Lastehoiumudeli tasakaalu otsimine kaasaegse perepoliitika kontekstis (0)

Tallinna Ülikool
Lastehoiumudeli tasakaalu otsimine kaasaegse perepoliitika kontekstis
Essee
Tallinn 2013
Lastehoiukohtade puudus on keskne probleem, mis võib võimendada paljusid sotsiaalseid probleeme, nagu naiste madal palgatase, laste vaesuses elamine ja madal iive. Lastehoiuteenuse valitsemiskorraldus peaks olema iga omavalitsuse ja või riigi tähtsaimate prioriteetide hulgas.
Tänu vanemahüvitise seadusele, on Eestis võimalik olla oma lapsega kodus kuni lapse pooleteise aastaseks saamiseni ning pärast seda peaks olema seaduslik õigus saada talle koht riiklikku lastehoiu asutusse. Eesti Koolieelse lasteasutuse seaduses § 10 on välja toodud, et valla- või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Paraku siiski kõigile riiklike lasteaedade kohti ei jätku, mistõttu on kaasatud eratoimijad, kes pakuvad sama teenust, kuid oluliselt suurema igakuise summa eest, selle jaoks puuduvad aga paljudel ressursid. Kuidas on aga lastehoiupoliitikaga teistes riikides, kas ja mil määral on lastehoidude valitsemine reguleeritud, millisest vanusest tagatakse kohad, kuidas neid kohti jagatakse, millisel määral on siia kaasatud eratoimijad ning kuidas on üldiselt lastehoiusüsteem korraldatud?
Esmalt vaatleme seda, kuidas on lastehoiusüsteem üldiselt erinevates riikides korraldatud.
Kuigi lastehoiupoliitika on muutunud viimase kümne aasta jooksul OECD riikides populaarseks, näitavad tegelikud arengud suuri riikidevahelisi erinevusi. Riigid nagu Rootsi ja Taani kulutavad kaks protsenti SKP-st, selleks et pakkuda kõikidele eelkooliealistele lastele lastehoiu teenust. Skaala teises otsas on aga Lõuna-Euroopa, kus vaid kümnel protsendil sellest vanuserühmast on juurdepääs ametlikule päevahoiule (Bonoli, Reber 2010). Põhjamaad ja ka Prantsusmaa on investeerinud suuri riiklikke vahendeid selleks, et arendada väikelaste hooldusteenuseid, seega 21 sajandi esimesel kümnendil oli nendes riikides lastehoiuteenuse nõudlus praktiliselt rahuldatud. Seevastu enamikus Mandri- ja Lõuna-Euroopa riikides on valitsus selles sotsiaalpoliitika valdkonnas arenenud vähem innukalt, seega ainult vähestel lastel on juurdepääs lastehoiuteenusele. Ameerika Ühendriigid ja vähesel määral ka teised liberaalsed heaoluriigud, näitavad kolmandat trajektoori. Nendes riikides võimaldab riik teenust ainult väikese sissetulekuga peredele , kuid teenused on märkimisväärselt edasi arenenud (Bondi, Reber 2010). Lastehoiuteenus peaks aga olema kättesaadav kõigile, mitte ainult väiksema sissetulekuga inimestele, sest tööle peavad minema ka kõrgema sissetulekuga lapsevanemad. Muidugi on sellisel juhul võimalus palgata oma lapsele hoidja või panna ta eralasteaeda, kuid kui riik pakuks kõigile võrdselt lastehoiuteenust, oleks vanematel vähemalt võimalus valida. Selle asemel, et maksta erahoiu või hoidja eest mitu korda suuremaid summasid, kui riikliku lastehoiu eest, võiksid vanemad hoopis selle summa investeerida laste huvitegevustesse ning maailmapildi avardamisesse.
