Lapsekeskne kasvatus

Hansen, Liisa

Lapsekeskne kasvatus (0)

Tallinna Ülikool - Kategooriata - Õpetaja koolis ja ühiskonnas

5 VÄGA HEA

TLÜ HAAPSALU KOLLEDŽ

Liisa Hansen

LAPSEKESKNE KASVATUS

Juhani hytonen
ISESEISEV TÖÖ KIRJANDUSEGA

Haapsalu 2012

1.Sisukord

Sisukord

Lapsekeskse kasvatuse määratlus

J.J. Rousseau arusaam kasvatusest . Rousseau kriitika

J. Dewey kasvatusteooria . Kriitika

C. Freinet arusaam kasvatusest. Hinnang sellele kasvatusvaatele

Salo arusaam üldõpetusest

S. Neill ja tema vabakasvatuse mõiste

Plowdeni komitee teooria, selle kriitika

Kognitiivne õppimiskäsitlus

Ameerika koolide avatud kasvatus

Antipedagoogika peamised argumendid ja nende kriitika

Koolikohustuse kriitika. Illich versus Dearden

Tänapäeva lapsekeskse pedagoogika lähtekohad

Klasside õpetus Soome koolis

Kokkuvõttev hinnang

2. Lapsekeskse kasvatuse määratlus

Bruhn jõuab tõdemuseni, et selle aja lapsekeskses pedagoogikas võib eristada kolme suunda: aktiivsus-, vabadus- ja sotsiaalpedagoogiline.
Aktiivsuspedagoogid tahtsid asendada koolides valitsevat ühepoolset vastuvõttu eeldavat õpetusviisi õpilaste omaalgatuse ja aktiivsusega.
Vabaduspedagoogid nõudsid eelkõige lapsest endisest suuremat lugupidamist, laiemat tegevusvabadust ning liikumisruumi.
Sotsiaalpedagoogid rõhutasid kasvatuses sotsiaalseid külgi, millele traditsioonilise kooli esindajad olid vähe tähelepanu pööranud.
White analüüsis ja järeldas et kasvatuses võib lapsekeskse hoiaku võtta kolmel viisil: kasvatuspsühholoogiline, kasvatusfilosoofiline või kasvatussotsioloogiline.
Kasvatuspsühholoogiline – lapsekasvamine, areng, isikupära arvestamine , eneseteostus ja indiviidi eelduste maksimaalne areng.
Kasvatusfilosoofiline – sotsiaalne interaktsioon , õpetaja aktiivne tegutseja , lapse sõltumatus.
Kasvatussotsioloogiline – ühiskonnas omaksvõetud reeglite õppimine.

3. J.J. Rousseau arusaam kasvatusest. Rousseau kriitika

Jean Jacques Rousseau seisukohad kasvatusest, tuuakse välja kaks tähtsamat. Esimest nimetab ta lapse eneseregulatsioonil põhinevaks pildiks kasvatusest ja teist indiviidi ja ühiskonna interaktsiooni rõhutavaks arusaamaks kasvatusest.
1762.a rõhutab Rousseau eriti lapsepõlve ainulaadsust ja isikupära. Rousseau rõhutab, et lapsed oleksid lapsed ennem kui täiskasvanuks saavad. Lapse enesesuunamisvõime ja sisemine arengusüsteem on samuti Rousseau pedagoogika kesksed teemad. Loodus annab inimesele otseselt vaid“vajalikud enesekaitseinstinktid ja vajaliku võime neid rahuldada“.
Isiksuse areng on mitmekülgne siis, kui last aheldavad tarbetud piirangud heidetakse kõrvale.
Rousseau lausung, et inimene on loomupäraselt hea, oli järsk vastulause pärispatuõpetusele ja kõige kehalise halvustamisele. Rousseau´le oli pedagoogika uuendamine oluline osa ühiskondlikust revolutsioonist.
Kasvatamine on indiviidi looduslike kalduvuste arendamine ja meetodid peavad tuginema rohkem loodusele kui inimeste arusaamadele.
Dearden näeb Rousseau pedagoogliste mõtete positiivse joonena seda, et kasvatusolukordades on ühel kasvatajal üks kasvatatav, kes saab kasvataja kogu tähelepanu. Teiste laste osa kasvatuses võrdsustatakse muude soodsa kasvukeskkonna pakutavate võimalustega.

