Linda Kaljundi artikli "Performatiivne pööre" kokkuvõte ja analüüs (0)

Linda Kaljundi artikli "Performatiivne pööre" kokkuvõte ja analüüs
Järgnev on kokkuvõte ja analüüs Linda Kaljundi 2011. aastal kogumikus „Humanitaarteaduste metodoloogia “ ilmunud artiklist „Performatiivne pööre“. Käesoleva kirjatöö eesmärgiks on esitada kokkuvõte autori põhiideedest ning analüüsida, kuidas neid rakendada etenduse, täpsemalt lavastuse „Life Is Very Hard “ analüüsis .
Linda Kaljundi tegeleb oma artiklis mõiste „performatiivsus“ ja selle tuletistega ning on seadnud omale eesmärgiks kaardistada vastava mõistestiku tähendus- ja kasutusvälja laienemine, nn performatiivne pööre ning ühtlasi tegeleda sellest tingitud metodoloogiliste ja terminoloogiliste probleemidega.
Esimeses peatükis annab autor ülevaate performatiivse pöörde eelkäijatest, neist esimesena kirjutab ta 1940.-1950. aastatel sotsioloogias ja antropoloogias käibele tulnud nn dramaturgilisest mudelist, mille võttis esimesena 1945. aastal kasutusele ameerika kirjandusteoreetik ja filosoof Kenneth Burke , kes asus viljelema lähenemist, mida ta nimetas „dramatismiks“. Burke rõhutas sotsiaalse suhtluse sümboolset iseloomu ja analüüsis inimeste käitumist sotsiaalsetes „stseenides“.
Ameerika sotsioloog Erving Goffman , kelle 1959 . aasta uurimus rõhutas sarnaselt Burke´i omale sotsiaalse käitumise suuremat heterogeensust ja kontekstuaalsust ning lähtus sellest, et inimeste igapäevane sotsiaalne käitumine, suhtlus ja sotsiaalsed rollid kujutavad endast etendust, mida luuakse ja kasutatakse vastasmõjus teiste „näitlejatega“. Ta toetus peaasjalikult teatrist laenatud mõistetele nagu näitlejad ja publik , etteasted ja rollid, etendus ja dramaturgia , dekoratsioonid jmt ning rakendas neid enam-vähem kõigele: diplomaatiale, kohtupidamisele, majandusele, etiketile, armusuhetele, religioossetele riitustele, koolidele, haiglatele jne.
Briti antropoloog Victor Turner tõstis oma uurimuse keskpunkti draama (näidendi) ehk stsenaariumi. Tema sotsiaalsed draamad toimuvad ühiskonna kõigil tasanditel riigist kuni perekonnani: need saavad alguse konfliktist, millega toimetulekuks võetakse kasutusele ritualiseeritud vormid, ning kui meetmed on edukad, siis rebend terveneb ning toimub leppimine, kui aga mitte, siis lõppeb konflikt lõhenemisega.
Turneri kõrval on praegusaja pöördumised performatiivsuse poole saanud antropoloogiast teisigi mõjutusi , eelkõige erinevatest rituaaliteooriatest. Rituaali mõistele, mis lühidalt öeldes tegeleb tavaelust eraldatud sfääriga, pakub 1950. aastate teisel poolel Milton Singeri käibele toodud „kultuurietendus“ ( cultural performance ). Kaljundi mainib siinkohal ära Clifford Geertzi, kes ei otsinud performatiivsust ainult erakordsetest, vaid ka väga rutiinsetest olukordadest ning leidis, et kultuuri kui sümboolse märgisüsteemi toimimisel on oluline koht n-ö õpitud käitumisel laiemalt: ka igapäevaellu kätketud sümbolismil, näiliselt triviaalsel rutiinil ja argirituaalidel on oluline koht erinevate maailmavaadete, eluhoiakute ja tähenduste loomise, edasiandmise ja säilitamise juures.
Dramaturgilise mudeli ja erinevate antropoloogiast tulevate impulsside kõrval on performatiivse pöörde teiseks oluliseks selgrooks kujunenud briti filosoofi ja keeleteadlase John Langshaw Austini käsitlus performatiivsetest lausungitest (performative utterances). Siiski ei pea Austin performatiivsuse all silmas mitte etendust või etendamist, vaid pelgalt millegi teostamist.
Teises peatükis tegeleb autor mitmetähendusliku performatiivsusega. Kaljundi toob esmalt välja sotsioloogia, mis püüab etenduste analüüsis teksti ja struktuuri kõrval pöörata rohkem tähelepanu praktikatele ning astuda dialoogi kultuuriteooriaga. Mõistet „sotsiaalne etendus“ on rakendatud näiteks sõdade (Smith 1993) või poliitiliste muutuste (Edles 1998) uurimisel. Mainitud lähenemine käsitleb erinevate etenduste funktsiooni ja efektiivsust sümboolse suhtluse ja domineerimise vahendina (Alexander, Giesen, Mast 2006). Seejuures ei piirdu sotsioloogide huvi ainult kooskõlalise võimuga, vaid on seotud ka selle vastu seotud aktidele, pöörates tähelepanu näiteks tänavarahutustele ja terrorismile (Wagner-Pacifici 1986).
