Liitlased kui ka oponendid (0)

Kadri Oviir
Etenduse analüüsi praktikum
III vahetöö
Tartu, 2016
Liitlased kui ka oponendid
Minu essee räägib liitlastest ja oponentidest mitmel tasandil. Ühelt poolt jagan lavastuse tegelased gruppidesse sotsiaalse kuuluvuse järgi. Teisalt jagan nad gruppidesse selle järgi, kas nad on näidendis ja stseenides üksteist toetavad, üksteisele sarnased või hoopiski oponeerivad. Kolmandaks uurin lähemalt lavastuse kahte paari – Indrekut ja Marit ning Isabellat ja Flaviot. Analüüsin seda, miks on on nad üksteise jaoks nii liitlased KUI KA oponendid.
Siin ütlen selgituseks kohe ära, et võtan Isabellat ja Flaviot kui naise ja mehe prototüüpe. Minu jaoks ei olnud nad siiski reaalsed tegelased. Nad olid reaalsed raamatutegelased ja laval suhtlesid vahepeal ka teiste tegelastega. Kõik vaatlused visuaalsetest ja auditiivsetest märkidest aga viitavad sellele, et nad on omaette muinasjututegelased, keda ei ole reaalselt olemas. Miks?

Iga kord kui Isabella ja Flavio stseen algas, langes lavale sinine ja roheline valgus.

Enne igat stseeni, kus nad sees olid, mängis ka nende tunnusmeloodia – muinasjutumuusika. Kusjuures stseenis, kus olid sees nemad JA KA teised tegelased, mängis kogu aeg muinasjutumuusika.

Stseenis, kus olid korraga ka ülejäänud tegelased (lugemisstseen), langes Isabellale ja Flaviole endiselt peale roheline valgus. Teisi tegelasi valgustati aga tavalise kollaga valgusega .

Nende kõneviis oli üle pingutatud, pisut tehislik ja teatraalne.

Nende liigutused olid teatraalsed.

Nende riided olid utreeritud .

Nende nimed olid utreeritud.
Analüüsimise lihtsustamiseks kasutan ma konstellatsioonianalüüsi. Selle meetodi põhieesmärgiks on leida, kes on kelle sõber, kes on kellega samas grupis , kes on vastane. Kes on kangelane ja kes pahalane , kes on protagonist ja kes antagonist (Lethbridge ja Mildorf, 2004: 116). Kuna tahan leida, kes on näidendis liitlased ka kes oponendid, siis on see ilmselt kõige asjalikum meetod. Oleks võimalik teha siinkohal ka konfiguratsioonianalüüsi, kuid leian, et selle kaudu saaks statistikat teha, mitte aga sügavuti minna ja lahata, miks on mõned karakterid üksteisega samas grupis, miks on mõned aga selges opositsioonis.
Niisiis on minu peamised uurimisküsimused järgnevad:

• Kes on Isabella ja Flavio?
  
• Kes on selles lavastuses liitlased?
  
• Kes on selles lavastuses oponendid?
  
• Miks on Mari ja Indrek ühtaegu nii liitlased kui ka oponendid?
  
• Miks on Isabella ja Flavio ühtaegu nii liitlased kui ka oponendid?
  
• Kes on VANA MEES?
  