Riikidevahelised erinevused sotsiaalpoliitikas ei ole ebatavalised, kuid lastehoiuteenuste osas on erinevused väga suured, eriti kui võrrelda kulutusi või ulatust. Suured erinevused võivad olla seotud sellega, et poliitika on suhteliselt noor, seega kui poliitika areneb kogu OECD piirkonnas, siis võime näha rohkem sarnasusi. Hetkel on aga erinevused silmatorkavad ja on vähe tõendeid lähenemise kohta (Bondi, Reber 2010; Bonoli 2007). Riigid, kus on tugevam sotsiaaldemokraatlik pool, investeerivad tõenäolisemalt märkimisväärseid summasid sellessesse uude poliitika valdkonda.
Euroopa avaliku ja poliitilise sfääri tunnustuse on saavutanud Early Childhood Education and Care ( ECEC ) ehk väikelaste haridus ja hooldus . Samas poliitilised arutelud seoses ECECga on traditsiooniliselt keskendunud kogusele ning poliitikakujundajate kasvavat huvi näitab õppekvaliteet nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Kuigi kvaliteedi kontseptsioon on riikide lõikes väga erinev, näitavad teadus- ja rahvusvahelise poliitika aruanded selget üksmeelt. Kvaliteetsed teenused vajavad “ hooldust ” ja “haridust” kui lahutamatuid mõisteid. Antud mõistete kooslus on vältimatu, kui soovitakse pakkuda täielikku ning kõiki osapooli rahuldavaid teenuseid. Kui lapsevanem teab, et tema laps on hoius hästi hoitud ja hooldatud, siis julgeb ta teda sinna ka rahulikuma südamega jätta, mis omakorda teeb võimalikuks lapse alushariduse omandamise.
Mitmed rahvusvahelised poliitika ja akadeemilised õiendid on analüüsinud tegutsejate (õpetajate/õpetaja abide) profiile. Neile makstakse, et nad töötaksid ECEC heaks ja vastutaksid rühma laste hoolduse ja hariduse eest. Lõhenenud süsteemides, kus ECEC jaguneb noorimate hoolduse (sünnist kuni kolmanda eluaastani) ja koolieelsete väikelaste (3-6 aastased) vahel, on tegutsejatel peamisel hoolitsev roll. Euroopas on need, kellel on õppe- või sotsiaalpedagoogiline profiil kõrgema kvalifikatsiooniga ( bakalaureus , magister), kui need, kes omavad hoolitsevat rolli ning on enamasti madalalt või üldse mitte kvalifitseeritud (gümnaasiumiharidus). Hoolitsevat rolli võib täheldada Prantsusmaal. Seal vastutavad assistendid lasteaedades ja lastehoidudes laste hügieeni, kaitse ning emotsionaalse heaolu eest nii, et õpetaja saab täielikult keskenduda õppeprotsessile (Laere, Peters , Vandenbroeck 2012).
Ühtsetes süsteemides ja vanemate laste koolides (3-6 aastased) on õpetajatel kindel hariduse- ja pedagoogilise töö ja või koolituse profiil. Need, kes töötavad alla kolmeaastaste lastega, omavad üldjuhul hoolitsevat või parameedikute rolli. Tundub, et enamikes riikides on assistendid, kes mängivad valdavalt hoolivat/ hoolitsevat rolli. Leedus on assistente ehk Aukle ̇tojos pade ̇je ̇ja kirjeldatud kui tehnilisi töötajaid, kes vastutavad koristamise, laste söötmise ja teiste rutiinsete majapidamistööde eest. Ülejäänud ülesanded hõlmavad laste järelvalvet, uinaku planeerimist, rutiinse hügieeniga abistamist, laste abistamist riietumisel, distsipliini ja nii edasi Hoolitsemist peetakse paljudes riikides praktilise abi pakkumiseks ning laste füüsiliste vajadustega tegelemiseks, eriti nooremate (0-3 aastaste ) laste puhul (Laere et. al. 2012 p. 533). Ka eestis seisneb hetkel assistendi (õpetaja abi) roll pigem selles, et anda lastele hommiku-, lõuna- ja õhtusöök, koristada rühmaruume ning tegeleda rutiinsete majapidamistegevustega. Üldjuhul jääb vähe ressursse selleks, et õpetaja abi saaks aidata õpetajal õppetegevusi läbi viia või tegeleda lastega väljaspool õppetegevuse aega. Praeguse süsteemiga on ka eesti lasteaiaõpetajatel liiga suur koormus, sest peavad 12 tunni jooksul ainuisikuliselt kõige eest vastutama, mis rühmas toimub. Paljud eralasteaiad on seda juba mõistnud ning võtnud tööle tõelised õpetaja abid, kes tegelevadki lastega paralleelselt õpetajaga ning koristamise ja teiste majapidamistööde jaoks on palgatud eraldi inimesed.