4. J. Dewey kasvatusteooria. Kriitika

Progressiivse pedagoogika sünd ja esimene arenguetapp, tõsteti liikumise algatajaks ja keskseks kujuks filosoofi ja pedagoogi John Dewey. Tema teooria on enim struktureeritud ja seega eriti huvitav analüüsiobjekt.
Õppimisprotsessis on olulised õppiva indiviidi oma kogemused. Ta tõdeb, et kõigi kasvatusse puutuvate ebakindlate tegurite hulgas on üks püsiv raam: kasvatuse ja isikliku kogemuse vaheline orgaaniline seos. Kogemuse ja kasvatuse vahele ei saa panna võrdusmärki!
Õpetaja mõju tagajärjeks võib olla, et õpilased arenevad õpetaja eesmärkide, mitte aga enda eesmärkide suunas. Õpetaja peab silmas kaht seisukohta. Ta püüab teha nii, et noor tutvuks minevikuga nii, et mineviku tundmine oleks vahendiks käesolevast hetkest arusaamiseks. Tuleks õppematerjali juurde juhatada, tutvustada selle ainevaldkonna rakendusvõimalusi argielus. (kollektiivne protsess)
Teda on kritiseeritud mitmest seisukohast. Kuigi tal on selge nägemus milline kool olema peaks, väldib ta hoolikalt sotsiaalset ja poliitilist analüüsi sellest, millised koolid tegelikult on. Tema teoorias puuduvad sotsioloogilised ja poliitilised seosed. Dewey rõhutab liialt vaimset tegevust praktiliste probleemide lahendamisel. Tema järgi on kogu inimlik kogemus sotsiaalne, mis eeldab inimestevahelist läbikäimist ja vestlust. Dewey sobitab alguses lapsesse instinktide ja tungide nime all selle, mille lõpus toob välja ühistegutsemiseks võimelise ja suhtleva, tehnoloogilise täiskasvanuna. Arutleva uudishimu, imetluse ja austuse mõõtmed Dewey inimkirjeldusest puuduvad.

5. C.Freinet arusaam kasvatusest. Hinnang sellele kasvatusvaatele

Freinet-pedagoogika ei ole terviklik kõikehõlmav mõttestruktuur, vaid mitmetahuline ja meetodikakeskne suund, mis toimub ilma sügavale ulatuva ja tervikliku teoreetilise aluseta . Freinet- pedagoogikat võib teisalt nimetada ka ühiskonnakriitiliseks vaateks koolist ja kasvatustöödest.
„Lapse isiksus areneb kõige paremini mõistlikus ühiskonnas, mida ta teenib ja mis aitab tal saavutada eneseväärikustunnet ja jõudu, et ta täiskasvanuna suudaks tegutseda eesmärgistatult, egoistlike valedeta ning ehitada harmoonilist ja võrdõiguslikku ühiskonda.“ Kool valmistab noorsugu ette oma otseste eesmärkide jaoks. Freinet kahtleb õpetajate eeldustes õppimisprotsessi aktiivselt mõjutada ja rõhutab pedagoogiliselt rikka õppimiskeskkonna tähtsust.
Töö organiseerimine loob uues koolis korra ja distsipliini. Õpetaja on õpilaste suhtes rohkem taustal olev korraldaja ja abistaja kui tugev mõjutaja. Kuigi uuendus peab olema põhjalik, peab ta siiski toimuma tasakaalustatult.
Freinet kasvatusmõttes on esindatud eelkõige kasvatusprotsessi metateoreetiline ja kasvatuspraktika tase. Sisu raskuspunkt on selgelt kasvatuspraktika tase. Sisu raskuspunkt on selgelt kasvatuspraktika valdkonnas. Freinet esituse konkreetsuses peitub soosingu saladus tegevpedagoogide hulgas. Püüdlus väljendub siiski peamiselt vaid paatoslike loosungitena ja usuna demokraatliku kooli jõusse.

