa oli välja jagatud talupoegadele, kes maksid selle kasutamise eest renti. Alguses maksti natuuras( loomades, põllusaadustes) Lõpuks mindi üle raharendile. Mõisahärruse puhul kasutasid talupojad ainult väikest maalappi, mille eest toideti pere,
VANA HEA ROOTSI AEG Rootsi aja algusaastaid oli kolm tükki. Esimene aastaaeg oli 1583, peale Liivi sõda, kui sõlmiti vaherahu Rootsi ja Venemaa vahel(Pljussa vaherahu), kus Rootsi sai endale Põhja- Eesti. Teiseks algusaastaks võib lugeda aastat 1629, kui sõlmiti vaherahu Rootsi ja Poola- Leedu vahel(Altmargi vaherahu), Rootsi sai endale Lõuna-Eesti. Kolmandaks algusaastaks oli 1645 sõlmitud vaherahu Taani ja Rootsi vahel(Brömsebro rahu), kus Rootsi saab endale Saaremaa. Peale seda sündmust on Eesti täielikult Rootsi võimu all. ,,Vana head Rootsi aega" võib vaadata erinevatest vaatepunktidest, sest ega Rootsi aeg ainult lust ja lillepidu polnud, sel ajal oli ka oma pahesid, mida ei tasuks mainimata jätta. Eestlased on rootsi aega tagasi igatsenud. Tegelikkuses ei möödunud rootsi aeg eestlastele sugugi mitte roosiliselt, suurt majanduslikku edu saavutasid mõisnikud. Kui tuli Rootsi aeg, siis tuli läbi viia muutusi. Üheks muutuseks oli Karl XI pool
Kas linnaõhk teeb vabaks? Linnades olid asjad suhteliselt hästi korraldatud. Oli paigas transport, hooned ja ka haigete eest hoolitseti. Eestlastel oli linnades ülekaal, kuigi neid nimetati mittesakslasteks. Katk hävitas enamik linna inimesi, aga selle korvasid mõisnike juurest ära põgenenud talupojad. Raad kaitses vastavalt linnaõigusele igat linna elanikku, kui inimene oli linnas viibinud ühe aasta ja ühe päeva. Kui talupoeg oli sellega hakkama saanud, oli ta linnakodanik. Linnakodanikuks võis olla iga vaba inimene, kes täitis linna poolt esitatud nõudmisi ja maksis linnale makse. Linnadel oli vaja tööjõudu ja uusi elanikke. Talupojad kippusid linna parema elujärje peale, vähe on neid kes tahavad elada teiste alluses ja nende seisund maal hakkas raskenema ning lähenema pärisorjusele. Usun, et enamik talupoegi tahtsid olla vabad mehed, aga selleks pidid nad olema suutelised end aasta ja üks päev varjama
Kahtlemata oli nii maa- kui ka linnaelul oma positiivseid ja negatiivseid külgi. Mina arvan, et linnas oli inimestel parem elu, sind kaitsesid seadused ja maksud olid väiksemad kui maal. Linnakodanik oli vaba, samuti õppis linnaelanik ära saksa keele. Linna kõige suuremaks plussiks võib pidada asjaolu, et inimesed olid vabad, nad ei kuulunud kellelgi. Linnakodanikuks sai inimene peale seda, kui oli tasunud kodanikumaksu ja elanud teatud aja linnas. Maal kuulus talu, kus talupoeg elas ja ta ise maahärrale, kes võis teda müüja ja tema üle kohut mõista nagu heaks arvas. Linnakodanikul oli oma maja või toake. Elamispinna eest pidi renti maksma aga see väljaminek ei olnud nii suur. Samuti olid linnaelanikul isiklikud asjad ainult tema omad ja mitte kellegi teise. Linna õiguslikuks aluseks oli maaisanda antud linnaõigus, mille tuumaks oli linnakodaniku isikliku vabaduse, eraomandi ja pärimisõiguse kaitse. Samuti sai linnakodaniku üle kohut mõista ainult
Linnade teke ja struktuur · Kaubandus, käsitöö, turvalisus , soodne asukoht · Rahvas koondus suuremate teede ristumiskohtadesse, jõesuudmetesse, sildade juures..linnused, kloostrid, kindlustatud mõisad · Kaubatootmisele pani aluse spetsialiseerunud käsitööliste nõudlus linnaturule · 1250.aastal oli Euroopa suurim linn Pariis (100 000 elanikku +) · Linnade kasv suurenes 14.saj. siis tulid saja-aastane sõda, katkuepideemiad. Varauusajal hakkasid linnad jälle kasvama Linnade välisilme · Meenutas kontsentrilisi ringe · Müürid jagasid asustuse kaheks- selleks, mida kaitsti ja selleks, mis piiramise ajal ohvriks langes. · Kitsad tänavad, meenutasid koridore, eelistati eredaid värve (punane,kuldne) · Linnas valitses kord ja arenguloogika · Igal inimesel ja asjal kindel eesmärk