Belgias aitavad assistendid õpetajaid sellega, et võtavad üle noorimate laste hooldamiskohustuse, et õpetaja saaksid täielikult keskenduda hariduse andmisele. Ainult vähestes riikides vastutavad assistendid laste heaolu ja emotsionaalsete ja füüsiliste vajaduste rahuldamise eest. Selline süsteem on näiteks Hispaanias. Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Iirimaal ja Madalmaades on assistentidel ka laste individuaalse õpetamise roll, samas kui õpetajate ülesandeks on tegeleda kõikide teiste laste õpetamisega. Skandinaaviamaades on õpetajatel sotsiaalpedagoogiline roll, mis hõlmab õppimise ja hoolivuse meetmeid. Taani ja Rootsi assistentidel on sotsiaalpedagoogiline roll, kuid see toimub õpetajate järelvalve all.
Poliitiliste dokumentide analüüsid ja ECEC ekspertide arvamused näitavad, et hoolitsus on tihti suunatud laste füüsiliste vajaduste rahuldamiseks. Sellel on mitu erinevat tõlgendust. Esiteks duaalsus , mida Rooma luuletaja Juvenal on väljendanud kui “terves kehas, terve vaim” (Laere et al. 2012, p. 535). See näitab, et füüsilised ja emotsionaalsed vajadused, mis on seotud kehaga, erinevad oluliselt emotsionaalsetest vajadustest. Laste füüsiliste vajaduste eest tuleb hoolitseda, et nende meeled oleksid õppimisele avatud. Teiseks, kui hoolitsus on suunatud tegelema laste füüsiliste vajadustega, siis saab sellest vanusega seotud mõiste. Kui lapsed saavad vanemaks , siis vajavad nad vähem “hoolitsust”. See tugevdab hierarhilist positsiooni, kust lapsed tasapisi “välja kasvavad” füüsilise hoolitsuse primitiivsest etapist, et siseneda “inimliku” õppimise maailma. Kolmandaks on hoolitsust sageli analüüsitud kui perspektiivi puudujääke. Lõpetuseks peetakse “hoolitsust” lihtsaks elemendiks ja seda võivad pakkuda madala kvalifikatsiooniga või üldse kvalifitseerimata töötajad, enamasti on nendeks naised, kuid muidugi pole ka mehed välistatud.
Paljud aruanded viitavad ühtsele süsteemile, kus haridus ja hoolitsus saavad kokku institutsionaalsel tasandil. Kuid CoRe uuring näitab, et isegi ühtse süsteemi korral võib eksisteerida hierarhia hoolitsuse ja hariduse vahel, see saab olla võimalik tänu õpetaja ja assistendi koostööle. Varase lapsepõlve poliitika kujundajad peaksid olema kriitilised selles osas, mis juhib nende poliitikat ja kuidas nende valikud võivad olla vormitud “ravi”, “hariduse”, “professionaalsuse”, “kvaliteedi” sotsiaalseteks konstruktsioonideks. Paljud aruanded rõhutavad terviklikku ülevaadet hariduse algusaastatel, poliitika peaks olema sellele suunatud.
