LT Tallinna Ülikool 2017 Nematoda • Nimi tuleneb kreeka keelest, kus nemas tähendab niiti • Üle 80 000 liiki, kellest 15 000 parasiteerivad • Väga laialt levinud (ookeani- ja magevees, mullas, loomades ja taimedes) • Jaotatakse kaheks alamklassiks: fasmiidituteks ja fasmiidseteks • Mõõtmed 0,08 mm kuni 8 m • Keha niitjas, ristlõige ümar Nematoda • Liiguvad nagu maod (lebavad küllili) • Keha on kaetud kutiikulaga • Osadel liikidel on arenenud ka silmad • Seedeelundkond keerulise ehitusega • Lahksugulised loomad • Vastsed kestuvad neljal korral • Puuduvad hingamis-ja ringeelundid Ehitus Secernentea (fasmiidsed) • Nende hulgas on palju looma-, inimese- ja taimeparasiite • Siia kuuluvad väga spetsialiseerunud ümarussid • Jaotub veel omakorda alamklassideks • Spiruria • Strongylida • Ascaridida • Rhabditida (varbussilised) • Oxyurida
Küüsikloomad Segmenteerunud ussid, kes elavad ainult maismaal Iseseisev loomariigi haru (kuuluvad esmassuusete hulka) Elavad troopikas, subtroopikas Vajavad eluks kõrget õhuniiskust 186-206 liiki Leviala Eoperipatus totoro Peripatoides novaezealandiae Epiperipatus acacioi Anatoomia Pikkus 0.5-20 cm, keskmiselt 5 cm 13-46 paari jalgu, mis on seest õõnsad Keha segmenteerunud Kaetud õhukese ja painduva kutiikulaga Jalgade otsas küünised Tundlad Keha eesotsas eendid tundlad eendid lõuad jalad Anatoomia Kehaõõs hästi arenenud, moodustab hüdrostaatilise toese Lõuad arenenud jäsemetest Närvisüsteem koosneb ajust ja kahest üksteisest kaugel olevast kõhtmisest ketist Meeleelunditeks tundlad ja pisikesed karvakesed kehal Erituselunditeks korduvad paarilised näärmed Hingavad trahheede kaudu Siseehitus Embrüod
· Enterobius vermicularis naaskelsaba · Trichurius trichiura piuglane · Trichinella spiralis keeritsuss · Strongyloides stercoralis ürgpihtlane Bilateraalsümmeetrilised lülistumata kehaga, ümara ristlõikega (siit ka nimetus) ning mõlemast otsast aheneva kehaga ussid. Enamik nendest väga väikesed, isegi mikroskoopilised. Nahklihasmõigus säilinud ainult pikilihased, keha kaetud enamasti tugeva kutiikulaga. Esineb primaarne kehaõõs, mis on täidetud rõhu all oleva vedelikuga. Sooltoru lühike ja kulgeb sirgelt läbi keha, algab suu ja lihaselise neeluga ning avaneb pärakuga saba alusel. Närvisüsteem koosneb väikesest peatängust ja külgmiselt kulgevatest närviväätidest. Vereringesüsteem ja hingamiselundid puuduvad. Erituselunditeks on paar kaelarakke. Lahksugulised, areng otsene, kuid parasiitsetel vormidel võib esineda invasioonivastne.
Küpressilised Vili marjataoline, valminult must, kaetud sinaka vahakirmega või vili on kuiv ja avaneb 2 või 4 poolmeks. Okasteks on nõeljad või soomusjad lehetaolised moodustused Okaspuude lehed Jahedama kliimaga aladel on okaspuudel tavaliselt lamedad, kitsad, teravatipulised või väikesed soomusetaolised lehed okkad. Lõunalaiustel on okaspuudel laiemad, ovaalsemad lehed. Enamiku okaspuude lehed on kõvad ja nahkjad, kaetud vahataolise katte ehk kutiikulaga. Kutiikula kaitseb pikaealisi lehti äärmuslike temperatuuride ja veekadude eest. Käbid ja seemned Enamikul okaspuudel moodustuvad seemned kuivade puitunud soomustega emaskäbide sees. Seemneid kaitsevad käbisoomused ning nad küpsevad kuni kolm aastat. Kui ilm on soe ja kuiv, käbi avaneb ja levitab seemneid. Paljudel okaspuude seemnetel on õhukesed pruunid tiivad, mis aitavad neil vanempuust kaugele kanduda. Levimine kuiva ajal
Taimestik: Kõrbetes ja poolkõrbetes on suhteliselt vähe taimi. Põhjuseks on vee puudus seda on väga raske saada. Madal õhuniiskus tingib ka väljakannatamatu palavuse kuumakõrbeis. Nende raskete tingimustega toime tulemiseks on taimedel kujunenud mitmesugused kohastumused. Mõnel taimel on hõbedased või läikivad lehed, mis peegeldavad osa energiat tagasi. Taimed on peamiselt roomavad võserikud ja lühikesed puitunud taimed. Lehed on väiksed, tugevad ja kaetud kutiikulaga - rasvataolise kihiga taime pinnal, mis aitab ära hoida liigse veekaotuse. Lehed on täis toitaineid ja täidavad ka veereservuaaride otstarvet. Kaktustel on lehed taandarenenud ja fotosüntees toimub varres. Mõned taimed avavad oma õhulõhed ainult öösiti, siis kui aurumine on minimaalne. Vee kogumiseks on osadel taimedel ulatuslik maapinnalähedane juurestik nii saab võimalikult suuremalt alalt vett koguda. See on ka seletus sellele, miks kõrbes taimed hõredalt kasvavad
