kohtumised tõukavad iseendasse vaatama, endaga uuesti ühendust võtma ja avanema, et üksindusest väljapääsu leida ning eluga edasi minna. Etenduse alguses jäi mulle kohe silma lava- ja valgustuskujundus, mis oli väga mõjuv. Lavalt peegelduvad värvid aitasid loosse süveneda ning panid mind tundma otsekui ühe osana etendusest. Näitlejate riietuses oli märgata oranži tooni, kuid mida oranž täpsemalt sümboliseeris, ei olnud lavastusest kohe välja loetav. Kuna oranž värvus on positiivsuse sümboliks ning on abiks hirmude vabanemisel, siis selle peale pikemalt mõeldes näis mulle, et tegelased, kellel oli riietuses oranži tooni rohkem, olid võimelisemad oma probleemidest vabanema ja olid endaga rohkem kontaktis. Teised aga olid endaga vähem kontaktis ja teinud ennast kinniseks. Stseenides tulid tegevuse käigus nähtavale sügavamad probleemid ning
The Goblin Last month, I attended an Eduard Tubin's modern ballet performance ,,The Goblin" in two acts at the Estonian National opera. The choreographer and stage director was Marina Kesler. The conductors were Vello Pähn, Kaspar Mänd and Lauri Sirp. "The Goblin" is the first Estonian ballet, which premiered in 1943 at the Vanemuine Theatre. ,,The Goblin" is based on a mythical character from Estonian folclore. His master, the Farmer, was very greedy and he dreamed of being wealthy. To create the Goblin, the Farmer had to give him 3 drops of his blood and to sell him his soul. The Goblin's purpose was to serve his master in obtaining riches. The Farmer also had a Daughter, who was in love with a Peasant. The Peasant was quite poor and because of that the Farmer disliked him. The Farmer had never enough of money and he made everything to develop his bussiness. He had so much money that he deci...
Etenduse analüüs ,,Kvartett" Teater: Endla Teater Mängukoht: Endla Teater, Pärnu Lavastuse pealkiri: ,,Kvartett" Näidendi autor: Ronald Harwood Lavastaja: Enn Keerd Tõlge: inglise keelest Anne Lange Tegemist oli südamliku tragikomöödiaga. Koomilisel tekstil oli lavastuses väga suur roll. Kunstiinimestele mõeldud vanadekodus elavatest endistest ooperilauljatest ei hakanud hale, vaid sai naerda nendega koos ja ka nende üle, seda kõige positiivsemas tähenduses. Näiteks Feliks Kargu mängitud Reginald oli muidu nii härrasmehelik ja rahumeelne, kuid järskude üleminekutega muutus ta tigedaks vanameheks, kes hooldusõele roppusi karjus. Helene Vannari esituses Cissy oli ääretult soe, sõbralik ning siiras vanadaam oma väikeste humoorikate veidrustega, mis taas vürtsitasid etendust. Wilfi osas oli näitleja Raivo Rüütel, kes lustis laval vaimukalt, jäädes s...
Mõjuvõimu tähtsus suhtlemisel ,, Oleanna" on lavastus, mille üldiseks teemaks on suhtlemine. Lavastus toob välja, kuidas suhtlemine ja mõttemaailm võib inimeste vahel, kes ei arva end olevat hariduselt samal tasemel, tulla probleemiks. Lavastaja ja muusikaline kujundaja on Taago Tubin. Ülikooli professorit mängib Janek Vadi ja üliõpilast Klaudia Tiitsmaa. Etenduse ettekandmine toimub auditooriumis kahes osas ning see räägib võimu ärakasutamisest suhtluses. Lavastus on ülesehituse poolest loogiline ja sujuv, väga hästi on kasutatud keskkonda (auditooriumit). Ülikooli professori ja õpilase vahel tekib suhtluskonflikt, kuna osapooled ei ole üksteisega rahul. Etenduse kvaliteet sõltub paljuski näitlejate oskustest. Selle lavastuse puhul oli näha, et näitlejad teavad, mida nad teevad. Emotsioone väljendati ka kehakeeles ning seda oli hästi aru saada. Vahepeal oli professori jutt arusaamatu, kuna oli kasutat...
Teatrietenduse analüüs. Mis teeb lavastusest geniaalse komöödiatüki? Arvustuses võetakse etenduse maailm koost lahti, et seda lähemalt uurida, samas analüüsitakse ka kui tervikut. Kirjutatud on nii lavastuse tähendusest, tuues nt paralleele teise näidendiga, kui ka kunstilisest poolest (lavakujundus, värvilahendus, kostüümid, näitlejatöö jne).
Lavastuse analüüs Mina jäin lavastusega väga rahule. Arvasin algul, et viimane on mingisugune tüüpiline kohustuslik kooli õppeetendus, kuid ei. Mulle meeldis väga. Varasematest nähtud lavastusest erineb see eelkõige kohavaliku tõttu, olles ise ka rehealuses, tekkis tunne olles ise justkui osa lavastusest. Teatritüki sidus tervikuks peategelane Juhan, kes üritas hakkama saada ning peret toita. Laval kujutati eluruume ning lavakujundus oli lihtne, kuid lõi realistliku atmosfääri just nagu oleksin ma isegi osa vanast taluelust. Ka valgus oli lahendatult lihtsalt, kuid minu arvates polnudki enamat vaja. Enamasti oli tavaline spot-valgus, kuid kui käimas oli tulekahju stseen, siis kasutati punast valgust mis mõjus emotsionaalselt väga õigesti.
vanema põlvkonna moraalituse ja petlikkuse eest maksavad saatuslikku hinda järeltulijad." Järelemõeldes etenduse üle tuleb selle tsitaadiga nõustuda ning raske ongi midagi enda poolt lisada. Kahjuks ei ole ma küll Vihmari esimest lavastust sellest teosest näinud, kuid arvan, et teine lavastust sellest oli küll vaatamist väärt ning nagu ta ise ütles kommentaarides oma viimase lavastuse kohta, et tavaliselt lavastaja õpib midagi igast oma lavastusest ning seekord sai ta mingitele väga tähtsatele asjadele pihta.