Üha enam vaadeldakse sümboolse tegevusena (symbolic action ) ka poliitikat, mille sõnastas Murray Edelman juba 1971 . aastal (Edelman 1971). Samal ajal hakkas briti ideedeajaloolane Quentin Skinner performatiivset tõlgendust rakendama ka poliitiliste kõneaktide uurimisel (nt Skinner 1971), mis seostub korraga nii poliitiliste kõnede ja kõnekunsti ajalooga, kuid teisalt tegeleb erinevate ideoloogiate, nagu nt liberalismi (Joyce 2003) või demokraatia (Alexander 2003) etendamisega.
Kaljundi märgib, et kuna teaduses on viimasel ajal kujunenud läbivaks identideedi küsimus, siis pole imekspandav , et oluline osa nii sotsioloogide kui ka ajaloolaste pöördumistest performatiivsuse poole osutavad nimelt etenduste – fiestide, rituaalide
ja tseremooniate – olulisusele ühe või teise identiteedi kehtestamisel (Fine, Speer 1992).
Kaljundi kirjutab, et mineviku etendamise kõrval on ajaloolased üha enam asunud uurima ka etendusi minevikust, mille puhul on tähelepanu pöördumisele tekstidelt praktikatele kaasa aidanud nii uue kultuurajaloo, kui ka ajaloolise antropoloogia esiletõus. Oluline osa ajaloolaste vastavalaadseid uurimusi keskendub just erinevatele vägivaldsetele võimuaktidele (nt sõdadele), millega on pööratud tähelepanu eelkõige erinevate üksikjuhtumite või nähtuste (nt viisakusnormide) kui etenduste analüüsimisele. Siiski on siingi loobutud teatri ja stsenaariumi mõistetest ning rõhutatakse etenduste, nende tähenduste ja kulgemise paindlikkust.
Sotsiaalse ja eriti soolise identideedi uurimisel pole mudeli dramaturgilisest edasiarendustest lähtutud. Soo performatiivsuse kujunemisele juhtteemaks andsid olulise tõuke ameerika filosoofi Judith Butleri uurimused, kelle väite kohaselt on soolisus olemuselt mitte identiteet, vaid toiming: see ei sõltu sellest, kes me oleme, vaid sellest, mida me teeme. Siiski ei tähenda soo performatiivsus tema tõlgenduses mitte etendamist, vaid ajalooliselt kujunenud sotsiaalsete tähenduste ja normide pidevat kordamist nii kõnes kui tegevuses.
1980. aastatel hakkasid eelkõige Ameerikas õilmitsema etendusuuringud (performance studies), mis üritasid lõhkuda tavapärast eristust teatri ja elu vahel. See tõi esiteks kaasa huvi institutsionaliseeritud teatri varju jääva etendamisakti vastu, mille analüüsimiseks on teatriuurijad ja -praktikud üritanud kohaldada eriti antropoloogia sõnavara. Teisalt on teatriteoreetikud asunud analüüsima ka teatriväliseid sündmusi, näiteks meeleavaldusi (Taylor
1994). Siin on mõjukaks osutunud teatriteoreetik ja -praktik Richard Schechner, kes on „sotsiaalse draama” mõistet rakendanud nii valitsuskriisidele kui ka Shakespeare ’ile (Schechner 1977).
Kokkuvõtvalt kirjutab Kaljundi, et ajal, mil performatiivsuse tähendusväli on avardunud , muutub esiteks aktuaalseks mõiste ülelaiendamise ja ringleva kasutamise küsimus ning teiseks see, et kui me lähtume sellest, et kogu sotsiokultuuriline tegevus on sümboolne, siis kas on üldse olemas mitteperformatiivset tegevust. Etenduse puhul on lühidalt öeldes olemas laiem ja kitsam definitsioon. Esimene väidab, et kogu inimkäitumine , sealhulgas igapäevaelu, on õpitud ja ritualiseeritud, teine aga keskendub igapäevaelust eraldunud ning selgemini raamistatud sümboolsetele tegevustele ja sündmustele. Bert O. States tõdeb, et praktikas nimetatakse ühte nähtust etenduseks ühel põhjusel ja teist teisel põhjusel, nii et me võime selle mitmekesise mõistekasutuse abil teha küll kindlaks hulga erinevaid võimalikke etendamismooduseid, kuid mitte nende ühisnimetajat. Seega „me ei saa kunagi defineerida sellist nähtust nagu etendus”, see jääb „ähmaste piirjoontega mõisteks” (States 2006: 2503–2504), mis on pidevalt avatud uutele tähendustele.