6. Salo arusaam üldõpetusest

Avaliku kasvatuse protsess moodustub Salo arusaama kohaselt kolmest põhitegurist: lapsest, õppekavast ja õpetajast. Salo arvates tuleks kasvatustöös seada ühiskondlikud ja individuaalsed nõudmised tervesse tasakaalu. Kogu kasvatus on lõppude lõpuks indiviidi arendamine, kõlbelise isiksuse kasvatamine.
Salo analüüsib ka õppekava sisu ja õpetamismeetodeid ühiskonna ja algkooliealise lapse hingeelu seisukohalt. Ta jõuab mõlemal juhul järeldusele, et õpetus peab olema kodulähedane, õppeainete vahel tuleb saavutada samasus ja lapsi tuleb suunata omaalgatusele.
Õpetusest tuleb välja jätta liikumine kujutlus- ja ainevaldkondades. Tavapära õppekava tõukab lapse aega ja maailmaruumi, mõtete ja aadete maailm.
Õpetaja peaülessanne on äratada laste kaldavused, muuta nad aktiivseteks ja tegutsevateks. Lõpliku üksikasjaliku õppekava määrab ikkagi õpetaja. Õppekavas vähendada õppeainejaotuse traditsioonilisust, jagada õppeained mõjutavateks ehk teemaõpetuse ainerühmaks.

7. S.Neill ja tema vabakasvatuse mõiste

Üldiselt on vabakasvatuse all mõeldud sellist kasvatust, kus pedagoog loobub täielikult oma seisundist autoriteedina ega sea kasvatatavale mingeid nõudmisi. Neill on saanud Soomes mõjukaima vabakasvatuse esindaja maine. Neill rõhutab: „kui tunded on vabad, hoolitseb vaimne areng enda eest ise.“
Kooli tegevust juhtivateks põhimõteteks kujunesid õpilaste vabadus ja omavalitsus . Kõrvale tuli heita igasugune distsipliin, juhtimine, mõjutamine, veenmine , moraal- ja usuõpetus.
Summerhilli kool toimis üldiselt ilma autoriteedita . Iga indiviid on vaba tegema, mida ta tahab, kui ta ei riku teiste vabadust. Tunnid olid vabatahtlikud, ise sai valida milliseid aineid õppida. Koolil oli töökorraldus, kuid vaid õpetaja jaoks.
Neill oli tavapäraselt korraldatud õppimisolukordade vastu, kuna pidas neid lubamatuks sekkumiseks laste ellu. Neill on õpikute vastane. Neill arvas , et mäng on kõige tähtsam!
Ta tõdeb, et kooli, kus ei ole omavalitsust, vaevalt tohiks nimetada progressiivseks. Peab omavalitsust tähtsaks ja vajalikuks.

8. Plowdeni komitee teooria, selle kriitika

Plowdeni komitee määratleb mitteformaalse kasvatuse filosoofilise aluse üsna kaunisõnaliselt, isegi romantiliselt. Kool ei ole lihtsalt õppeasutus, vaid kujundab ka väärtusi ja hoiakuid. Kooli eesmärk on, et teadmine ei kuhjuks õpilaste poolt vaadatuna üksteisest eraldiseisvatesse lahtritesse ja et töö ja mäng ei vastanduksteineteisele vaid täiendaks teineteist.
Kuus põhieeldust:
-Esiteks: inimene on tegelikult õppiv loom.
-Teiseks: laste usku õppimisvõimesse ja luua alus võimete edsiarengule.
- Kolmandaks : peavad lapsed nagu täiskasvanudki kõigepealt õppima konkreetse kogemuse kaudu.
-Neljandaks: õpetajad suudavad oma tööd ise hinnata.
-Viiendaks: ühiskonna ja maailma suhtes avatud kool on avatud ka kodude ja vanemate poole.
-Kuuendaks: elame käesoleval hetkel.
Seda on üsna palju kritiseeritud(Mustades artiklites). Kritiseeriti põhikooli mitteformaalse kasvatuse liigsest sallivusest ning traditsiooniliste ainete – emakeele ja matemaatika – alahindamisest. Õpetaja on autoriteet, haritud asjatundja, kelle ülessandeks on arendada õpilasi õpitavates ainetes. Avastuslik õppimine on eriti sobiv meetod lapse huvi äratamiseks õpitavate nähtuste vastu. Õpetaja peab iusaldama oma kogemust.