Süsteemsest perspektiivist vaadates, vajab hoolitsuse ja hariduse integratsioon poliitilist sekkumist makro-, meso- ja mikrotasandil . Hoolitsuse ja hariduse institutsionaalne integreerimine piirkondlikul või riiklikul tasandil on oluline, kuid ainuüksi sellest siiski ei piisa. Hariduse tervikliku ülevaate rakendamise osas tuleks pidada läbirääkimisi kõikide sidusgruppidega (töötajad/õpetajad; vanemad; kohalikud kogukonnad ; koolid; koolitusasutused; kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud valitsused; Euroopa poliitikakujundajad) ja käsitleda kui üldist ECEC arengukava raamistikku, põhihariduse ja muu professionaalse arengu algatusi. Vanemate otsuseid/ soovitusi võetakse seejuures arvesse ning ollakse valmis koostööks, et luua sobiv õppemetoodika. Kõige tugevamad töösuhted arenevad siis, kui õpetajad kaasavad assistente planeerimisse, kui nad kohtuvad regulaarselt, kui koolid/lasteaiad pakuvad kõikidele töötajatele professionaalse arengu võimalusi ja kui on loodud võimalused teadmiste jagamiseks ning praktikas kajastamiseks (Laere, Peeters , Vandenbroeck 2012, p.536-537).
Igal riigil on oma seadused, mis sätestavad millisest vanusest tagatakse lastele kohad lastehoius ning kuidas ja kellele neid kohti jagatakse ning kas on kaasatud ka eratoimijaid. Põhjamaasid on liigitatud kui heaolu režiimi sotsiaaldemokraatliku tüübi esindajaid (Esping-Andersen 1990; Karila 2012), kus riigil on oluline roll universaalse hoolekande tagamisel.
Praeguste ECEC institutsioonide sihtasutus loodi 1970ndatel seoses avalike päevahoiu õigusaktide ja teenuste kujunemisega. Selle aja jooksul on valitsus võtnud kasutusele tasustatud vanemapuhkuse, mida võib jagada nii emadele, kui ka isadele . Selles osas oli ootus, et vanemad pöörduvad pärast lapsehoolduspuhkust tagasi oma töökohtadele. Eestis makstakse Vanemahüvitist 435 päeva. Kui emal ei olnud õigust rasedus - ja sünnituspuhkusele, makstakse vanemahüvitist kuni lapse 18 kuu vanuseks saamiseni. Sellise pikkusega vanemahüvitise maksmine on maailmas harukordne ning seoses sellega on eestis naised üldjuhul ka vähemalt poolteist aastat kodused, enne kui uuesti tööellu naasevad. Seega keskendub ECEC teenuse korraldus peamiselt naiste osalemisele tööjõuturul ja vajadusele jagada lastehoiuteenuse pakkumist avaliku ja erasektori asutuste vahel. Oluline aspekt Põhjamaade ECEC poliitika juures on idee jagada lapse hoolitsust ja haridust perede ja avalike lastehoiuteenust pakkuvate asutuste vahel. Selle tava algatas naiste osalemine tööjõuturul. Korsvald märkis, et selle aja poliitiline tegevuskava keskendus pigem soolisele võrdõiguslikkusele kui laste huvidele ja õigustele. Väikelapsed peavad avalikes lastehoiu asutustes olema haritud ja hooldatud, kus kvalifitseeritud spetsialistid organiseerivad stimuleerivaid tegevusi ning kus lastele antakse võimalus oma sotsiaalsete oskuste arendamiseks . Päevahoiust sai kaasaegse lapsepõlve keskne aspekt (Karila 2012).
Täna on insititutsionaliseeritud lapsepõlve mõiste osa Põhjamaade kultuuri veendumuste süsteemist, kus paljud vanemad peavad enesestmõistetavaks, et avalik- õiguslike asutusi on vaja selleks, et saada väikelastele asjakohane haridus (Karila 2012).
