Misantroop (2)

Näidendi algteksti autor on Moliére ja keskseks tegelaseks on inimeste vihkaja Alceste , kes vihkab inimeste pahesid, peenutsemist ja ülimat viisakust seltskonnas viibides. Tema ideaalideks on ausus ja otsekohesus. Ta armub seltskonnadaami Céliméne’i, kes esindab kõike seda, mida Alceste ei suuda taluda.
Lavastus algab Alcaste’i ja tema sõbra Philinte dialoogiga, kus Alcaste kirub inimkonda maa alla nende harjumuste ja käitumise pärast. Céliméne’il on aga austajaid rohkem kui Alcaste, on veel Oronte ja kaks markiid: Acaste ja Clitandre. Céliméne otsustab hoida mitut rauda tules ja avaldab kõikidele meestele armastust. Ta keerutab meestega ringi ja tahab kõigi meele järgi olla. Lõpuks saavad kõik mehed ja Céliméne kokku ja kosilased paluvad kõik Céliméne’i kätt, kuid ta keeldub. Meestele kirjutatud kirjad loetakse ette ning sealt kuulevad kosilased, kuidas Céliméne on neile nende kirjades armastust avaldanud ja teiste kirjades pilanud. Selle peale ei soovi keegi enam Céliméne’iga tegemist teha. Lavastus lõpeb positiivse noodi , ehk siis Céliméne’i ja Alcaste’i sõbra Philinte armastusega.
Lavakujundus oli lahendatud mitte rekvisiitide, vaid lihtsa tahvelpinnaga, kuhu olid kõik vajalikud asjad joonistatud. Näitlejad joonistasid neid jooksvalt lavastuse käigus juurde või tõmbasid maha, kui midagi liigutasid ning joonistasid uude kohta. Sellist lahendust nägin esmakordselt ja see mõjus huvitavalt ja pilkupüüdvalt.
Näitlejad mängisid oma osad ja liikumise hästi välja, kuigi teksti esitus oleks võinud olla natuke rahulikum, et sisu jõuaks paremini kohale. Eriti hea ümberkehastumisega sai hakkama Katariina Lauk , kes esitas kolme täiesti erinevat karakterit ja sai sellega väga hästi hakkama. Tooksin veel esile naiseliku osaga mehe Ago Sootsi, kelle kehakeel meenutas vahepeal Jim Carrey ’t.
Teksti oli raske jälgida, kuna see oli värsivormis. Kui tahta edasi anda sisu, siis võiks olla see ümber kirjutatud tavalisse keelde. Kui vaadata aga ilu vaatenurgast, siis on värsivorm muidugi asendamatu ja lisab suursugusust ja peenutsemist, mida seal pilati.
Lavastus oli ette kantud tõetruult. Tekkis kohe selline tunne, nagu olekski Prantsusmaal tsaariaegses uhkeldavas ja peenutsevas ühiskonnas. Žestid ja hoiakud olid hästi välja mängitud.
Tänapäeva inimesed võiksid selles lavastusest ära tunda ennast, sest see peenutsemine ja pahed pole meie ümbert kadunud. Meie ümber on päris palju mõttetuid ja tühju viisakusavaldusi ja žeste, mis ei lähe tihti mitte kellelegi korda. See lavastus käsitleb seda teemat päris hästi. Tähelepanelikum ja püüdlikum vaataja võib leida mõtteid, mille üle mõelda, aga seda võib vaatama minna ka lihtsalt hea näitlejameisterlikkuse, huvitava lavakujunduse ja/või meelelahutuse eesmärgiga.