Seevastu Qarah nõos on vesi soolane, mistõttu seal on vaid soolakuid ja soid. Kõrbete raskete tingimustega toime tulemiseks on taimedel kujunenud mitmesugused kohastumused: · Mõnel taimel on hõbedased või läikivad lehed, mis peegeldavad osa energiat tagasi. Neil taimedel on ka sageli ebameeldiv lõhn või maitse. Taimed on peamiselt roomavad võserikud ja lühikesed puitunud taimed. Lehed on väiksed, tugevad ja kaetud kutiikulaga - rasvataolise kihiga taime pinnal, mis aitab ära hoida liigse veekaotuse. Lehed on täis toitaineid ja täidavad ka veereservuaaride otstarvet. Kaktustel on lehed taandarenenud ja fotosüntees toimub varres. Mõned taimed avavad oma õhulõhed ainult öösiti, siis kui aurumine on minimaalne. · Vee kogumiseks on osadel taimedel ulatuslik maapinnalähedane juurestik nii saab võimalikult suuremalt alalt vett koguda. See on ka
õhuruum, mis muna säilitamisel pidevalt suureneb. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,21,6 mm, kanamunadel 0,250,40 mm. Munakoores on 90120 poori 1 cm2 kohta, kokku 700017 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas. Munakoor on pealt kaetud poore sulgeva liimja kaitsekihiga kutiikulaga. Läbi kutiikula, lubikoore pooride ja kiudkestade aurub munade säilitamisel vett, hautamise ajal toimub läbi nende gaasi- ja veevahetus. Munakoores on anorgaaniline aine läbi põimunud orgaanilise aine kiududega, mis teeb koore vastupidavamaks. Koore vastupidavus sõltub tema paksusest ja muna kujust. Muna purustamiseks tömbist otsast on vaja 4,73 ja teravast otsast 5,57 kg rõhku. Munakoore tugevus oleneb kanade söötmisest (sööda Ca ja P sisaldusest), kanade tõust, vanusest ja
paeluss. Rohusööjates areneb tema vastsest aga hiiglaslik (kuni 60 kg kaaluv) ja sadu või isegi kümneid tuhandeid vastseid kasvatav ehhinokokk-põis. Lindudel on tuntud paeluss linnuroni, kes suurema osa arenguperioodist veedab kalades ning linnus peatub ainult paar ööpäeva. Hõimkond: Ümarussid. Ümara ristlõikega ning mõlemast otsast aheneva kehaga ussid. Väga väikesed, isegi mikroskoopilised. Nahklihasmõigus säilinud ainult pikilihased, keha kaetud enamasti tugeva kutiikulaga. Esineb primaarne kehaõõs, mis on täidetud rõhu all oleva vedelikuga. Sooltoru lühike ja kulgeb sirgelt läbi keha, algab suu ja lihaselise neeluga ning avaneb pärakuga saba alusel. Närvisüsteem koosneb väikesest peatängust ja külgmiselt kulgevatest närviväätidest. Vereringesüsteem ja hingamiselundid puuduvad. Erituselunditeks on paar kaelarakke. Lahksugulised, areng otsene. Väga mitmekesiste elutingimustega kohastunud rühm. Eristatakse kolm ökoloogilist gruppi
välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub muna õhuruum, mis muna säilitamisel pidevalt suureneb. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,2–1,6 mm, kanamunadel 0,25–0,40 mm. Munakoores on 90–120 poori 1 cm2 kohta, kokku 7000–17 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas. Munakoor on pealt kaetud poore sulgeva liimja kaitsekihiga – kutiikulaga. Läbi kutiikula, lubikoore pooride ja kiudkestade aurub munade säilitamisel vett, hautamise ajal toimub läbi nende gaasi- ja veevahetus. Munakoores on anorgaaniline aine läbi põimunud orgaanilise aine kiududega, mis teeb koore vastupidavamaks. Koore vastupidavus sõltub tema paksusest ja muna kujust. Muna purustamiseks tömbist otsast on vaja 4,73 ja teravast otsast 5,57 kg rõhku. Munakoore tugevus oleneb kanade söötmisest (sööda Ca ja P sisaldusest),
Põhjuseks on vee puudus seda on väga raske saada. Madal õhuniiskus tingib ka väljakannatamatu palavuse kuumakõrbeis. Nende raskete tingimustega toime tulemiseks on taimedel kujunenud mitmesugused kohastumused: Mõnel taimel on hõbedased või läikivad lehed, mis peegeldavad osa energiat tagasi. Neil taimedel on ka sageli ebameeldiv lõhn või maitse. Taimed on peamiselt roomavad võserikud ja lühikesed puitunud taimed. Lehed on väiksed, tugevad ja kaetud kutiikulaga - rasvataolise kihiga taime pinnal, mis aitab ära hoida liigse veekaotuse. Lehed on täis toitaineid ja täidavad ka veereservuaaride otstarvet. Kaktustel on lehed taandarenenud ja fotosüntees toimub varres. Mõned taimed avavad oma õhulõhed ainult öösiti, siis kui aurumine on minimaalne. Vee kogumiseks on osadel taimedel ulatuslik maapinnalähedane juurestik nii saab võimalikult suuremalt alalt vett koguda. See on ka
Selle pede eksami vastused: AINEVAHETUS EHK METABOLISM Organismid vajavad elutegevuses erinevaid orgaanilisi aineid, mida nad saavad kas väliskeskkonnast või sünteesivad ise. Sünteesimiseks on vaja energiat, mida saadakse orgaaniliste ühendite lagundamisel või väliskeskkonnast. Metabolism koosneb 2-st vastandlikust osast: · Assimilatsioon sünteesiprotsessid (vaja energiat, ainet, ensüüme). Raku tasemel anabolism. · Dissimilatsioon lõhustamisprotsessid (vaja ainet, ensüüme, energia salvestamise võimalust). Raku tasemel katabolism. Taime ja looma erinevused Taimed Loomad raku ehitus: rakukest puudub plastiidid puuduvad vakuoolid puuduvad ainevahetus: autotroofsed heterotroofsed varuaine: tärklis rasvad keha p...
