Linnaõhk teeb vabaks (0)

Linnaõhk teeb vabaks Kristin Kätt 10c.
Keskajal toimus linnade areng kiirelt. Linnad hakkasid arenema umbes 13. sajandil, kui inimesed jätsid hüvasti maaeluga, ja kolisid linna. Kuna üha rohkem ja rohkem inimesi kolis linnadesse just sellepärast, et linnad olid soodsad kauplemiskohad , siis muutusid linnad ka tiheda rahvahulgaga massiks, kus leidis aset inimeste kirev elu. Linnast oli saanud käsitöö- ja kaubanduskeskus. Kuidas ja kuhu linnad üldse tekkisid ning mis tõmbas rahvast linnadesse elama minema? Kas linn oli lõppkokkuvõttes õige valik?
Paljud keskaegsed linnad tekkisid jõesuudmete juurde, kus oli rohkesti kaubateid ning nende sõlmepunkte. Veel tekkisid linnad põllumaade, sadamate ning kirikute ja võimukandjate residentside juurde. Linna kujunemisloo juurde käis kindlasti peale kaubanduse, käsitöö ning soodsa asukoha ka turvalisus. Osasi linnasi ümbritses müür – see pani inimesed tundma turvaliselt.
Linnad said toidetud tänu talupoegadele. Talupojad küll enamasti linnas ei elanud, kuid see-eest ostsid kaupmehed talupoegadelt toitu ning nii sai linnarahvas toidetud.
Linnas elasid kodanikud, kuid ka mittekodanikud . Nimelt, ei saanud kõik inimesed olla kodanikud. Kodanikutiitel kuulus vaid nendele, kellel oli linnas kinnisvara, või kes oli sündinud kristlikku perre . Ülejäänud inimesed olid mittekodanikud. Kodanikuks sai ka siis, kui oldi pärit seaduslikust abielust või siis, kui inimene oli juba teatud aja linnas elanud. Teatud aeg linnas elamiseks oli üks aasta ja üks kuu, mis kehtis enamasti just sunnismaistele talupoegadele, kes tahtsid saada vabaks. Kuna paljud inimesed kolisid linna, said kodanikeks, siis tekkis keskaegsetes linnades ülerahvastatus. Sellega kaasnesid sotsiaalsed pinged . Muidugi ei olnud elu linnas täiesti turvaline, ka keskajal tegeleti erinevate pettuste ja vargustega.
Linnas hakkama saamine ei olnudki niiväga lihtne. Kodanikud pidid tegema tööd. Linna elama tulnud talupojad pidid ametit õppima. Esiteks, talupojad pidid kõigepealt minema meistrite juurde õpipoisteks. Ka õpipoisiks saamisega oli keerukusi, nimelt, kui talupoeg ei olnud pärit kristlikust abielust, oli tal raske saada õpipoisiks, ja seda raskem leida tööd ja teenida elatist.
Siiski olid talupoegadel ka eelised. Nimelt, talupojad olid harjunud tegema tööd ja kandma enda peal koormisi. Maa, mida talupojad harisid, kuulus isandale. Talupojad pidid maksma isandatele maarenti. Raha said nad aga linnas oma toodanguid müües. Nii oli talupoegadel võimalus jõukaks saada, ning seega end oma isandalt vabaks osta. Pärastine oli juba talupoegade enda otsustada, kas kolida linna või osta talu endale päriseks ja seal edasi toimetada.
Nii linnas kui maal oli edukaks eluks võrdsed võimalused. Talupoegadel oli võimalus saada rikkaks müües oma toodanguid linnas, linnakodanikel aga tehes tööd. Linna plussideks olid kindlasti hariduse saamisvõimalused, äri edendamine, turvalisusetunne. Miinusteks aga see, et ülistati ainult headest perekondadest pärit inimesi. Talupoegadesse ja üleüldse vaestesse inimestesse suhtuti enamjaolt põlglikusega. See-eest maal olid kõik talupojad võrdsed.
Minu arvates on see kõik kaheotsaline. Ühest küljest võttes, oli talupojal linnas väga raske kohaneda. Keegi ei sallinud teda, õpipoisi tingimused olid rasked. Algul pidi talupoeg leppima mittekodaniku staatusega. Teisest küljest asjale lähenedes, oli talupojal linna asja, sest meil kõigil on unistused, mille nimel võidelda, nii oli seda ka talupoegadel. Ka nemad tahtsid elu näha, saada maalt välja, minna õpipoisiks ja saada ise kord kunagi meistriks. Seega, mina leian, et parem variant oli minna linna. Muidugi algul oli raske, kuid raske vaev tasub kord ikka ära. Usun, et tugevamad, kes riskisid ja vastu pidasid , saidki lõpuks vabaks ja neid tegigi linnaõhk vabamaks .