November (0)

“November” Maige Muidre
Käisin vaatamas Rainer Sarneti käe all valminud fantaasiafilmi “November”, mis põhineb Andrus Kivirähki armastatud romaanil “ Rehepapp ehk November”. Film on saanud palju negatiivset kui ka positiivset kriitikat, kuid isiklikult mulle see film väga ei istunud, vaatamata sellele, et Andrus Kivirähki raamat “Rehepapp ehk November” on üks mu lemmik raamatuid.
Enne kui hakata üldse rääkima täpsemalt filmist , tuleks mõelda filmi lavastajale. Kelleks on Rainer Sarnet, isiklikult enne filmi “November” välja tulemist oli Rainer Sarneti nimi minujaoks tundmatu. Tema kohta rohkem infot otsides tuli mul tõesti tõdeda, et tema 10nest eelnevalt lavastatud filmist pole ma kunagi kuulnud . Samuti pole ma kuulnud ka tema neljast lavastusest. Ka animastuudiost Stuudio B. , kus Sarnet töötab ei ole ma varasemalt mitte kunagi kuulnud. Nii, et julgen väita, et Sarnet ei ole eriti tuntud nägu kuid nüüd oma uue filmiga “November” sai ta väga palju tuntust juurde. On teada ka fakt, et filmi esilinastusel käis ka Eesti Vabariigi president Proua Kaliulaid isiklikult vaatamas, mis omakorda sai palju tähelepanu soitsaalmeedias. Kuid ka meie president ei andnud filmile kuigi head tagasisided, kuid soovitas filmi siiski vaatama minna.
Filmi on liigitatud kui fantaasiafilm. See rääkis paganlikust vanaaegsest Eesti külast, kus ahned ja juhmid külaelanikud pistavad rinda nii Katku, Vanapagana kui krattidega. Samuti oli minu arvates tegemist klassikalise romantilise filmiga, kus esineb armastust millel on väga palju takistusi ja kaks armastatut peavad mõlemad piinlema. Kuigi tavalises romantilises filmis armastavad mõlemad osapooled üksteist oli filmis “November” natukene teisiti, nimelt oli peategelane noor talutüdruk Liina, lootusetult armunud külapoiss Hansu. Kuid Hansule on aga silma jäänud hoopis imekaunis mõisapreili. Samuti seisnes ka loo traagika selles, et Hans ei teadnud Liina armastusest ja mõisapreili ei teadnud Hansu armastusest. Nii proovisidki mõlemad armunud oma armastusega kuidagi toime tulla. Sellele, et Liina unistus täitus oli vastu ka Liina isa, kes tahtis, et Liina läheks kaasaks Endlile. Samuti võib filmi pidada ka õudusfilmiks, sest kohati kinosaalis olles tekkis mulle tunne, et ma ei taha enam filmi edasi näha vaid sooviksin kinosaalist välja joosta.
Film isiklikult meenutas mulle Robert Eggersi lavastatud õudusfilmi "The Witch", mida sai näha ka eesti kinodes. Ka too õudusfilmi tegevus toimus vanaaegses külas, kus inimesed pidid rinda pistma müütilise tegelase, täpsemalt öeldes nõiaga. Kuid Robert Eggersi lavastatud õudusfilmi vaadates tuli mul isiklikult kordades rohkem ette neid hetki kus ma enam ei suutnud filmi edasi vaadata. Rainer Sarneti fantaasiafilmis oli ka kordades rohkem komöödiat. Mis väljendus läbi veidrate grimasside ja tegelaste imelikul käitumisel.
Minu jaoks suurimaks probleemiks filmi vaadates oli see, et film oli mustvalge , mis tegi minujaoks liiga süngeks. Samuti ei ole ka veidrad grimassid minu sorti huumor, need pole isiklikult mind kunagi naerma ajanud. Veel oli segav faktor minu jaoks see, et film justkui näitas, eestlaste esivanemad olid väga juhmid, ahned ja enesekasupüüdlikud. Mis oli natukene solvav mulle kui eestlasele , inimesed on erinevad aga antud filmis tembeldati eestlaste esivanemad kõik ühtemoodi juhmiks ja ainult enese heaolu peale mõtlevateks.
Kokkuvõttes võin öelda, et mulle film ikkagi ei meeldinud. Just nimelt tänu nendele grimassidele ja eestlaste esivanematest juhmide ja ahnete inimeste mulje jättis. Kuid samas oli mul alati filmi huvitav vaadata, nii et võib öelda, et tegemist oli siiski väärt filmiga. Kuna filmi vaadates ei olnud mul kordagi igav.