ohver. Sokratese lavastaja ja autor Aare Toikka tegi ära imelise töö, et teos Vat teatri laval vaatajateni tuua. Näitlejate valikuga oli tabatud täpselt kümnesse. Minu lemmikuks kujunes Katariina Unti meisterlikus rolle kiirelt vahetada ja nendesse sisse elada. Etendus oli haarav ja huvitav. Lavastuse juures kõige meeldivam ja teistsugune oli see, kuidas näitlejad tulid vahepeal rollidest välja ja suhtlesid publikuga, ning see kuidas publik oli osa lavastusest. Seda, et etendus mind teisiti mõtlema pani ei saa ma öelda, sest pigem mõtlen ja näen maailma samamoodi nagu Sokrates. Eriti meeldis mulle see kuidas ta ütles, et „ Ma tean ainult seda, et ma midagi ei tea.“ Enne esimese vaatuse lõppu, kui Sokrates (Raivo Trass) hakkas värisema, tekkis hirmutunne, et kas temaga võib midagi juhtuda. See jäigi mõistetamatuks, et kas härra elas rolli sisse või oli tal närv sees. Üleüldiselt oli see, aga natukene kõhedust ja hirmu tekitav
saatusekaaslastega 1990. aastatel Londonisse õnne leidma, kuid kelle emigreerumine lõppes kurvalt. Noored olid pärit Leedust sel ajal valitses Baltimaades Nõukogude võim ning emigreerus suur hulk inimesi. Noortelt konfiskeeriti pass ja sunniti toime tulema riigis, kus neil polnud raha, dokumente ega sõpru. Etenduses räägiti immigrantidest kui õuntest, kes on jäetud vedelema ja mädanema keset teed. Lavastuse tegi huvitavaks noorte raske ja keeruline elu võõrsil. Lavastusest peegeldus, kuivõrd oluline on teema autorile. Näidendi peategelase nimi on Ben, kes oli tavaline nooruk ja proovis leida oma õnne. Benil läks Leedus hästi, ta oli politseiametnik, kes oli infiltreerunud kohalikku maffiasse. Benil kästi välja uurida, kes olid seotud tolle aja maffiaga ja need likvideerida. Jõudes Inglismaale, sai Ben teada, et maffia oli saatnud tema ja ta sõbra Vandaali Londonisse surema. Olles kodutu Londonis, sai Ben ühelt Inglismaa kodanikult peksa
Fantoom Käisin novembris Tallinna Linnahallis vaatamas muusikali ,,Fantoom". Muusikali aluseks oli romaan ,,Ooperifantoom", mille autoriks oli Andrew Lloyd Webber. "Fantoom" räägib mehest, kes on sunnitud elama muust maailmast eraldatuna, kuna tema nägu on ,,kole". Kui ta avab end oma elu armastusele, murrab naine ta südame. Kuna olin sellest lavastusest filmi juba varemgi näinud, tundus see kohe positiivse elamusena. Muusikali "Fantoom" lavastajaks on Liis Kolle. Minu arvates oli lavastaja töö tehtud väga nauditavalt. Ei olnud midagi ülearust ega millestki ei jäänud puudu. Muusikali ajal tekkis küll kahtlusi nähtu mõistmises, kuid see ei seganud sellest tervikliku pildi loomisel. Minule meeldis lavastajapoolne töö osatäitjate valimisel. Minu isiklikus arvamus on, et Chalice ja
Miks sa nii arvad? · Kas esitus avas sinu arvates selle helilooja stiili- ja mõttemaailma? Oluline oleks ka põhjendada ja seletada, mida arvad sina selle helilooja muusikast ja kuidas peaks seda sinu arvates esitama. · Kas esitus oli - originaalne ja erakordne, - pigem korralik ja tavapärane, - veider ja arusaamatu, - pettumus. Taas tuleks põhjendada, miks sa niimoodi arvad. · Kui arvustada ooperit või muusikali, siis tuleks rääkida ka lavastusest, dekoratsioonidest, kostüümidest, tantsuseadetest jm. Kokkuvõte võiks koosneda kolmest-neljast lausest, kus tuuakse ära · arutlusest tekkinud järeldused, · arvamused sellest, kas kontserdil kuuldud muusika konkreetse interpreedi (interpreetide, orkestri jne) esituses tekitas mõtteid (milliseid?), vaimustas (miks?), tekitas igavust (miks?) jne, · kontserdi (muusikalavastuse) võrdlus oma varasemate kontserdikogemustega, · ettepanekud esinejatele või kontserdikorraldajatele
mõlemad üksteiselt midagi tagamõttega tahtsid ja selle nimel üksteisega manipuleerisid ja valetasid. jean ja preili planeerivad koos põgeneda, samas mõistavad, kui väga nad üksteist põlastavad. christine, kes kõige selle ajal magas, lubas juhtunust kuuldes kõik krahvile ära rääkida, ja lavastus lõppes julie enesetapuga, kuna kokkukeedetud supist ei tundunud olevat enam muud väljapääsu. tema eneseväärikus oli kadunud. 3)minu jaoks kajas lavastusest kõige enam välja see, et nende probleemid olid üles ehitatud enamjaolt klassierinevusel. kui kõigile kolmele tegelasele anda ühine positsioon, siis oleks sündmustik tohutult erinev. julie ja jean näevad üksteises mitte inimest, vaid seda ühiskondlikku kasti, kus sees nad on. julie tahab langeda madalamale, et lasta lõdvaks ja jean pürgida redelil üles. nende iseloomud ei võrdu nende staatusega, kuid nad ei mõista seda, enne, kui nad üksteise tõeliseid palgeid näevad.