Linda Kaljundi käsitleb oma artiklis performatiivsust äärmiselt laiahaardeliselt, lähtudes eeldusest, et tegemist on millegagi, mida on võimalik vaadelda ka väljaspool teatrisituatsiooni ning kohaldada täiesti rutiinsetele sotsiokultuurilistele käitumistele ja tegevustele. Kuna teatrisituatsioon kui selline pole kõnealuses artiklis essentsiaalne ning autor tegeleb pigem performatiivsuse potentsiaalsete ilmingutega väljaspool teatrit, siis on Kaljundi väljatoodud teooriaid kergeim rakendada aktidele või sündmustele, mis pole rõhutatult erakordsed, kuid välistatud ei ole kindlasti ka vastupidine.
Esmalt tuleks endale muidugi selgeks teha see, et mida pidada erakordseks sündmuseks ja mida mitte. Kaljundi mainib 1950. aastatel Milton Singeri poolt käibele võetud „kultuurietenduse“ mõistet, mida selgitab G. Geertzi uurimusega, kus viimane väitis, et kultuuri kui sümboolse märgisüsteemi toimimisel on oluline koht ka igapäevaellu kätketud sümbolismil, näiliselt triviaalsel rutiinil ja argirituaalidel, millel on omakorda oluline koht erinevate maailmavaadete, eluhoiakute ja tähenduste loomise, edasiandmise ja säilitamise juures. Lavastus „Life Is Very Hard“ põhinebki iseenesest suuresti just väga rutiinsetel toimingutel, sest mis võiks olla argisem, kui inimestevaheline vestlus täiesti suvalistel teemadel . Kuigi konkreetses lavastuses etendatud vestlused olid loodud performatiivsusele mõeldes, olid need sellegipoolest oma algkujul siirad ja spontaansed. See asjaolu paljastab vähemalt osaliselt argisuse performatiivsuse.
Kaljundi väljatoodud uurimustest on eriti vähenõudlik John Langshaw Austini käsitlus performatiivsetest lausungitest, mille järgi lausungi kuuldavale toomine ongi teo sooritamine ning tendamissituatsiooni olemasoluga pole seejuures üldse arvestatud. Lavastusest „Life Is Very Hard“ võib sellele teooriale kõrvale tuua näiteks tehniku etenduse-eelse sõnavõtu, mis eeldab küll konkreetse etenduse järgnemist, kuid toimib omaette performatiivse lausungina ka väljaspool seda.
Üks rakendatav käsitlus näib veel olevat „sotsiaalne etendus“, kuna sõdade ja poliitiliste muutuste kõrval on seda rakendatud ka võimuvastaste aktide uurimisel, millena võib tegelikult vaadelda ka lavastust „Life Is Very Hard“, mis kujutab ka endast justkui protesti millegi vastu, millele viitavad käsitletavad teemad, nt globaliseerumine ja massikultuur.
Asjakohane on ka Kaljundi väide, et pöördumise performatiivsuse poole on toimunud põhjusel, et etenduste puhul on tegemist olulise vahendiga ühe või teise identideedi kehtestamisel. Me näeme seda ka lavastuses „Life Is Very Hard“ ning olgugi, et me ei näe välja kujunemas selgeid karaktereid, projitseeritakse meile laval sellegipoolest kahe erineva identideedi vaheline opositsioon, vastandus, mille läbi toimub identideediküsimuste lahendamine.
Kaljundi artikli järgi on performatiivne pööre oma kujunemisel saanud olulisi impulsse just antropoloogialt. Sellega tuleb koheselt meelde lõik Marek Tamme artiklist „Naljakas inimene“, kus ta kirjutab lavastuse „Life Is Very Hard“ kohta järgmist: „Kolme eri päritolu lavastaja näitemäng ei testi siiski pelgalt näitlejaid, vaid on laiema haardega antropoloogiline eksperiment. Selle peamine taotlus näib olevat inimese vaatlemine võõritatud pilguga, tema käitumise ja suhtlemise laboratoorne analüüs. Mõistagi on tulemus naljakas – inimloom ongi üks pentsik olevus, kelle elu saab hõlpsalt taandada söömisele ja sigitamisele, kõik muu on vaid tsiviliseerumisprotsessi käigus ehitatud keeruline pealisehitus.“ Ning tõesti, lähtudes kas või antropoloogia definitsioonist (teadus inimese rassilistest, soolistest, vanuselistest jt. iseärasustest, samuti inimese ning ahvinimeste tekkest, põlvnemisest ja süstemaatikast) ning mõeldes oma „LIVH“ kogemuse peale, pole keeruline märgata lavastuse nn antropoloogilist performatiivsust, mille uurimiseks lavastus rohkelt ainest pakub.
Kokkuvõtlikult saab Linda Kaljundi artikli kohta öelda, et tänuväärne on see, et tegemist on kaasaega vägagi arvestava käsitlusega ning kuigi autor ei keskendu siin niivõrd teatrile, pakuvad mainitud teooriad siiski võimalusi rakendamiseks ka teatriuurimises, aidates nähtavale tuua neid nüansse ja aspekte , mis väga teatrikeskse lähenemisega ehk märkamata jääksid.