Soomes anti õigus päevahoiu kohale kõigile alla kolmeaastastele lastele 1990ndal aastal. 1996 aastal laienes see garantii kõikidele eelkooliealistele lastele. Soome oli esimene riik maailmas, kes rakendas selliseid subjektiivseid õiguseid, sellele järgnes peatselt ka Rootsi. Rootsi on alles hiljuti uuendanud oma õigusakte, mis nüüd kuuluvad koolituse seaduse alla ning kõigile 1-5 aastastele lastele on tagatud eelkool (3 tundi päevas). Soomes on igal lapsel, vanuses 0-6 aastat, õigus saada alusharidust sõltumata vanema töösuhtest. Samal ajal hoolitsetakse aga suurema osa laste eest kodus. Koduhoolduse toetust võib maksta peredele, kus kasvab alla kolme aastane laps, kes ei käi päevahoius. See tava on saavutanud märkimisväärse populaarsuse, mis aga on tekitanud olukorra, kus umbes 50 protsendi väikelaste (peamiselt alla kolme aasta vanused) eest hoolitsetakse kodus. Koduhoolduse toetus on kõige populaarsem emade (90 protsenti saajatest) seas, kellel on madalam haridustase ja mitu last. Avalik lastehoiuteenuse osutamine võimaldab naistel osaleda tööelus. See on kaasa toonud majandusliku soolise võrdõiguslikkuse ning ka majandusliku heaolu kogu riigile (Karila 2012). Koduhoolduse poolt räägivad kindlasti ka viimase aja uuringud, et alla kolme aastasel lapsel on parem olla oma vanemaga kodus, kui suures kollektiivis. Kui võtta arvesse eesti lasteaedade hetkeline seis, kus igas rühmas (kaasa arvatud sõimerühmas) on 20 last või rohkemgi, on tõenäoliselt lapsel oma ema või isaga kodus parem. Kõik oleneb muidugi lapsest ning sellest, milline olukord valitseb lapse kodus. Kui koduhooldusel olevale lapsele on võimaldatud erinevad huviringid (lauluring, võimlemine, ujumine ja nii edasi) ning kui tal on võimalused selleks, et teiste omaealistega suhelda, siis usun, et ta ei jää ilma millestki sellisest, mida praegune lastehoiusüsteem pakub. Teine lugu on muidugi siis, kui lastehoius oleks võimalus käia 2-3 tundi korraga 2-4 korda nädalas ning kui seal oleks korraga kohal maksimaalselt 5 last. Sellisel juhul oleks õpetajal võimalik igale pisikesele indiviidile rohkem tähelepanu pöörata ning tema vajadustega tegeleda ja samas saaks laps ka
teiste lastega suhelda.
Partnerlus vanemate ja lastehoidude vahel on muutunud ECEC uueks ideaaliks Põhjamaades. Viimase kümne aasta jooksul on alushariduse ja hoolduse kvaliteeti käsitletud konkreetselt nii rahvusvahelisel kui ka riiklikul tasandil. Erinevad tehnoloogiad- nagu kvaliteedi möötmine, standardid, õppekava akrediteerimine, parima praktika suunised jne- on välja töötatud selleks, et reguleerida lasteaedade tegevusi. Rahvusvahelised organisatsioonid nagu OECD on olnud nende tegevuste ühtlustamise ja normaliseerimise protsessis võtmeisikuks, kus teaduslikke universaalseid teadmisi eelistatakse kohalikele teadmistele (Karila 2012).
Siseriiklikud ja rahvusvahelised tõendid osutavad kvaliteetse varajase hariduse ja väikeste laste sotsiaalse, emotsionaalse ning kognitiivse heaolu eest hoolitsevate programmide positiivsele mõjule; laste üleminek kooli, tuleviku muutused ja sotsiaalne mobiilsus ja ühiskond üldiselt. Selle põhimõtteks on, et ühe eluetapi õppimine eostab teise eluetapi õppimist. Investeerimine varase lapsepõlve õppmise etappi, suurendab järgmise eluetapi tootlikust ja nii edasi. Varajases lapsepõlves on õppimine väga tähtis. Nendel põhjustel ongi varajane lapsepõlv paljude riikide poliitilises päevakorras, kus pööratakse tähelepanu nendele küsimustele, kuidas tagada kvaliteetne, protsessi parandav ja kõrgeid nõudmisi säilitav teenus kõikidele väikelastele. Selle juures on mõeldud eelkõige väikelaste hariduse ja hoolduse sektorit (Targowska 2010).