Põhjuseks on vee puudus seda on väga raske saada. Madal õhuniiskus tingib ka väljakannatamatu palavuse kuumakõrbeis. Nende raskete tingimustega toime tulemiseks on taimedel kujunenud mitmesugused kohastumused: v Mõnel taimel on hõbedased või läikivad lehed, mis peegeldavad osa energiat tagasi. Neil taimedel on ka sageli ebameeldiv lõhn või maitse. Taimed on peamiselt roomavad võserikud ja lühikesed puitunud taimed. Lehed on väiksed, tugevad ja kaetud kutiikulaga - rasvataolise kihiga taime pinnal, mis aitab ära hoida liigse veekaotuse. Lehed on täis toitaineid ja täidavad ka veereservuaaride otstarvet. Kaktustel on lehed taandarenenud ja fotosüntees toimub varres. Mõned taimed avavad oma õhulõhed ainult öösiti, siis kui aurumine on minimaalne. v Vee kogumiseks on osadel taimedel ulatuslik maapinnalähedane juurestik nii saab võimalikult suuremalt alalt vett koguda. See on ka seletus sellele,
püsikoed. Selles piirkonnas asuvad ka juurekarvad mis tekivad eksogeenselt epibleemi rakkude väljakasvudena. Epibleemiks e. Risodermiks nimetatakse dermatogeenist tekkivat ja noort juurt katvat ühekihilist kude. Tekkelt vastab see kude epidermsele, kuid ei funktsioneeri mitte katte- vaid imikoena. Epibleemi oluliseks tunnuseks on , et temas puuduvad õhulõhed ja rakkude välissein ei kattu kutiikulaga ning igast rakust võib tekkida juurekarv. Iga epibleemi rakk aga juurekarva ei moodusta ja juurekarvu moodustavaid rakke kutsutakse trihhoblastideks, need vahelduvad rakkudega mis karvu ei moodusta. Juurekarvad tungivad mullaosakeste vahele ja võtavad sealt vett ja vees lahustunud aineid. Peaaegu kogu vesi mida taimed tarvitavad pääseb nendesse juurekarvade kaudu . Juurekarvade
Põhjuseks on vee puudus seda on väga raske saada. Madal õhuniiskus tingib ka väljakannatamatu palavuse kuumakõrbeis. Nende raskete tingimustega toime tulemiseks on taimedel kujunenud mitmesugused kohastumused: v Mõnel taimel on hõbedased või läikivad lehed, mis peegeldavad osa energiat tagasi. Neil taimedel on ka sageli ebameeldiv lõhn või maitse. Taimed on peamiselt roomavad võserikud ja lühikesed puitunud taimed. Lehed on väiksed, tugevad ja kaetud kutiikulaga - rasvataolise kihiga taime pinnal, mis aitab ära hoida liigse veekaotuse. Lehed on täis toitaineid ja täidavad ka veereservuaaride otstarvet. Kaktustel on lehed taandarenenud ja fotosüntees toimub varres. Mõned taimed avavad oma õhulõhed ainult öösiti, siis kui aurumine on minimaalne. v Vee kogumiseks on osadel taimedel ulatuslik maapinnalähedane juurestik nii saab võimalikult suuremalt alalt vett koguda. See on ka seletus sellele,
PALJUNEMINE: lahksuguline EHITUSE ERIPÄRAD: - saleda kehaga - meenutavad niitusse - keha katab paks kutiikula ANATOOMIA JOONIS: PILT: NÄIDE: harilik jõhvuss 36 PH loimurid tardigrada LEVIK: nii vees kui maismaal LIIKIDE ARV: 1000 PALJUNEMINE: lahksugulised, mõned partenogeenselt EHITUSE ERIPÄRAD: - bilateraalsümmeetrilised - väikesed - 4 paari lühikesi lülistumata jalgu - olemas kehaõõs - keha kaetud kutiikulaga, milles pole lihaskihte ANATOOMIA JOONIS: 37 PILT: PH küüsikloomad onychophora LEVIK: maismaal LIIKIDE ARV: 70 PALJUNEMINE: lahksugulised EHITUSE ERIPÄRAD: - bilateraalsümmeetrilised - meenutavad tõuku - keha kaetud väga õhukese ja panduva kutiikulaga - 14-43 paari liigesteta pehmeid õõnsaid jalgu - kehaõõs hästi arenenud ANATOOMIA JOONIS: 38 PILT:
tarbitakse seda ohtrasti; * turdtaimed ehk sukulendid, näiteks liigid sugukondadest kaktuselised ,piimalillelised , agaavilised jt. Nende lihakad, paksu kutiikula või vahakihiga kaetud varred on kohastunud vee säilitamiseks. Mesofüll on enamasti homogeenne, varre keskosa täidavad õhukesekestalised rakud, mis moodustavad veesäilituskoe. *Kserofüütide lehed on sageli pealt kurrulised, kaetud epidermi ja paksu kutiikulaga, viimast võib katta vahakiht. Mesofüütidega võrreldes on kserofüütidel reeglina rohkem õhulõhesid, kuid need on väiksemad. Karvadega kaitstud õhulõhed asuvad süvendites või lehe kurdude sisekülgedel. Veepuudusel rullub leht ülespoole kokku. Niimoodi on võimalik vähendada transpiratsiooni õhulõhesid päriselt sulgemata. *Kserofüütide mesofüll koosneb harilikult ühesuguse ehitusega võrdlemisi tihedalt asetunud rakkudest. *Selgelt eristunud sammaskude esineb harva