Teksti oli raske jälgida, kuna see oli värsivormis. Kui tahta edasi anda sisu, siis võiks olla see ümber kirjutatud tavalisse keelde. Kui vaadata aga ilu vaatenurgast, siis on värsivorm muidugi asendamatu ja lisab suursugusust ja peenutsemist, mida seal pilati. Lavastus oli ette kantud tõetruult. Tekkis kohe selline tunne, nagu olekski Prantsusmaal tsaariaegses uhkeldavas ja peenutsevas ühiskonnas. Zestid ja hoiakud olid hästi välja mängitud. Tänapäeva inimesed võiksid selles lavastusest ära tunda ennast, sest see peenutsemine ja pahed pole meie ümbert kadunud. Meie ümber on päris palju mõttetuid ja tühju viisakusavaldusi ja zeste, mis ei lähe tihti mitte kellelegi korda. See lavastus käsitleb seda teemat päris hästi. Tähelepanelikum ja püüdlikum vaataja võib leida mõtteid, mille üle mõelda, aga seda võib vaatama minna ka lihtsalt hea näitlejameisterlikkuse, huvitava lavakujunduse ja/või meelelahutuse eesmärgiga.
kellest raamatus eriti palju ei räägitud. Tema oli see päikesepoiss, kes kogu aeg naeris ja naeris. Lisaks sellele pakkus ka lavastus palju nalja. Oli hekti, kus terve publik naeris. Sellest nägin, et lavastus oli toodud tänapäeva või kuidagi lõbusamaks tehtud, sest raamatut lugedes ei hakanud ma naerma. Mis mind aga häiris oli see, et väga paljud sündmused jäeti välja. On arusaadav, et tervet raamatut ei saa näidendisse panna, aga kui pole eelnevalt raamatut lugenud, siis oli ka lavastusest raskem aru saada. Ometi oli positiivseid külgi rohkem, kui negatiivseid. Lennuk oskas väga meisterlikult tuua ``Tõe ja õiguse`` tänapäeva ja see huvitavaks ning naljakaks teha. Sellele aitas kaasa ka asjaolu, et lavastus toimus rehetares, mitte teatris. ``Vargamäe varjus`` alguses oli lava tühi ja ruum pime. Siis ilmus lavale Mari, kes hakkas põrandaid küürima. Ei läinud kaua aega mööda, kui astus sisse ka Peeru, kes samal ajal rääkis aia lõhkumisest
pigem korralik ja tavapärane, Esmakordsel kokkupuutel heliloojaga (muusikastiiliga, žanriga) analüüsi, mida uut said teada helilooja (stiili, veider ja arusaamatu, žanri) kohta. pettumus. Ooperit või muusikali puhul räägi ka lavastusest, dekoratsioonidest, kostüümidest, tantsuseadetest jm. 1 5.11.2015 Kokkuvõte Vormistamine
zanr. · Teoses käsitletud probleemidering; sõnum; keelekasutus. Teose võrdlemine: sarnasused ja erinevused võrreldes mõne teise teosega. · Teosele hinnangu andmine (mis meeldis, mis ei meeldinud), oma arvamuse põhjendamine. Lugemissoovituste jagamine. Mõned põhiküsimused arvustuse alustamiseks lavastuse puhul Miks sa just seda lavastust vaatamas käisid? Mida sa laval nägid ning milliseid mõtteid või tundeid see sinus tekitas? Millised elemendid jäid lavastusest kõige erksamalt meelde? Mis sulle selles lavastuses meeldis ja mis ei meeldinud? Kas sa tahaksid kellegi tööd eraldi välja tuua? Lavastaja, kunstniku, helilooja, lauljate, tantsijate või kellegi teise? Kuidas sulle tundus, et publik üldiselt sellesse lavastusse suhtus? Kas sa leidsid seda lavastust vaadates paralleele mingite teiste lavastuste, muude kunstiteostega või päris eluga? Kellele sa seda lavastust soovitaks ja miks? Arvustus teatrilavastusele nipid
peab ta Toomase leidma. Tema välimus oli väga välja peetud ja ta nägi kaunis välja. Ta oli naine, kes saab oma eluga ka ise hakkama, eneseteadlik ja arusaaja. Inriid teadis, et mehel on vaja ispiratsiooni ja ta ammutas seda suvistest retkedest. Ta oli uhke oma mehe üle, isegi siis kui ta leidis ta teise naise majast. 2003. aastal etendati "Nipernaadit" nii Vanemuise kui Ugala suvelavastusena. Vanemuise lavastusest on pärit järgmised laulusõnad. Kas sinu arvates iseloomustavad need Nipernaadit õigesti? Kas selliseid inimesi on palju või on nad pigem erandid? Laulu sõnad on väga õiged, käivad just sellise rändava elu kohta, nagu oli Toomas Nipernaadil. Selliseid inimesi on kindlasti veel, meie nimetame neid Casanovadeks. Nipernaadi oli justkui tolle aja Casanova. Samas oli ta hea südamega, tahtis alati aidata ja tegi pigem head, kui halba. Selliseid seljakoti rändureid vast ikka kohtab, kuid
põimuvad läbi alles nüüd esilinastunud teosega „Sequentia“. See on alles aastal 2015 loodud teos, mis peegeldab ka Robert Wilsoni fenomeni ja on pühendatud temale. Lavastaja Robert Wilson oli hakkama saanud suurepärase tööga. Olulist rolli mängis tekst, mida Wilson oli suutnud ära tõlgendada. Etenduse mõttest arusaamiseks pidi omaette süvenema ja ennast eraldama reaalsusest. See, mida keegi lavastusest mõistis, on individuaalne, ent üks oluline sõnum selles siiski peitus. Teos viitas rohkem üksindusele, kurbusele ja inimese elule. Kohati oli aga raske mõista, mida üks või teine detail võis sümboliseerida. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et võimalus, kui Eestis toimub selline esmakordne esilinastus, on harukordne. Ma arvan, et iga inimene, kes võttis aega antud teost vaadata, läbi elada ja analüüsida ei lahku tühjade mõtetega