Sellega seoses tekib aga küsimus, kuidas ja kas on lastehoidude valitsemine reguleeritud?
Seoses reguleerivate nõuetega, määrab kvaliteedi mõiste suuresti valitsuse poliitika ja vastavate olemasolevate ressursside taotlus , mis on suunatud toetamaks väikelaste hooldus- ja haridusteenuseid. Siiski kajastab arusaam kvaliteetsest hooldusest eelkõige sotsiaalset ja kultuurilist konteksti, mida ei saa pidada üldiselt kohaldatavaks. Seega ei saa olla ka konsensust selles osas, mis on kvaliteetne hooldus ning kuidas on seda võimalik mõõta.
Kirjanduses rõhutatakse kvaliteedi eri aspekte , millega tuleb tegeleda protsessi kehtestamise ja haldamise kvaliteedi parandamiseks. Nende hulka kuuluvad ka hoiusüsteemi struktuuri küsimused (näiteks lapse ja õpetaja/hoidja suhe), grupi suurus, töötajate kvalifikatsioon , personali arendamine ja koolitus. Nende hulka kuuluvad ka küsimused, mis on seotud hoolduse protsessiga , nagu positiivne edendamine, hellitav ja tervislik keskkond; professionaalse arengu tarne ja toetavad teenused; seireprotsesside ülevaatus ja küsimused, mis on seotud kontekstuaalse tundlikkusega, mis sisaldaks kohalikke vajadusi, tausta; ning erirühmade juurdepääs teenusele (Targowska 2010 p.30).
Eesti lastehoiusüsteemis korraldatakse iga lasteasutuse üle riiklikku järelvalvet,   mille ülesandeks on kontrollida õppe- ja kasvatustegevust reguleerivatest õigusaktidest tulenevate nõuete täitmist ning analüüsida probleeme õppe- ja kasvatustegevust reguleerivate õigusaktide rakendamisel.
Riiklikku järelevalvet lasteasutuse õppe- ja kasvatustegevuse üle teostab Haridus- ja Teadusministeerium või haridus- ja teadusministri ülesandel lasteasutuse asukohajärgne maavanem . Riikliku järelevalve prioriteedid, temaatilise riikliku järelevalve läbiviimise, selle tulemuste vormistamise ning tulemustest teavitamise korra kehtestab haridus- ja teadusminister määrusega igaks õppeaastaks enne eelmise õppeaasta lõppu.
Järelevalveorgan määrab järelevalve läbiviijad, kaasates vajadusel eksperte. Kvalifikatsiooninõuded riikliku järelevalve läbiviijatele kehtestab haridus- ja teadusminister.
Kuidas on aga eestis korraldatud kvaliteetse lastehoiuteenuse pakkumise erinevad aspektid. Esimeseks aspektiks on rühmade suurus. Lasteasutuse juhataja (edaspidi juhataja) moodustab koolieelse lasteasutuse seaduse alusel vastavalt vajadusele ja võimalusele sõime- ja lasteaiarühmad. Esimeseks grupiks on sõimerühmad, kus käivad kuni kolmeaastased lapsed. Pärast seda lähevad lapsed aiarühmadesse, mis jagunevad vastavalt laste vanusele: noorem rühm - kolme- kuni viieaastased; keskmine rühm - viie- kuni kuueaastased; vanem rühm - kuue- kuni seitsmeaastased; liitrühm - kahe- kuni seitsmeaastased. Lubatud on ka liitrühmade moodustamine, milleks võivad teha ettepaneku lapsevanemad või neid asendavad isikud. Valla- või linnavalitsus võib lasteasutuse juhataja ettepanekul moodustada lasteasutuses vastavalt vajadusele sobitusrühmi, kuhu kuuluvad erivajadustega lapsed koos teiste lastega, samuti erirühmi, kuhu kuuluvad erivajadustega lapsed. Rühmadesse võetavate laste arv sõltub nende vanusest- sõimerühmas 14+2, liitrühmas 18+2, lasteaiarühmas 20+4. Siiski võib laste arv rühma nimekirjas veelgi kasvada, seda seetõttu, et on lubatud võtta osad lapsed rühma osalise ajaga , mistõttu on kokkuvõttes võimalik rühma suurust veel 2 lapse võrra tõsta. Erivajadustega laste rühmades sõltub laste arv sellest, kui suure puude või häirega on tegemist.