maapinna keskmine temperatuur. 3. Teate adaptatsiooni vorme (evolutsiooniline, modulatiivne, modifikatiivne), et mille poolest nad erinevad ning oskate näiteid tuua. Tunnete ära erinevatele tingimustele kohastunud lehti. Evolutsiooniline adaptatsioon pikaajaline ja pöördumatu, toimub põlvkondade vältel nt Eestis on hariliku haava leht pehme, õhuke, pole kaetud vahakihiga ja on lai leht. Seevastu Austraalias kasvava banksia leht on kõva, kaetud vahakihi e kutiikulaga ja kitsas leht Modifikaatiivne adaptatsioon fenotüüpiline plastilisus, lühemaajaline ja pöörduv, nt kui leht areneb varjus, siis on tal õhem mesofüll ja madalam FS Modulatiivne adaptatsioon pöörduv, toimub kiiresti ja kiiresti taastub ka algne olek nt Normaalses olekus on lehe rakkude (mesofülli) rakuseinad kloroplastidega vooderdatud, aga kui valguse intensiivsus mingil põhjusel liiga madalaks läheb- näiteks keset päeva muutub
Elustik Suurt kuumust ja kuivust taluvad taimed on kohastunud kõrbetes elamiseks, mistõttu on kõrbes ka vähe suhteliselt vähe taimi. Madal õhuniiskus tingib ka väljakannatamatu palavuse kuumakõrbeis. Nende raskete tingimustega toime tulemiseks on taimedel kujunenud mitmesugused kohastumused: Taimed on peamiselt roomavad võserikud ja lühikesed puitunud taimed. Lehed on väiksed, tugevad ja kaetud kutiikulaga - rasvataolise kihiga taime pinnal, mis aitab ära hoida liigse veekaotuse. Kaktustel on lehed taandarenenud ja fotosüntees toimub varres. Mõned taimed avavad oma õhulõhed ainult öösiti, siis kui aurumine on minimaalne. Vee kogumiseks on osadel taimedel ulatuslik maapinnalähedane juurestik nii saab võimalikult suuremalt alalt vett koguda. Teistel taimedel on seevastu hästi sügavale ulatuv juurestik. Osad kaktused on volditud nagu lehvik. Kui vett on võimalik koguda, siis
2. 1 Leht kui fotosünteesi organ Selleks, et CO2 võiks olla materjaliks süsivesikute sünteesil, peab ta olema neelatud klorofülli sisaldavate rakkude poolt. Need rakud aga ei ulatu otseselt välisõhu kätte, sest leht on pealt ja 6 alt kaetud epidermisega, kus kloroplastid puuduvad ja välisseinad on kaetud gaasidele väga raskesti läbitava vahataolise kutiikulaga. Peamiseks teeks, mida mööda CO 2 pääseb lehe sisemusse, on õhulõhed epidermises asuvad väga väikesed, kuid rohkearvulised avakesed. Õhulõhe võib avaneda ja sulguda sõltuvalt veereziimist ja valgusest ning temperatuuri tingimuste muutustest. /.../ Suur gaasivahetus on kasulik fotosünteesiks, kuid on tihti kahjulik veereziimile. Siin tuleb taimele kasuks võime sulgeda õhulõhed, mis katkestab transpiratsiooni (näiteks keskpäeval), kuid see takistab ka fotosünteesi
atmosfääri küllastav veesisaldus antud temperatuuril ka langeb ja liigne veesi kondenseerub maa pinna lähedal. Mis on hüdatood ja mis on tema funktsiooniks? Hüdatood ehk veelõhe on spetsiifiline taimne moodustis, mille funktsiooniks on liigse vee eraldumine tilkadena, kui õhulõhed on kinni. Paiknevad tavaliselt lehtede tippudes. Epiteem ehk vee eraldamise kude koosneb õhuseinalistest parenhüümi rakkudest. Selle lähedal avaneb trahhe või trahheiid ja lehes on poor mis ei ole kutiikulaga kaetud. Õhulõhed avanevad kui turgor sulgrakkudes on suurem kui kaasrakkudes ja sulguvad kui turgor sulgrakkudes on väiksem kui kaasrakkudes. Kui õhupilude pindala on võrdne, siis transpiratsioon läbi suurema arvu väiksemate õhulõhede on väiksem kui läbi väiksema arvu suuremate õhulõhede. Vee liikumise kiirus väiksema diameetriga juhtsoontes on väiksem kui suurema diameetriga soontes. Vedelikusamba katkemise tõenäosus suurema diameeriga juhtsoontes on suurem kui
Kiudkestad on kokku kasvanud, välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub muna õhuruum, mis muna säilitamisel pidevalt suureneb. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,21,6 mm, kanamunadel 0,250,40 mm. Munakoores on 90120 poori 1 cm2 kohta, kokku 700017 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas. Munakoor on pealt kaetud poore sulgeva liimja kaitsekihiga kutiikulaga. Läbi kutiikula, lubikoore pooride ja kiudkestade aurub munade säilitamisel vett, hautamise ajal toimub läbi nende gaasi- ja veevahetus. Munakoores on anorgaaniline aine läbi põimunud orgaanilise aine kiududega, mis teeb koore vastupidavamaks. Koore vastupidavus sõltub tema paksusest ja muna kujust. Muna purustamiseks tömbist otsast on vaja 4,73 ja teravast otsast 5,57 kg rõhku. 3
