Teatrietenduse retsensioon "Kõik on täis" (0)

Robin Soolind
Teatrietenduse retsensioon
Becky Mode
„Kõik on täis“
Käisin 27. novembril Eesti Draamateatri väikses saalis vaatamas Priit Pedajase lavastatud monoetendust „Kõik on täis“. Esmakordselt etendus antud näidend 18. jaanuaril 2008 Eesti Draamateatri maalisaalis. Lavateos kajastas restoranis töötava administraatori tavalist tööpäeva, mis nõuab head suhtlemisoskust ja rahulikkuse säilitamist. Näitemängu põhieesmärgiks oli panna vaatajaskond naerma , kuid samas näidata, kui raske, keeruline ja väsitav võib olla üks tavaline tööpäev.
Näidend algas tegelase tööle tulekuga ja lõppes sealt lahkumisega. Näitlejaks oli innukas Taavi Teplenkov, kes tegi üks tund ja kakskümmend minutit kestvas etenduses ligi nelikümmend erinevat rolli. Naomi Campelli agentuuri sekretärist Samist kraaksuva häälega pensionärini välja, lisaks veel mehi ja naisi, aferiste, umbkeelseid tegelasi ning keda kõike veel!
Kui kuulsin, et näidendis esineb ainult üks näitleja, olin hämmingus, sest tundub peaaegu võimatu üksi ära rahuldada terve saalitäie rahva ootused. Kindlasti nõudis selline tulemus palju tööd ja harjutamist, mida oli näha tegelase ilmekast kõnest ja žestidest. Kõige rohkem meeldis minule tema pingevaba näitlemine. Jäi mulje, nagu ta ei märkakski saalis istuvaid inimesi ning tundus nagu ta töötaks kontoris omaette . Põnev oli jälgida neid erinevaid tegelasi, keda Teplenkov mängis. Väga hästi olid välja toodud tänapäeva inimeste iseloomujooned. Eriti hästi kajastus see siis, kui restorani administraator oli küsinud helistaja käest: ”Kas te saaksite , palun, oodata?”. Sellisele lihtsale küsimusele vastas iga inimene erinevalt, mis tihtipeale olenes ka helistaja seisusest: mida rikkam oldi , seda kärsitumalt vastati. Tähtsaid ja rikkaid inimesi oli esile toodud peenema hääletooni abil ning üleoleva suhtumisega. Kuulsaid inimesi ei võinud mingil juhul kohelda samamoodi nagu tavainimesi, selline käitumine tuli välja, kui restorani külastas superstaar ning restoranijuhataja tegi kõik, et kuulsus end mugavalt tunneks. Näitleja esitas värvikaid rolle lisaks erinevatele hääletoonidele ka rohket miimikat kasutades ja grimassitades. Taavi Teplenkov kehastus erinevateks tegelaskujudeks, kasutades palju kehakeelt.
Loo peategelaseks oli menurestorani broneerimiskeskuse administraator Sam, kellega kõik teised tegelaskujud suhtlesid. Sami kõige olulisemateks aksessuaarideks olid kolm lauatelefoni ja lisaks ka pastakas koos märkmepaberitega. Ta pidi vastama lakkamatutele telefonikõnedele, olles seejuures tüdinud moega, tõsine ja ületöötanud. Klientidega suheldes jäi ta siiski viisakaks, ehkki kohati tundus nagu oleks tema kannatus viidud viimase piirini .
Teiseks tähtsaks tegelaseks teatritükis oli Sami kurjailmeline ülemus. Tegemist oli tõelise egomaniakiga, kellel puudus igasugune enesevalitsus. Tema kärsitus väljendus pidevas kontrollis , kas kõik kulgeb ikka plaanipäraselt ja nõudmised on ideaalselt täidetud. Kurja ülemust kehastades muundus Teplenkov jõhkralt karjuvaks, närviliseks isikuks.
Üheks oluliseks tegelaseks oli veel Sami isa, kes mõjus keset närvilist ja paaniliselt kiiret õhustikku mõnusalt rahuliku ja toredana. Selle rolliga tahab Teplenkov tuua välja vastuolu kiire elutempo ning vaikselt kulgeva elu vahel. Alati ei ole maailmas raha ja tormamine esmatähtsad, vaid tegelikult vajab meist igaüks lähedaste tuge ja aja mahavõtmist.
Eelnevalt kirjeldatud rollidest tundus mulle kõige huvitavam Sami tegelaskuju, sest tunnen , et ka minu elus on palju kiirustamist. Taavi Teplenkov oli selles rollis väga tõetruu.
Etenduse „Kõik on täis” kunstnik oli Riina Degtjarenko. Lava kunstiline kujundus oli hästi lahendatud mitmete iseloomulike kujundusobjektide näol. Tegemist oli laguneva ruumiga keldrikorrusel, mille kohal asus glamuurne menurestoran. Laval olid laud, toolid, telefonid ning teadetetahvel rohkes koguses märkmekleepsudega. Sellise lavastuse puhul oleks piisanud vaid telefonist ning toolist, kuid eks kõik need asjad andsid etendusele midagi juurde. Suur paberihunnik, mis laual asetses, sobis väga hästi kokku teose süžeega. Kogu ruumis valitses täielik kaos, millele viitasid juhuslikult asetatud mööblitükid.
Valgustuseks oli tavaline tuli ning see sobis lavale kõige paremini. Arvan, et igasugune värvide mäng ei oleks mitte kuidagi sinna sobinud, kuna tegemist oli siiski tavalise tööpäevaga.
Muusikalise poole eest vastutas Jaan Allikmaa. Näidendis kõlas kogu aja vaikne taustamuusika. Telefonikõnede ajal oli kuulda inimeste jutuajamise suminat, mis lisas kõnedele omalaadse efekti.
Kokkuvõtlikult arvan, et Teplenkov on väga andekas ja koomiline näitleja, kes suudab paljude erinevate rollidega toime tulla. Jäin näidendiga täiesti rahule ning julgen seda soovitada teistelegi. Ma ei oleks osanud arvata, et üks näitleja on suuteline mängima nii lühikese ajaga nii palju eriilmelisi tegelasi. Jälgin nüüdsest Taavi Teplenkovi tegemisi teise pilguga ja võimalusel soovin vaadata veel etendusi, milles ta mängib.