Teiseks oluliseks aspektiks on lasteasutuste töötajad. Eestis on nendeks pedagoogid, tervishoiutöötaja ja lasteasutuse majandamist tagavad ning õpetajaid abistavad töötajad. Lasteasutuse personali miinimumkoosseisu kinnitab haridus- ja teadusminister määrusega, millest lähtuvalt määrab lasteasutuse personali koosseisu lasteasutuse direktor (Eesti Vabariigi Koolieelse lasteasutuse seadus). Iga lasteasutuse töötaja peab vastama seaduse poolt kinnitatud kvalifikatsiooninõuetele, et neil oleks lubatud lastega töötada. See annab ka vanematele turvatunde, et nende laste eest hoolitsevad oma ala spetsialistid ning lapsed saavad lasteaiast või hoiust kvaliteetse hariduse ja hoolitsuse.
Lastehoiu kui poliitlise küsimuse üle on arutatud alates 19 sajandist. Industriaalses heaoluriigis mõisteti ametlikku lastehoidu kui vaeste perede sotsiaalsete vajaduste rahuldamise abinõud või väikeste laste sotsialiseerumise ja arendamise poliitikat. Esmaseks ülesandeks oli osutada seda teenust töötavatele emadele, et see täiendaks teiste perepoliitikate eesmärke, mis tagavad leibkonna sissetuleku ja toetava hoolduse perekonnas. See võiks oma funktsioonilt olla väga ulatuslik, kuid enamasti pakutakse emadele tööd osalise ajaga ning sellega pole mõeldud emade tulusa palgatöö toetamist (Neumann 2012). Ka see, kui emadele võimaldatakse osalise ajaga töötamist ning lapsele lastehoiu kohta, võib leevendada oluliselt sotsiaalseid probleeme. See annab naistele võimaluse enda arendamiseks ning ülestöötamiseks, ilma et peaksid sel ajal muretsema oma laste heaolu pärast. Mida paremini on lastehoiuteenuse pakkumine riigis korraldatud, seda rohkem julgevad pered lapsi saada. Võrreldes ülejäänud maailmaga , on eestis selleks hetkel väga head võimalused. Lisaks sellele, et vanemal on võimalik oma lapsega olla poolteist aastat kodune, on võimalik talle hiljem ka lastehoidu koht saada. Paljudele lastele ei ole kohe küll pakkuda riiklike lasteaedade kohti, kuid seal tulevad appi eratoimijad ning vanem saab otsida oma lapsele sobiva hoiu ka nende pakkujate seast ning naasta tööturule, et tagada oma perele majanduslik kindlustunne.
Kasutatud kirjandus:

https://www.riigiteataja.ee/akt/114032011006 - Koolieelse Lasteasutuse seadus

Bonoli, G., Reber, F. (2010). The political economy of childcare in OECD countries: Explaining cross -national variation in spending and coverage rates. European Journal of Political Research. (49), 97-118

Laere, K., Peeters, J., Vandenbroeck, M. (2012). The Education and care Divide: the role of the early childhood workforce in 15 European countries. European Journal of Education. (47), 527-541

Karila, K. (2012). A Nordic Perspective on Early Childhood Education and Care Policy. European Journal of Education. (47) 584-595

Naumann, I. (2012). Childcare Politics in the “New” Welfare State. Class , Religion , and Gender in the Shaping of Political Agendas. The Politics of the New Welfare State.

Targowska, A., Saggers, S., Frances , K. (2010). Licensing and regulation of Indigenous childcare services. Australian Journal of Early Childhood (35), 30-39