9. Kognitiivne õppimiskäsitus

kognitiivne e. mõtlemisega seonduv (õppija kohandab, tõlgendab, loob, analüüsib ja hindab enda õppimist…)
Rõhuasetus õpitavast materjalist õppivale indiviidile, teadmiste hankimisest võimete arengule.
Õppeplaani integreerimise põhimõtteks on õppiva indiviidi oma kogemuste struktureerimises kasutatav sisemine loogika , mitte ainult õpitava materjali struktuuri ja olemust selgitav, konkreetset teadmiste valdkonda puudutav loogika.

10. Ameerika koolide avatud kasvatus

Inglise lapsekesksetest koolidest huvitatud õpetajad tegid Inglisemaale õppereise. Uurimused, millest mõjukamateks võib pidada Silbermani, Featherstone´i ja Weberi teosed.
Ameerika avatud koolides püüeldakse omanäolise pedagoogika poole. Rõhutades traditsiooniliste vahendainete vajalikust, erines avatud kasvatus selgelt vaba kooli liikumisest .
Üheks eesmärgiks on panna õpilased lisaks iseseisvalt õppima ja õpetada neile, kuidas huviobjekte leida ja käsitleda. Kool peab arvestama õpilaste intellektuaalse, emotsionaalse ja füüsilise arengu rütmiga. Teos toob ka välja viis tunnust mille kaudu tema arvates avaneb avatud õpetusega klassis töötamise põhimudel.
Tihti Inglise koolidirektorid ka õpetavad, mitte ei tegele ainult juhtimisülesannetega. Teoreetiliselt traditsioonidele toetudes on Inglise mitteformaalsetes koolides lapsekeskset pedagoogikat suudetud jätkuvalt arendada.

11. Antipedagoogika peamised argumendid ja nende kriitika

Antipedagoogid vaidlustasid nii õiguse kui ka võimaluse kasvatada. Ivan Illich on omalt poolt kritiseerinud koolikohustust js kohustuslikku kooli ning pidanud mõelmaid tarbetuteks.
Antipedagoogide poolt esitatud kasvatuskriitikat võib lihtsustada neljaks argumendiks. Me ei pea ega tohi kasvatada, kuna 1) me ei suuda ja meil pole vaja määrata lapse tulevikku; 2) kasvatust võib anda vaid kasvataja võimule tuginedes; 3) nn pedagoogiline mõjutamine ei ole kontrollitav; 4) Kasvatusel ei ole enam tegelikku sisu.
Antipedagoogikat võib näha kasvatusoptimismi, kasvatuse kõikvõimsuse ja eluaegse kasvatuse õpetuse vastase reaktsioonina.
Võimalus elada käesolevas hetkes on antipedagoogika suur eesmärk! Praegust hetke ei peaks kinkima tulevikule.
Antipedagoogid püüavad ehitada kasvataja ja lapse vahele võrdset inimsuhet. Sõprus lastega on samuti antipedagoogide juhtivaid loosungeid.
Lapsed peavad ise olema võimelised oma väärtussüsteemi moodustama. Lapsed moodustavad mõistliku väärtustesse suhtumise ja nad õpivad väärtusküsimusi käsitlema.