kiiresti kui linnadesse. 25. Eestlaste õiguslik seisund oli peale vallutust küllaltki hea. 26. Kodanikuks sai iga vaba inimene, kui ta elas püsivalt linnas ja maksis ära kodanikumaksu. 27.Kui mina oleksin mõisnik, siis ma elaksin 15.sajandil. Ma elaksin Kiltsi mõisas. Mõis on ehitatud kivist. Mul oleks mitu talupoega, kes tegeleksid heinaniitmise ja kuivatamisega, vilja külvamise ja koristamisega, loomade kasvatamisega. Mul on olnud ka talupoeg, kes ei teinud tööd, tema viskasin ma majast välja. Mul on hea elu, mul on palju raha. 28. Gildid aitasid kaasa oma liikmete matuste korraldamisel ning hoolitsesid leskede ja orbude eest. 29. Talupoegade õiguslik seisund muutus läbi keskaja halvemaks, kuna nad pidid sõlmima lepingu, kus ei saanud lahkuda kuhugile ilma isanda loata. Mõisnike õiguslik seisnud muutus paremaks, kuna nad said talupoegadega lepingu, mis ei lasknud neil ilma mõisniku loata lahkuda. 30
vaenlaste eest. Linnale andis linnaõiguse maaisand. Linnades tekkisid ajapikku linnakogukonnad, mille liikmeteks olid linnaelanikud. Kodanikud, kes tahtsid sinna kuuluda, pidid täitma ka kohustusi- nagu näiteks valvama linna müüril ja tornides ja muidugi pidid nad maksma makse. Kuid samas olid neil ka teiste kodanike ees eelised, ainult nemad võisid linna piires tegeleda käsitöö ja kaubandusega. Nad olid vabastatud ka tollimaksust. Linna kolisid paljud inimesed, seepärast ehitati eluasemeid ja laoplatse väljapoole müüregi. Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 6000. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana Pärnu ja Uus Pärnu. Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu kuulusid Hansa kaubalinnade liitu.Linna valitses Eestis
1237- Liivi Ordu rajamine Mõõgavendade ordu riismetest 1238- Stensby leping, millega Taani sai tagasi Tallinna, Viru- ja Harjumaa 1242- Jäälahing Peipsi järvel, kus Liivimaa sai lüüa hävitavalt 23. Aprill 1343-Jüriöö ülestõus 1397- Danzigi kongress ja Jungingeni kiri ja muudeti pärandamine viienda põlveni. 1507- Võeti talupoegadelt relvakandmise õigus. 1783-1796- Pearahamaks ja hingeloendused Eesti keskaega nimetatakse: · Feodaalse killustuse ajajärk · Ordu aeg · Vana-Liivimaa-aeg · Eesti keskaeg Liivi Orduriik moodustati 1237 Mõõgavendade ordu jäänustest. Ordut juhtis ordumeister, kes allus Saksa kõrgordumeistrile. Vaimulikuks keskuseks oli Riia ja Riia peapiiskopile allus Saare-, Lääne- ja Ordu piiskopkond. Ordusse kuulusid: Rüütelvennad-14.sajand oli neid kuskil 250 Poolvennad-sepad, pagarid jne Preestrivennad- tegelesid ristimisega Talupoegade kohustused: Pidid tegema teotööd, algul mõni päev aastas- hiljem juba rohkem Pidid
· Pärisorjus takistas majanduse arenemist (pärisorja töö mõisapõllul ei olnud enam tulus. Pärisorjad olid sunnismaised ja nad ei saanud minna linna tööle. · Kriis mõisamajanduses (kulud suuremad kui tulid, mõisnikud kulutasid palju. Tulud viinamüügist langesid. · Pärisorjus oli aegunud ja paljudes kohtades juba kaotatatud · Aleksander I soosis pärisorjuse kaotamist 2)Talurahvaseadused 1802-,,Iggaüks..."-talupojal õigus vallasvarale ja kui talupoeg mõisnikule võlgu ei ole, ei tohi mõisnik ta käest talu ära võtta 1804-seadus Liivimaal, talupoegadel õigus vallasvarale ja talu kasutamisõiguse pärandamisele 1816-seadus Eestimaal, kaotati pärisorjus, talupoeg sai isiklikult vabaks, aga maad talle ei antud, ta sai seda rentida. Liikumisvabadus ühe kubermangu piirides. Vallakohtud ja vallavalitsused. Perekonnanimed talupoegadele. Valla valitsemise kogemused. 1819-sama seadus Liivimaal
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