“Rehepapp ehk November” on üks mu lemmik raamatuid. Enne kui hakata üldse rääkima täpsemalt filmist, tuleks mõelda filmi lavastajale. Kelleks on Rainer Sarnet, isiklikult enne filmi “November” välja tulemist oli Rainer Sarneti nimi minujaoks tundmatu. Tema kohta rohkem infot otsides tuli mul tõesti tõdeda, et tema 10nest eelnevalt lavastatud filmist pole ma kunagi kuulnud. Samuti pole ma kuulnud ka tema neljast lavastusest. Ka animastuudiost Stuudio B. , kus Sarnet töötab ei ole ma varasemalt mitte kunagi kuulnud. Nii, et julgen väita, et Sarnet ei ole eriti tuntud nägu kuid nüüd oma uue filmiga “November” sai ta väga palju tuntust juurde. On teada ka fakt, et filmi esilinastusel käis ka Eesti Vabariigi president Proua Kaliulaid isiklikult vaatamas, mis omakorda sai palju tähelepanu soitsaalmeedias. Kuid ka meie president ei andnud filmile kuigi head tagasisided, kuid soovitas filmi siiski
tegutses kutselise kirjanikuna 1920.-1930. aastail ilmus 14 raamatut Tähtsamad romaanid: ·"Kõrboja peremees" (1922) ·"Tõde ja õigus" (1926-1933) ·"Elu ja armastus" (1934) ·"Ma armastasin sakslast" (1935) ·"Põrgupõhja uus Vanapagan"(1939) PROOSA Debüteeris "Postimehes" 1900 Lühijutt "Kuresaare vanad" (hiljem "Mäetaguse vanad" 1901 Jutustus "Noored ja vanad" 1903 Kunstmuinasjuttude ja miniatuuride kogu "Poiss ja liblik" 1915 Fotod lavastusest "Kõrboja peremees" Peateos "Tõde ja õigus" 1926- 33 XX sajandi üks väljapaistvamaid psühholoogilisi arenguromaane Laiahaardeline ja sügav elukujutus Elustatud on kolme generatsiooni elusaatusi Kujutatud Eesti ühiskonna arengut 19. sajandi neljandal veerandil kuni 20. sajandi kolmekümnendate lõpuni Peateos "Tõde ja õigus" Esimene jagu võitlus maaga Teine jagu võitlus jumalaga Kolmas jagu võitlus ühiskonnaga Neljas jagu võitlus
Robin Soolind Teatrietenduse retsensioon Becky Mode ,,Kõik on täis" Käisin 27. novembril Eesti Draamateatri väikses saalis vaatamas Priit Pedajase lavastatud monoetendust ,,Kõik on täis". Esmakordselt etendus antud näidend 18. jaanuaril 2008 Eesti Draamateatri maalisaalis. Lavateos kajastas restoranis töötava administraatori tavalist tööpäeva, mis nõuab head suhtlemisoskust ja rahulikkuse säilitamist. Näitemängu põhieesmärgiks oli panna vaatajaskond naerma, kuid samas näidata, kui raske, keeruline ja väsitav võib olla üks tavaline tööpäev. Näidend algas tegelase tööle tulekuga ja lõppes sealt lahkumisega. Näitlejaks oli innukas Taavi Teplenkov, kes tegi üks tund ja kakskümmend minutit kestvas etenduses ligi nelikümmend erinevat rolli. Nao...
Mis hetkel saab män- tuvalt? Mis tundeid tekitab hipodroom? Pane kirja märk- gust mängurlus ehk sõltuvus? Kas mängus peab alati sõnu ja kujutluspilte, mis muusikat kuulates tekivad. võitma? · Lavastaja Taavi Tõnisson on lavastusest rääkides öel- „Pozitiv”: https://soundcloud.com/triophonix/ nud: „Midagi soovides, tahtes, oleme valmis minema pozitiv?in=triophonix/sets/timm-thaler-ehk-mueuedud- kompromissidele, sellega endast osa loovutades. Kust naer jookseb eetiline piir?” Kas ka teil on olnud kogemusi,
Indrek Taalmaa, Ago Andersoni jt. Kui lavastajat intervjueerisin 2006. aasta suvel ütles ta, et ei oska põhjendada oma näitlejate valikut lavastustesse. Kindlasti mängib mingit rolli see, kellel lavastuse perioodil aega on ning kes osasse oma olemuselt (ja välimuselt) sobivad. Mõnikord on kindlalt teada, millist näitlejat mingisse rolli tahaks. Lavastaja töö näitlejatega saab alguse esimeses proovis, kui lavastaja seletab näitlejatele oma esialgset nägemust tulevasest lavastusest ning laseb näitlejatel näidendi teksti ette lugeda (või loeb selle ise ette). Prooviperioodil saavad näitlejad ise arvamust avaldada, valida lavastusse muusikat, pakkuda välja omapoolseid ideid jne. Kui näitlejatele jääb midagi arusaamatuks, tekib ummik vm, saavad nad lavastajaga koos arutada probleemi üle ning analüüsida tegelasi, lugu tervikuna. Noormets loodab väga trupi peale, et koos teha ja rääkida, arutada, hakata koos kirjutama ja koos seda siis lõpuks mängida
Cliffi ja Sally loo kõrval jutustatakse ka pansioniomanik preili Schneideri ja juudi puuviljakaupmehe härra Schulzi hilisest armastusest. Tänavatel aga marodööritsevad juba natsionaalsotsialistlikud löögirühmad ning ,,homne päev" natsionaalsotsialism, läheneb pidurdamatult. Preili Schneider mõistab mõistab suhte ohtlikkust ja katkestab kihluse. Olin varem näinud muusikali alusel valminud filmi, mille lavastas Bob Fosse ja peaosas oli Liza Minelli. See mõnevõrra kergendas lavastusest arusaamist, aga samas ka tekitas mõningast segadust. Tänu filmile oli kergem mõista etenduse käigus ilmuvat natsisümboolikat ja märgata, kuidas muutuvad inimeste arusaamad. Ilma filmitaustata oleks mul väga keeruline olnud üldse aru saada, milleks alguses tuuakse lavale haakristiga pall, mida ajab taga surmamaskiga koer. ,,Väikese Adolfi" sünnist lavalt käib läbi mähkmetes nukk Hitleri näoga poleks ka eriti välja teinud. Eeldatavasti pidi see sümboliseerima