12. Koolikohustuste kriitika. Illich versus Dearden

Kõige radikaalsemalt on kohustuslikku kooli siiski kritiseerinud Ivan Illich. Illich kritiseeris oma kirjutistes nimelt seda arusaama, mille kohaselt õppimine on vaid ratsionaalselt ja bürokraatlikult korraldatud protsess.
Illich vaidlustab kooli ja õppimise vahelise seose. Kool on Illichile laste elu manipuleeriv institutsioon. Illich kritiseerib koolisüsteemi ka ühiskondlikust vaatenurgast. Illichile on kohustuslik kool tarbimiseühiskonna ja kommertslikkuse teenistusse alistatud intitutsioon. Ta astub teravalt koolikohustuse vastu ja tahab lammutada kogu kohustusliku kooli. Kohustusliku kooli asemele peaks ühiskond asutama paindliku õppimiskogemusi pakkuva võrgu. Mainitud teooria pakkus küll uusi seisukohti ja vahendeid koolisüsteemi kritiseerimiseks, kuid ei pakkunud mingit rakendavat strateegiat nende realiseerimiseks.
Dearden sõnastab koolikohustuse ja kohustusliku kooli kaitseks neli argumenti. 1)Kohustuslikul koolil on lapse hilisemate huviobjektide seisukohalt nii tähtsat pakkuda. 2) Kohustuslik kool suudab anda lastele mingis mõttes võrdsed võimalused ühiskonnas toimetulekuks. 3)Kohustuslik kool kaitseb last. 4) Dearden esitab vastupidiselt individuaalsust rõhutavale, liberaalsele kasvatustraditsioonile, et ühiskonnal on seaduslik õigus olla huvitatud sellest, kuidas tema liikmeks kasvatakse. Kohustuslik kool on lapsele turvaline kasvupaik.

13. Tänapäeva lapsekeskse pedagoogika lähtekohad

Muutusel on mitmeid põhjusi. Lapsekesksuse romantilise laine tõus ja langus seonduvad tihedalt ühiskonna poliitilise õhustiku ja selle kaudu hariduspoliitiliste eesmärkidega. Romantiline vorm on vaid osa lapsekeskse pedagoogika pärandist.
Morrisoni arvates tulenes romantilise lapsekeskse pedagoogika kaotus sellest, et lapsekeskne suund ei hoolinud oma ematsipatoorsest potensiaalist – võimalusest muuta ühiskonda ja lapse seisundit ühiskonnas. Kasutatav mõistete süsteem oli segane. Tekstide poliitilised ja ematsipatoorsed aspektid heideti kõrvale ja sõnum muudeti mittepoliitiliseks. Lapsekesksuse põhimõte oli rohkem etteantud kui toimivaks tõestatud.
Romantilise suuna seisukohalt keskset loomulikkuse mõistet ei vaidlustatud. Loomulikkus rajati tehislikku ja ebareaalsesse maailma. Romantilised kasvatus- uuendajad hülgasid kasvatuspraktikas süsteemse teadmiste hankimise põhimõtte ja soosisid kriitikata õpilase kogemuse mõistet.
Morrison on öeldnud, et romantiline lapsekeskne teooria pani vääralt võrdlusmärgi lapsekeskse pedagoogika ja individualismi vahele.
Kui pedagoogika aheneb individuaalsuse rõhutamiseks, kaotatakse võimalus ära kasutada ühtmoodi mõtlevate inimeste rühmi ja kollektiivne ning mõjuvaks põhimõtteks saab jaga ja valitse.
Jättes inimliku arenguprotsessi kollektiivsuse tagaplaanile, annab individualism näilise õigustuse enesekesksele moraalsele hoiakule. Enda minust saab nii elutöö eesmärk kui ka vahend. Põhimõtteliselt on võimalik, et isik on eriti iseseisev, kuid ikkagi täiesti ebamoraalne.