Kiudkestad on kokku kasvanud, välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub muna õhuruum, mis muna säilitamisel pidevalt suureneb. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,21,6 mm, kanamunadel 0,250,40 mm. Munakoores on 90120 poori 1 cm2 kohta, kokku 700017 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas. Munakoor on pealt kaetud poore sulgeva liimja kaitsekihiga kutiikulaga. Läbi kutiikula, lubikoore pooride ja kiudkestade aurub munade säilitamisel vett, hautamise ajal toimub läbi nende gaasi- ja veevahetus. Munakoores on anorgaaniline aine läbi põimunud orgaanilise aine kiududega, mis teeb koore vastupidavamaks. Koore vastupidavus sõltub tema paksusest ja muna kujust. Muna purustamiseks tömbist otsast on vaja 4,73 ja teravast otsast 5,57 kg rõhku. Munakoore tugevus oleneb kanade söötmisest (sööda Ca ja P sisaldusest),
Kiudkestad on kokku kasvanud, välja arvatud muna tömbis otsas, kus nende vahele moodustub muna õhuruum. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,2–1,6 mm, kanamunadel 0,25–0,40 mm. Munakoores on 90–120 poori 1 cm2 kohta, kokku 7000–17 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas. Munakoor on pealt kaetud poore sulgeva liimja kaitsekihiga – kutiikulaga. Läbi kutiikula, lubikoore pooride ja kiudkestade aurub munade säilitamisel vett, hautamise ajal toimub läbi nende gaasi- ja veevahetus. Munakoores on anorgaaniline aine läbi põimunud orgaanilise aine kiududega, mis teeb koore vastupidavamaks. Koore vastupidavus sõltub tema paksusest ja muna kujust. Munakoore tugevus oleneb kanade söötmisest (sööda Ca ja P sisaldusest), kanade tõust, vanusest ja munemisintensiivsusest. Linnumunade morfoloogiline koostis (%).
Peamiseks taimerakkude vigastamise ja surmamise põhjuseks on kõrge temp., samuti kui madala temp. korral on vee eemaldumine rakuplasmast, mis rikub plasma ülipeent struktuuri. Taimede kuumakindlus, samuti kui külmakindlus, oleneb paljudest teguritest. Üldiseks reegliks on, et mida vähem vett sisaldavad rakud, seda kuumakindlam on taim. Suurt tähtsust omab samuti plasma kuumakindlus. Vähem kannatavad kuuma tõttu ka taimed mis on hästi kaitstud paksu kutiikulaga, vahakirmega või karvadega, sest need vähendavad vee aurumist ja takistavad seetõttu taimede kuivamist.(Laas 1967) Taimede kasvu mõjutab suuresti ka mulla temp., eriti põhjapoolsemates piirkondades, kus mullapinna sügava läbikülmumise ja võrdlemisi madala temp tõttu esineb vegetatsiooniperioodil ka igikelts. Mulla temp. avaldab suurt mõju eelkõige juurte imamistegevusele. Sügisel, seoses temp. langusega, algab parasvöötmes lehtede varisemine
muna õhuruum, mis muna säilitamisel pidevalt suureneb. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paksus on erinevatel linnuliikidel 0,2–1,6 mm, kanamunadel 0,25–0,40 mm. Munakoores on 90–120 poori 1 cm2 kohta, kokku 7000–17 000 poori. Rohkem on poore muna tömbis otsas. Munakoor on pealt kaetud poore sulgeva liimja kaitsekihiga – kutiikulaga. Läbi kutiikula, lubikoore pooride ja kiudkestade aurub munade säilitamisel vett, hautamise ajal toimub läbi nende gaasi- ja veevahetus. Munakoores on anorgaaniline aine läbi põimunud orgaanilise aine kiududega, mis teeb koore vastupidavamaks. Koore vastupidavus sõltub tema paksusest ja muna kujust. Muna purustamiseks tömbist otsast on vaja 4,73 ja teravast otsast 5,57 kg rõhku. Munakoore tugevus oleneb kanade söötmisest (sööda Ca ja P sisaldusest), kanade tõust, vanusest ja