Coppelius tahab varastada Franzilt elujõu aga see ei tule tal välja. Lõpuks jääb Coppelius nukrana üksi. III vaatus Toimub pulmapidu, Coppelius andestab teistele ja kõik lõppeb õnnelikult. Arvamus Koreograafi töö oli kindlasti huvitav, ma pole ühtki etendust nii pingsalt vaadanud. Teose sisu oli samuti hästi edasi antud, sain ilusti aru mida tantsijad püüavad endi graatsiliste liigutuste ja huvitava miimikaga edasi öelda. Kui üks klassivendadest kurtis, et tema ei saanud lavastusest midagi aru, siis mõtlesin, et kuidas see võimalik on, minu arvates oli kõik väga ilusti välja toodud. Esietendus toimus 141 aastat tagasi. Majad olid kindlasti sellest ajast pärist ja hoov oli ka vanaaegne. Tantsijate riietus oli minu arvates selle ajastu kohta ehk veidike liiga uhke, aga siiski ilus. Visuaalne külg üldiselt meeldis. Mulle meeldis see, et oli pööratud palju tähelepanu pisiasjadele nagu näiteks see, et tellised ei olnud kõik perfektse kujuga. Jäin väga rahule.
Jakobsoni esituses, ,,Ära karda mind" muusikalavastusest ,,Kaotajad" Koit Toome ja Hanna- Liina Võsa esituses ning popurrii muusikalist ,,Kuldvasikas" ehk ,,Raha paneb rattad käima" Merle Jalaka, Jaan Willem Sibula ning Hannes Kaljujärve esituses. Minu jaoks üks silmapaistvamaid laule esimeses osas oli ,,Ära karda mind", olen seda kuulanud palju kordi kuna selle laulu sõnad meeldivad mulle tohutult ja lähevad kuidagi omamoodi hinge. Teises osas esitas Lauri Liiv veel ühe loo sellest lavastusest ,,Ma tahan olla öö". Väga kaunis ja jällegi üks esmakordselt hea teos Olav Ehala ja Jaan Tätte poolt. Kahjuks magasin ise lavastuse ,,Kaotajad" maha lavastuse, kuid selles lavastuses esitatud lauludest on välja antud ka album. Teises osas tulid veel esitusele järgmised laulud: ,,Kas vana arm ka roostetab" rahvatükist ,,Oi-oi-oi-oi-oinalugu" Hanna-Liina Võsa, Maarja Miti, Merle Jalaka esituses,
Ka mina teatrikülastajana ei leia enese jaoks diskussioonile missugune suhe valitseb nende kahe kultuurinähtuse vahel lõplikku ja ühest vastust, seda metatõde. Essees püüan avada ja analüüsida nimetatud relatsiooni semiootika kaudu, uurida, mil moel nad üksteist mõjutavad ning lisada juurde enda subjektiivsed mõtted. Antud essee jääb tänase Eesti konteksti. Arvan, et on olukordi (mida ma olen ka ise kogenud näiteks kellegagi mõnest lavastusest rääkides), mil mõnd lavastust tõlgendades, enese jaoks lahti mõtestades, otsitakse liigselt seda ühiskonna ja teatri suhet. Valitseb justkui avalik saladus või printsiip, et teater peab kindlasti peegeldama kas erinevaid sotsiaalseid probleeme, poliitikat, üleüldisi globaalseid probleeme vms. Ma ei soovi siinkohal jätta muljet, et see oleks kuidagi viisi vale või et teater ei tee seda, aga isiklikult tunnen, et see teema on liigselt problematiseeritud
otsa Kommuuni veriste sündmuste keerises.” 3 Andrew Lloyd Webber (22. märts 1948) Andrew Lloyd Webber kirjutas Gaston Leroux romaani „Le Fantôme de l’Opéra“ põhjal 1986. aastal muusikali „Ooperifantoom“. 2004. aastal tegi ta „Ooperifantoomist” filmiversiooni, mille režissööriks oli Joel Schumacher ning 2006. aastal unikaalse ja suurejoonelise versiooni samas lavastusest Las Vegases. 2010. aasta märtsis esietendus Londoni Adelphi teatris tema uus muusikal Love Never Dies, milles jätkub Fantoomi ja Christine’i lugu. Andrew Lloyd Webberit on tunnustatud seitsme Tony, kolme Grammy, seitsme Olivier’, Kuldgloobuse, Oscari, kahe International Emmy ja Praemium Imperiale’i auhinnaga. Samuti on talle antud Richard Rodgersi auhind suurepäraste tulemuste eest muusikaliteatris ja auhind Kennedy Center Honor. Andrew Lloyd Webber on praegu Londonis seitsme
kohandades ütelda, et see, millega uues Palanumäe raamatus kokku puutume, ongi elu ise, on originaal, mitte kirjandus ega koopia. Ja mis veel oluline: kirjapandu ümber jääks nagu rohkesti vaba ruumi — väljakutse ja ahvatlus lugejale, kellel selle täitmiseks huvi ja kogemusi. Raamatu lõpp ei jäta kahtlust, et Palanumäe lugu läheb edasi. Romaan saab otsa, elu mitte — ja siin on tegemist millegi enamaga kui romaan (Virgela.ee…).“ Lõpetuseks lavastusest endast üks luuletus, mille lõpuread küll lavapeal ütlemata jäid, kuid mis võtab hästi kokku kogu lavastuse sõnumi. Artur Alliksaar “Alternatiive” ISABELLA: „Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?“ FLAVIO: „Kumb oleks õigem, – kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?“ ISABELLA: „Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?“
koos pojaga Chris. Film vändati põhimõtteliselt stsenaariumita ning Edwardsite majas vähem kui miljon dollari eest. Üle 40 aasta sai tema häält kuulata Londoni teatrilaval, nimelt seetõttu, et Andrews külastas Londoni West Endi linnaosa mõjuval põhjusel temast sai Suurbritannia Variety Club'i autasu Hõbesüdame laureaat. Samuti osales Julie ka ,,Dr Dolittle'i" uues lavaversioonis, kus papagoi Polüneesia sai oma hääle Julielt. Lavastusest sai suur hitt nii lastele kui ka nende vanematele. Paratamatult tekkisid lauljataril häälega raskused ning otsides abi kirurgidelt ning operatsiooni ebaõnnestudes kaotas Julie võime laulda. Selle tõttu hakkas ta esinema draamalavastustes. Ta ühines ka näitleja Christopher Plummeriga, et mängida rolle telelavastuses ,,Kulde tiigi ääres". Järgmine suurem läbilöök kaasnes komöödiaga ,,Printsessi päevikud", millest kõik noored neiud tunnevad ära ta kui kuninganna