14. Klassideta õpetus Soome koolis

Individuaalsust rõhutav kasvatusvaade on 1990ndate algul Soome haridussüsteemis kõige väljapaistvam ja ulatuslikum olnud siiski klassideta õpetuse ehk klassivabaduse katsetes. Klassivaba katsetuse lähtekohaks on osaliselt olnud poliitikute tahe .
Kindlatest lasterühmadest loobumine tähendavat eelkõige seda, et õpilased paigutatakse eri aineid õppima võimetekohastesse rühmadesse, mitte põhiõpperühmadesse, klassidesse. Õppimine toimub enda tegevuse tulemusena ja enda avastuste kaudu oskuste tasemelt homogeenses rühmas ja koos rühmaga.
Klassideta õpetuse sügavaim eesmärk on õpilaste arvestamine indiviididena ning individuaalsete õppekavade ajutisem või püsivam moodustamine igale kooliastmele ja-tüübile omasel viisil.
Põhitõed: 1)Kooli tulevad lapsed erinevad oma teadmiste, oskuste ja eelduste poolest. 2) Aeglased ja kiired arenguperioodid. 3) Laste edasijõudmine ja arenemine on erinev eri õppeainetes. Järeldub, et kool peaks loobuma arengutaseme sidumist klassiga.
Õppimis töö- ja õppimisharjutused ning mõtlemisoskus on sobivad rühmitamise alused. Klassivabadus tundub olevat ligitõmbav alternatiiv koolitöö organiseerimiseks eriti hõredalt asustatud piirkondade väiksestes koolides.
Õppekava teatud valdkondades on nende meelest vaja isegi sihipäraselt püüda heterogeensete õpilasrühmade poole.
Soome klassideta õpetuse pooldajad alahindavad kollektiivkasvatuse eesmärke ja tähtsust. Kooli kollektiivkasvatusega püütakse tagada vaid see, et eri indiviidid omavahel toime tuleksid, et neid sotsialiseeritaks.
Kui õppimist mõistetakse kui individuaalselt protsessi, peetakse kasvatuse eesmärkideks isikuvabadust, sõltumatust ja individuaalset vabanemist.
Habras teadlikus – ilma teotuse ja arenguvõimaluseta.
Kasvatusega demokraatiaks ettevalmistamine on raske ülessanne. Koolikollektiiv peaks peegeldama seda ühiskonda, mida tahetakse ehitada.

15. Kokkuvõttev hinnang

.DOCX Laadi alla originaalfail 8 lk · .docx · 82 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 8 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-03-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

82 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Liisa Hansen Õppematerjali autor

raamatu lapsekeskne kasvatus(J. Hytönen) kokkuvõte

sisukord lapsekeskse kasvatuse määratlus rousseau arusaam kasvatusest rousseau kriitika dewey kasvatusteooria kriitika freinet arusaam kasvatusest hinnang sellele kasvatusvaatele salo arusaam üldõpetusest neill ja tema vabakasvatuse mõiste plowdeni komitee teooria selle kriitika kognitiivne õppimiskäsitlus ameerika koolide avatud kasvatus antipedagoogika peamised argumendid ja nende kriitika koolikohustuse kriitika illich versus dearden tänapäeva lapsekeskse pedagoogika lähtekohad klasside õpetus soome koolis

Sarnased õppematerjalid

docx

KLASSIKALINE EHK TRADITSIOONILINE KASVATUS

KLASSIKALINE EHK TRADITSIOONILINE KASVATUS Klassikaline pedagoogika ei ole preisi ega nõukogude pedagoogika. Klassikalise pedagoogika keskmeks on väärtusõpetus, sest praktikale orienteeritud teadusena ei saa see olla väärtusvaba, kirjeldav teadus. Juhtida saab ainult see, kellel on sihid, kuhu juhtida. Pedagoogika on nii teadus kui ka kunst. Teadus, sest tal on oma uurimisaine kasvatus , mida ei uuri ükski teine teadus. Kunst, sest konkreetne kasvatussuhe on alati ainukordne: nõuab õpetajalt iga kord ainukordset lähenemist ja interpreteerimist. Pedagoogika klassika moodustavad teadmised, mis on sama vanad kui inimkond, sest inimese areng on alati nõudnud ja nõuab ka edaspidi sihipärast suunamist ning kasvatust. Kasvatusega saab aidata inimest iseenda peremeheks saada. Inimeseks, kes on vaba väliste olude sunnist, kes teab inimesena elamise vastutust