Lehed varisevad, kui leherootsu alusel tekib nn eralduskiht- sealsed rakud surevad ja kaotavad keemiliste protsesside käigus omavahelise seose. Lehearmi hakkavad katma korgistunud kestaga rakud, mis takistavad vee aurustumist. ·Kserofüütne leht Kserofüüdi (kuiva kasvukohta taluvad taimed, näiteks kõrbes, stepis, nõmmel) lehte iseloomustab tihe juhtkimpude võrk ning suur õhulõhede arv pinnaühiku kohta. Lehed on väikesed ja jäigad, kaetud paksu kutiikulaga - nii käib veevahetus ainult õhulõhede kaudu ja taim saab seda paremini reguleerida. Lisaks esinevad kohastumusena vee kokkuhoiuks tihe karvastik lehepinnal ning omadus vee puudusel kokku rulluda (aurustumise vähendamiseks). Kserofüütide üks rühm on ka sukulendid - lihakate lehtedega (aaloe, kukehari) või lihakate varte ja taandarenenud lehtedega (kaktused) nn kuivustaimed. Nende parenhüüm (põhikude) sisaldab suurel hulgal tagavaravett. Nende
Kuna lest koeb kevadel, siis paljunevad ka paljud lestal kui lõpp-peremehel parasiteerivad liigid just sellel ajal. Liikidel, kellele lest on vaheperemees arvukus sessoonselt palju ei muutu, nemad võivad vaheperemehes entsüsteeritult aastaid lõpp-peremeest oodata. 21 3.2. Leitud helmintide üldiseloomustus 3.2.1. Klass Nematoda Nematoodid on silindrilised, enamasti väga peenikesed ja nende keha on üleni kaetud painduva, elastse kutiikulaga. Ümarusside keha eesots on kaetud peakapsliga, mis toetub tihedast kutiikulast sisetugiskeletile. Peakapsel koosneb kahest peamisest osast kühmjaist paksendeist ja liikuvatest huultest. Tavaliselt on kõik nematoodid lahksugulised loomad. Munakestadega kaetud munad väljutatakse suguava kaudu. Vastsed kestuvad neljal korral, minnes pärast iga kestumist üle järgmisesse arengujärku. Neljanda arengujärgu vastsetest arenevad noored isas- või emasloomad. Väga sageli ei
3) turdtaimed ehk sukulendid, näiteks liigid sugukondadest kaktuselised (Cactaceae), piimalillelised (Euphorbiaceae), agaavilised (Agavaceae) jt. Nende lihakad, paksu kutiikula või vahakihiga kaetud varred on kohastunud vee säilitamiseks. Mesofüll on enamasti homogeenne, varre keskosa täidavad õhukesekestalised rakud, mis moodustavad veesäilituskoe. Kserofüütide lehed on sageli pealt kurrulised, kaetud epidermi ja paksu kutiikulaga, viimast võib katta vahakiht. Mesofüütidega võrreldes on kserofüütidel reeglina rohkem õhulõhesid, kuid need on väiksemad. Karvadega kaitstud õhulõhed asuvad süvendites või lehe kurdude sisekülgedel. Veepuudusel rullub leht ülespoole kokku. Niimoodi on võimalik vähendada transpiratsiooni õhulõhesid päriselt sulgemata. Leht võib rulluda ka allapoole, näiteks sugukonnas kanarbikulised (Ericaceae), mürdilised (Myrtaceae)
Erituselunditeks on paar kaelarakke. Lahksugulised, areng otsene, kuid parasiitsetel vormidel võib esineda invasioonivastne. Väga mitmekesiste elutingimustega kohastunud rühm. Kolm ökoloogilist gruppi: 1. Vabalt elavad ümarussid 2. Taimeparasiidid: kiduussid (kartuli-, ristiku-, kaera-kiduuss). 3. solkmed (inimese-, sea-, hobusesolge jne), piuguss, kõõrpea, naaskelsaba, keeritsuss, elevantsustõve tekitaja, mediina niituss jne HÕIMKOND JÕHVUSSID: Pikk niitjas kutiikulaga kaetud keha. Seedeelundkonnaks pikk kanal. Ringe- hingamis- ja erituselunkond puuduvad. Esineb suguline dimorfism, isastel tagakeha tipp kaheharuline.Omapärased vastsed nt hobusejõhvuss 6 HÕIMKOND LÜLIJALGSED Arvukam hõimkond. 1. segmentatsioon –lülid on erineva ehitusega 2. lülilised jäsemed 3. kitiniseerunud kutiikul –tugeva välisskeletiga. lülijalgsed esimesed
2. Nümfeelid kinnituvad põhja, kuid on olemas veesisesed kui ka veepinnal ujuvad lehed (vesiroosid, vesikupud, ujuv penikeel). 3. Elodeiidid vees hõljuvad ja harva põhja kinnituvad taimed. Toitainete hankimine toimub rippuvate juurte, varte ja lehtede pinnaga (vesikatk, vesihernes). 4. Lemniiidid ujuvad vabalt vee pinnal, juured ripuvad vette, lehtede ülapool on kaetud tugeva kutiikulaga (lemled, vesilääts, kilbukas, vesipähkel). Mõnel veetaimel (eriti vesirooside taolistest) on lehe allkülje epidermis haustorid toitaine vastuvõtuks. Veetaimedel pole nõrga valguse tõttu leheriba koed diferentseerunud, epidermi rakud sisaldavad klorofülli. Ka toitu hangitakse kogu pinnaga, seetõttu on juhtkoed vähe arenenud. Paljunemine toimub vegetatiivselt sigipungade või paljunemisvõrsete abil, mis langevad veekogu põhja, kevadel aga tõusevad pinnale või hakkavad ujuma.