teemadel. Kuigi konkreetses lavastuses etendatud vestlused olid loodud performatiivsusele mõeldes, olid need sellegipoolest oma algkujul siirad ja spontaansed. See asjaolu paljastab vähemalt osaliselt argisuse performatiivsuse. Kaljundi väljatoodud uurimustest on eriti vähenõudlik John Langshaw Austini käsitlus performatiivsetest lausungitest, mille järgi lausungi kuuldavale toomine ongi teo sooritamine ning tendamissituatsiooni olemasoluga pole seejuures üldse arvestatud. Lavastusest „Life Is Very Hard“ võib sellele teooriale kõrvale tuua näiteks tehniku etenduse-eelse sõnavõtu, mis eeldab küll konkreetse etenduse järgnemist, kuid toimib omaette performatiivse lausungina ka väljaspool seda. Üks rakendatav käsitlus näib veel olevat „sotsiaalne etendus“, kuna sõdade ja poliitiliste muutuste kõrval on seda rakendatud ka võimuvastaste aktide uurimisel, millena
tegemist pole klassikakaanoneid järgiva lavastusega, mis toetuks peamiselt staaride sooritustele ja ülejäänutelt polekski suurt midagi oodata. Kokkuharjutanud trupp Vastupidi, see konkreetne ,,Casanova" haarab kogu truppi ja nõuab õnnestumiseks ühist sujuvat pingutust. Selles mõttes on tulnud lavastus Tartu kutselise tantsutrupi jaoks nähtavasti õnnelikul ajal: laval on ühtne, kokkuharjutanud ja sulanud trupp. Kui veel mõni aeg tagasi võis mõnest lavastusest midagi muud välja paista, siis enam mitte. Tiim töötas ja pole vähe öelda, et see mängis etendusele osaks saanud häälekalt ja siiralt tunnustavas vastuvõtus suurimat osa. Kui keegi peaks nüüd piinlikult enda ette põrnitsema, siis tuleks seda teha neil, kes vastutavad Vanemuise etenduste ajakava ja kohtade kokkuleppimise eest. Mis mõttega oli möödunud laupäevane ,,Casanova" külalisesietendus Tallinnas selle hooaja esimene ja viimane
koheselt aimu, et tegemist ei ole lõbusa komöödiaga. Pimedus, punakas valgusvihk, halvaendeline muusika ning surnud lilled ja lehed laval on esimesteks märkideks, et algav etendus on kurvatooniline ning nagu etenduse lõpus selgub, siis ka traagiline. Selliste märkide kaudu saab etenduses luua erinevaid tähendusi, mis vaatajais varieeruvaid tundeid tekitavad. Visuaalsed ning auditiivsed märgid on lavastuse juures väga olulised, seda ka ,,Hedda Gabbleris". Need märgid loovad lavastusest ühtse terviku, ilma milleta mõjuks kogu etendus kuiva ja emotsioonituna. Kogu etenduse toimumispaigaks on üks ja sama ruum - Tesmanite elutuba. Valguse, helide ning muusika abil luuakse keskkond, mis paneb vaataja unustama, et tegevuse paik ei muutu. Kord domineerib seal ere hommikuvalgus ning vaikus, teinekord kumab läbi pilkava pimeduse sinakas taevas, mille tumedust võimendavad ka sünged, peaaegu matuselaadsed helid. Omavahel võitlevad ka punakad ning lillakad toonid
Näitleja psühhofüüsiline tervik. Näitleja vägi. Läbiproovitud tehnikad ja viisid rolli loomiseks. Rolli loomisel kõige olulisem näitleja kujutlusvõime ja usk. Näiteseltskond viidi ekstaatilisse seisundisse ja sündisid tipplavastused. 13. Võrrelge Evald Hermaküla ja Kalju Komissarovi teatrit 1970.-1980. aastail. Hermaküla tulek teatrisse oli eelkõige seotud uuendustega. Tema lavastused kujundasid uue teatrisuundumuse ilme. Mitmest lavastusest võib leida folkloorsest ainest. Folkloorsus seostus tal teatri alglätete, juurte otsinguga. Rahvapärimusliku ainesega seostus ka tema huvi ja vaimustus teha lastelavastusi. Just lapsed olid tema meelest kõige vabamad suhtlejad ja ühisesse teatrimängu lülitujad. Paljudes tema lavastustes kumab läbi tema püüdlus grotowskiliku vaese teatri poole. Tema biograafias on ka tõelisi lavastuslikke suurvorme Mõneti seostus rituaalsuse
Nii muutusid talle riigiasjad, mis polnud nagunii tema asjad, ,, riigilabasusteks", millest ta soovis ennast targu säästa. SIEGFRIED JA WOTAN Ludwig II andis Wagnerile mõista, et hoolimata tema noorest east ( olles alles 19 aastane) oli Wagner tema rõõmude ainus allikas, tema sõber, kes läks talle südamesse rohkem, kui keegi teine, tema parim õpetaja ja kasvataja. Ludwigil oli Wagneri lavastustes suur roll. Ilma temata poleks lavastusest iialgi asja saanud, ta aitas kaasa kogu oma energiaga. Ludwig II soovis Münchenit ümber ehitada, jätta pea- ja residentslinnale oma arhitektuurne pitser. Kui see plaaan ei jõudnud kavandamisjärgust kaugemale. Ta ei suutnud raha kokku saada: viis miljonit kuldnat teatrimaja eest koos luksustänava ja Isari sillaga. Tänu Richard Wagnerile ja Ludwig II-le muutus senine kujutava kunsti keskus München nüüd ka muusikametropoliks.