Sissejuhatus kasvatuseteadusesse

doc

Kooli ajalugu: kordamisküsimuste vastused

4.Aleksander Elango Eesti pedagoogika teadlane. Osales Ühiskondliku Pedagoogika Uurimise Instituudi rajamisel. 2) Antiik-Kreeka hariduskorraldus ja eesmärgid Hariduse eesmärk täiuslikuse ja harmoonia saavutamine. Ateena-Eesmärk ilu ja headus. Haridus kättesaadav ainult vabadele poistele. Koolid tegutsesid õpetaja algatusel ja olid õppemaksuga.Õpiti lugemist, kirjutamist, arvutamist, muusikat ja võimlemist. 1-7 aastastele lastele oli kodune kasvatus. 7-16 aastastele muusade kool/palestra seal õpiti lugema/kirjutama (grammatist), muusikat (kitarrist), võimlemist (palestras õpetas paidotribes) 16-18 aastased gümnasionis kõrgem üldharidus.Õpetati: grammatikat (keele- ja kirjandusõpetus), retoorikat (kõnekunst), võimlemist jt. seitsme vaba kunsti aineid, 18-20 efeebi teenistus s.o. Meie mõistes midagi sõjaväeteenistuse taolist. Sparta Füüsiliselt tugev ja terve inimene, kes oskas alluda distsipliinile.

Pedagoogika alused

doc

Kooli ajalugu ja tänapäev

2. Eesti pedagoogika klassika Peeter Põld (1878-1930) Üldine kasvatusõpetus, 1932 Eesti kooli ajalugu, 1933 Johannes Käis (1885-1950) Isetegevus ja individuaalne tööviis, 1935 Koolile pühendatud elu, 1985 Hilda Taba (1902-1967) õppekavateooria uurija USA-s Pedagoogiline Aastaraamat, 1991/92, Tartu, 1994 Akadeemia 1996, nr.10 Aleksander Elango (1902-2004) Pedagoogika ajalugu, 1984 Eesti pedagoogilise mõtte ajaloost, 1988 Tagasivaade, 2001 3. Pedagoogiline perioodika Kasvatus Eesti Kool Haridus Õpetajate Leht History of Education Studien zur Geschichte der Pädagogik 4. Haridusseadusandlus 5. Õpikud, õppevahendid, programmid 6. Kunst, kultuuriloolised materjalid - muuseumid, kirjandus jms. Rahvapedagoogika: Harjutamine teeb meistriks Vääna vitsa, kui vits väändib Hirmuta kasvab, auta elab Mida armsam laps, seda valusam vits Töö kiidab tegijat Virk käsi leiab igal pool leiba Initsiatsioon (lad.k. INITIATIO sissepühitsemine)

Pedagoogika alused

docx

Rousseau

Hoia eemale kultuuri kahjulik mõju! Järelikult-mitte midagi teha! Lapses tuleb luua tööriistad, millega ta ise kogub endale teadmisi. Keha- ja vaimne tegevus peavad toimuma mitte teineteise järel või kõrval, vaid teineteise sees ja teineteise läbi. Esimene metoodiline käsk on vaatlus. Teine on isetegevus ja kolmas terviklikus. Kasvatussüsteeme on Rousseau arvates 7. Nendeks olid intellektuaalne haridus, tahtekasvatus, seksuaalpedagoogika, tundekasvatus, esteetiline kasvatus, usuline kasvatus ja naise kasvatus. Varane lapseiga Rousseau soovitab kaitsta oma lapse hinge juba varakult kõrge müüriga. Kasvatus pole midagi muud kui harjumus, ütleb Rousseau. Ja et kasvatus on kunst, siis on peaaegu võimatu, et ta õnnestuks. Inimese kavatus on ainuke, mille suhtes oleme täielikud peremehed. Et inimest kujundada, tuleb teda takistada, et ta midagi ei teeks. Lapsed topitakse peale sündi kohe mähkmetesse, mis Rousseau arvates väga vale on.