Olemas: paljasseemnetaimede tunnused – seemned pole kaetud sigimikuga katteseemnetaimede tunnused – puidus esinevad trahheed Hmk. Okaspuutaimed – Coniferophyta Umbes 600 liiki Paljasseemnetaimede suurim, ökoloogiliselt ja majanduslikult olulisim rühm. Enamus suured puud, mis moodustavad ulatuslikke metsi põhjapoolkeral. Peaaegu kõik on igihaljad, harunevad monopodiaalselt Lehed kitsad ja nõeljad, vahel soomusjad. Tihti kohastunud kuivade oludega, okkad kaetud paksu kutiikulaga, õhulõhed süvendis. Okaste kuju ja suurus varieeruv Tavaliselt ühekojalised Käbid ühesoolised, võivad koonduda gruppidesse ja moodustada liitkäbisid Olemas lühivõrsed ja pikkvõrsed. Juhtkoes trahheiidid Tolmutorud olemas 31. APG APG III - on kolmas, kõige uuem, peamiselt molekulaar- fülogeneetilistel uuringutel põhinev taimede klassifitseerimissüsteem, mis avalikustati 2009. aastal. Kladistika meetoditega loodud fülogeneetilised puud: monofüleetilised rühmad
Lehed varisevad, kui leherootsu alusel tekib nn eralduskiht- sealsed rakud surevad ja kaotavad keemiliste protsesside käigus omavahelise seose. Lehearmi hakkavad katma korgistunud kestaga rakud, mis takistavad vee aurustumist. · Kserofüütne leht Kserofüüdi (kuiva kasvukohta taluvad taimed, näiteks kõrbes, stepis, nõmmel) lehte iseloomustab tihe juhtkimpude võrk ning suur õhulõhede arv pinnaühiku kohta. Lehed on väikesed ja jäigad, kaetud paksu kutiikulaga - nii käib veevahetus ainult õhulõhede kaudu ja taim saab seda paremini reguleerida. Lisaks esinevad kohastumusena vee kokkuhoiuks tihe karvastik lehepinnal ning omadus vee puudusel kokku rulluda (aurustumise vähendamiseks). Kserofüütide üks rühm on ka sukulendid - lihakate lehtedega (aaloe, kukehari) või lihakate varte ja taandarenenud lehtedega (kaktused) nn kuivustaimed. Nende parenhüüm (põhikude) sisaldab suurel hulgal tagavaravett
eralduskiht- sealsed rakud surevad ja kaotavad keemiliste protsesside käigus omavahelise seose. Lehearmi hakkavad katma korgistunud kestaga rakud, mis takistavad vee aurustumist. Kserofüütne leht Kserofüüdi (kuiva kasvukohta taluvad taimed, näiteks kõrbes, stepis, nõmmel) lehte iseloomustab tihe juhtkimpude võrk ning suur õhulõhede arv pinnaühiku kohta. Lehed on väikesed ja jäigad, kaetud paksu kutiikulaga - nii käib veevahetus ainult õhulõhede kaudu ja taim saab seda paremini reguleerida. Lisaks esinevad kohastumusena vee kokkuhoiuks tihe karvastik lehepinnal ning omadus vee puudusel kokku rulluda (aurustumise vähendamiseks). Kserofüütide üks rühm on ka sukulendid - lihakate lehtedega (aaloe, kukehari) või lihakate varte ja taandarenenud lehtedega (kaktused) nn kuivustaimed. Nende parenhüüm (põhikude) sisaldab suurel hulgal
Erituselunditeks on paar kaelarakke. Lahksugulised, areng otsene, kuid parasiitsetel vormidel võib esineda invasioonivastne. Väga mitmekesiste elutingimustega kohastunud rühm. Kolm ökoloogilist gruppi: 1. Vabalt elavad ümarussid 2. Taimeparasiidid: kiduussid (kartuli-, ristiku-, kaera-kiduuss). 3. solkmed (inimese-, sea-, hobusesolge jne), piuguss, kõõrpea, naaskelsaba, keeritsuss, elevantsustõve tekitaja, mediina niituss jne. 13. Hõimkond Jõhvussid (Nematomorpha) Pikk niitjas kutiikulaga kaetud keha. Seedeelundkonnaks pikk kanal. Ringe- hingamis- ja erituselunkond puuduvad. Esineb suguline dimorfism, isastel tagakeha tipp kaheharuline.Omapärased vastsed. Jõhvuss Gordius aquaticus. SUBDIVISO: Deuterostomia teissuused 14. Hõimkond Käsijalgsed (Brachiopoda) Kinnistunud, üksikeluslised kahepoolmelise kojaga loomad. Suuava äärest algab paar erilisi lisandeid nn. käsijäsemeid. Mereloomad. 15. Hõimkond Okasnahksed (Echinodermata)
Tuul liigutab edasi kuiva liiva ja moodustab luiteid. Kaasaskantav liiv erodeerib kivimeid. · Taimede kohastumused: o Taimed saavad kasvada väga lühikesel perioodil (paar nädalat), ülejäänud ajal peavad elama väga kokkuhoidlikult. Mõnel taimel on hõbedased või läikivad lehed, mis peegeldavad osa energiat tagasi. Peamiselt roomavad puitunud taimed. Lehed väikesed ja tugevad, kaetud kutiikulaga. Lehed täidavad ka veevaru reservuaari ülesannet. Osa taimi avab õhulõhed vaid öösel. Kaktustel lehed taandarenenud. Osadel maapinnalähedane ulatuslik juurestik, osadel hoopis sügav juurestik · Loomade kohastumused: o Konvergents: kuumal liival on kasulik hüpata kahel jalal. o Hele värvus kaitseb ülekuumenemise eest. o Skorpion suudab taluda kõrgeid temperatuure. o Kaamel suudab omada veevaru.