käitumisskeeme ja sõnakasutust. Seetõttu kaldun arvama, et lavastus pole määratud kindlale sihtgrupile, vaid on vaatamiseks igas vanuses publikule. Seda sellepärast, et lavastus on üles ehitatud nii, et igaüks leiab midagi tuttavat minevikust või olevikust. Kuid samas on hetki, mis panevad elu üle järele mõtlema. Lapsed kordavad lavastuse jooksul veendunult: ,,Inimesed on endiselt ilusad ja head. Me usume seda." See on osa lavastusest, mis peaks mõjutama publiku vastuvõttu. Kui viimases stseenis kordavad lapsed kogu seda teatud moodi mantrat, toimib see kui enesesisendus ja seda nii tegelastele endale kui ka publikule. Nähes taolist kohati naiivset headuse käsitlust peaksid vaatajad lahkuma teatrist mõttega, et võib-olla on inimesed tõesti ilusad ja head. Lihtsas, kuid tugevalt tinglikkus lavaruumis on mängima pandud näitlejad, kes suudavad haarata enda kujutatavate tegelaste mõttelennu ja panna selle mängulises
samuti suur menu publiku hulgas. ,,Vaikival ajastul" nõuti ka teatritelt rohkem postitiivse elu kujutamist, mis tõi kaasa eepilised ajalooteemalised vabaõhunäidendid (Adson, Visnapuu). Vabariigi lõpuks oli eesti draama osakaal tõsunud repertuaarist ligi 40%. 17. Modernistlikud suundumused 1920. aastate teatris. Paul Sepp. Esimese sammu astus uuenduste Pinna, lavastades Draamateatris oktoobris 1919. aastal Oscar Wilde'i "Salome". Lavastusest sai sentsatsioon, millele aitasid kaas Vabbe modernistlik lavakujundus, Partsi tantsuplastika ning massistseenide. Novaatorlik modernist oli 1920 aastal Venemaal Eestisse naasnud Paul Sepp, kes asus lavastajakohale Draamateatris. Ta tõi kaasa vene teatri koolkonna mõjusi, eriti sümbolistlikut lavatunnetust (teda kutsuti "viimaseks romantikuks"). Sepp tõi lavale Surgutsovi impressionistliku "Sügise viiulid" (1920), Dickensi sentimentaalse "Kilk koldel" (1920)
olema. Jutustaja koht on kahe lopsaka daami vahel, kes tema olemise üpris kitsaks muudavad. Kõlab gong ja saal pimeneb. Üks daamidest pakub Jutustajale eeskava ja Jutustaja kohkub, kui leiab sellelt omaenese kirjutatud näidendi. Sellest selgub ka, miks noormees, keda Jutustaja Allaniks pidas, teda autoriks nimetas. Näidend kannab nime ,,Punane tuba". Näidendis on vaid kaks tegelast, kelle nimedeks on märgitud lihtsalt Daam ja Noormees. Lavastusest selgub, et tegu on armastajapaariga. Abielunaine, kellesse on armunud palju noorem poiss, ootab 4 midagi uut, mingeid elamusi, kuid Noormees on kohmetu ja arglik. Daam heidab talle seda pidevalt ette. Nende vestlus jätab mulje, nagu oleks armastavaks pooleks vaid Noormees ja Daam lihtsalt seikleja. Etendus peaks lõppema, ka tuli kustub kui eesriie ei sulgu korralikult. Jutustaja tormab lavale ja aitab eesriiet sulgeda
Jutustaja koht on kahe lopsaka daami vahel, kes tema olemise üpris kitsaks muudavad. Kõlab gong ja saal pimeneb. Üks daamidest pakub Jutustajale eeskava ja Jutustaja kohkub, kui leiab sellelt omaenese kirjutatud näidendi. Sellest selgub ka, miks noormees, keda Jutustaja Allaniks pidas, teda autoriks nimetas. Näidend kannab nime ,,Punane tuba". Näidendis on vaid kaks tegelast, kelle nimedeks on märgitud lihtsalt Daam ja Noormees. Lavastusest selgub, et tegu on armastajapaariga. Abielunaine, kellesse on armunud palju noorem poiss, ootab midagi uut, mingeid elamusi, kuid Noormees on kohmetu ja arglik. Daam heidab talle seda pidevalt ette. Nende vestlus jätab mulje, nagu oleks armastavaks pooleks vaid Noormees ja Daam lihtsalt seikleja. Etendus peaks lõppema, ka tuli kustub kui eesriie ei sulgu korralikult. Jutustaja tormab lavale ja aitab eesriiet sulgeda. Ta kohtub näitlejatega. Need tänavad teda, et ta neile