Töö eeldatav strultuur

• Sissejuhatus pool lehekülge
  
• Pool lehekülge Isabella ja Flavio karakterite seletus
  
• Liitlased – kokku umbes kolm lehekülge
  
• Oponendid – kokku umbes kolm lähekülge
  
• Mari ja Indrek kui liitlased JA oponendid umbes üks lehekülg
  
• Kokkuvõte pool lehekülge
  

Materjalid, mida tahan kasutada:
Radel, N., & Mangan, M. (2005). Staging Masculinities: History, Gender , Performance. New York : Palgrave Macmillan.
Lethbridge, S. ja Midlorf, J. (2004). Basics of English studies : An introductory course for students of literary studies in English developed by the universites of Tübingen, Stuttgart and Freiburg. Kasutatud 07.12.2016 http://www2.anglistik.uni-freiburg.de/intranet/englishbasics/PDF/Drama.pdf .
Tonts, Ü. Videvik.ee kodulehekülg : Palanumäel lõhnab muld. Kasutatud 07.12.2016 http://www.videvik.ee/456/pala.html .
Veidemann , R. (2011). Mats Traat : täitsin aastakümneid tagasi võetud kohustuse. Postimees, 18. aprill. Kasutatud 07.12.2016 http://kultuur.postimees.ee/251086/mats-traat-taeitsin-aastakuemneid-tagasi-voetud-kohustuse .
Palu, T. (2016). Põlenud mägi. Tallinn.
Lisaks
Tahaksin pisut analüüsida seda, kuidas Indrek etenduse jooksul muutus, mis pani teda aru saama sellest, et ei ole oluline pojekt vaid protsess. Minu jaoks on põhineb üks lavastuse peaideedest sellel, kuidas Indrek muutus. Miks? Lavastus ise on läbi ja lõhki täis viiteid protsessi armastusele. Isegi Mats Traat, kes on „Minge üles mägedele“ (mida saab siinkohal seostada hästi lavastuse pealkirjaga) autor, kus jutustatakse Palanumäest, on oma sõnavõttudes teose kohta visanund sisse paljugi olevikulist: „/…/Aastatega, kui olin kirjutanud lühemaid romaane, seda kogemust mõnevõrra ka tuli. See, kuidas kujutada inimest. Sest sündmused sündmusteks ja elulood elulugudeks. Aga põhiobjekt on ikkagi inimene. Seda tuleb rõhutada. Sellest tahetakse tänapäeval mööda vaadata. Keskendutakse asjadele, majadele, tuuleveskitele, mida kõike pärida või kokku osta – aga inimene, see, mis temas toimub, jäetakse kõrvale (Veidemann, 2010).“
Ka Mats Traadi raamatud on arvustanud Ülo Tonts eelkõige inimese enda ja olevikulisuse seisukohast : „Juba “Minge üles mägedele” esimest raamatut arvustades — praegusest üksteistkümmend aastat tagasi — olen rõhutanud, et ajaloolisest ja ühiskondlikust ajast tähtsam on selles elukujutuses inimene, kelle elamine oleks nagu ajaliku ja igavese kaaludele seatud. Elupiltide argisest täpsusest — mis iseenesest vägagi tähelepandav — olulisem on siis nende piltide sügavus, eksistentsiaalne mõõde. Kõige olulisem on, mis tavalisel lähenemisel biograafia ridade vahele jääb — unistused ja lootused, elumõtte otsimine, võitlus ajaga, kivi veeretamine ülesmäge, nagu Traat inimese eluvõitlust iseloomustanud on. Lugemismulje ütleb, et kirjanik on oma suurt sarja kirjutades tiheduses ja täpsuses edenenud. Sündmustikku selle sõna ilukirjanduslikus tavatähenduses nagu ei olekski , nagu ei ole ka peategelast. On elupildid ja argipäev. Kui teatud liialdust mitte karta, võib ühe targa inimese mõtet laenates ja kohandades ütelda, et see, millega uues Palanumäe raamatus kokku puutume, ongi elu ise, on originaal , mitte kirjandus ega koopia. Ja mis veel oluline: kirjapandu ümber jääks nagu rohkesti vaba ruumi — väljakutse ja ahvatlus lugejale, kellel selle täitmiseks huvi ja kogemusi.
Raamatu lõpp ei jäta kahtlust, et Palanumäe lugu läheb edasi. Romaan saab otsa, elu mitte —
ja siin on tegemist millegi enamaga kui romaan (Virgela.ee…).“
Lõpetuseks lavastusest endast üks luuletus , mille lõpuread küll lavapeal ütlemata jäid, kuid mis
võtab hästi kokku kogu lavastuse sõnumi.
Artur Alliksaar “Alternatiive”
ISABELLA: „Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas?“
FLAVIO: „ Kumb oleks õigem, – kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?“
ISABELLA: „Kas teeme mõne mõõduka meeletuse või muutume meeletult mõõdukaks?“
FLAVIO: „Kas kerkime katusele või kattume kergusest?“
ISABELLA: „Kas vigu korrutada või korda vigurdada?“
FLAVIO: „Kas hakkame kisendama sosistusi või sosistama kisendusi?“
ISABELLA: „Kas anuvalt vaikida või vaikivalt anuda?“
FLAVIO: „Kas kisendavalt hääletada või hääletult kisendada?“
Edasi läheb luuletus aga nii:
Kas panti kantida või kanti pantida?
Kas uuri puurida või puuri uurida?
Kas hinnata kogemusi või koguda hindamisi?
Kas minna lootuseta või loota minemata?
Kas rühmata andele või anduda rühmale ?
Kas öeldut mitte uskuda või usutut mitte öelda?
Kas suurepäratseda või pärasuurutseda?
Kas nalja välja mõelda või mõtet välja naerda?
Kas keelamist piirata või piiramist keelata?
Kas palju kitsendada või kitse paljundada?
Kas käsi laotada või laost käsitada?
Kas kõnelda palumata või paluda kõnelemata?
Kas liigsest vabaneda või vabadusega liialdada?
Kas orja himustada või himu orjastada?
Kas kohe ratsutada või ratsut kohendada?
Kas lakka lennata või lendamast lakata?
Kas heli salvestada või salve helistada?
Kas vägi läbistada või läbi vägistada?
Kas ilu imetleda või imet ilustada?
Et elu armastada , peab armu elustama.
Viimane lause toob etenduse analüüs tagasi selleni , miks Mari ja Indrek on ühtaegu nii liitlased kui oponendid. Selleks, et elu ja protsessi armastada, peab kõigepealt armastama . Indreku ja Mari suhtes peab armu elustama. Niisiis elu ei ole Isabella ja Flavio, suured ja uhked inimesed ja suured ja uhked unistused. Äkki on? Aga enamus inimesed on selle kuidagi ära unustanud. Elu on selle lavastuse järgi tammsaarelik armastus ja elustamata arm ja kuseteede haigused.