``Vargamäe varjus`` analüüs (0)

``Vargamäe varjus `` analüüs

Lavastus ``Vargamäe varjus`` räägib loo Mari vaatepunktist. Vargamäelt on kadunud armastus ja õnn, selle asemele on tulnud viha ja masendus . Ometi pole see lugu üdini traagiline, leidub ka siiraid ja kauneid hetki . ``Vargamäe varjus`` on Lennuki versioon meile tuntud ``Tõest ja õigusest``.
Mulle isiklikult meeldis see lavastus. Kuna ma olin raamatu juba eelnevalt läbi lugenud oli huvitav näha ``Tõe ja õiguse`` nö uut versiooni, paralleere sai tõmmata palju. Mis mulle kõige enam huvi pakkus oli Lennuki tõlgendused tegelastest. Näiteks oli Pearu ehk Peeru, nagu Andres teda kutsus, palju lõbusam ja sõbralikum, kui oli raamatu Pearu. Ta jättis boheemliku mulje. Ka meeldis mulle Saare mängitud Juss, kellest raamatus eriti palju ei räägitud. Tema oli see päikesepoiss, kes kogu aeg naeris ja naeris. Lisaks sellele pakkus ka lavastus palju nalja. Oli hekti, kus terve publik naeris. Sellest nägin, et lavastus oli toodud tänapäeva või kuidagi lõbusamaks tehtud, sest raamatut lugedes ei hakanud ma naerma . Mis mind aga häiris oli see, et väga paljud sündmused jäeti välja. On arusaadav, et tervet raamatut ei saa näidendisse panna, aga kui pole eelnevalt raamatut lugenud, siis oli ka lavastusest raskem aru saada. Ometi oli positiivseid külgi rohkem, kui negatiivseid. Lennuk oskas väga meisterlikult tuua ``Tõe ja õiguse`` tänapäeva ja see huvitavaks ning naljakaks teha. Sellele aitas kaasa ka asjaolu, et lavastus toimus rehetares, mitte teatris.
``Vargamäe varjus`` alguses oli lava tühi ja ruum pime. Siis ilmus lavale Mari, kes hakkas põrandaid küürima. Ei läinud kaua aega mööda, kui astus sisse ka Peeru, kes samal ajal rääkis aia lõhkumisest. Üldmulje oli väga realistlik ning vaatajale anti väga hästi edasi hetke meeleolu. Kasutati ka helisid , näiteks linnulaul, puude kohin , putukate sumin , ja valgust, mis võimendas sündmust ja aitas õiget tunnet tekitada. Lisaks sellele oskasid näitlejad oma rolli ääretult hästi mängida. Nendevahelised suhted olid kooskõlas ja töötasid suurepäraselt. Minu arvates ei vajanud näitlejad palju erinevaid kostüüme ja grimmi , et oma tegelaskuju paremini edasi anda. Piisas ka kõne- ja kehatehnikast. Näiteks sai Väli Pearu kujutamisega hästi hakkama. Ta oskas ideaalselt kasutada erinevaid miimikaid ja hääletoone. Üldiselt jäin näitlejatega väga rahule, kuid laval oleks võinud olla rohkem esemeid, et tekiks terviklikum pilt aga samas see ei olnud ka nii häiriv.
Kokkuvõttes tasus ``Vargamäe varjus`` vaatamine end ära. Ma arvasin küll, et sealt tuleb midagi igavat ja üksluiset aga tegelikult oli kõik vastupidi. See lavastus oli huvitav ja ka naljakas. Rehetares oli külm aga elamus , mis ma sealt sain, korvas selle.