fikseeritus. Simmel loob oma väidete kinnituseks kuulsa hüpoteesi, kus kõik Berliini kellad liiguvad ühe tunni ulatuses suvalises suunas, tuues suurlinnas kaasa totaalse kaose vallandumise. Simmelil on väga eriline koht minu enda arenguloos, kuna tema ideoloogia on tugevalt mõjutanud mu esimest olulisemat kuraatorprojekti kunstimaailmas Ajavaba Päeva, mille kohta võib lähemalt lugeda http://www.timefreeday.net. Klõpsides kiriku aknaluuke, avanevad pildid 2005. aastal toimunud lavastusest Riias. Simmel, kelle näol on tegu rängasti alahinnatud mõtlejaga, jõudis oma ühiskonnakriitiliste mõtete edasiarenduses välja sotsiosemiootika piirimaile. Deduktiivset meetodit järgides taandas ta sotsiaalsed interaktsioonid vähima muutujani osalejate arvuni ning näitas mänglevalt ja veenvalt, kuidas vaid kolmanda liikme lisandumine muudab kardinaalselt dialoogi struktuuri ja jõuvahekordi. Lisanduvate liikmete analüüsis keskendus ta
segab ta 4 koomikat tõsidramaatiliste ja traagiliste toonidega. Tema näidendites ei puudu ka (meta)teatraalne kihistus, mis muu hulgas avaldub remarkidesse kirjutatud detailses lavastusvisioonis värvigamma, valgus, heli ja muusikarezii ning plastikal rajanevate kujundite kirjeldused. Teatrikirjaniku maine võitis Vetemaa abieludraamaga ,,Õhtusöök viiele", mille lavastusest (1972, lavastaja Grigori Kromanov) kujunes sündmus. Ühe abielu purunemise näitel avab see draama ühiskonda tabanud väärtuskriisi ja kaksikmoraali destruktiivse mõju inimsuhteile. Näidendil on sarnasust Edward Albee draamaga ,,Kes kardab Virginia Woolfi?". Seda skeemi perekondlike konfliktide kaudu sotsiaalsete deformatsioonideni varieerib Vetemaa oma teisteski draamades. Näidendis ,,Roosiaed" (1976) on
Teatris oli ainuvaldajaks alati konservatiivne ja traditsioone hoidev näitlejaskond. Uuendusi võeti vastu äärmise vastumeelsusega. Nii Inglismaal kui ka Hispaanias asus näitlejate tsunft ja tema järel ka vaataja nende dramaturgide poolele, kes tagasid etenduse traditsioonilise vormi säilimise. Prantsusmaal juurutati uus lavaline süsteem käsu korras (kardinal Richelieu). Klassitsism oli oma põhiolemuselt kirjanduslik, sest seab dramaturgi kõrgemale näitlejast, näidendi aga lavastusest. Üheks probleemiks muutus vaataja istumine laval see kärpis näitlejate mänguruumi. Kuna tegu oli õukonnateatriga (klassitsism), siis tundus tolleaegsetele, et on loomulik kui vaataja end tunneb nagu kodus, näitleja end aga külalisena. Pärast kuninga surma oli klassitsistlik teater suremas. Voltaire püüdis teatrit päästa kõikvõimalike reformidega. 1759. aastal hakati sisse viima muudatusi, Commedie Francaise ehitati suuremaks, kohtade arvu suurendati ning PUBLIK EEMALDATI LAVALT
tuleks troopi etendada (sõnad ,,just nagu" viitavad mängule, liturgiale oli etendamise element täiesti võõras). Troop kui n-ö uus-euroopa teatri esimene stsenaarium. Ajapikku hakkasid lavastused täienema uute detailidega. Troop eksisteeris umbes 6 sajandit, tõukas ellu nähtuse TEATER. Troobi sees hakkas arenema dialoog. Dialoogi vormilised troobid olid erandiks, nendest piisas, et teha teatrit. Troop muutus killukeseks lavastusest. Arengu käigus lisandus stseene. Troop on lõik poeesias/muusikas, mis on kiilutud olemasoleva laulu või luuletuse sisse. Troobid olid kasutusel just keskaja kirikumuusikas. Tavaliselt kommenteerib uus tekst või muusika olemasolevat ja seob seda paremini laulu teemaks oleva kirikupühaga (jõulud ja lihavõttepühad on väga olulised kirikupühad). Troope paigutati ka missa osade sisse. 15. Liturgiline draama
aga toimus triumfaalne esietendus. Peaosi laulsid suurepärased vokalistid Strepponi, Ronconi jt. Kui aga esimese vaatuse finaali stretta järe1 publik Verdi suureks ehmatuseks üksmeelselt püsti tõusis, ei uskunud erutatud helilooja oma silmi. Sest alles see oli, kui teda samas saalis, sama kuulajaskonna poolt armutult välja vilistati! Giuseppe Verdi kuulsuseobeliskile oli pandud grandioosne nurgakivi, tema nimi võrdsustati kõige populaarsemate heliloojate omadega, "Nabucco" lavastusest aga kujunesid vabastusliikumisest aktiivselt osavõtva komponisti tule- ristsed. 7 Piiblisüzee analoogiast väljaloetud ja muusikas edasiantud kaasmaalastepatriootide ning ka iseenda kõige salajasemad mõtted ja lootused tegid teose sügavalt kaasaegseks. Kuigi ka siia keerukas armuintriig sisse põimiti ning tegelaste käitumine tükati nõrgalt põhjendatuks jäi, oli
annaabi.ee 