Pedagoogika alused

doc

ANTIPEDAGOOGIKA: KOOLIDETA ÜHISKOND

Tartu Ülikool ANTIPEDAGOOGIKA: KOOLIDETA ÜHISKOND Referaat Tartu 2012 Sisukord Sissejuhatus, töö eesmärk.................................................................................3 1. Kooliharidus ja selle vajalikkus.......................................................................4 2. Must kasvatus kriitikanool kasvatusse.............................................................5 3. Antipedagoogika........................................................................................6 3.1 Ivan Illich......................................................................................6 3.2 I. Illich ,,Deschooling society"..............................................................7 3.2.1 Raamatus kajastunud ideed....................................

Ühiskond

odt

Pedagoogika aluste KT konspekt

1. Kooli ja kasvatuse ajaloo allikad. - Perioodiline pedagoogika - Haridusseadlusandlus - õpikud, õppevahendid, õppekavad ja programmid - Kunst, kirjandus, kultuurilised materjalid 2. Hariduse eesmärgid ja korraldus antiik - Kreekas. - Hariduse eesmärgiks täiuslikkuse ja harmoonia saavutamine Ateenas: 6-5.saj eKr haridussüsteem, milles oli ühendatud vaimne, esteetiline ja kehaline kasvatus. Kasvatuse ja hariduse lõppeesmärk KALOGATHIA (kr. k kalon - ilu, agathon - headus). Kooliharidust said vaid vabad kodanikud, ainult poisid. Koolid tegutsevad õpetaja eraalgatusel, õppemaksudega hariduse sisu: lugemine , kirjutamine (õp kirjatark e grammatist), arvutamine, muusika (kitarrist flööti, lüürat, lüüra saatel laulma), võimlemine (toimus palestras, õpetas paidotribes

Pedagoogika alused

odt

SISSEJUHATUS KASVATUSTEADUSESSE

1. Kasvatust võib vaadelda laiast või kitsast vaatenurgast. Vaatenurga laius sõltub teadusalast, mille raames kasvatust käsitletakse. 2. Kasvatust nähakse eri viisil vastavalt sellele, kas seda mõistetakse protsessi või produktina. 3. Kasvatust nähekse erinevalt sõltuvalt sellest, kui instrumentaalseks (vahendina kasutatavaks) seda peetakse. See on oluline, mille vahendina kasvatus toimib. Kasvatuse abil aidatakse inimesel toime tulla selles ühiskonnas, milles ta on sündinud või milles ta elab. Seda võib nimetada ka sotsialiseerimiseks. Kasvatus kui sugupõlvede vastastikune mõjutamine. Kasvatus on kitsamast vaatenurgast vaadeldes kahe inimese vaheline interaktsioon ja sellest vaatenurgast vaadeldes võib iseloomustada kasvatust järgmiselt: 1. kasvatamine on praktiline tegevus, inimeste tegevus(toimingud, tähelepanekud, mõtted, kujutlused) 2

Kasvatusteadus ja kasvatusfilosoofia

docx

Kooli ajalugu ja tänapäev

· kunst, kirjandus, kultuuriloolised · materjalid Eesti pedagoogika klassika: Peeter Põld Johannes Käis Hilda Taba Aleksander Elango 2. Hariduse eesmärgid ja korraldus antiik - Kreekas. HARIDUSE EESMÄRK täiuslikkuse ja harmoonia saavutamine ATEENA · 6-5 saj. eKr tekkinud haridussüsteem, milles oli ühendatud vaimne, esteetiline ja kehaline kasvatus · Kasvatuse ja hariduse lõppeesmärk: KALOKAGATHIA (kr.k. kalon ilu, agathon headus) Ateenas · Kooliharidus vaid vabadele kodanikele ja ainult poistele · Koolid õpetaja eraalgatusel tegutsevad

Pedagoogika

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 8 lk