Bilateraalsümmeetrilised lülistumata kehaga, ümara ristlõikega (siit ka nimetus) ning mõlemast otsast aheneva kehaga ussid. Enamik nendest väga väikesed, isegi mikroskoopilised. Nahklihasmõigus säilinud ainult pikilihased, keha kaetud enamasti tugeva kutiikulaga. Esineb primaarne kehaõõs, mis on täidetud rõhu all oleva vedelikuga. Sooltoru lühike ja kulgeb sirgelt läbi keha, algab suu ja lihaselise neeluga ning avaneb pärakuga saba alusel.
katteseemnetaimede tunnused – puidus esinevad trahheed Hmk. Okaspuutaimed – Coniferophyta Umbes 600 liiki Selts Coniferales Okaspuud Paljasseemnetaimede suurim, ökoloogiliselt ja majanduslikult olulisim rühm. Enamus suured puud, mis moodustavad ulatuslikke metsi põhjapoolkeral. Peaaegu kõik on igihaljad, harunevad monopodiaalselt.Lehed kitsad ja nõeljad, vahel soomusjad. Tihti kohastunud kuivade oludega, okkad kaetud paksu kutiikulaga, õhulõhed süvendis. Okaste kuju ja suurus varieeruv Tavaliselt ühekojalised .Käbid ühesoolised, võivad koonduda gruppidesse ja moodustada liitkäbisid Olemas lühivõrsed ja pikkvõrsed.Juhtkoes trahheiidid.Tolmutorud olemas Kõige vanemad puud – üle 5000 aasta – Pinus longaeva Kõige kõrgemad Sequoia sempervirens 106-113.75m 29. Paljasseemnetaimede hõimkondade võrdlus 30. APG ülogeneetiliste uuringute valguses ei peeta Cronquisti süsteemi enam taimede fülogeneesi
Veel on toatemperatuuril suur pindpinevusteguri väärtus. See on põhjustatud tugevast kohesioonist vee molekulide vahel tänu vesiniksidemete ja Van der Waalsi interaktsioonide olemasolule. Kuna vedeliku pinna tekkimiseks on vaja teha tööd, püüab vedelik võimalikult vähendada oma pindala. See fakt seletab mõned eluslooduses leiduvaid nähtusi: 1. Vesi mittemärguvate ainete pinnal, näiteks teflonil või polüetüleenil (see võib olla ka taime leht, kaetud vahaja kutiikulaga) võtab tilga kuju. Tilk on peaaegu sfäär, millel on kõige väiksem eripind võrreldes teiste samamahuliste kehadega ja seega väiksem kontakt hüdrofoobsete molekulide pinnaga. 2. Vee juga võtab silindri kuju. 3. Mõned putukad, näiteks liuskurlased, on võimelised liikuma vee pinnal tänu sellele, et pindpinevusjõud on suurem kui raskusjõud. Termostabiilsus: Nii õhu kui ka vee temperatuur muutuvad, õhu temperatuuri muutumine on sagedasem ja suuremates ulatustes kui vee oma.
Muna jämedas otsas on kiudkestad üksteisest eraldunud, mille tulemusena moodustub muna säilitamisel õhuruum. Kanamunas moodustab väline vedel munavalge kiht keskmiselt 23% kogu munavalgest, järgmised kihid vastavalt 57, 17 ja 3%. Munakoor kaitseb muna väliskeskkonna mõjude eest ja on arenevale lootele mineraalainete allikaks. Munakoore paks us on kanamunadel 0,25...0,40 mm. Munakoor on pealt kaetud poore sulgeva liimja kaitsekihiga kutiikulaga. Kutiikula osatähtsus on suur ka koore tugevuse kujunemisel. Nii arvatakse, et kutiikula eemaldamine vähendab tunduvalt koore tugevust ja et pruunikoorelised munad on vastupidavamad just poole paksema kutiikula tõttu. Koores endas on anorgaaniline aine läbi põimunud orgaanilise aine kiududega, mis teeb koore vastupidavamaks. Koore vastupidavus sõltub tema paksusest ja muna kujust. Muna purustamiseks tömbist otsast on vaja 4,73,
annaabi.ee 
